Markuse blogi UUS!

Markus on 20-aastane Tallinnast pärit noormees, kes teenis aega Viru Jalaväepataljonis. Ta läks peale keskkooli lõppu vabatahtlikult ajateenistusse ning seejuures kindla tahtega – võtta sellest maksimumi. Enne teenistust tegeles ta hariduspoliitika ja noorte huvide kaitsmisega ning kuulub Kaitseliitu. Vabal ajal meeldib tal tegeleda väitlusega, end harida seoses lähiajalooga ning tantsida pärimustantsu. Peale teenistust asub ta õppima Kaitseväe Akadeemias.

8. sissekanne 10. juuni 2019

Koostöö ettevõttega Profline AS

Märtsikuu esimene päev tõi endaga oodatud kohtumise Eesti Kaitsetööstuse Liidu väärika liikme Profline AS-ga, kellega koostöös olen nüüd mitu kuud vahetult  arendanud ja tagasisidestanud ettevõtte militaarrõivaste tootevalikut. Ausalt öeldes on see tagasivaatavalt lausa uskumatu, et mulle selline võimalus sülle kukkus. Ütlemata paljud on minult selle kohta tänaseks erineval moel aru pärinud, viimase tõttu teen sellest ka juttu.

Küll mõneti ootamatult, sai koostöö põneva alguse minu enda saadetud meilist. Nimelt mul oli juba pikalt plaan tellida Profline’ilt isiklikku militaarrõivastust ning pidades silmas vastastikust kasu, tegin ettevõttele sellekohase pakkumise. Viimases seisis, et saan kindlasti jagada oma kogemust seoses rõivaste testimisega põllul, ühtlasi  oma sotsiaalmeediakanalite laia ulatusega neid mõneti turgutada. Tõtt-öelda ei osanud ma liialt palju sellest oodata, kuid oma pealehakkamist silmas pidades teatav lootus säilis. Küsija suu pihta ju tänaseni ei lööda?

Selleks et viimase osas kinnitust saada, ei pidanud ma liialt kaua ootama. Mulle vastati kiirelt ja sisukalt, kutsuti enda juurde asjast lähemalt rääkima. Kirjutasin sellekohase väljaloa taotluse, mis sai ütlemalt kohe heakskiidu ning nii leidsingi end ettevõtte Tallinna kontoris. Seal panime paari tunni jooksul paika koostöö eesmärgid ning sain võimaluse osaliseks, kus saan oma intensiivse väljaõppe käigus tagasiside vastu panna proovile nii mõnegi Profline’i pakutava toote. Tänaseks olen põllul proovile pannud ja sisukalt tagasisidestanud soojendusjopet Frodi ning näomaski Kyle’i ning jaganud kevadloosina välja ka ühe nimetatud vinge maski.

Minu jaoks on see jällegi kinnitus ütlusele, et küsija suu pihta ei lööda! Usun, et koostöö toob nii põllul kui tsiviilis kaasa veel palju põnevat ning kindlasti jagan seda kõike oma sotsiaalmeediakanalite vahendusel 🙂

Kolimine Ida-Virumaale

Nii kuis lugejad on saanud siin mu seikluste kohta lugeda, pole kolimine mulle enam äkitselt enam sugugi võõras. Tsiviilis ma seda niivõrd teha pole saanud, kuid ajateenistus oli ka selle osas üsnagi värskendav kogemus. Alustades põllul paiknemisalade vahetamisest, liikusin ma teenistuse vältel ka ühest kaitseväe linnakust teise ning seda veel  päris mitmel korral. Vahetult enne küpsuseksami ehk Kevadtormi algust jäi neljandaks ja mulle päris viimaseks linnakuks Viru Jalaväepataljon Jõhvi linnakus. Sinna suundusime vahetult peale rühmakursuse lõppu, mis tähendas meie jaoks ühtlasi siirdumist nn kodupataljoni juurde. Minult on küsitud, et miks küll Viru Jalaväepataljon? Sobivaid vastuseid on tegelikult imelihtsad, tegelikult on neid isegi mitu. Esiteks seoses alaliselt Tallinnas elamisega avaldasin soovi jääda enne kooli asumist reservi 1. jalaväebrigaadi koosseiss, et kui vaja, siis oleksin enda eluga veel võrdlemisi “lähedal”. Teine suur tegur oli senine töö brigaadis ajateenijate esindusmehena ning sellest rollist keset käimasolevaid projekte oleks olnud pehmelt öeldes väga ebaviisakas loobuda. Töö vaja tegemist ning kiindumus oli teema. Alati esimene.

Kolimine võttis tagasivaatavalt terve nädala, sest täpselt nii palju asju oli vaja Tapalt tagasi Jõhvi tuua. Alustades sõduritest ja masinatest, lõpetades relvastuse, tervisekaartide ja viimaste haamritega. Ühtlasi tuli leppida, et nüüd võtab väljaloale minemine veel tunnikese kauem aega ning vaba-, kui minu jaoks tööaja planeerimine sai seega veel uue tähenduse ja raskusastme. Väljakutsed ei piirdunud aga sellega. Nüüd tuli end kiirelt uue üksuse koosseisus tõestama hakata, et võita enne Kevadtormi vajalik usaldus. Erinevalt varasemast, olime ühes kompaniis nüüd hoopis erinevaid ülesandeid tegevate rühmadega, kellega tuli nüüd maast madalast hakata vahetut koostööd tegema. Mis veel enam – teineteist toetades.

Tantsupeo 2. eelproov ehk tõehetk

Märtsi lõpus toimus veel palju olulist. Minu jaoks oli üks selline sündmus Rakvere Gümnaasiumis aset leidnud XX Tantsupeo Lääne-Virumaa 2. eelproov, mis tähendas nii mõnelegi ajateenijale, sealhulgas mulle tõehetke seoses juubelipeoks vajalikku tantsuvormi saamisega.

Kohe alguses tõele au andes pole teenistuse ajal tantsuproovidesse ning veel enam -peole jõudmine ülesandena kohe mitte midagi lihtsat. Tegelikult on see pigem lausa võimatu, eriti just tänavuse aasta konkurentsi silmas pidades. Vaadates asja laiemalt, eeldab see nii allüksuse, tantsupartneri, treeneri kui ka laiemalt kogu tantsurühma panust, mõistmist ja vastutulelikkust. Kahtlemata on eesmärgi poole püüdlemisega kaasnenud ka palju individuaalset “skeemimist”, eriti just liikumisi silmas pidades Nii toimusid minu alalised tantsuproovid pea eranditult väljaloa ajal, seejuures maratontrennidena ehk kui juba teha, siis ikka täiega. Tagasivaatavalt on viimased pakkunud väljaõppe kõrvale mõnusat ja soovitud vaheldust, et rutiinist välja tulles end ja oma mõtteid hoopis muud moodi liigutada. Tore on ka meenutada, et tuljakut sai tantsitud ka talvistes metsalaagrites, kus enese liigutamine näiteks läbi tantsu oli vaat et hädavajalik. Lihtsalt selleks, et sooja saada! Saan täna ajateenijate nimel öelda, et oleme tänase esitatuga rahul sest andsime endast rühma koosseisus maksimumi ning jääme pöidlad pihus ootama lõplikku otsust peole pääsemise kohta. Siinkohal tervitan kõiki teisi ajateenijatest rahvatantsijaid ja meie sõpru! Eelproovist võtsid osa 1. JVBr staabi- ja sidekompanii, suurtükiväepataljoni, pioneeripataljoni ja Viru JVP ajateenijad. Tagantjärele saan öelda, et olime edukad ning suures juulikuu ootuses!

Ajateenijate esindusmeeste infopäev Tapa linnakus

Möödunud sissekandes tegin juttu kuidas kutsusin vahetult peale vabariigi aastapäeva kokku kõigi Kaitseväe struktuuriüksuste esindajad, et võtta teemaks ajateenijate esindusmehe töö olevik ja tulevik. Kohtumine andis aimu, et asjal on jumet enamakski ning oli selge, et järgmine kohtumine võiks olla juba oluliselt suurema auditooriumiga. Ideest sai seega kiirelt teostus ning märtsikuu eelviimasel päeval ootasingi ma Tapa linnaku auditooriumis auväärt külalisi.

Nii kogunesidki esmakordselt ajateenijate esindusmehed erinevatest väeüksustest üle Eesti Tapa linnakusse, et saaksime rääkida üheskoos esindusmeeste institutsioonist ja selle rollist kaitseväes. Olulise punkti ütles kohe ülldkogu avasõnades Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Veiko-Vello Palm, et Kaitseväe teenistuse tähtsaim osa on reservteenistus ning et hea reservvägi saab eksisteerida vaid siis, kui sellele eelneb hästi organiseeritud ajateenistus. On täiesti õige, et, et esindusmeestel on kandev roll kujundamaks ajateenistuse nägu ajateenijate ja ülejäänud ühiskonna jaoks. Selleks, et osalejad saaksid sündmusest üheselt aru, oli esimese esindusmeeste üldkogu peamine eesmärk arutleda just selle üle, milline on esindusmeeste institutsiooni roll kaitseväele ning milline võiks olla edasine suund. Päeva ajakava oli meelega kirju, esinesid nii ajateenijad, tegevväelased kui ka erinevate valdkondade spetsialistid. Erinevate ettekannete seas jagasid näiteks esindusmehed kogemusi praktikatest, probleemidest ja eduelamustest enda väeosades. Kaitseväe hetkeolukorrast läbi õigusvahemehe silmade rääkis kapten Karel Brandt. Senise ajateenistuskogemuste statistikat tutvustas kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse koordinaator Kairi Talves. Kaitseväeteenistusest üldiselt rääkis kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Anu Rannaveski. Vahest kõige põletavamast teemast, meditsiinist, kõneles kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti. Kaugeltki ei lõppenud sündmusega esindusmeeste töö, seast osalenud said kohutsueks rääkida om üksustes edasi infopäeval välja tulnud olulised punktid ning hakata oma tööd senisest olulisemalt vaatama. Kokku sai pandud struktuuriüksuste esindusmeeste tuumik, kellega koorineerisime reservteenistuse alguseni oma tegevust, sealhulges õpetades jätkusuutlikust silmas pidades välja ka uue jaanuarikutse esindusmehed. Nemad annavad omakorda oma tarkused edasi juulikutse ajateenijatele, et süsteem oleks pidevas arengus. Kindlasti kavatsen ka sise oma tegevteenistuse kõrvalt esindusmehi vähemasti moraalselt toetada ning käia nendega suhtlemas. Nii kuis oli ajateenistus minu jaoks millegi algus, sai sellest sündmusest alguse midagi vinget.

Tormihoiatused liitlastega!

Põhjusel et Kevadtorm on nõnda suure kaliibriga sündmus, tuleb selleks teha suuri ettevalmistusi. Nii leidsin end kaasvõitlejatega pea kõigil aprillikuu nädalatel maastikult, kus harjutasime kompanii kuni pataljoni koosseisus tegutsemist. Tänu viimasele hakkasime senisest paremini mõistma oma üksuse vajadust ja võimalusi seoses panuse andmisega enne omade kaitselahingut või rünnakut. Ööd olid pikad, ilm sajune ning maapind pehme – midagi ei tulnud kergelt. Kõigele vaatamata päästis olukorrad kambavaim, mille tekkimise üle üksuses on mul siiralt hea meel. On näha, et mehed on kokku kasvanud ning hingega asja juures. See on nauditav ning motiveerib veel ennastki rohkem pingutama.

Kevadtormile minek!

Aprillikuu kokkuvõtteks

Minu esimene ja ühtlasi viimane teenistusekuu Jõhvis, Viru Jalaväepataljonis on möödunud linnutiivul ning seda veel kiiremate tiivalöökidega kui kogu mu senine teenistus. Lume sulamine ja looduse tärkamine on andnud sellele loomulikult hulga pöördeid, mida ei saa alahinnata, juurde. Lausa uskumatu on täna mõelda, et olen juba jõudnud ajateenistuse lõpueksami ehk Kevadtormini ning tegevteenistusest lahutavad mind vaid üksikud kuud. On asju, mille pärast põnevil olla! Tormile lähen igatahes kõrge motivatsiooniga ning kavatsen ‘oma üksusega end parimast küljest näidata.

Siinkohal ütlen juba ette ära, et ilmselt ei saa ma oma üksuse tegevusest siin pärast suure suuga rääkida, kuid kindlasti pajatan oma viimases sissekandes mind saatnud mõtetest ja mõnest põnevast seigast, mida oleks ka mul endal põnev lugeda. See kõik tuleneb muidugi üksuse omapärast. Nii jätan ka uutele tulijatele avastamisruumi 😉 Jooksvalt tasub mu Instagram’i Tormi ajal siiski jälgida, sest õhus on põnev projekt 1. jalaväebrigaadiga!

Saatku peagi algavat õppust luurajate aegumatu deviis: “Jooge vett ja vahetage sokke!

06.06.19 // Reservteenistuse algus ning tagasivaade Kevadtormile

Tehtud. Ongi läbi. Kui nüüd tagasi mõelda, siis on ikka kole raske tunnistada, et tõesti on ligi aasta möödas. Meenutusi lõpusirgelt on aga lugematu hulk. Siinkohal jagan teiega nii mõndagi neist.

Marutuulepläsu #4

Kindlasti asi mis mulle meelde jääb, oli ootamatu võimalus teha koostööd Sõdurilehega. Nimelt mulle seni teadmata moel sattusin ma toimetuse huviorbiiti ning nad soovisid minuga Kevadtormil ühe “põksu” kaasa keha, et anda seeläbi tavainimesele väike kujutelm luureüksuse tööst keset üliohtlikut keskkonda. Viimase tarbeks leppisime etteruttavalt kokku kohtumise salastatud koordinaadil ning tegime loetud minutite jooksul veidi juttu senisest teenistusest ning eesootavast. Sündis midagi vinget ning sain enda silmis päris tuusa pildi, millega meenutada oma ajateenistust! Minu otsimisest ja kohtumisest sündis ka video, mida saab vaadata Youtube’i lingi kaudu siit!

Torminägu #4: nooremseersant “luurehunt” Rosin. / Foto: Sõdurileht

Vahetu koostöö liitlastega on uus normaalsus

Tänavu 16. korda peetud Kevadtorm tõi kokku üle 9000 kaitseväelase, kelle seas osalesid õppusel ka NATO lahingugrupi ning õppuste ajaks Eestisse saabunud liitlas- ja partnerriikide kaitseväelased. Viimased tegutsesid mõnel juhul iseseisvalt, kuid oli ka neid liitlaseid, kes juurde anti ajateenijate sekka, et seeläbi vahetada kogemusi ja leida end taaskord arenemast. Areneda said Tormil küll kõik, kuid koos USA armee rekkeüksuse ohvitseriga oli see mulle midagi enamat ja võimast. Nimelt anti õppusel mu alluvusse leitnant Welker, kellele sain tutvustada oma ülesandeid rekkeüksuse ülemana ning võrrelda tehtut USA armee standartitega.

Tore meenutada, et (veel) suurema kultuurišoki andmise eesmärgil oli minu üksusele antud kasutada vaid EKV 24-tunni toidupakid. Nii sai kateloki kasutamine lausa vältimatuks toiminguks, kuid kõik kuna alguse ohutustehnika loengust, siis pidin selle spontaanselt metsas ära korraldama. Andsin ohvitserile siis piirituslambi ja kateloki ohutu kasutamise tunni ning meie esimene ühine lõuna võis nii ka alata. Kaunis lõimumine liitlasega seal maal aga ei piirdunud, sest, ltn Welkeril oli õppuse vältel kasutada ka suurepärane Iisraeli toodang ja tänaseni ajateenijate parim sõber Galil AR. Nalja sai.. Eriti just tolle relva järk-järgult tundma õppimisel.

Meenutades tagasiside, mida ta mulle kui üksuse ülemale nii vahetult kui tagantjärele andis, siis see tegi meele ikka rõõmsaks küll. Saime oma töökuse eest kiita ning aeg ja ülesanded läksid meil lausa linnutiivul mööda. Muheda komplimendina ütles ta veel, et ta poleks uskunud et Eesti kaitseväelastel on saavad metsavahel nii suurel määral ja veel pealt lahtiste mersu geekaga (Mercedez-Benz GD). Ikkagi klassika, kuid loomulikult pole ka temal oma Stryker IAV osas muidugi miskit suurt kurta! Kurta sai ta aga meie ilma üle, sest minu üksuses veedetud aja jooksul tuli taevast alla kõik, mis on iseloomulik kõikidele neljale aastaajale. Meile mõnus vaheldus, talle midagi täiesti ootamatut. Riided aga kuivasid, pilved möödusid  ning elu läks täiskäigul edasi.

Ütlemata äge oli olukord,kus suhtlesin oma üksusega ühel hetkel juba puhtalt inglise keeles, sest see kiirendas protsessi ja üksuse tööd. Üldist arengut silmas pidades oli see kuldaväärt kogemus, sest sain end täiendada erialases inglise keeles. Tõele au andes polnud see aga esimene kord, kus sain teha sellisel moel koostööd (USA) liitlasega, sest veebruarikuisel õppusel Wintercamp 2019 olin ma juurde liigendatud USA jalaväeüksusele. Selle kohta saab pikemalt lugeda eelmisest sissekandest.

Vaid osa minu üksuse võitlejatest koos ltn Welkeriga.

Esimene ja viimane suur tagasilöök ajateenistuses.

Pole mõtet kahelda kas tagasilöögid on elu normaalne osa või mitte, sest selles pole kahtlustki. Muidugi on. Nii olen üsnagi veendunud, et nendeta ei möödnud kellegi ajateenistus. Ka minu teenistus kujutas ennast kannatuste rada, kuid tõsisem tagasilöök lasi end kaua oodata ning tuli vahest kõige kehvemal ajal üldse.

Nimelt venitasin ma parajasjagu pehmel maastikul oma tavapärast päevatööd tehes hüppeliigese sidemed päris korralikul välja ning minu Torm sai sellel samal momendil ka ametlikult otsa. Läbi vahekohtu jõudis abi minuni päris kiirelt. Haiglas õnneks midagi liiga hullu ei tuvastatud ning pidin lihtsalt rahulikult võtma. Valikus oli muidugi jalg kipsiga ära fikseerida, kuid leidsin koos arstidega, et ortoos töötaks minu jaoks paremini.

Karkudega liikumine oli seni minu jaoks midagi võõrast, kuid kahjuks olin järgnevatel nädalatel sunnitud sellega sina peale saama. Teatava osa Tormi ajast veetsin nõnda siis Jõhvi linnaku laatsaretis, kuhu oli erinevatel põhjustel kogunenud päris kirju kaitseväelaste punt. Juttu sai aetud kõigiga, alates kuperjanovlastest ning lõpetades Läti kaitseväelastega. Ma poleks elu sees osanud arvata, et minuga miskit sellist nõnda olulisel ajal juhtuda võib, kuid just see andis märku, et tuleb alati olla hoolas ning leida aega puhkuseks. Kardan, et just viimased olid puntkid, mis kokkuvõtvalt tekitasid olukorra, mille tõttu endale liiga suutsin teha. Jälle targem!

Riigikaitselaager samas kohas, kuid seekord olin hoopis teises rollis.

Teist aastat järjest tähendab maikuu lõpp minu jaoks riigikaitselaagrit. Esimesel korral olin veel seal õpilasena, kuid tänavu leidsin end juba instruktor-jaoülema rollist. Toimus siis koostöös Riigikaitse Rügement MTÜ-ga kahe kooli – Tallinna 32. Keskkooli ja Saue Gümnaasiumi ühine laager Kloogal. Tagasivaatavalt olid need kolm päeva täis mitmeid militaartöötubasid, põnevaid luureülesandeid, sõite Pasiga, jagatud väärtusi ning muidugi kvaliteetset huumorit. Kutsusin endale appi ka gümnaasiumi klassivennad, kellega koos alustasime oma seiklust kaitseväes päris esimesest päevast alates. Ka nemad said sarnaselt minule ülesandeks kanda hoolt umbes 10 õpilase väljaöppe ja heaolu eest.

Laager sujus nii minu kui osaliste sõnul väga mõnusalt ning suure osa andsime sellesse just meie kolm – ajateenijatest seersandid, kes olid värskelt lõpetanud paljude õpilastega sama kooli. Säärane suhe tegi minu silmis asju palju lihtsamaks ning usun, et see vilistlaste kasutamine riigikaitselaagrites võiks olla osa üldisest praktikast. Kokkuvõtvalt leian, et ain korraliku kogemuse laagri korraldamise ja eripalgeliste töötubade läbiviimise osas. Kindlasti annab see tulevikus vaid positiivses võtmes tunda.

Soovin tänada veel oma riigikaitseõpilasi, Kalevi Jalaväepataljoin, n-srs Otti ja n-srs Aarmat ning õpetaja Rene Rässat. Panuse ja vabade käte andmine tegi sellest legendaarse laagri, mida on lust meenutada!

Lõpurivistus ja viimased päevad.

Päevad aina möödusid ning lõpusrige viimased sammud olidki käes. Lõpurivistus. Koos oli ligi 1500 reedel reservi minevat 1. jalaväebrigaadi ajateenijat Tapalt, Jõhvist ja Paldiskist nng meid saatmas olid sajad tegevväelased ja perekonnaliikmed, kelle toel jõudsime antud hetkeni. Ei pea vast üle rääkima, et se oli tõeliselt võimas kogemus. Alates meid haaranud ühtekuuluvustundest, uhkusest teineteise üle kuni Tapalt tervesse vabariiki kajanud 1. jalaväebrigaadi deviisini. Kõik olid kohal ning vabariigi hümn tuli otse südamest. Mitte, et sellest kõigest vähe oleks olnud, oli mul kohe rivistuse alguses ootamatu põhjus astuda Kaitseväe juhataja ette sõnadega “Härra kindral, seersant Rosin”. Ma poleks mitte mingil moel suutnud ette arvata, et pean ja saan neid sõnu lausuda, veel vähem olle ajateenija. Selgus, et kin-mjr Heremi ette kutsumiseks oli Kaitseväel ka selge põhjus. Nimelt soovis ta mulle üle anda Kaitseväe teeneteristi. Sõnadest jäi puudu. Mäletan vaid, kuidas mind valdas sügav sisemine rahu ja torm korraga. Täiesti seletamatu seisund. Kuidas see teenetemärk aga tuli? Käskkirja sõnul seoses esindusmeeste temaatika vedamisega, kuid see oli kõigi meie teha. Nii pühendan selle kõikidele initsiatiivi üles näidanud ajateenijatele ning nende esindajatele. Olete andnud palju väärt sisendit, mille läbi saime aasta jooksul anda uue hingamise ja näo kaasaegsele ajateenistusele.

“Esimene – ALATI ESIMENE!”

Päev ei saanud aga sellega otsa! Peale seda algas linnakus karjääripäev, kuhu olid kohale tulnud jõustruktuuride esindajad. Nende sooviks oli reservi suunduvate ajateenijate seast värvata endale uusi töötajaid ning usun, et nad ka leidsid endale väärt tööjõudu! Ise käisin Värbamiskeskuse ja Kaitseväe Akadeemia punktis, kus sain rääkida veel selgemaks oma edasist teenistust Kaitseväes. Tore oli üle pika aja jälle olla kuulaja rollis, sest viimased korrad olen olnud just too, kes räägib oma kogemusest ning suunab noori oma teenistust planeerima. Karjääripäeva lõpuga hakkasid pärastlõunal ajateenijatele reservipidustused. Sai korralikult süüa, ohtralt naerda ja nautida head muusikat! Silmailu pakkus ka noor lauljatar Eleryn koos oma tantsutüdrukutega, kes ajasid peatsed reservistid täitsa pöördesse :D. Reservi algus muutus nii üha enam magusaks. Esinejad nähtud ja vanade teenistuskaaslastega jutud räägitud, algas aga sõit tagasi koduväeossa, kus saime veel päris viimast ööd oma voodis põõnata. Uni oli sügav ja magus. Hommikul ärgates panime tavavärase välivormi asemel hoopis tsiviilriided selga, viisime oma viimased varustuselemendid lattu ära ning…. OLIGI LÄBI. Tõtt-öelda ei jõunudki teenistuse lõppu enne enda jaoks ära mõtestada. Ilmselt on selles süüdi ka tõsiasi, et teenistus minu jaoks alles algab. Meelde jääb veel aeg mil kompanii juhtkond luges meile sõnad peale, pani veidi tögades veel “puid alla” ning andis käsu pääslasse liikuda. Nii lihtsalt ja kiirelt läbi utoopilisena näiva 11-kuu olingi “Viru väravatest” läbi. Lühike reservteenistus ja puhkus võis alata.

Hetk vahetult enne lõpurivistuse algust Tapa linnakus. // Foto: https://pildid.mil.ee/

Lisaks väärt tutvustele sain ajateenistusest kaasa ka palju märgilise tähendusega asju. Iga viimne üks neist tähendab mulle sisimas kedagi või midagi, vastavalt kes või mis on mind inimese, ka Juhina arendanud ning andnud indu veel enamaks. // Foto: erakogu

Kokkuvõtvad mõtted ajateenistusele

Iga päev mu viimase 11-kuu vältel sai olema loomult ja sisult kaunis erinev, pakkudes võimalust laialdaseks teostuseks läbi igatasandilise eneseületuse. Seda vahel läbi tule, vee, lume kui ka Tormi. Samuti läbi higi, vere ja paraku ka pisarate. Lõikava valu ja naerukrampide, millest taastusin terve päeva.

Areng toimus lisaks väljaõppele ka läbi sisustamata aja. See on ka asi, millest soovin nüüd veidi eraldi pajatada, sest just see näiline passimine, mille kohta nii palju kirjutakse, on paljudele hoiatuseks et mitte asuda aega teenima või vähemalt pidurdab neid selles. Ma kohtasin ajateenistuses kõiki. Kõrvalt nägin kuidas mõni kasutas seda aega, et tegeleda oma ettevõttega, tinistada kitarri või lugeda raamatut. Nägin ja toetasin ka neid, kes käisid trennis ja kes haarasid ajateenistuse parendamiseks pidevalt initsiatiivi. Tean ka mitut sellist, kes vedasid eest Eesti kõige suuremat noortekonverenti korraldamist. Te olete tõesti ägedad mehed ja naised. Ülejäänud – te olete samuti lahedad, kuid teie suust tulenev kriitika vaba aja sisustamise osas ei olmud minu jaoks aktsepteeritav, sest nii nagu tsiviilis, pole ka väes mõtet niisama käed rüpes istuda ja oodata kuni keegi midagi teha käsib. Kõik meeldejääv ja arendav saab alguse Sinust endast. Nii ka minu puhul, kui valisin oma vaba aja sisutamiseks suuresti töö esindusmehe ja tantsijana. Tagantjärele saan tänulikult öelda, et olin mõlema osas üpris hea minekuga, sest mõtestasin need enda jaoks korralikult ära, leides aega et korraldada üks esmakordse kaitseväeline sündmus ning käia trennis, et pääseda oma satsiga suvel peole jalgu keerutama.  Järeldada ma sellest muud ei oska kui vaid, et kõik on võimalik, kui siht on selge ning tegevus on mõtestatud. See pole aga kõik. Ajateenistus õpetas mulle, kuivõrd on nimetatu kõrval oluline oskus luua vahel raskeid kompromisse ning võtta üks samm korraga, vahel ka tagasi ning näha asja laiemalt. Tahad seda või mitte, edasiminek inimesena saab teenistuses saab sisse hoopis uue ja võimsa hoo. Koge seda ka Sina – täida oma kodanikukohus kohe peale kooli ning asu nii aega kui riiki teenima!

Elu riigikaitsjana läheb aga kõigil mööda erinevaid radu edasi. Kellel parasjagu reserv-, kellel tegevväelasena. Loodan Teie peale igal juhul. Taaskohtumise reservõppekogunemistel! Või kui tsiteerida klassikud, siis vana hea: “Lahinguväljal näeme, raisk!” // “Mike Romeo over and out.”

7. sissekanne. 7. märts 2019. Nüüd alles läheb põnevaks…

Wintercamp 2019 ehk päevad täis unistuste täitumist

Terve ühe veebruarikuu nädala vältel sain ma oma allüksusega osa esimesest rahvusvahelistest õppusest Talvelaager 2019. Sündmus vältas Keskpolügonil tervelt kümme päeva ning osa võttis sellest üle tuhande kaitseväelase neljast riigist. Lisaks liitlastele Tapa linnakust olid oma panust andmas ka Ameerika Ühendriikide merejalaväelased ja Rahvuskaartlased, kes olid liidendatud Scoutspataljoni koosseisu.

Täna saan uhkusega öelda, et luurekompanii oli minu andmetel ainus ainult ajateenijatest allüksus, kes osales eranditult õppuse taktikalistes olukordades. Kindlasti on selle üheks eelduseks meie väljaõppe intensiivsus ja rohke praktika kokkutöötamisega. Antud õppuse juurde käis ka minu senise elu üks kõige vingem päev. Nimelt avanes minu jaol võimalus olla liidendatud USA üksuse toetuseks ning seeläbi koordineerida koos liitlaste leitnandiga üksuse laiem tegevus. Ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et mulle langeb selline võimalus veel ajateenistuses sülle! Kahtlemata mu senise elu üks kõige vastutusrikkam ja uhkem päev, millest võtsin nii teadmiste kui kogemuste najal väga palju kaasa. Kahjuks ei võtnud ma oma kaameraga õppusetuhinas kaasa aga ühtegi pilti, kuid rõõmuga jagan KV tehtuid:

1

              Scoutspataljoni võitleja / Wintercamp 2019.

              teine

Liitlaste uhked masinad kolonnis / Wintercamp 2019

Pidulik külastus lasteaeda, EV101 tähistamine.

Eelmises sissekandes palju tähelepanu saanud Vabariigi aastapäev lasi end kaua oodata, kuid toimunut meenutades on suur rõõm, et sellest kõigest osa sain! Ajajooneliselt oli esimeseks temaatliseks sündmuseks aastapäevale eelneval reedel toimunud külastus Kalamaja Lasteaeda.

Lasteaedades esinemine pole mulle kaugeltki võõras, kuid ometi tekitab just see mulle üht kõige suuremat närvikõdi. Põhjuseid on mitu, alustades näiteks laste vanusest ning vastutusest, mis minul nende ees mingit valdkonda tutvustades lasub. Nii tuleb näiteks kaitseväest rääkida väga teadlikult ja eakohaselt, et ei tekiks valesti mõistmist, mis võiks veel aastaid kasvavale noorele mõju avaldada.

Esinemisel võtsin vaevaks tutvustada neile ennast, Vabariigi sünnilugu, oma varustust, sammuda “Piduliku marsi” saatel taktsammu ning maitsta koos vana head sõdurileiba. Ma ei saa ikka üle ega ümber sellest, kuidas leib lastele peale läheb. Tõepoolest – koguste ja aja suhet vaadates arvaks, et tegu oleks mingi maiusega 🙂 Olin siis külas Kalamajas, mis mulle tegelikult üldse võõras kant, sest käisin seal põhikoolis. Viimane tegi suhestumise lastega päris lihtsaks – sõdur täitsa nagu naaber! Lõpetuseks kutsusin neid paraadile ning tegime lõpupildi, mis oli väga tore.

Teine sündmus oli paraad ise, kus käisin kohal oma perekonnaga. Rahvast oli kohale tulnud hordides ning selle üle tasub ainult rõõmustada! Näha sai nii liitlaste kui ka omade tehnikat, terve Vabaduse väljak oli militaarfanaatiku unelmat täis. Sündmusel käisid ringi ka Küberväejuhatuse reporterid, kes tegid sündmusest reportaaži. Juhtusin ühele neist ka peale, muljetasin siis paraadil ja aastapäeval laiemalt toimunust, vaata lähemalt.

kolmas

       Veliga pilk riigi helge tuleviku poole ehk head Vabariigi aastapäeva! / 24.03.19, Vabaduse väljak.

Seninägematu ajateenijate esindusmeeste koosolek

Päev pärast Vabariigi aastapäeva kutsusin Tapa linnakusse kokku pea 20 esindusmeest 1. ja 2. jalaväebrigaadist, mereväest, sõjaväepolitseist, toetuse väejuhatusest ja küberväejuhatusest, et arutada ajateenijate esindusmehe rolli tähtsuse üle täna ning jagada näpunäiteid senisest praktikast.

Idee selleks sündis tegelikult paar kuud tagasi omaette õhtul laua taga mõtiskledes – soovisin saada aimu teiste struktuuriüksuste esindusmeeste töö omapäradest, sest nägin, et kogemuste vahetamine ja vahetu suhtlus tooks töös senisest suurema edu. Ideel paistis olevat jumet, sest ideed tutvustades haaras mu brigaadi juhtkond eesotsas veebliga haaras asjast kinni ning kutsusime esindajad otsemaid kohale. Kohtumine  ise oli väga informatiivne ning mu korraldatud grupitöö veeblite ja esindusmeeste vahel (võibolla esmakordne kaitseväe ajaloos) oli parema tulemiga, kui oskasin oodata. Nii sain kõige muu kõrvalt kirja palju mõtteid, millele ka ise esindusmehe ja ülemana senisest enam rõhku panna.

Ideest midagi luua, oli kohtumise lõpuks laual ettepanek kaitseväe esindusmeeste kogu loomiseks, mille ülesanne oleks aidata tulevastel esindusmeestel oma lisarolli täita juba esimesest päevast. Seadmaks viimasele atra, panime kindlalt paika uue, enneolematu (ja -kuulmatu) kohtumise kuupäeva, peateema ja esinejad. Sündmusel on eelkõige oodatud kuhu kõikide allüksuste iga tasandi esindusmehed, kuid oma panuse annavad ka veeblid ja ülemad. Nii toimub kaitseväe esindusmeeste kokkutulek Tapa linnakus 29. märtsil, millest annam järgmises sissekandes põhjaliku ülevaate!

Mul on sündmusesse palju usku ning olen võtnud esindusmeeste kontseptsiooni ülevaatamise ja arendamise oma ajateenistuse südameasjaks.

neljas

       Kaitseväe struktuuriüksuste veeblite ja esindusmeeste esmakohtumine // 25.02.19, Tapa Sõjaväelinnak

Ajateenijast rahvatantsija ning vice verca

Ma olen päris veendunud, et Tuljaku mainimine möödunud sissekandes tegi nii mõnegi lugeja vaimu erksamaks ehk “mis, mida?”. Olen varem muuseas maininud, et käin nädalavahetusteti jalga keerutama, kuid ei midagi enamat. Nüüd on selleks aeg. Nimelt tantsin möödunud aasta lõpust Tamsalu noorterühmas Veri Vemmeldab. Tants on ajateenistuse kõrvale tegelikult väga hea vaheldus, sest see koormab hoopis teisi lihaseid, tagades väljaõppe kõrvalt terviklikuma treeningu. Maru tore on see, et oleme võtnud sihiks jõuda suvel tantsupeole. Minu silmis oleks tegu päris suure eneseületusega kogu rühma poolt, sest suuresti ajateenijate tõttu saame kohtuda vaid üksikutel nädalavahetusel. Tõsi küll – kui me juba tantsime, siis nii nagu poleks homset. Seoses kogu selle tralliga loodan uues sissekandes Teiega jagada juba liikuvat pilti, kust saaksite veel enam aimu nii minu kui paljude teiste noorte mitmetahulisest elust ajateenistuses. Fakt on see, et 27.märtsil on juba saatust määrav tantsupeo ülevaatus seega soovige edu!

viies

       Veri Vemmeldab 2018/19 / Tantsupeo Lääne-Virumaa I eelproov Rakvere Gümnaasiumis, 23.02.19.

Virtual Battlespace ehk arvutimängud kaitseväes?

Head asjad lasevad end kaua oodata. Nõnda oli ka virtuaalse lahinguruumiga. Nimelt tuli meile veebruarikuu lõpus külla Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste matkekeskus, kes võttis kaasa oma virtuaalse lahinguruumi, et korrata kuluefektiivselt üle seni omandatud erialateadmised. Oodatult läks meil luurajatena põhirõhk  tuletellimuste edastamise praktikale ehk pidime esmalt avastma vastase, tellima kamraadidelt suurtükiväelastelt objektile kaudtuld ning hindama seejärel tuletäpsust.

Tänu simulatsioonimängule saime päeva jooksul virtuaalses olukorras läbi harjutada kuni 10 olukorda, maastikul olles jõuaks umbes nii 2-4 olukorda. Tulu on ju ilmselge! Arvutitega sõjamänge olime mänginud vaat et igaüks, kuid mitte keegi veel nõnda realistlikes oludes. Pinge kruttis end üles. Kokkuvõtvalt oli nii minu kui kaasvõitlejate silmis tegu päris põneva osaga luuraja väljaõppest ning eelnenud kannatus tasus end simulatsioonis kenasti ära! Loodetavasti saab veel.

kuues

      Äratundmisrõõm! Õhutõrjepataljoni võitlejad (taas-)avastamas virtuaalsõja võlusid. Meie niisamuti.

Järgmise kuu sissekandes saan lisaks esindusmeeste suurele sündmusele, tantsupeo tähtsale eelproovile ja allüksuse kursusest jäänud võlale rääkida ka sündivast koostööst ühe Eesti militaarrõivaid tootva ettevõttega – olen väga põnevil! Seniks jällegi – vabalt, rivitult!


6. sissekanne 09.02.19. Viimane kolmandik ehk vähem kui neli kuud reservteenistuse alguseni.

  • Laskelaagrite ja ellujäämisõppe hindamatu roll väljaõppes.

Lubasin veebruaris rääkida lähemalt luurekompanii väljaõppe eripäradest ning lubadus saagu nüüd vähemalt osaliselt täidetud!

Allüksuses oldud ajale tagasivaatavalt on üheks punktiks kindlasti intensiivne väljaõpe, milles on rõhk rohkel praktikal automaatrelvade ja imitatsioonivahenditega. Siinkohal ei räägi ma üksikutest salvedest täis vana head paukmoona vaid ka teravmoona, seda nii tiirus, masinatel kui metsas, olles ise kas pikali, põlvel, püsti või hoopis mõnes väga ebastandardses laskeasendis. Keskmine võitleja peab olema kõikjal ja igas asendis ülesannete kõrgusel, veel enam meie. Intensiivsus on kandnud vilja ning minu suureks rõõmuks (ja ühtlasi oodatud tulemina) on lahinglaskmisi analüüsides rohke praktika allüksuses äärmiselt tuntav, reaalselt tulemustes kenasti kajastuv ning ajas järk-järgult paranev. Viimase üle tasub ainult rõõmu tunda. Juhtkonna pingutused pole olnud asjata.

Loomulikult pole automaatrelva pädev käsitlemine veel ühe tõelise luuraja jaoks kaugeltki kõik – igale võitlejale on jao relvastus vaat et võrdselt käpas ning ollakse vajadusel võimeline võõra relvaga opereerima nagu tegu oleks tema enda erialarelvaga. Sama lugu on teatavasti erivarustuse kasutamisega, mistõttu väide, et luurest tulevad kõige universaalsemad sõdurid, peab siinkohal minu silmis sajaga paika.

Suurt rõhku saab ka nn ellujäämisõpe. Nimelt tagavad meie instruktorid nädalast-nädalasse, eriti nüüd talvel, et saaksime enese ja üksuse juhtimise ning jätkusuutlikuse tagamisega parimal moel hakkama. Viimast loomulikult ka väga vaenulikus keskkonnas. Nii oleme õppinud talvesõja kontseptsioonis näiteks ära kasutama eeliseid seoses suuskade ja räätsade kasutamisega ning õppinud käepärastest vahenditest lumeonni ehitama. Hiljuti ilmus viimasel teemal Õhtulehes ka sisukas artikkel, mille linki suurima rõõmuga nüüd jagan: Talvine üleelamine.

Püüdes igapäevaselt kokku lugeda moona, kasutavate imitatsioonivahendite, drillide juurutamise ja instruktoritelt saadud tagasiside hulka, saan täna kindlalt väita, et luurekompaniis aega teenides saab läbi loomulike raskuste ühe kõige reaalsema jalaväe väljaõppe. Uhke on olla luuraja! Loomulikult soovitan ambitsioonikatel noortel just siia teenima tulla, kuid otsuses tuleb siis maru kindel olla. Kui kahtled, siis ära parem tule. Nõnda on öelnud ka minu üksikkompanii juhtkond.

1

Nooremseersant Valdok x Carl-Gustaf M2 x TP 552 / LuKo talvine laskelaager, veebruar 2019.

  • Verivärske kogemuse jagamine kui osa minu teenistusest.

Viimasel ajal on tuttavad suurest huvist küsinud, et kas mul kõigi oma erisugu esinemiste kõrvalt üldse aga metsas käia jagub. Mõistan muret! Rahustamiseks saan kohe öelda, et esinemiste käigus pole väljaõpe karvavõrdki kannatada saanud, pigem vastupidi!

Vastab tõele, et viimasel paaril kuul pole harv juhus mind kohata koos Eesti Kaitseväe Värbamiskeskuse ja Kõrgema Sõjakool esindusega messidel, koolides ja lasteaedades. Tegelikult on kutseid ja käike lausa nii palju jagunud, et olen vaat et iga nädal kuskile külla kutsutud. Näen selgelt, et lisaks teooreetilist poolt esindatavale ametnikuke mõjub huvilisele kahtlemata värskendavalt ja lisaväärtust kandvalt ka praktiku kohalolu ja sõnum. Noored on seejuures siiralt tänulikud nn valgustamise üle – ainult rõõm.

Peab tõdema, et maru naljakas on mõelda kuidas too lumepall hakkas veerema novembrikuus peale spontaansest kutset oma endisesse lasteaeda. Sellest ajast peale olen teinud kümmekond esinemist, millest viimane oli Tartu näituste messikeskuses toimunud Intellektika 2019. Sündmusel oli mul rõõm koos nii värbajate kui ka kadettidega jagada värsket ja jätkuvat teenistuskogemust ning rääkida võimaluste rohkusest tänapäeva Kaitseväes. See on päris vinge töö!

Ühtlasi annan edaspidiseks mõista, et kõiksugu kutsed on ka igati teretulnud 🙂 Hoogu juurde!

2

Intellektika (08.02.19) / Varustuse proovimine on täies hoos ehk andsin kutsealustele peatseks teenistuseks

väärt nippe-trikke!

  • Eesti NATO Ühingu loomekonkurss

Jaanuari alguses võtsin koos sõbranna Helenaga spontaanselt osa Eesti NATO Ühingu loomekonkursist “NATO 70 / Eesti 15”. Koostöös valmis NATO loomist ning tänapäeva töösuundi tutvustav video, millega andsime sümboolse panuse riigikaitse haridusprojekti. Kindlasti vaata kõrvalt ka teiste osalejate vingeid töid! Loodan, et kuulajad leiavad videodest nii mõnegi põneva fakti, mida tulevikus targasti ära kasutada 😉

  • Vabariigi aastapäeva paraad Vabaduse väljakul

Veebruarikuu on olnud mu jaoks alati eriline, seda just eelkõige kuu lõpus toimuva Vabariigi aastapäeva ning suurejoonelise paraadi tõttu. Nii on tänavune aasta veel enam elevust tekitav, sest olen aega teenimas ning näen igapäevaselt kõrvalt, kuidas kaitsevägi selleks meelestub ja omamoodi valmistub.

Praegu, veel veebruari alguses blogisse sissekannet kirjutades, panen jooksvalt ka ise suurema eesmärgi nimel korraldamisele käed külge! Nimelt sätime allüksuses paraadiks valmis oma uhkeid karvaseid luuresõidukeid, mida saate hundikuu viimasel pühapäeval Vabaduse väljakule kaema tulla! Oleme nende üle päris uhked. Mina ise maasturiga pealinna tänavatele maskeerituna “rullima” ei tule, kuid kindlasti tiirutan asjahuvilisena sarnaselt aastapäevalistele militaartehnika ümber! Seejuures on minu meelest igati õige, et võimaluse esindama minna saavad eelkõige need ajateenijad, kellel hiljem (tegevteenistuses kaitseväelasena) võimalust paraadile minna ei ole.

Uhkusega saan tõdeda, et mul on üks õnnelik kogemus juba all – käisin möödunud suvel Kaitseliidu Toompea malevkonnaga Võidupüha paraadil. Minu värsked mõtted on leitavad ka selle sama blogi esimesest sissekandest ning seal kajastub väga selgelt, et paraadil käik oli kindlalt üks mu senise elu uhkemaid hetki! Tulevased ajateenijad – haarake võimalusest!

3

Luurejagu rekemissioonil vaenlase tagalas õppusel Kevadtorm 2016 / Sõdurileht  17.10.18. Paraadile minevad maasturid saavad olema vähemalt sama “karvased”.

Järgmises sissekandes teen juttu allüksuse kursuse ideest, sisust, muljetest ning saadud kogemustest. Kindlasti  ei jää seejuures tähelepanuta eesti rahvatantsu tantsude tants “Tuljak”. Sellest kõigest märtsikuu sissekandes! Seniks jällegi: vabalt, rivitult!


 

5. sissekanne. 06.01.19. Pool aastat väes ehk teenistuse selgroog on murtud.

Märkamatult kirjutangi teile sissekannet oma igapäevast hetkel, mil kaitseväe reservi arvamiseni on jäänud vähem kui viis kuud. Peab tõdema, et see teadmine on mõneti ehmatav, sest ajale tagasi mõeldes ütleksin ise, et väes olen veetnud maksimaalselt kolm kuud. Põneva väljaõppe kõrvalt läheb aeg lihtsalt nõnda kiiresti! Selleks korraks panin kirja mõned oma mõtted, mis saatsid mind pikal puhkusel olles ning väärisid jagamist.

Aspirantuur kui ajateenistuse absoluutne maksimum, või siiski?

Minu pikaajalisemad jälgijad on ehk täheldanud, et olen siin blogis aegade algusest kirjutanud oma ambitsioonidest kaitseväes. Seejuures ülemana on selleks ajateenistuses vahest just reservrühmaülemaks saamine. Nii küsitakse minult allüksuse kursuse alguse tõttu sageli, et milliste mõtetega aspirantuurile ehk reservrühmaülema kursusele vastu lähen. Rääkides nüüd päris ausalt, siis väkke tulles nägin seda kui oma absoluutset, vankumatut sihti ning nii laskuri kui nooremallohvitseride kursuse üks motivatsioon oli mul just sinna täiendõppele asumine. Tuleb tunnistada, et asi omas mu peas veidi isegi kinnisidee mõõdet. Minu pingutused tõid muidugi suurt tunnustust, kuid vaatamata kõigele ma sinna siiski ei läinud. Miks küll?

Põhjuseid on selleks tegelikult mitmeid. Esiteks, omades ambitsiooni asuda peale reservi minekut õppima Kõrgemasse Sõjakooli, teeksin rühmaülemana reservis oma üksusele karuteene, sest minu potentsiaalne, erilist väljaõpet eeldav ametikoht vajaks asendamist kellegi teise poolt, kes ajateenistuses seda rolli ei täitnud. Viimane seaks aga ohtu reservüksuse terviklikkuse, mis oleks luure- kui üksikkompanii puhul veel eriti tuntav. Teiseks, julgelt üldistades kujutab reservrühmaülema kursus endast Kõrgema Sõjakooli 3-aastase väljaõppe kiirvarianti. Paraku on minu silmis sama asja mitmekordne õppimine veidi kohatu ja ebapraktiline. Seda eriti juhul, kui on ka võimalus anda see kogemus kellelegi, kes kõrgeid ambitsioone ei oma, kuid on see-eest tubli ülem. Sarnast seisukohta on väljendanud nii mõnedki mu kaitseväelasest ja -liitlastest head tuttavad ja ülemad, kes tagasivaatavalt näevad, et ajateenistuses väiksema üksuse ülem olemine oleks andnud neile terviklikuna arusaama suurema üksuse juhtimisest. Määravaks saavad alati detailid, antud juhul kasvõi vahetu(m) suhtlus reakoosseisuga. Viimane ongi üks põhiline argument ja motivatsioon, millega nii end kui ka oma mehi järgmised viis kuud edu ja suurepärase meeskonnatöö suunas iga päev edasi rühin.

Olen kindel, et see annab mulle edasiseks väärtusliku kogemuse, mille toel ise ohvitserina ajateenijate väljaõpet korraldada. Säärase mõtte annaks kuklasse ka oma lugejatele, kes on aega teenima minemas ning näevad end võimaliku Sõjakooli kadetina.

hundid 1

Hundid on puurist väljas! Luurekompanii võitlejad endale omases loomulikul elutsemis- ja paiknemisalal ehk tihedas võpsis. Seejuures alati taktikaliselt.

Tegutsemisest allüksuse esindusmehena.

Kirjutasin möödunud aasta oktoobri sissekandes põgusalt aktivismist ajateenijate seas ning nende esindamise võimalustest teenistuses.

Tänaseks saan julgelt öelda, et olen sellega kindla sammu edasi astunud. Nii olen viinud ajateenijate muresid, ideid ja rõõme edasi brigaadi tasandi otsustajateni, saades viimaste poolt olulist tuge, et anda oma panus kaitseväe arenguks. Kõigest sellest tulenevalt lähen eelseisvale poolaastale vastu innukalt, sest olen lauale toonud mitmeid aktsioone, et tagada väljaõppe suurem vaheldusrikkus, allüksuste koostöö ning sõdurite jätkuv motivatsioon. Nendest ettevõtmistest räägin Teile juba hetkel, mil sündmused toimuma hakkavad, kuid oodata on senisest enam sõdurite vaimu proovilepanekuid, mõõduvõtte tegevväelastega ning silmaringi laiendavaid sündmuseid. Erilist rõhku soovin panna ka allüksuste eripärade ja väljaõppe tutvustamisele, et tulevased ajateenijad saaksid olla oma väeosa valikus senisest kindlamad. Tänu sellele tagame motivatsiooni end läbi ajateenistuse proovile panna!

Kindel siht panustada tulevikus olulisel määral riigikaitsesse saadab mind tugevalt juba täna ning on rõõm tunda vastutulelikkust ja ühtset eesmärki tegevväelastega, kellega koostöös saan end väljaõppe kõrvalt nõnda rohkelt teostada! Citius, altius, longius.

Ajateenistus enne (edasi) õppimist ehk “Õpi Tartus!”

Jaanuari kümnendal päeval leidsin võimaluse läbi käia Kultuurikatlast, et anda panus ülimenuka kõrghariduspäeva toimumisse. Kohal olid pea kõikide Tartu kõrgkoolide esindajad ning sajad noored, keda ootavad lähiajal elus ees suured valikud.

Tollel hommikupoolikul sai mu rolliks kõneleda n-ltn Mägi, n-ltn Želizko (Värbamiskeskus) ja Kõrgema Sõjakooli kadettidega noortele ajateenistuse olulisusest, naistest riigikaitses ning ka Sõjakoolis õppimisest. Olles täna temaatiline praktik, panustasin just enda senise teenistuse kogemuste edasi andmise ja kõigega, mis sellele protseduuriliselt eelneb. Alustades siis suhtlusest Kaitseressursside Ametiga, käik arstliku komisjoni ning soovitud väeosa valik. Rõhutasin noortele, kuidas on igati praktiline minna teenima kohe peale kesk- või kutsekooli lõppu, võimaldades endal oma elu juhtida ning mitte lasta elul vastupidiselt inimest juhtida. Oluline on ka see, et kui juba asuda teenima, siis teadlikult. Viimast siis nii väeosa, eriala, kaitseväe ambitsioonide kui hilisema karjääri valguses.

Südame tegi väga soojaks veel see, et sain vastata mulle nii lihtsatele, kuid kuulajate jaoks suurtele ja rasketele, elu muutvatele küsimustele. Üks näide – noormees küsis, et kas ta saaks oma ajateenistust siduda rohkem teda paeluva meditsiinivaldkonnaga. Loomulikult saab! Üks võimalus on minna teenistuses rühmaparameediku erialakursusele, mille raames käiakse juba ajateenistuse jooksul kiirabis praktikal käia ning omandatakse teadmised elupäästva esmaabi andmiseks. Oli näha, et see vastus pani noormehel silmad särama ning näis, et tema ootus seoses teenistusega sai just olulise tõuke.

Siiras rõõm oli nõnda vahetult rääkida noortega, kellega olin elus täpselt samal maal tänaseks (vaid) aasta tagasi. Viimane tegi nendega suhestumise äärmiselt lihtsaks!

Lõpetuseks ei saa jätta mainimata, et lisaks innuketele noormeestele oli sündmusel meiega kaasa rääkimas arvestatav hulk särasilmseid neidusid, kelle üle tasub ainult uhkust ja rõõmu tunda. Riigi kaitsmine on ometi kõigi ühine pingutus!

tartu 1

tartu 2

Ajateenistus enne õppimist. KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli ja KRA töötoad kõrghariduspäeval “Õpi Tartus!”

Sellise positiivse noodiga lõpetan ka oma selle kuu sissekande. Järgmises postituses tõstan senisest oluliselt enam maskeeritud müstikaloori luuraja (hinge-)elult. Põneva taaslugemiseni veebruaris 😉 Seniks vabalt, rivitult!


 4. sissekanne. 16.12.2018. Üleelamused seljatatud.

  • NAK lõpurännak ehk “Üleelamus #155”

Luurekompanii nooremallohvitseride kursuse tipphetk ehk minu Tapale kolimise üks suuremaid põhjuseid lasi end nii nagu varasemas sissekandes mainitud, oodatust kauem oodata. Nimelt tuli end metsalaagrite jooksul eelseisvaks eneseületuseks nii vaimselt kui füüsiliselt väga hästi ette valmistada – selleks vajadusel ka puhkuseaega edasi lükates. Nii olime meie luurajatena veel metsas seljakottide ja kuulipilduritega rügamas kui teiste üksuste võitlejad juba nädalajagu kodus puhkust nautisid. Tegime seda ühe väga kurnava, kuid võimsa rännak-operatsiooni arvelt. Lõppude lõpuks läks kõik aga asjataha.

Arusaadavatel põhjustel ma sellest rännakust Teile liialt pajatada ei saa, kuid nagu luureüksuse puhul arvata võiks, oli asi üles ehitatud väga põneval moel. Sündmuste käik sai alguse ootamatu häirega, millele järgnes operatsioonikäsk, kibekiire enese lahingvalmidusse seadmine ning MAN-i kasti ronimine. Ööpimeduses operatsioonialale kohale jõudnuna saime kaela korraliku vihmasaju – ilmataat andis juba väga varakult aimu, et kauge lõpp ei tule meile lihtsalt.  Edasi läks asi juba praktiliseks – pea koheselt pandi proovile meie koostööoskus ja võime mõelda kastist välja, ületades ühiselt suuri takistusi. Rääkides asjast nüüd veelgi üldisemalt, koosnes antud rännak hulga suurematest ja väiksematest ülesannetest, mille täitmine mõjutas jooksvalt kogu operatsiooni ja meie käekäiku. Pidevalt rõhuti aegadesse jõudmise tähtsusele, mis on luuraja puhul teadupärast vaat et kõige olulisem. Abikäsi ülesannete reaalsel moel lahendamiseks jagati meile muudest kaitseväe allüksustest, keda mängisid meie üksuse vahetud ülemad ja instruktorid. Tänu viimasele pandi meid senisest paremini mõistma erinevate üksuste koostöö olulisust. Viimast kogemust hindan vägagi kõrgelt. Kolm ööpäeva kestnud katsumuse jooksul pandi pidevalt proovile meie füüsiline ja vaimne võimekus, kuid rännaku lõpus toimunu (jätan selle siinkohal saladuseks) andis mõista, et jõudu ja jaksu on meil veel enam, kui 155 kilomeetri läbimiseks keset süvasügist lakkamatut vihmasadu ühel sõduril ealeski vaja võib minna. Heietades ütlen ära, et mitte kunagi pole soe kissell nii hästi maitsenud ega arvatavasti enam maitsegi kui selle 72-tunnise põksu lõpusirgel. Rännakust nüüd kokkuvõttena – süüa sai vähe, magada sai minimaalselt, kuid ennast ületatud maksimaalselt. Olen uhke iga võitleja üle, kellega koos selle teekonna läbisin ning ka nende üle, kellel tuli vigastuse tõttu see rännak pooleli jätta. Olete kõvad mehed! Peale kolme ööpäeva viimaks pärale jõudnuna transporditi meid taaskord MAN-i kastis uhkeks tseremooniaks austusväärsesse paika, kus saime allüksuse juhtkonna silme all leegi- ja kuukuma paistel allohvitserideks. Emotsioon oli, nagu arvata võib, äärmiselt ülev ning väeossa varahommikul jõudnuna ei tahtnud uni kuigi tulla vaatamata sügavale unepuudusele. Õnneks saime järgneva päeva lõunal suunduda juba väljaloale ning taastada nädalavahetusel nii lahingvõime kui ka mõtestada oma uus roll allohvitserina. Nii tulevase reakoosseisu kui riigi ees.

Kurnavast rännakust sain endaga ellu kaasa väga üleva, midagi enamat kui elamuse, kuid seda kõike läbi raske üleelamise. Nõnda ristisin selle operatsiooni enda jaoks nimega “Üleelamus #155”.

Põhjus miks lõpurännakuga nii salatsev ja sõnadega kitisi olen, on tegelikult imelihtne – säärsse operatsiooni planeerimine nõudis ülematelt suurt tööd ja vaeva, mis läheks täpsemalt jutustades puhta luhta. Samuti olen huvitatud, et tulevased luureseerud saaksid sarnaselt minule osa tundmatust teekonnast ja ootamatust asjade käigust, mille järel tunda end samuti võiduka Võitlejana 🙂

Markus10

       Minu senise teenistuse embleemide ja pagunite kollektsioon.  Pildil Kõrgema Sõjakooli embleem (üleval), 1. Jalaväebrigaadi vinklid, Kalevi                 Jalaväepataljoni embleem (vasakul), noooremallohvitseri kursuse õppuri pagun, Luurekompanii ajalooline embleem ning hiljuti välja teenitud  nooremaseersandi pagun.

  • Tagasi pesakasti.

Mul pole ammu nii rõõmu täis päeva olnud! Käisin novembri lõpus, ühel reedesel pärastlõunal oma armsa lasteaia 100. aastapäeva puhul vilistlasena põnnidele kaitseväe asju ja tegemisi tutvustamas! Nii jõudsime kolmveerandtunnise külastuse jooksul üheskoos marssida, telkmantli all roomata, näomaalinguid teha ning mekkida vana head, kaitseväe leiba. Laste silmad särasid põnevusest! Rõõm külastusest jõudis aga lasteaia väravatest kaugemalegi – tänu 1. Jalaväebrigaadi ja Kaitseministeeriumi Facebooki lehel toimunud fotoalbumi jagamistele jõudis mu armas külastus tuhandete Eesti inimesteni. Leian, et selline käesoleva eluetapi tutvustamine võiks saada vahvaks traditsiooniks ajateenijale. Tänaseks olen andnud säärase sisendi oma allüksuse võitlejatele ning loodan, et säärane ettevõtmine motiveerib nii minu kaasvõitlejaid Tapal kui mujal sarnaselt ühiskonda panustama ning andma tagasi neile, kes andsid aastaid nii palju Meile!

Tahan väga loota, et külatus jõi laste mällu kui ere mälestus ning juba 15 aasta pärast tulevad ehk nemadki sõduritena tagasi meie lasteaeda, et põnnidele enda põnevat elu tutvustada! Siiras tänu ja kestev rõõm, Kopli Lasteaed, et mind jälle pessa tagasi kutsusite!

Markus11

             Külastus Kopli lasteaeda. 30.11.2018.

  • Eriala ja allüksuse kursus – uued väljakutsed ning senisest suurem vastutus.

Nagu kõik mu senised kursused teenistuses, ei saanud ka vastalanud kursus alata ilma traditsioonilise kolimispäevata. Erinevalt eelmisest kordadest saan aga öelda, et olen jäämas oma magalasse vähemalt kolmeks kuuks – selg saab kappide-varustuse tassimisest vähe pikemalt puhata 🙂 Nüüd aga toimunu juurde. Peale asjade lahti pakkimist saime põhjaliku ülevaate eelseisva kursuse ülesehitusest ning mis peamine – kauaoodatud puhkuse kuupäevadest! Nali naljaks. Peale nooremallohvitseri kursuse lõppu leidsime värskete seersantidena end silmitsi hoopis uue väljakutsega – olla austusväärne ülem oma sõduritele. Uude kasarmusse kolides ootasid meid juba ees oktoobrikutse sõdurid, kellega koos rügades saime kolimistöödega oluliselt kiiremini õhtale. Oma panuse andsid ka juulikutse autojuhid, kellega olime varasemast tuttavad tänu metsalaagrites toimunud vastutegevustele ja ühistele rännakutele. Spontaanselt sai selle kiire kolimise käigus ka oma sõduritega tutvutud. Üldiselt leian, et ühiselt tööd tehes on head suhted kiired tekkima. Nii ka oli.

Nüüd olime NAK-i vilistlastena päriselt ülemad. Selleks sammuks olime erineva kiirusega juba juulikuust valmistunud, kuid nüüd tuli sellega praktiliselt tööle hakata, sest see polnud enam pelgalt teadmine vaid reaalsus. Nii tuli silmitsi seista ka mõne uuendusega, mida keegi justkui ette ei näinud – näiteks tuli hakata vanade NAK-i kamraadide poole pöörduma läbi auastmete, seejuures neid ka teietades. Sama hakkasime järk-järgult nõudma ka reakoosseisult, et kaitseväeline distsipliin oleks üksuses ühtlaselt ja võrdselt jaotunud. Põhjus selleks on jällegi imelihtne – leian et on õige nõuda sõduritelt vaid seda, mida ka ise teeksid. Peab tõdema, et see uus pöördumise viis jäi oodatust kiiremini külge ning sellega on tänaseks ka päris palju nalja saanud! Olgu siis seersandi ennastunustavalt reameheks kutsumine, vastupidine olukord või midagi muud koomilist. Siinkohal üks naljakas traditsioon veel – kui reakoosseisu võitleja juhtub küsima seersandi magalast ära minnes: “Härra seersant, kas võib toast lahkuda?” siis järgneb sellele üks huvitav asjade käik. Nimelt lähtudes kaitseväelisest sõnavarast lahkutakse vaid jalad ees ning seepärast korraldatakse eksinud sõduripoisile kasarmu koridoris libamatused, kus peetakse võimalusel kõnesid ning tehakse palju muudki meelelahutuslikku. Nagu arvata võib, siis musta huumoriga on kaitseväes jätkuvalt kõik kõige paremas korras! Mainin siinkohal ka ära, et õige oleks sellises olukorras küsida: “Härra (auaste), lubate minna?*” Sellised, võiks öelda et omapärased traditsioonid, mis võivad järgneda sõduri inimlikule eksimusele, on meid aja jooksul oluliselt rohkem meeskonnana toimima pannud. Luures on kokkuhoidmine väga tähtis.

Rääkides lähemalt üksuse juhtimisest ja selle mõtestamisest, siis ülemateks erinevatel ametikohtadel sai nooremallohvitseride kursuse lõpuga sadu juulikuus teenistust alustanud sõdureid. Tänu sellele on erinevaid juhtimismeetodeid Tapa linnakus vähemalt sama palju. Omades varasemast tsiviilelust arvestatavat juhtimiskogemust, olen üksuse ülemana olen võtnud eesmärgiks olla oma sõduritele kui pädev mentor ja järeleandmatu liider, jagades omast kogemusest sõduritele lisateadmisi ja -oskusi, et üksus saaks senisest paremini toimida ning iseseisvalt ülesandeid sooritada. Meetodeid eesmärgi saavutamiseks on mul varrukast võtta mitmeid ning õnneks saan enne reservi minekut need kõik järele proovida. Olen kahtlemata põnevil!

  • HMS St. Albans Tallinnas!

Detsembri 12. päev 1918. aastal oli Eesti Vabadussõjas oluline daatum. Just siis saabus Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik, tänu kellele oli Eesti rannik Punalaevastiku eest julgestatud. Inglased polnud meile lahinguteks kitsid jagama ka  relvi ja muud varustust.

Just seda ja tänaseni tugevaid liitlassuhteid käisin 15. detsembri, järjekordsel väljaloa laupäeval Briti Kuningliku mereväe fregatil tähistamas. Sündmus toimus Vanasadamas, kus leidsin kiirelt ühise keele mitme briti allohvitseriga, kes mind ootamatult seal seersandina tervitasid. Intelligentsed mereväelased! Nad rääkisid mulle põhjalikult oma fregati ajaloost, selle võimsast relvastusest ning edasiarendustest. Tegu polnud aga ainsa alusega Vanasadamas. Lisaks HMS St. Albans’ile oli kai ääres ka meie mereväe au ja uhkus – miinijahtija Ugandi. Puudu ei jäänud kõige muu kõrval ka Briti maaväe sõjatehnikast – seda jagus põhitank Challenger’ist lahingumasin Warrior’ini. Viimaste nägemine polnud mu jaoks aga kõige erilisem, sest need samad elajad paitavad Tapal igapäevaselt oma võimsate möiretega mu kõrvu!

Vanasadamas olid sündmust julgestamas ka sõjaväepolitseinikutest ajateenijad, kellega koos suvel Vahipataljonis teenistust alustasin. Rõõm oli neid üle pika aja näha ja tervitada!

Markkus12

              Muhedate brittidega HMS St. Albans’i ahtril; meie seljataga ilutseb allveelaevajahtija Merlin Mk2

Hetkel (16.12.18) suundun linnaloalt harjumusliku pooleviiese rongiga Tapa suunas, mida pilkavalt kutsun porgandikarva soomusrongiks. Soomust on sel küll võrdselt MB GD’ga, kuid väeossa tagasi pöörduvaid võitlejaid on siin vähemalt rühm, kui mitte kompanii.

Kohale jõudnuna seisab mul ees veel vaid paar päeva väljaõpet, peale mida saan suunduda pühadeks koju. Kindlasti saan selle jooksul kirja hulga reflektsioone märkamatult möödunud ajateenistuse esimesest poolest, mida kindlasti Teiega jaanuarikuu sissekandes jagan. Lugemiseni!

*Parandus 4. sissekandes: õige on kõrgemat auastet omavalt kaitseväelaselt küsida “Härra (auaste), lubate minna?” Tänan leitnanti, kes mu kirjaveale hiljuti tähelepanu juhtis.


3. sissekanne. 21.10.2018. Esimene aastaaeg ajateenistuses.

Kolmas ja neljas kuu teenistuses möödusid uskumatult kiiresti ning olid seejuures väga põnevad ja kaasahaaravad. Tänaseks hea mälestusena minevikku jäävad kuud tõi endaga kaasa nooremallohvitseride baaskursuse teise poole ja lõpu ning kauaoodatud erialakursuse alguse, millest ei jõua ära oodata, et Teile lähemalt rääkida! Alustame aga algusest:

  • Ümberasumine Tapale. NABK algus.

Pärast ümberasumist Paldiski linnakust Tapale algas mu teenistus mõnes mõttes algusest peale ning siinkohal ei pea ma silmas vaid oma uusi ülemusi ja kaasvõitlejaid, sest veel suuremat mõju avaldas alguses hoopis laiem keskkond, milles viibin. Nimelt on Tapal võrreldes Paldiskiga justkui kõik suurem, kõike ja kõiki on kordades rohkem. Seejuures oli kõige uskumatum oli minu jaoks esimesest päevast tõsiasi, et minu uues, ühes ainukeses kasarmuhoones oli meid võrdlemisi sama palju kuis Paldiskis kahe kasarmu peale kokku! Ka magalas oli olukord muutunud – võrreldes Paldiskiga oli meid seal mitu korda rohkem koos. Nii oli mul erinevalt Tapal teenistust alustanud sõduritest palju asju, millega seoses kibekiirelt ümber harjuda. Kiireks näitlikustamiseks toon välja neist ühe: asi, mida endalegi üllatuslikult taga igatsen on see, et ma ei kuule ega õpi enam igapäevaselt nii palju vene keelt. Kahtlemata hindasin ma võimalust, millest Paldiskis pooljuhuslikult osa sain peale 6 aastat koolis saadud teoreetilist keeleõpet. Kahju, et viimane sinnapaika jäi, kuid eks leian selleks tulevikus teisi võimalusi! See ja palju muud vajasid uues sõjalinnakus parajalt harjumist, kuid mis peamine – uues kohas oli väga palju asju, mida avastada. Alustades liitlastest ja nende tehnikast linnakus, sõdurikodudest ja raamatukogust ning lõpetades minu uue allüksuse – luurekompanii – järk-järgult tundma õppimisega. Armsaks saanud asju ja inimesi, kes Paldiskisse maha jäid oli rohkelt, kuid oli aeg eluga edasi liikuda.

  • Naised vormi 2018

Üks kõige suurepärasema eesmärgiga aktsioon, millele olen saanud ajateenistuse jooksul ka oma sümboolse panuse anda, oli augustikuu jooksul noortele neidudele kätte mängitud võimalus proovida, milline on elu ajateenijana. Aktsiooni raames said mii Tapal, Paldiskis kui mujal ligi 70 huvilist üle Eesti olla töövarjuks ajateenistust läbivatele sõduritele, saades praktilise kogemuse seoses kaitseväe elu ja oluga. Kogemus ei seisnenud pelgalt teenistujatega kaasa kõmpimises, sest nad said kanda meiega sama varustust, vormi ning osaleda tol päeval läbiviidud väljaõppes. Minu üksuses said nad kuulata kuidas minu rühma nooremallohvitserid said anda oma esimese lahingkäsu ja sümboolselt sooritada ajateenijatega koos ka ühe topograafiaalase testi. Kõige entusiastlikumad neidu said aga  võimaluse võtta osa ka õhtusest ja varahommikusest rutiinist, jäädes väeossa tervelt 24-tunniks – ühesõnaga täispakett! Kõrvalt jälgides jäid julged neiud vinge kaitseväelise ööpäevaga enam kui rahule ning viimast tõestab tõsiasi, et enamus tüdrukuid, kes Tapal sõdurite elu uudistamas käisid, tulid töövarjupäevale kindla sooviga peale kooli lõppu ajateenistusse astuda! See teadmine annab usku ja alust arvata, et naiste osakaal kaitseväes on lähikümnendil märkimisväärselt kasvamas. Eestit kaitseme ikka üheskoos!

Lõpetuseks tahan väljendada austust neidude suhtes, kes oma töö- või/ja suvevaheajast võtsid aja, et tulla kaema sõdurielu. Veel suurem austus nende suhtes, kes laskuri baaskursuse lõpurännaku meiega kaasa tegid. Olete tegijad ning ootame Teid tagasi!

Markus1

  • Üksuse esindusmees- kes ta on, mis on tema roll ja võimalused?

Olles varasemalt seisnud aastaid Eesti noorte huvide ja õiguste eest nii kohalikul kui riiklikul tasandil, soovisin saadud kogemusi ja endale omast pealehakkamist ka kaitseväes esimesel võimaluse rakendama hakata. Nii kandideerisin Tapale jõudes ja seal teenistust jätkates rühma esindusmeheks. Viimase ülesanneteks on näiteks rühma nõustamine, esindamine ja ettepanekute kogumine teenistusega seotud küsimustes. Rolliga kaasneb teenistuslikust vaatevinklist väga palju võimalusi – tänaseks olen saanud anda väärt tagasiside nooremallohvitseride baaskursuse eest vastutanud pataljoni ja rühma juhtkonnale. Usun, et säärane vahetu tagasiside on kaitseväes oluline, sest näen ise kõrvalt kuidas tänu konstruktiivsele tagasisidestamisele paraneb väljaõppe kvaliteet, tagades kõikide osapoolte motivatsiooni päev-päevalt veel enam entusiastlikumalt edasi tegeleda! Tagasiside pole aga ainus vahend, millega esindusmees väljaõpet parandada saab – sinna juurde kuulub ka rühma dokumentatsiooni, igapäevamurede ja -rõõmude eest seismine. Tänu meie tegutsemisele jõuavad viimased oluliselt kiiremini kõrgemale tasandile ning probleemide kiire lahendamine ei saa jääda vahetu ülema tegutsemise taha, jagades seejuures ka töökoormust. Vaadates täna otsa veel kaheksa kuud kestvale teenistusele, olen võtnud südameasjaks tagada Tapal teenivatele kaitseväelastele parem arstiabi kättesaadavus ning võtnud enda peale ka mõne uue traditsiooni juurutamise allüksuses. Rõõm on kõrvalt näha, et esindusmeeste hulgas on nii endisi õpilasesindajaid kui ka uusi tegijaid, neidusid ja noormehi. Nii julgen väita, et rolliga kaasnevad kogemused on vastutust iga kell väärt!

  • Nooremallohvitseri baaskursuse lõpp

Septembrikuu lõpus sai piduliku lõpu pioneeripataljoni eestvedamisel läbiviidud nooremallohvitseride baaskursus. Nii õppisime pioneeride korraldatud kursusel samu, üksuse juhtimiseks vajalikke teadmisi koos tagalapataljoni, õhutõrjepataljoni, suurtükiväepataljoni ning pioneeripataljoni sõduritega, käies teineteisega ka vahetult õppes läbi, suurendandes oluliselt brigaadi ühtekuuluvust. Nooremallohvitseride baaskursuse luurekompaniis kujutas endast aga põhiliselt üht kuuenädalast proovilepanekut, kus omandasin tulevase allohvitserina jaoülemale omased üldteadmised ja -oskused. Kuna aega kursuse läbiviimiseks oli ligi poolteist kuud, omandasin seejuures veel praktilisi teadmisi jao juhtimisest ja taktikast, meditsiinist ja sidest. Ei puudunud ka teadmisete omandamine pioneeriasjandusest, saades läbi põhjaliku õppe A-kategooria lõhkajaks.  Allüksuse relvadest õppisime kasutama säärast relva nagu seda on 7,62 mm kuulipilduja MG3. Nagu arvata võite, oli see protsess väga-väga vinge! Mida kursuslasena tundsin oli see, et väga suurt rõhku pandi õpitu praktilisele harjutamisele ning ma väga pooldan säärast lähenemist. Nii õppisime baaskursusel mitmeid jaorünnaku ja -kaitse drille, saades esimesed ristsed meeskonna juhtimises keset sõjatandrit, mis lisas pealtnäha lihtsale ülesandele mitu ebastabiilset dimensiooni juurde. Külma närvi hoidmine ja vastavalt drillile käitumine sai justkui lihasmällu kodeeritud! Kursus oli vinge ning pani meid väga proovile – enese ja kaasvõitlejate tundma õppimine stressirohketes olukordades oli põnev ning laiendas silmaringi. Möödunud kursusest on nii inimese kui sõdurina väga palju kaasa võtta. Nii soovitan kindlasti kõigil kes ajateenistusse tulevad, kindlasti võtta “täispakett” ehk tulla kas juuli- või jaanuarikutsena! Need oskused ja teadmised kuidas inimesi juhtida ja asju planeerida tulevad igal juhul kasuks! Suure üllatusena tuli mulle teadmine, et pälvisin NABK kursuse lõpurivistusel ka Pioneeripataljoni kompanii parima õppuri tiitli. Olen selle märkamise eest asjaosalistele väga tänulik. Möödunud kursusest on meil kõigil õppuritel erialakursusele väga palju kaasa võtta!

Markus2

  • Erialakursus on alanud!

Olles tulnud kindla tahtega Tapa sõjaväelinnakusse, et siin omandada luurajaks olemise vajalikud teadmised ja oskused, lasi erialakursus end algul veidi teise kursuse arvelt oodata. Julgen väita, et viimase kätte jõudes muutus nii üksus kui selle juhtkond veidi enam ärevaks, sest juba nooremallohvitseri baaskursuse ajal, mil meile eesootavat kursust tutvustati, mainiti ära, et alles siis “hakkab juhtuma” ja “läheb lõbusaks”. Nii ka oli.

Rääkides nüüd põgusalt mu suurepärase üksuse eripäradest, siis luurekompaniis on nendeks kindlasti instruktorite rohkus, mis tagab üksikvõitlejale rohkem võimalusi katsetamiseks, teooria praktikasse panekuks ning pidevat, konstruktiivset tagasiside. Seetõttu peame lähtuma põhimõttest, et kuna meisse panustatakse rohkem siis meist ka oodatakse oluliselt rohkem kui mõne teise üksuse võitlejatelt – vastutus on suur ning meie motivatsioon peab olema vähemalt sama suur. Eripäraks on ka see, et luuraja peab teistest väeliikide võitlejatest oluliselt paremini tundma ära kõikvõimalikes olukordades militaartehnikat, selle võimekust maastikul ja standardrelvastust. Need, tänaseks “unepealt” teadmised on üks kindel asi, mille üle uhked oleme. Ennastki paneb nüüd vahel imetama, et tean neid nõnda hästi!

Kes on keskmine luurekompanii ajateenija? Kindlasti võiks olla potentsiaalsel LuKo (loe: Luurekompanii) ajateenijal varrukast võtta kogemus noorkotka/kodutütre/kaitsellitlasena või/ja olla suur asjahuviline, sest oleme seal kõik omamoodi militaarfriigid koos! Viimast tõestab ka tõsiasi, et tänases koosseisus leidub pea kõikide Kaitseliidu malevate liikmeid. Huvitav fakt on ka see, et meie seas on palju rahvatantsijaid, mis kummutab taaskord müüdi, et viimane pole mingi trenn – vastupidi – see teeb just jalad väga tugevaks, et pikkadel rännakutel, mida jagub ka metsalaagritest tagasi tulekuks, vastu pidada! Lisaks minule käivad kaks rühmakaaslast nädalavahetuseti ka rahvatantsu trennis, eesmärgiga jõuda peale teenistust suvel suurele tantsupeole. Hoidke meile pöialt!

Operatsioonid on meil üldiselt pikad ja kurnavad, kuid viimase tasakaalustamiseks on meile usaldatud ka eriseadmeid, millega saame oma üksildaselt riskantset elujärku maastikul veidi parandada. Mis veel – vaatamata sellele, et oleme väike üksus, oleme tulejõu poolest väga heal järjel ning vaat et ekvivalentsed endast mitu korda suuremate üksustega. Seega tuleb lihtsalt ise kõva mees olla, sest vahendid oma raske tööga hakkama saamiseks on meile tagatud. Mõeldes mobiilsusele, siis see on samuti tagatud läbi lakkamatu kondimootori ja paremal juhul eriotstarbeliste sõidukite!

Kokkuvõtteks on luurekompanii sõdur üldiselt, nii nagu teiste väeüksuste sõdurid heas füüsilises vormis, avatud meele ja kõrge pingetaluvusega loovad mõtlejad. Usun, et kui sõduril on need omadused olemas või on nõus nende väljatöötamiseks endast väga palju andma, on ta Luurekompaniisse väga oodatud!

Markus3

              Lahtiste uste päev Tapa linnakus 7. oktoobril. Pildil luureüksuse võitleja.

             Foto: 1. Jalaväebrigaad / Ivan Birjukov.

  • Oktoobrikutse ehk minu sõdurid

Ootamatult kätte jõudnud sügis ja porikuu tõid endaga Tapa linnakusse kaasa pea 400 uut õpihimuilist sõdurit. Nende noorte meeste ja naiste saabumist oli kõrvalt päris põnev jälgida, sest see oli meie, kui juulikutse sõdurite jaoks murrangulise tähtsusega sündmus. Seda seetõttu, et varsti hakata ise (rohkem) kogenud teenistujana justkui mentoriks, et nendest noortest, kelle rohked bussid korraga linnakusse tõid, õpetada välja suurepärased võitlejad. Nii jõudsid minuni senisest veel enam kolonel Vahur Karuse lausutud sõnad brigaadi rivistustelt, milles rõhutas vastutust, mis meile sõdurite saamisega riigi ees langeb. Sisuliselt tähendavad lähikuud minu jaoks teenistuses nüüd seda, et oktoobrikutse sõdurid läbivad laskuri baaskursuse  ning minu juulikutse tulevased allohvitserid ja autojuhid samaaegselt erialakursuse, et siis juba määratud ajahetkel algaval allüksuse kursusel kokku saada ning hakata iseseisvalt oktoobrikuu võitlejaid vastavalt väeosale erialaselt edasi välja õpetama. Ootusärevus on seejuures suur. Tasub ära mainida, et nüüd oktoobris teenistusse asuvatest sõduritest tuleb Luurekompanii üksusesse võrreldes teiste üksustega väga vähe reakoosseisu võitlejaid, sest on põhirõhk juulikuus linnakusse jõudvatel nooremallohvitseridel ja autojuhtidel. Nii võiks ju arvata, et vähem sõdureid tähendab vähem tööd, kuid üksuse eripärade tõttu on eksimisruumi veel vähem ning peab andma endast veel rohkem, et olemasolevatest vahenditest voolida vähese ajaga valmis väga hea meeskond. Tahtjaid tõotab üksusesse olla väga palju ning seetõttu peavad uued tulijad näitama üles äärmist südikust ja teotahet, et ennast Luurekompaniis proovile panna.

Markus4

              Kutsealuste saabumine 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakusse. 02.10.2018

             Foto: 1. Jalaväebrigaad / https://pildid.mil.ee/index.php?/category/58998

Selleks korraks kõik. Järgmises sissekandes saab lugeda juba erialakursuse lõpusirge kohta, mis saab kahtlemata olema väga põnev ja katsumusterohke, sest ees ootab 130+ kilomeetri pikkune seersandirännak!

NB! Sõdurilehe 17.10 numbrist saab lugeda nii minu kui Luurekompanii ülema abi nägemust ja mõtteid seoses luurekompanii olemusega – haara kindlasti lehe järele või loe reportaaži veebis! 🙂

 2sissekanne, 04.09.18 – Ajateenistuse esimesed kaks kuud ehk kuidas see kõik küll alguse sai.

Kauaoodatud Vahipataljoni… külastus?

Ajateenistus sai põneva alguse juuli esimesel kolmapäeval Mustamäe linnaosas, kust väljus buss Põhja-Tallinna suunas, et panna väärt algus 11-kuulisele mõõduvõtule iseendaga. Olin toimuva pärast elevil ning rõõm oli seejuures kohata ammuseid tuttavaid! Bussis algas tulevaste kaasvõitlejatega spontaanne esmane tutvumine ning mäletan, et sattusin istuma varem õigusteadust õppinud nimekaimu kõrvale. Siinkohal tervitan härra reameest! Väeossa kohale jõudnuna näitasime ette oma kaasa toodud varustuse ning suundusime med. järjekorda, et puukentsefaliit üht õiget võitlejat tülitama ei hakkaks. Samal ajal anti edasi teade, et uusi teenijaid on väeosas mõni isegi liiga palju. Nii pakuti neljale võitlejale eksklusiivset võimalust jätkata oma vastalanud teenistust Kalevi Jalaväepataljonis. Miski minus tollel hetkel ütles, et on ainuõige tõsta üles oma käsi ning edasine on juba ajalugu. Minu järel tõstsid usalduse märgina viivitamatult käe ka sõbrad gümnaasiumist, misjärel suundusime ülemate juurde oma ümberasumist vormistama. Tund hiljem oli meile juba tellitud auto sõiduvalmis ning kõigile osapooltele ootamatu teekond Paldiskisse võiski alata.

Kaitseliidu malevlasest Kaitseväe kalevlaseks

Olles teinud oma senise elu kõige spontaansema otsuse, suundusin Paldiskis asuva väeosa poole teatava närvikõdiga, kuid tagasi mõeldes oligi just see mul algselt Vahipataljoni jõudes puudu. Kirjutasin koheselt otsusest ka vanematele ning nad uskusid samuti, et ju on mu sisetundel õigus.

Kohale jõudnuna algas mulle kibekiire dokumentide, varustuse ja rõivaste väljastamine, sest mu uutel rühmakaaslastel oli teenistus kaks päeva varem alanud ning kõik nimetatu oli juba ammuilma lõpule viidud. Nii oli minu esimeseks proovikiviks kibekiire kohandumine ning jõudmine pidevalt arusaamani mis mu ümber õieti toimub. See tähendas aga julgeid samme senise mugavustsooni piiridest väljaspoole. Õnneks ei olnud viimane mulle probleemiks kuna läksin teenistusest kõike muud kui mugavust otsima.

Kogu selle teatava segaduse ja melu keskel üllatas mind kõige enam tõsiasi, et olin sattunud ühe oma sugulase ja mitme hea tuttavaga ühte rühma. Kui väike see Eesti ikka on?! Hiljem selgus, et kõrvalkompanis on veel üks mu sugulane ning hakkasin veel enam mõtlema tõenäosuse üle, et kolm sugulast satuvad samal aastal samasse pataljoni aega teenima.

Mainin uhkelt ära, et mu rühmas oli samuti kaks agarat, spordiarmastajast tarka naisajateenijat. Erinevalt kaasvõitlejatest polnud rühmakaaslastest naissõdurid mulle nähtusena midagi uut, pigem harjumuspärane juhtum, sest ka Kaitseliidu malevas oli mul neid olnud paras käputäis. Tagasi mõeldes olid need kanged neiud Kalevis väga heaks tasakaaluks noormeeste karjale, olles seejuures nii mulle eeskujuks nii oma suhtumise kui ka tulemuste poolest. Naised vormi!

Markus 1

Uued praktilised teadmised ja oskused

Rääkides nüüd lähemalt väeosas alanud väljaõppest, siis vaat et viivitamatult sai alguse sisekorra ja algava teenistuse ülesehituse kaardistamine, et saaksime kõik oma uuest ühiskondlikust rollist ja vastutusest üheselt aru. See on ju esmatähtis, kas pole? Viimast vürtsitas nädalast-nädalasse väldanud relvaõpe, mille jooksul käisime korduvalt paksus metsas ja palaval põllul taktikaliselt maad avastamas. Väljaõppest ei puudunud ka uute esmaabi- ja topograafiaalaste teadmiste kogumine, mille praktilist kasutegurit tsiviilmaailmas nägin varakult ette, suhtudes õppesse veel enam innuga. Juhtimiskogemust sai omandada läbi jaoülem ning rühma vastutav olemise, tagades ainuisikusliselt oma üksuse isikkoosseisu õigeaegse kohaloleku ja ülesannete täitmise. Samuti koostöö harjutamine võhivõõrastega kuniks teadsid neist pea kõike. Iga päev tohutult palju uusi teadmisi kõigest mu ümbr. See oli väga põnev! See pidev ja põnev õppimine kinnistas mulle veel enam tahet asuda tulevikus tööle ohvitserina! Võimalus sõdurite juhtimiseks anti võimalikult paljudele, mis tagas olukorra kus pea kõik julgesid (ja tahtsid!) kursuse lõpuks ~30 sõduri ees kogu vastutuse enda õlgadele võtta. Igati positiivne!

Väljaõpe aga jätkus – erinevate liikumisviiside, käemärkide tähenduste ja kauguste määramise eksamid said juba enne kolmandat nädala algust tehtud. Tempo oli seejuures kiire, väljaõpe struktuurilt väga loogiline.

Laiemalt aitas loogilisus kaasa ka paljule muule – kasvasime rühmaga läbi jooksvalt tekkinud sisenaljade ja meiega ühist eesmärki sihtiva juhtkonnaga kiirelt kokku, olles kogu pataljonile distsipliini ja edukate tulemustega eeskujuks. Muide, see eeskujulik käitumine sai pataljoni juhtkonna poolt ka märgatud. Nimelt võimaldati ajateenijatele õhtuti auditooriumis jalgpalli MM-i ülekannete ühisvaatamine. Melu oli seejuures suur, mängud ülipõnevad ja poolehoidjad tulised. Kahtlemata jäävad need ajateenistuse õhtud vutifanaatikutest sõprade keskel kauaks meelde! Tegelikult motiveeris see enese kätte mängitud preemia meid veel enam pingutama, viies üldise moraali väeosas lausa lakke. “Kuidas küla koerale, nõnda koer külale. “

Kõrgema Sõjakooli katsed

Kauaoodatud ja mu senise elu ühed tähtsamad katsed toimusid juulikuu keskel lämbepalavas Tartu linnas. Suundusin sinna varahommikul koos kalevlasest rühmakaaslasega, kes sarnaselt minule planeerib tulevikku ja karjääri kaitseväes. Jõudes siis päikselisse Tartu linna, ootas Sõjakooli uksel pikk järjekord ajateenijaid, keda oli kohale tulnud kaugelt ja tõesti rohkelt. Nii võtsid katsetele tulijaid uksel vastu kooli tänased kadetid, kes tegid alustuseks huvilistele tuuri õppehoones, suunates meid vastavalt päevaplaanile nii infotundidesse, vaimsete võimete testile kui ka erialavestlusele õppejõududega. Viimasel sain rääkida oma taustast seoses riigikaitsega, ambitsioonidest ning päevakajalistest temaatilistest probleemidest js ideedest. Kõik nimetatud oli üles ehitatud ja esitatud mulle väga huvitaval moel, mille säärast polnud ma teistes kõrgkoolides kohanud. Üldfüüsiline test oli mul selleks hetkeks väeosas sooritanud ning selle asemel sain võimaluse uudistada linnas, mis mulle tohutult meeldib ning alati tagasi kutsub! Liikudes nüüd ajas paar nädalat edasi, siis nimetatud katsed sooritasin väga headele tulemustele ning jään ootama järgmise õppeaasta algust, et õpingutega algust teha!

Markus 2

Paldiski linna suur juubel

Heinakuu keskel tähistas Lääne-Harju vald Paldiski linna 300. sünnipäeva. Kuna linn asub meie kalevlaste “linnakust” vaid hommikujooksu kaugusel, paluti meie võitlejaid appi sündmust korraldama ning võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu. Nii aitasime linnas turvalisust tagada läbi liikluskorralduse (väga põnev praktiline kogemus) ning olime nõu ja jõuga korraldajatele jooksev abikäsi. Lisaks sellele võimaldasime huvilistel sõita elamustiir PASI soomukiga! Tänu rahva seas aja veetmisele tulid meie juurde mitmed külalised nii kaugemalt kui lähemalt, et tänada meid ajateenistusse minemast ja linnale abiks olemise eest. Kõige selle juures pean tõdema, et varasemad sündmuste korraldamised tulid kogemutena väga kasuks, mistõttu haarasin initsiatiivi, et sündmus parimal moel õnnestuks.  Suur linnapidu möödus õnnestunult ja rahulikult. Umbes nii nädal hiljem sain kaasvõitlejatega valla poolt tänatud, mis oli väga armas. Veel enam – päev hiljem sain korraldusliku abi eest rivistusel Kalevi JVP ülemalt vallavanema ettepanekul pataljoni ülema mündi. See tuli tõelise šokina ning olen osapooltele tehtu märkamise eest tänulik! Tasub linnapäevade kohta veel ära märkida, et tähistama oli tulnud palju rahvast ning rõõm oli näha, et Paldiski on säärane kogukonnakeskus!

Markus 3

Mõtted seoses laskuri kursuse olemusega

Arvan, et väljaõpet käsitlevat lõiku lugedes võis lugejale tunduda, et tempo oli teadmiste omandamisel mahu ja ajafaktori mõttes kiire. Nii see tõesti oli. Võrreldes sõduri baaskursusega (SBK), mis on kasutuses veel vaid mõnes eraldiseisvas väeosas, on laskuri kursuse väljaõpe tempolt ja mahult kõvasti kiirem ning seda suuresti väljaõppetsükli lühendamise tõttu. Õpe toimus senisest enam, seejuures pendeldamata, üksiksõduri teadmiste omandamisest jao- ja rühmatasemeni jõudmiseni. Usun, et see toob pikas perspektiivis soovitud tulemuse läbi ajateenija hõivatuna hoidmise, sest vaid tänu viimasele saab sõdur laskuri kursuse (LK) jooksul veel enam fokusseerida intensiivselt väljaõppele, mille ülesehitus on võrreldes eelkäijaga oluliselt loogilisem ja laiemat eesmärki täitev.

Rännak esimese, kuid tähendusrikka lõpu suunas

Pärast viimaseid laskuri kursuse eksameid, seda nii praktilises meditsiinis ja kaitseväe sisekorra tundmises, ei lasknud kursuse lõpurännak end kaua oodata. Peale häirega äratamist sai marsruudil Paldiski-Kurkse alguse ligi 35-kilomeetri pikkune teekond, millest võttis osa üle 300 ajateenija. Rännak oli meie kui kalevlaste jaoks eriline, sest see toimus kogu pataljoni koosseisus ning pataljoniülema juhtimisel. Mainin ära, et viimane sümpatiseeris mulle tohutult, kasvatades ühtekuuluvust. Rännaku teekond oli oodatult mitmekesine – sai kõmbitud kindlal kruusateel, pehmes sookraavis, kaelani mudavees ning läbitu takistusi, mis panid proovile rühma kui ühtse meeskonna toimimise. Jõudnuna rühmaga õnnelikult finišisse, jõudis minuni kui välk selgest taevast arusaam, et lõpujoon tähendas ka laskuri kursuse lõpule jõudmist. Rännak polnud pooltki nii raske kui mõte, et peab asju pakkima.

Markus 4

Sihikindel, kuid vaimselt raske ümberasumine

Kui ülejäänud kalevlaste jaoks tähendas meeldejääv lõpurännak teenistuse jätkamist vaid uuel valitud kursusel, siis minu jaoks veel ümberasumist uude allüksusesse. Pehmelt öeldes raske oli pakkida asju ning jätta mõtteis seljataha mulle palju andnud Paldiski. Põhjus selleks oli aga konkreetne – laskuri kursuse jooksul sai mu kindlaks tahteks end proovile panna mitmekülgses ning nii füüsiliselt kui ka vaimselt paljude sõnul raskeimas allüksuses – luurekompaniis.

Asjad said raskustele vaatamata pakitud ning sellega olid ka minu päevad Paldiskis loetud. Seejuures oli kõige viimane tegu Kalevi Jalaväepataljonis kindlasti mu senise teenistuse kõige tähtsam – vanduda pidulikul tseremoonial truudust Eesti Vabariigile. Kahtlemata läks kõik sellega seonduv mulle väga südamesse ning tänan kõiki tuttavaid, kes selleks puhuks Paldiskisse sündmust vaatama tulid. Tänasin siis veel südamest  ülemaid, soovisin rühmakaaslastele edasiseks teenistuseks kannatlikkust ning peale seda sai raske südamega, kuid motiveeritud meele ja kindla sihiga suunduda edasi Tapa sõjaväelinnakusse.

Markus 5

Põlva mustad kotkad ja tülikad põdrakärbsed

Olles elanud sisse ning teeninud nädalajagu Tapal Luurekompaniis, suundusin vabal nädalavahetusel Kaitseliidu sõjalis-sportlikule patrullvõistlusele nimega „Must Kotkas 2018“. Minu kodumalevat esindasid nii kodutütred, noored kotkad kui ka mina, kaitseliitlasest ajateenija. Tee viis meid Nõmmelt Põlva metsade vahele, kus õhtuse stardiga võistlusel läbisin paarilisega 19 tunni vältel 73km keset kaunist ja mitmekesist Põlvamaa maastikku. Antud võistlusele andsid oma lahutamatu panuse  aktiivne vastutegevus, põnevad kontrollpunktid ning uudishimulikud metsaasukad, kellega kohtumised olid igati vahvad. Osalejana debüteerisin eakate vanuseklassis kodutütrest kalevlase, endise rühmakaaslase rms Kiibusega ning saavutasime võistkonnaga “Kalev” võimsa kolmanda koha. Muuhulgas selgus, et kui vaja, siis saame 120mm miinipilduja laskevalmis seadmisega imehästi hakkama. Seda on hea teada. Jalad ja keha olid hiljem küll parajalt rakkus, kuid naeratus on näol ning moraal on kõrge! Sündmus oli korralduslikult väga hästi teostatud ning tänan selle kogemuse eest kõiki asjaosalisi!

Markus 6

Moment võistluse lõpufaasist, kui võtsime korraks hetke, et Lõuna-Eesti kaunist maastikku jäädvustada.

Nii möödusid mu teenistuse esimese kursuse päevad ja veidi peale maastikul ringi põrgates ja auditooriumis teadmisi omandades, et edasine teenistus sujuks viperusteta. Aega meenutades saan julgelt öelda, et inimesena kasvasin sel perioodil tohutult, seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Uus kaitseväeline keskkond, omamoodi rutiinivaba rutiin oli saanud minu igapäeva lahutamatuks osaks, tagades keskendumise õppetööle ja rühmaga ühtseks tervikuks saamise.

Järgmises postituses teen juttu Paldiskist veedetud aja meenutustest, nooremallohvitseri baaskursusest Tapal, aktsioonist “Naised Vormi 2018” ning kõigest muust põnevast, mis järgnev teenistuskuu endaga kaasa toob!


  1. sissekanne, 06.08.2018 – Elu enne reameheks saamist.Markus

Kes olen, kust küll tulen?

Selleks, et armsad lugejad minu lauseid veidi paremini mõistaksid, alustan põgusa tutvustusega. Olen 19-aastane Maarjamaa pealinnast pärit noormees ning lõpetasin tänavu ajaloo ja õiguse aluste õppesuunal 32. keskkooli. Keskhariduse omandamise kõrvalt panustasin suure osa vabast ajast riigi hariduspoliitika parendamisele, olles tegev kooli õpilasesinduse juhtimises ja Eesti Õpilasesinduste Liidu töös. Vähemalt sama tähtis oli mulle ka Rahvakunstiselts Leigaritega nii kodu- kui välismaal eestlaste rahvapärimuse tutvustamine, jagades tuhandetele osakest meie kultuuriliselt rikka rahvuse pärandist. Nii mu eluaastad möödusid ning vaatamata loetletud hobidele kasvas minus huvi riigi julgeoleku ja -poliitika vastu. Riigikaitseline debatt oli mulle juba varem tõsist huvi pakkunud, kuid järk-järgult hakkasin selleks rohkem võimalusi otsima. Nii osalesin näiteks 2017. aastal sõpradega Presidendi Väitlusturniiril, kus lõppvooru teemaks oli intrigeeriv “Võrdõiguslikkusesse uskuv Eesti naine peaks minema vabatahtlikult ajateenistusse.” Edukas sõnalahing nõudis põhjalikku ettevalmistust ning tänu millele sain riigikaitse haardega senisest enam sina peale. Eriti põnev oli korraga väidelda nii riigikaitseliselt meelestatud neidude kui ka isikliku seisukoha vastu! Veel enam – sooviga end kooli kõrvalt erialaselt rohkem täiendada, astusin Eesti NATO Ühingu ja Kaitseliidu Toompea malevkonna liikmeks. Kõik need otsused lõid hea eelduse alustada nii vaimse kui füüsilise ettevalmistusega 11-kuuliseks teenistuseks.

 

KRA arstlik komisjon

Ajateenistuse minek ei tulnud mulle kaugeltki ootamatult, nähes seda kui ilmselgelt sammu juba põhikoolis käies ja noorkotkas olles. Nii esitasin kerge südamega jaanuarikuus taotluse astuda vabatahtlikult teenistusse ning kiire vastus Kaitseressursside Ametilt andis teada, et arstlik komisjon ootab mind aprillikuus. Olles entusiast riigikaitse valdkondades, jagasin otsust muuseas klassikaaslastele, kellest kolmega justkui näkkas ning kelle taotlused leidsid samuti lähinädalatel tee komisjoni lauale. Selgus ka, et huvid on meil suuresti samad, sest päris mitmel juhul oli eelistuseks juulikutse Vahipataljonis. Põhjuseid oli mitmeid: soovisime tutvust teha sõjaväepolitsei erialaga ning Miinisadamas koos sõduri baaskursusega pakutav näis hiiglama huvitav ja põnev. Nii jõudis, tasa ja targu, kätte varahommik komisjonis ning mäletan, et jäi üle vaid imetleda Narva mnt komisjoni töö efektiivsust. Tasub ära märkida, et jõudsin muretult peale lõunat Mustamäele koolitundidesse teadmisega, et minu teenistus algab neljandal heinakuu päeval Vahipataljonis.

Riigikaitseõpetus ja laager Kloogal

Keskkoolis sain kahel järjestikusel õppeaastal osa riigikaitseõpetusest, külastades muuhulgas mitmeid väeosasid, Sõjamuuseumit, Kõrgemat Sõjakooli ja tähtsamaid riigiasutusi. Abituriendina avanes mul ka võimalus suunduda peale matemaatika riigieksamit linnast välja laagrisse end “välja elama” ja vahvas seltskonnas riigikaitselisi teadmisi-oskusi omandama. Veetsime Klooga harjutusväljal põneva nädalavahetuse ning tutvusime jaoülematega, kes olid tollel hetkel Kalevi JVP jaanuarikutse peatsed drillseersandid. Toimunud töötubades saime tänu häid nippe kuidas peatselt algavas teenistuses paremini hakkama saada. Siinkohal tänan Kalevi JVP veeblit Ivo Kaske ja 32. keskkooli riigikaitseõpetaja Rene Rässat, kes korraldasid Kloogal nõnda eduka ja põneva laagri.

Markus1

Võidupüha paraadil

Tänu Kaitseliidu Toompea malevkonda kuulumisele avanes mul juba enne teenistust võimalus saada osa mitmetest riigikaitselistest aruteludest, laskelaagrist ja kõige neist uhkem  – Võidupüha paraadist! Paraadile eelnenud nädalatel harjutasime õhtuti tundide viisi rividrilli ja taktsammu käimist. Võiks ju arvata, et viimasel pole eestlaste rahvatantsu põhisammudega suuremat pistmist, kuid tuleb välja, et vajaduse korral on suur abi vahetussammust. Õigesti sooritades võib sõdur sellega oma kogemata taktist välja läinud sammu hetkega tagasi paika saada, et kogu karp jälle, seejuures märkamatult, kenasti takti kõnniks. Nii, peale kooli lõppu riviplatsil ja elus õiget rütmi otsides mööduski mu varasuvi kole kiirelt – märkamatult jõudis kätte aeg pidada maha uhke Võidupüha paraad. Rõõmustaval kombel ei saanud ka seal rahvapärimusest ei üle ega ümber. Ühe näitena mängis veel viimase ettevalmistuse ajal üks kaasvõitleja akordionil mulle rahvatantsu trennidest liigagi tuttavaid viisijuppe. Mõju oli sellel kahtlemata positiivne, sest see eemaldas nii mul kui paljudel teistel üleliigseid pinged, saates ka tülikad vihmapilved mujale ning tänu millele sai võimas paraad peatselt alata. Siiani veidi sürreaalne, kuid juhtuski nõnda, et marssisin (juba enne ajateenistust!) uhkelt mööda Vabariigi Presidendist. Rühmavanem Janar Randväli ja malevkonna pealik Ilmar Raag, olge tänatud. See oli võitlejatele tõesti võimas kogemus.

Markus2

Koostöö Verekeskusega

Seoses aprillikuus meedias levima hakanud üleskutsega, mis käsitles verevarude vähenemist, korraldasin spontaanse aktsiooni “Tallinna noorte doonornädal”. Algatuse idee oli teha veredoonorlus jätkusuutlikumaks, suunates sellele üha enam noori ja terveid kaasmaalasi. Koostööd tegin seejuures Regionaalhaigla Verekeskuse arendusjuhi Ülo Lompiga, kelle juhtimisel korraldasin Vabaduse Väljaku doonorpäevi ning käisin koos kaasblogija, reamees Käguga, kes muide oli gümnaasiumis mu armas klassiõde, Maakaitsepäeval uusi doonoreid värbamas. Rääkides doonorlusest, ei saa jätta mainimata, et mulle tõesti meeldib verekeskuse hüüdlause „ka doonor on riigikaitsja”. See kannab ensas juhtmõtet: doonorlus on lihtsaim viis anda panus riigi julgeolekusse, sest inimesed ei vaja kaitset mitte ainult sõjas ja katastroofides, vaid ka Eesti haiglates. Nii jäin verekeskuse juurde nõu ja jõuga appi ning mu järgmine plaan on korraldada 1. jalaväebrigaadi doonornädal, et meie ajateenijad ja tegevväelased oleksid veel suuremad riigikaitsjad.

Markus3

Selleks korraks minu poolt kõik. Järgmises sissekandes tuleb juttu juba ajateenistusse asumisest, laskuri kursusest, Kõrgema Sõjakooli katsetel käimisest ning paljust muust põnevast.

Kohtumiseni!