Naiskodukaitse mälestab Siberis hukkunud eelkäijaid

Igal aastal 24. aprillile kõige lähemal pühapäeval tähistab Naiskodukaitse mälestuspäeva. Sel päeval süüdatakse üle kogu Eesti küünlad Siberis hukkunud naiskodukaitsjate ja laiemalt kõigi terroriohvrite mälestuseks. Kõikjal helisevad kirikukellad ja peetakse mälestusteenistusi.

Foto: Kaitseliit
Foto: Kaitseliit

Igal aastal 24. aprillile kõige lähemal pühapäeval tähistab Naiskodukaitse mälestuspäeva. Sel päeval süüdatakse üle kogu Eesti küünlad Siberis hukkunud naiskodukaitsjate ja laiemalt kõigi terroriohvrite mälestuseks. Kõikjal helisevad kirikukellad ja peetakse mälestusteenistusi.

24. aprill ja sellele lähim pühapäev ei ole Naiskodukaitse mälestuspäevaks valitud juhuslikult. Just 24. aprillil 1942. aastal hukati Siberis Sosva surmalaagris kuus Naiskodukaitse juhtfiguuri: Elfriede Greenfeld, Alice Kuperjanov, Helmi Malla, Salme Noor, Alvine Rüütel ja Ebba Saral. See on üks kindel teadaolev daatum paljudest, mil mindi surma Eesti vabaduse, isamaaliste aadete ja Naiskodukaitse eest. 1927. aastal loodud Naiskodukaitse oli organisatsiooni laialisaatmise hetkel 1940. aasta suvel saanud tõeliseks massiorganisatsiooniks, mis koondas endas umbes 16 000 naist. Kahjuks ootas neist paljusid just Naiskodukaitsesse kuulumise ja eestimeelselt mõtlemise tõttu kannatuste rohke Siberi tee, kust tagasi tulid vaid vähesed.

1991. aastal taasloodud Kaitseliidu eriorganisatsioon Naiskodukaitse kannab edasi endisaegsete organisatsiooniõdede väärtusi ja vaimu. Naiskodukaitse hoiab elus endisaegseid traditsioone ja mäletab oma ajalugu.. Just seetõttu süttivad nädalavahetusel üle Eesti mälestusküünlad ja helisevad kirikukellad ning naiskodukaitsjad meenutavad oma paljukannatanud eelkäijaid ja tunnevad sisemist uhkust oma kuulumise üle organisatsiooni, mille liikmed ei hüljanud oma vaateid ja tõekspidamisi ka kõige raskematel hetkedel.

Allikas:

Kaitseliit



ETV näitab täna mängufilmi “Katõn”

Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse septembris 1939, vangistasid Nõukogude väed umbkaudu 20 000 Poola ohvitseri. Katõni küla lähedastes metsades tapetud olid Poola vaimne ja sõjaväeline eliit. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni oli Katõn tabuteema.

Foto: ETV
Foto: ETV

Ajaloodraama režissöör on Andrzej Wajda, näiteljad Artur Znijewski, Andrzej Chyra, Jan Englert, Maja Ostaszewska jt.

Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu sissetungi Poolasse septembris 1939, vangistasid Nõukogude väed umbkaudu 20 000 Poola ohvitseri. Katõni küla lähedastes metsades tapetud olid Poola vaimne ja sõjaväeline eliit. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni oli Katõn tabuteema. Samas sai just Katõn paljudele poolakatele kogu nõukogude valedele ehitatud ühiskonna sümboliks.

Poola vaatepunktist tehtud ekraanilugu räägib ühest rahvast ja inimestest, kes jäid kahe totalitaarse riigi vahele.

Filmile eelneb Ilmar Raagi kommentaar.

“Katõn” on ETV eetris Laupäeval, 17. aprillil kell 21:40.

Allikas: ETV



President Ilves: küüditamist kui inimsusevastast kuritegu ei saa kunagi unustada

President Toomas Hendrik Ilves osales täna Tallinnas Vabaduse väljakul küüditamisohvrite mälestusüritusel ning pani pärja kõigi küüditatute ja nende lähedaste meenutuseks.

Foto: Andres Putting, DelfiPressifoto
Foto: Andres Putting, DelfiPressifoto

President Toomas Hendrik Ilves osales täna Tallinnas Vabaduse väljakul küüditamisohvrite mälestusüritusel ning pani pärja kõigi küüditatute ja nende lähedaste meenutuseks.

“Küüditamise süü inimsusevastase kuriteona ei aegu. Täpselt niisamuti ei aegu meie mälestus neist, kes kaotasid võõrsile viiduna kodu ja paljud ka elu,” ütles president Ilves.

“Eestis korraldatud 1941. ja 1949. aasta küüditamised näitasid okupantide hirmu inimeste vabadusiha ees ja samas näitasid ka okupatsioonirežiimi kuritegelikku olemust. Meie kohus on seda minevikku mäletada ja võimalikult põhjalikult uurida, et teaksime täpselt, miks ja kuidas see kõik toimus ning et mõistaksime selgelt, mida tähendab okupatsioon ja totalitaarne režiim.”

Allikas:

Vabariigi Presidendi Kantselei



Arvo Pesti: Eesti dissidentliku liikumise ajalugu ei ole koputajate raamat

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima.

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima. Koputajate ülesandmine polnud aga sugugi autori eesmärk, sest vaimsele tervisele sellised asjad hästi ei mõju.

Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress
Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress

Alustame defineerimisest. Teie raamat kannab pealkirja „Dissidentlik liikumine Eestis 1972–1987”. Miks just see ajavahemik? Teisitimõtlemine on ju vanem.

Sest terminil „dissidentlus” on kaks tähendust. Üks on laiem mõiste, mis mahub etapina vabadusvõitluse sisse. Kitsamas mõttes on dissidentlus sõnastatud Venemaal ja selle all mõeldakse tegevust, mille kaudu nõutakse riigilt seaduse täitmist. Peale selle oli Baltimaades ka muud tegevust. Ja see algab Eestis 1972. aastast, mil tehti esimene sellekohane avaldus.


Loe intervjuud Arvo Pestiga edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Kaitseminister Jaak Aaviksoo avaldus holokaustiohvrite mälestuspäeval

Täna Kloogal holokaustiohvrite mälestusmärgi juures peetud kõnes kutsus kaitseminister Jaak Aaviksoo kõiki üles avaldama austust holokausti ohvritele.

Täna Kloogal holokaustiohvrite mälestusmärgi juures peetud kõnes kutsus kaitseminister Jaak Aaviksoo kõiki üles avaldama austust holokausti ohvritele.

Foto: ERR
Foto: ERR

„Tänavu möödub 70 aastat ajaloo ühe kohutavama teetähise – Auschwitzi surmalaagri rajamisest ja 65 aastat selle lõpust. Natsirežiimi rajatud surmalaagrid sümboliseerivad kõnekalt neid õudusi, mida elasid läbi natside poolt hävitamisele määratud inimesed kõikjal vallutatud maades. Nii Auschwitz kui Klooga hoiatavad, et kui maailmas pääseb võimule vihkamine, võib rahumeelset ja arenevat ühiskonda hävingust lahutada vaid väike samm.

Meenutagem, et juba Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest kannab mälestusväärset pealkirja “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. See tähendab, et Eesti iseseisvus ei olnud ega ole mõeldud üksnes eestlastele, vaid kõigile Eesti inimestele. Eesti iseseisvusmanifestis lubati juudi rahvale kultuuriautonoomia ning oli loomulik, et juudid olid valmis Eesti vabadust ja oma õigusi relvaga kaitsma, õlg õla kõrval koos eestlaste ja teiste rahvustega. Möödunud aasta Võidupühal avatud Vabadussõja võidusammas on teiste kõrval pühendatud ka kõigile rohkem kui kahesajale juudi soost sõdurile, kes Eesti iseseisvust kaitsesid.

Seitsekümmend aastat tagasi, 1940. aasta suvel, hävitas Nõukogude Liit Eesti iseseisvuse ja koos sellega ka 1925. aastal kehtestatud juudi kultuuriautonoomia. Juudi kultuurielus olulist rolli etendanud ühingud suleti, Eesti omariikluse ajal aktiivseid inimesi kiusati taga, neid kadus jäljetult. 14. juunil 1941 küüditas nõukogude okupatsioonivõim 10% siinsest juudi elanikkonnast – proportsionaalselt oli see enim Eestis elanud rahvaste hulgast. Juudi rahva kannatustele pani krooni 1941. aasta suvel-sügisel siia jõudnud järgmise okupandi – natsi-Saksamaa terror. Kahjuks leidus ka Eestis inimesi, kes aitasid kaasa natside kuritegudele. Oleme tänulikud neile, kes oma põhimõtetele kindlaks jäädes ja eluga riskides juute aitasid. Olgu siin näiteks toodud teadlane Uku Masing ja tema abikaasa Eha Masing, kes päästsid hilisema tunnustatud rahvaluuleteadlase, toonase üliõpilase Isidor Levini elu.

Eesti Vabariik on kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete reziimide, nii ka natsivõimu ning kommunistliku võimu käsilaste toime pandud inimsusvastased kuriteod korduvalt ja otsustavalt hukka mõistnud. 18. juunil 2009. aastal ühines Riigikogu Euroopa Parlamendi üleskutsega kuulutada 23. august kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete reziimide ohvrite mälestuspäevaks. See päev on sümboolne, sest just 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov – Ribbentropi paktiga leppisid Euroopa ümberjagajad omavahel kokku omavolis ja inimelude hävitamises.

Täna langetame leinas pea kõigi hukkunute ja kannatanute ees. Euroopas mõrvati hitlerliku poliitika tulemusel ligi kuus miljonit juuti, kellest veerand olid lapsed. Massimõrva võimalikuks osutumine 20. sajandi Euroopas, peaks olema hoiatuseks kõigile, et see ei korduks 21. sajandil. Kutsun teid kõiki avaldama austust holokausti ohvritele.

Tänan Eesti Juudi Kogukonda imetlusväärse töö ja panuse eest meie ühisesse väikesesse riiki, juudi kogukonna elu Eestis on eeskujuks meile kõigile. Samuti tänan kõiki neid ühendusi, kes peavad tähtsaks korrastada holokaustiga seotud mälupaiku kogu Eestis. Seda tööd on vajalik jätkata.

Fotosid mälestusürituselt saab vaadata Delfist.

Allikas:

Kaitseministeerium



Imbi Palju ja Sofi Oksaneni “Kõige taga oli hirm” ilmus eesti keeles, raamatuesitlused Tallinnas ja Tartus

Raamatus otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed hirmuvalitsuse all hakkama said.

Maalehe intervjuu raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga.

Imbi Paju ravib ajaloo abil hinge.

Kirjanik ja filmilooja Imbi Paju leiab, et möödunud sündmuste peegeldamine sünnitab kaastunnet ja ligimesearmastust.  Ka Imbi Paju vastilmunud artiklikogumik, Soome kirjaniku Sofi Oksaneniga kahasse koostatud “Kõige taga oli hirm” on pühendatud minevikule.

Foto: www.hs.fi
Foto: www.hs.fi

Raamatus räägitakse Balti riikide olukorrast okupatsiooniaegse raudse eesriide taga ning otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks Nõukogude terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed toonase hirmuvalitsuse all hakkama said.

Miks te kogu aeg minevikuga tegelete?

Me peame minevikku lahkama selleks, et saada aru oma minevikust ja sellest, kust me pärit oleme. Nõukogude võim oli töötanud välja n-ö Nõukogude inimese mudeli, mille juurde kuulus eelmise elu ehk mälu hävitamine, terrori abil ligimesearmastuse purustamine.

Arvan, et kui me püüame minevikku emotsionaalselt peegeldada ja mälu taastada, siis sünnib ka empaatia ja ligimesearmastus kujuneb loomulikuks väärtuseks. Olin pärast Brüsselis toimunud filmi “Soome lahe õed” linastust väga liigutatud, kui noored inimesed tulid minu juurde, pisarad silmis, ja tahtsid neil teemadel edasi rääkida.


Loe intervjuud Imbi Pajuga edasi 10. jaanuari Maalehest!

Raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga on võimalik kohtuda raamatuesitlustel:

28. jaanuaril kell 16.oo Tartu Tasku keskuse 2. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses

29. jaanuaril kell 15.oo Viru keskuse 4. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses ja kell 17.00 Solarise keskuse Apollo raamatupoes.

Esitluse päeval on poodides müügil piiratud koguses eritiraaž.

Allikad:

Maaleht

Apollo

Rahva Raamat




Ilmus Olev Otti raamat massirepressioonidest Eestis

Ilmunud on üks viimase aja tähelepanuväärsemaid Eesti lähiajalugu käsitlevaid teoseid – „1941. aasta küüditamine Eestis. Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra kooliõpikutes“.

Ilmunud on üks viimase aja tähelepanuväärsemaid Eesti lähiajalugu käsitlevaid teoseid – „1941. aasta küüditamine Eestis. Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra kooliõpikutes“.

Foto: www.hiiumaa.ee
Foto: www.hiiumaa.ee

Raamatu autor Olev Ott on sündinud Hiiumaal, kuid kasvanud üles Rootsis. Erialalt rootsi keele filoloog, on Olev Ott töötanud enam kui 30 aastat Rootsis gümnaasiumiõpetajana. Pedagoogi tööd ühes Götebörgi gümnaasiumis jätkab ta praegugi, unustamata ennast ka jätkuvalt täiendamast. Hetkel on Olev Ott õpetaja ameti kõrvalt ühtlasi Tartu Ülikooli doktorant.

Kõnealune raamat ilmus esmakordselt 2007. aastal Rootsis rootsi keeles. Nüüd on see esinduslik teos lugejaile kättesaadav ka eesti keeles.

Lisaks massirepressioonide käsitlemise analüüsile Skandinaavia kooliõpikutes toob autor, lisaks muudele teemalaiendustele, ära ka mitmeid huvitavaid intervjuusid. Vahest märkimisväärseim neist on pikk intervjuu Hiiumaalt inimesi küüditanud Arnold Meriga, tehtud vaid vahetult enne tema surma. Oma seisukohti laseb autor välja öelda ka mitmetel kunagistel repressioonide all kannatanutel. Neist nimekamad on Eesti teeneline arst, Haapsalu linna aukodanik dr Heino Noor ja vabadusvõitleja ning pedagoog Mart Niklus.

Olev Ott analüüsib oma raamatus küüditamise ja massirepressioonide teemat Eestis kõige laiemas tähenduses. Mahuka allikmaterjali läbitöötamine on võimaldanud autoril teha põhjapanevaid järeldusi ja esitada uusi sisulisi ettepanekuid, mis on ühtlasi heaks eeskujuks ka Eesti koolide õppekavade täiendamiseks.

Teosele annavad lisaväärtust ajaloolised fotod ja allikate ning viidete register.

„Möödunud aastal muutusid väitlused nii Eestis kui ka Rootsis põnevaks, kui kõne alla tuli kommunismi kuritegude õppekavasse võtmine koolis. Inimõiguste seisukohast on loomulik, et igasugune vägivald ja massimõrvad tuleb avalikustada ja järeltulevatele põlvedele teatavaks teha. See on enesestmõistetav demokraatlik suunitlus Euroopa riikide õppekavades, et räägime lastele ka 20. sajandi inimsusevastastest kuritegudest. Kui Euroopa demokraatlikud riigid kasvavad ühiselt järjest kiirenevas interaktiivses meediamaailmas, mille osaks on näiteks Internet, siis on tähtis pakkuda Euroopa koolide õpilastele tõepärast ajalookirjeldust, mis tugineb selgelt demokraatlikul seisukohavõtul.

See raamat üritab käivitada laiema arutelu kooliõpikute nüüdisaegsest tähtsusest seisukohtade kujundajana ja kompassina kiiresti muutuvas maailmas. Paljud selles raamatus kirjeldatud lapsed võisid vanast heast ajalooõpikust vaid unistada. Nende elu hukutas mõttetuse ja tühjuse ajastu. See raamat on suunatud ajaloolise lodevuse ja tühjuse vastu, mis 1941. aastal lõhkus miljonite inimeste elud. See raamat on suunatud ajaloovõltsingute vastu, mis on aastakümneid laiutanud nii ida kui lääne õpikutes.“ (Autori eessõnast)

Allikas:

www.hiiumaa.ee