Väike sõda, mis vapustas maailma?

Kui lääs kõnelnuks diplomaatilise kombineerimise asemel Venemaaga ühehäälselt, jäänuks Gruusia sõda pidamata, väidab Ronald Asmus. Äsja ilmunud raamatut luges ajaloolane Ingmar Haav.

Kui lääs kõnelnuks diplomaatilise kombineerimise asemel Venemaaga ühehäälselt, jäänuks Gruusia sõda pidamata, väidab Ronald Asmus. Äsja ilmunud raamatut luges ajaloolane Ingmar Haav.

Nagu raamatu pealkirjast võib välja lugeda, olid 2008. aasta augustis Gruusias toimunud sõjal märksa kaalukamad tagajärjed, kui tavavaatleja seda hoomata võib.

Vähemasti nii arvab Ron Asmus, kelle silmis oli see konflikt midagi märksa enamat kui Venemaa sekkumine tsiviilelanike ja rahuvalvajate kaitseks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Ühtlasi leiab Asmus, et tegemist ei olnud vaid Moskva varjatud sooviga luua piirkonda kaks uut vasallriiki.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Punase 1940. aasta valusad küsimused

Koguteose “Sõja ja rahu vahel” teine köide on jõudnud raamatupoodidesse ning seda kuus aastat hiljem, kui ilmavalgust nägi koguteose avaköide.

“Sõja ja rahu vahel” II köide “Esimene punane aasta. Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni”

Kui Marko Reikop minult kui Seppo Zetterbergi “Eesti ajaloo” ühelt tõlkijalt ETV “Ringvaate” saates küsis, miks eesti ajaloolased midagi säärast ei kirjuta, siis nentisin, et neil läheb veidi rohkem aega, sest nad on hõivatud väga suurte projektidega. Ja ma ei eksi nudki. Koguteose “Sõja ja rahu vahel” teine köide on jõudnud raamatupoodidesse ning seda kuus aastat hiljem, kui ilmavalgust nägi koguteose avaköide.

Et Zetterbergi teos osutus edukaks, ja nagu kinnitavad kirjastajad, et masu ajal ostavad inimesed tõsiseid raamatuid, võib loota müügiedu ka “Sõjale ja rahule”. Pealegi, teine köide ei tegele mingi vähetuntud ajalooperioodi, vaid 1940. aastaga. Seega aastaga, mis siiani avalikkuses vaidlusi tekitab ja mis paraku ka Vene propagandamasinale ainest annab.

Loe edasi Eesti Ekspressist!

Allikas:

Eesti Ekspress



Imbi Paju ühendab ajaloos eestlased, venelased, soomlased ja juudid

22. märtsil kõlas Tallinna Euroopa majas põhiliselt vene keel – Imbi Paju tutvustas oma värskelt vene keeles ilmunud raamatut „Tõrjutud mälestused”. Saal oli Eesti isamaalist vaimu triiki täis.

22. märtsil kõlas Tallinna Euroopa majas põhiliselt vene keel – Imbi Paju tutvustas oma värskelt vene keeles ilmunud raamatut „Tõrjutud mälestused”. Saal oli Eesti isamaalist vaimu triiki täis.

„See on raamat, milles räägitakse ajaloo traagilistest lehekülgedest inimlikult arusaadavas keeles. Nüüd on olemas „Anne Franki päevik”, mis räägib Eesti ajaloosündmustest,” ütles noor aktivist Jevgeni Krištafovitš raamatuesitlusel.

Imbi Paju isik tõmbab ligi ärksa vaimuga vene noori. Pajuga käib tihedalt läbi Sergei Metlev, kes on saanud kuulsaks sellega, et on pidanud kaitsekõnesid eesti keelele Eesti noorte venelaste seas.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Emotsioonide geopoliitika ja Eesti

Prantsuse tunnustatud rahvusvaheliste suhete eksperdi Dominique Moi’si laialdast poleemikat tekitanud ajakirjaartiklist sündinud raamat “Emotsioonide geopoliitika” on väga ajakohane lisandus sellesse diskursusesse, mis püüab mõista ja kirjeldada tänast dünaamiliselt muutuvat maailmapilti.

Prantsuse tunnustatud rahvusvaheliste suhete eksperdi Dominique Moi’si laialdast poleemikat tekitanud ajakirjaartiklist sündinud raamat “Emotsioonide geopoliitika” (Eesti Päevaleht, 2010, 237 lk) on väga ajakohane lisandus sellesse diskursusesse, mis püüab mõista ja kirjeldada tänast dünaamiliselt muutuvat maailmapilti.

Nagu raamatu alapealkiri – kuidas hirm, alandus ja lootus muudavad maailma – viitab, keskendub Harvardi ülikoolis õpetav Moisi emotsioonide ja rahvusvaheliste suhete seoste kirjeldamisele, püüdes sellega teataval määral vastanduda oma kuulsa eelkäija, Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriale. Moisi peab muuseas nii Huntingtoni kui ka Fukuyama (liberalismi võit) teooriaid isegi ohtlikeks, sest näeb nendes liiga lihtsustatud võtteid.

Moisi ei paku seetõttu oma raamatus läbivat või üldistavat teooriat. Ta kirjeldab nii isiklike kogemuste kui üldtuntud faktide najal neid võimalikke arenguid, mida emotsioonid võivad mõjutada eraldi nii Aasias (eeskätt Hiina ja India), islami- ning läänemaailmas kui ka nende omavahelises suhestumises.

Emotsioonid on loomulik osa inimese ja kaudsemalt rahvaste identiteedist, mistõttu nende eiramine ka rahvusvaheliste suhete analüüsimisel võib jätta väga ohtliku tühimiku. Moisi rõhutab, et emotsioonide õidepuhkemise üheks peamiseks põhjuseks just praegusel ajal on üleilmastumisest tin gitud ebakindlus ning üldine identiteetide probleem.

Loe edasi Marko Mihkelsoni blogist!

Allikas:

http://markomihkelson.blogspot.com



Uusi tõlgendusi külmale sõjale

Läänes käibivad külma sõja tõlgendused – niihästi realistide kui uuskonservatiivide omad – on hälbinud kas Kremli pragmaatilisuse või siis agressiivsuse rõhutamise suunas, väidab Vladislav Zubok.

Foto: Kirjastus Tänapäev
Foto: Kirjastus Tänapäev

Läänes käibivad külma sõja tõlgendused – niihästi realistide kui uuskonservatiivide omad – on hälbinud kas Kremli pragmaatilisuse või siis agressiivsuse rõhutamise suunas, väidab Vladislav Zubok. Selgitades Kremli juhtide ja Nõukogude ladviku huve, taotlusi, pettekujutelmi, hirme ja eksimõistmisi, tutvustab Zubok Nõukogude Liidu nägemusi ja hoiakuid seoses kahekümnenda sajandi kõige suurema vastasseisuga.

Kasutades muude teabeallikate seas ka hiljaaegu avalikkusele kättesaadavaks tehtud poliitbüroo protokolle, šifreeritud telegramme, memuaare ja vestluste lindistusi, tõestab Zubok, et julgeolek ja võim olid Stalini ning tema järglaste esmased eesmärgid. Samal ajal näitab ta, et Nõukogude riigijuhte kammitsesid ideoloogilised dogmad ja siseriiklikud nõrkused, ühiskonna aina kasvav pettumus ning vigane majandus. Seejuures osutab Zubok, et Ameerika ohjeldamisstrateegia 1950. ja 1980. aastatel üksnes võimendas sõjakust Nõukogude Liidu käitumises.

Pakkudes välja originaalseid tõlgendusi Nõukogude riigi käitumise kohta külma sõja erinevates järkudes, analüüsib Zubok Stalini prohmakaid Saksamaal ja Koreas ning vaeb põhjusi, miks Stalin alahindas Ameerika suurt aktiivsust globaalses mastaabis; raamatu autor annab pildi Hruštšovi vastuolulistest ponnistustest tagada rahu, balansseerides tuumakuristiku veerel, toob üllatavaid fakte Brežnevi kirglikest jõupingutustest lõdvendada pingeid kahe maailma vahel, näitab, kuidas Nõukogude üliriigi lagundamine Gorbatšovi poolt oli kõrvalsaadus, mis tulenes tema läbematust soovist lõpetada ühekorraga külm sõda ja reformida põhjalikult Nõukogude Liitu.

Näeme, et marksistlik-leninlik revolutsiooniline ideoloogia, Teisest maailmasõjast johtunud geopoliitilised huvid, riigijuhtide isiklikud elukogemused, parteipoliitika raevukus ning muutused ühiskonnas ja kultuuris olid tegurid, mis lõid ideoloogilise tagapõhja Nõukogude riigi rahvusvahelisele poliitikale.

„Luhtunud impeerium” on esimene ingliskeelne raamat, mis käsitleb külma sõjaga seonduvat iga kandi pealt nii, nagu see paistis Nõukogude poolelt vaadatuna. See on lugu, mis erineb võiduka Lääne autorite loodud pildist.

Vladislav M. Zubok on Temple’i ülikooli abiprofessor. Ta on raamatute „Ameerika-vastasus Venemaal: Stalinist Putinini” ja „Kremli külma sõja osalised: Stalinist Hruštšovini” kaasautor.

Hüllo Marjamaa

Allikas:

Kirjastus Tänapäev



Eesti-Vene piirileppe teemal ilmus põhjalik uurimus

Kirjastuselt Kunst ilmus Henn Põlluaasa sulest raamat Eesti-Vene piiriläbirääkimistest ja viimase kahe aastakümne poliitilistest ning diplomaatilistest mängudest Eesti piiridega.

Kirjastuselt Kunst ilmus Henn Põlluaasa sulest raamat Eesti-Vene piiriläbirääkimistest ja viimase kahe aastakümne poliitilistest ning diplomaatilistest mängudest Eesti piiridega. “Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine” vaatleb järjestikuste valitsuste käitumist läbirääkimistel Moskvaga, aga samuti meie välispoliitikat piiride paika panemisel põhja- ja lõunanaabritega.

Põlluaasa sule all joonistub välja Eesti Vabariigi poliitikute ning diplomaatide tegemiste-tegematajätmiste rida, mille üheks vaieldamatult mõtlemapanevaks jooneks on autori poolt ülima põhjalikkusega esile toodud taandumised eranditult kõigil meie piiridel. Aga ka üldine hambutus riigi väärikuse, suveräänsuse ja järjepidevuse kaitsmisel, rahvuslikust eneseuhkusest rääkimata.

Raamatule eessõnas tõdeb suursaadik Mart Helme, kes 1990-ndatel Eesti-Vene piiriläbirääkimistel ka ise otseselt osales, et Põlluaasa uurimus täidab täielikult tühimiku, mis sel teemal Eestis siiani valitsenud on. “Raamatu suurimaks väärtuseks on ülima põhjalikkuse ja süstemaatilisusega kogutud andmete panemine laiemasse konteksti, piiriküsimuse käsitlemine üldpoliitilises, ajaloolises ja rahvusvahelises võtmes,” ütleb Helme. “Kas Tartu Rahust taganemine on ära andmine või äraandmine jäägu iga lugeja enda otsustada, aga selge on see, et autor ei lahmi niisama, vaid toestab kõiki oma seisukohti viidete ning dokumentidega.”

Henn Põlluaas on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees ning Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja esimees, Eesti Rahvusliku Liikumise endine juht, Saue linnavolikogu liige.

Raamatu esitlus toimub 06. märtsil Tallinnas Rahvusraamatukogus, samas toimub ka esinduslik konverents, kus autor Henn Põlluaas, ajaloodoktor Jaak Valge ning suursaadik Mart Helme lahkavad Tartu Rahu mõju ja tähendust tänapäeva poliitikale ning analüüsivad meie senise välispoliitika tõhusust rahvuslike huvide kaitsel.

Allikas:

Kirjastus Kunst



Arvo Pesti: Eesti dissidentliku liikumise ajalugu ei ole koputajate raamat

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima.

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima. Koputajate ülesandmine polnud aga sugugi autori eesmärk, sest vaimsele tervisele sellised asjad hästi ei mõju.

Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress
Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress

Alustame defineerimisest. Teie raamat kannab pealkirja „Dissidentlik liikumine Eestis 1972–1987”. Miks just see ajavahemik? Teisitimõtlemine on ju vanem.

Sest terminil „dissidentlus” on kaks tähendust. Üks on laiem mõiste, mis mahub etapina vabadusvõitluse sisse. Kitsamas mõttes on dissidentlus sõnastatud Venemaal ja selle all mõeldakse tegevust, mille kaudu nõutakse riigilt seaduse täitmist. Peale selle oli Baltimaades ka muud tegevust. Ja see algab Eestis 1972. aastast, mil tehti esimene sellekohane avaldus.


Loe intervjuud Arvo Pestiga edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Kirkad mälestused neilt, keda enam pole

Hiljuti ilmunud raamat “Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused” on meeldiv üllatus teiste Vabadussõjast rääkivate raamatute ja kirjutiste reas.

Hiljuti ilmunud raamat “Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused” on meeldiv üllatus teiste Vabadussõjast rääkivate raamatute ja kirjutiste reas.

Foto: Eesti sõjamuuseum
Foto: Eesti sõjamuuseum

Neid teisi lugedes on tihtipeale jäänud tollest eestlaste hiilgavast sõjast mulje kui mõistagi ülevast, ent samas kopitanud ja kipsistunud nähtusest.

Neljakümne aasta eest

Tegu on mälestustega. Raamatu lähemal uurimisel saab teada, et “Soomusrong nr 2 Vabadussõjas” on jõudnud neljakümne aasta eest ilmuda Stockholmis. Nende sulest, keda ammu enam meie keskel ei viibi ehk vabadussõjalaste omast.

Suur osa kangelasliku soomusrongi meeskonnast, kelleta oleks see meile nii lõpmata palju tähendanud heitlus võinud ka teisiti lõppeda, represseeriti. Suur osa jäi maha kuulsuse väljadele. Meie kõigi õnneks pääses osa läände meie asjast rääkima.

Loe edasi Maalehest!

Allikas:

Maaleht



Teistmoodi impeeriumid

Viimase paarikümne aastaga on ajaloolaste vaatenurk Ida-Euroopa paljurahvuselistele impeeriumidele suuresti muutunud. Kui varem keskenduti põhiliselt impeeriumide lagunemise poliitilisele ajaloole, siis nüüd uuritakse seal elanud rahvuste kooseksisteerimist ning n-ö toimetulekustrateegiat

Vene impeerium ja BaltikumKogumik „Vene impeerium ja Baltikum” tuletab meelde, et ajalooline mõte liigub ja areneb.

Viimase paarikümne aastaga on ajaloolaste vaatenurk Ida-Euroopa paljurahvuselistele impeeriumidele suuresti muutunud. Kui varem keskenduti põhiliselt impeeriumide lagunemise poliitilisele ajaloole, siis nüüd uuritakse seal elanud rahvuste kooseksisteerimist ning n-ö toimetulekustrateegiat. Osmani, AustriaUngari ja Vene impeerium püsisid kogu uusaja kestel (Bismarcki loodud Saksa Reich tuntava poola vähemusega oli märksa noorem nähtus).

Ajaliselt võttes on impeeriumide õitsengu ja stabiilsuse ajastu märksa pikem periood kui lagunemine, mille alguspunkti võib erinevate impeeriumide puhul panna erinevatesse aegadesse, aga mis langeb ikkagi kusagile XIX sajandi teise poolde (Osmanite riik) või siis Esimese maailmasõja aegadesse ja selle lõpusegadustesse. Enne kui asuda käsitlema Eesti Ajalooarhiivi toimetiste sarjas ilmunud kogumikku „Vene impeerium ja Baltikum”, tahan lugeja huvi tõstmiseks kirjutada impeeriumide ajaloo tuntuma uurija ning ka selles kogumikus esindatud Alexey Milleri ühest loengust, mille pealkiri kõlab „Miks lagunesid Esimese maailmasõja tulemusena kõik kontinentaalsed impeeriumid?”.

Loe edasi Sirbist!

Allikas:

Sirp



Imbi Palju ja Sofi Oksaneni “Kõige taga oli hirm” ilmus eesti keeles, raamatuesitlused Tallinnas ja Tartus

Raamatus otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed hirmuvalitsuse all hakkama said.

Maalehe intervjuu raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga.

Imbi Paju ravib ajaloo abil hinge.

Kirjanik ja filmilooja Imbi Paju leiab, et möödunud sündmuste peegeldamine sünnitab kaastunnet ja ligimesearmastust.  Ka Imbi Paju vastilmunud artiklikogumik, Soome kirjaniku Sofi Oksaneniga kahasse koostatud “Kõige taga oli hirm” on pühendatud minevikule.

Foto: www.hs.fi
Foto: www.hs.fi

Raamatus räägitakse Balti riikide olukorrast okupatsiooniaegse raudse eesriide taga ning otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks Nõukogude terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed toonase hirmuvalitsuse all hakkama said.

Miks te kogu aeg minevikuga tegelete?

Me peame minevikku lahkama selleks, et saada aru oma minevikust ja sellest, kust me pärit oleme. Nõukogude võim oli töötanud välja n-ö Nõukogude inimese mudeli, mille juurde kuulus eelmise elu ehk mälu hävitamine, terrori abil ligimesearmastuse purustamine.

Arvan, et kui me püüame minevikku emotsionaalselt peegeldada ja mälu taastada, siis sünnib ka empaatia ja ligimesearmastus kujuneb loomulikuks väärtuseks. Olin pärast Brüsselis toimunud filmi “Soome lahe õed” linastust väga liigutatud, kui noored inimesed tulid minu juurde, pisarad silmis, ja tahtsid neil teemadel edasi rääkida.


Loe intervjuud Imbi Pajuga edasi 10. jaanuari Maalehest!

Raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga on võimalik kohtuda raamatuesitlustel:

28. jaanuaril kell 16.oo Tartu Tasku keskuse 2. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses

29. jaanuaril kell 15.oo Viru keskuse 4. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses ja kell 17.00 Solarise keskuse Apollo raamatupoes.

Esitluse päeval on poodides müügil piiratud koguses eritiraaž.

Allikad:

Maaleht

Apollo

Rahva Raamat




Raamatututvustus: Nüüdisaegse strateegia kujundajad Machiavellist tuumaajastuni

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel.

Eestikeelne lugemisvara on täienenud klassikalise sõjalise strateegia õpikuga, mis on muutunud kohustuslikuks õppematerjaliks paljudes ingliskeelsetes sõjalistes õppeasutustes, kuid mida on tõlgitud ka paljudese teistesse keeltesse.

Foto: Kaitsejõudude peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel. Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud kogumiku teine osa, käsitleb sõjalise mõtlemise arengut murrangulisel kahekümnendal sajandil. Möödunud sajandit jäävad meenutama kaks maailmasõda, massihävitusrelvade ja revolutsioonisõja ilmumine areenile. Tuumapommid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aasta augustis olid stardipauguks tuumaajastule.

Saksa päritoluga Ameerika Ühendriikide sõja- ja kultuuriajaloolase Peter Pareti toimetatud kogumik annab põhjaliku ülevaate strateegilise mõtlemise kujunemisest läbi aegade. Sõjalisel strateegial puudub kõikehõlmav definitsioon. Selle abil kavandatakse relvajõudude kasutamist teatud eesmärkide saavutamiseks. Need eesmärgid võivad olla kitsamalt piiritledes sõjalised, kuid ühtlasi täita palju laiemaid, eeskätt poliitilisi eesmärke. Miks mõned strateegilised mõtlejad on jäädvustunud ajalukku ja leiavad tutvustamist käesolevas raamatus, aga teised on sealt kadunud aegade hämarusse? Ajalugu on karm, aga õiglane kohtumõistja. Tulevastele põlvedele pärandatakse tavaliselt need mõtlejad, kes on suutnud mõelda revolutsiooniliselt ning olla oma ajastust ees.

Üheksateistkümnenda sajandil muutusid valitsejatevahelised ja dünastilised sõjad riikidevahelisteks sõdadeks. Lääne ühiskonnakorralduses tõusid esile rahvusriigid ja rahvuslikult pinnalt kerkinud riiklikud huvid. 19. sajandi sõjaline strateegia kujundas laias laastus strateegilist mõtlemist kuni külma sõja lõpuni, mis on ühtlasi ka Pareti toimetatud kogumiku ajaraamistik. Sellele ladusid vundamendi oma ajastu kolm suurimat strateegilist mõtlejat: Korsika saarelt maailma ajalukku jõudnud Napoleon Bonaparte, preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz ja Šveitsis sündinud Antoine-Henri Jomini, kes jõudis olla nii Prantsusmaa kui Venemaa teenistuses. Kui Clausewitzi loominguga on eestikeelne lugeja tutvunud juba varem – tema peateos „Sõjast“ ilmus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Eesti Keele Sihtasutuse koostöös 2004. aastal, siis Jomini pärandiga ollakse ehk vähem kursis, kuigi viimase mõju Lääne kultuuriruumi strateegilisele mõtlemisele on olnud ehk isegi suurem ning teda on mitteametlikult nimetatud ka moodsa strateegia rajajaks. Sõjaajaloolase Lynn Montrossi sõnul rajas Clausewitz sõja filosoofia ning Jomini töötas välja sõja süsteemi.

Kahekümnenda sajandi sõjaline strateegia kinnitas Clausewitzi omaaegset mõtteavaldust, et sõda pole midagi rohkemat kui vaid vahend poliitiliste eesmärkide teostamiseks. Sõdu kujundavad poliitikud ning sõjaväelastele on jäetud nende ambitsioonide elluviijate roll. Tunnustatud briti sõjaajaloolane David Fraser on väitnud, et sõjaline strateegia järgib poliitilisi eesmärke: need eesmärgid tuleb allutada sõjaväelistele nõuetele ning vastavalt olemasolevatele ning potentsiaalsetele ressurssidele töötakse välja prioriteedid, käitumismustrid ning tegevuskava. 20. sajandi juhtiva sõjateoreetiku ja -ajaloolase Basil Liddell Harti sõnul on sõjaline strateegia sõjaliste vahendite kasutamise ja jagamise kunst poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Sõda ja poliitika on omavahel lahutamatult seotud. Sõdu ei alusta mitte kunagi sõjaväelased, vaid alati poliitikud. Teinekord muutuvad sõjaväelased poliitikuteks.

Kiire tehniline areng ja üleilmastumine on mõjutanud sõjalise strateegia arengut tänapäeval. Geograafilised vahemaad ei oma enam sellist tähendust, kui alles mõni inimpõlvkond tagasi. Strateegilised raketid suudavad viia tuumarelva kiiresti mandrilt mandrile ning põhjustada ränkade tagajärgedega globaalse katastroofi, mis võib raketi lähetajat mõjutada samavõrd kui sihtpunkti. Kommunikatsiooni plahvatuslik areng on suurendanud inimkonna ühtekuuluvustunnet. Viimased sõjalised konfliktid on toimunud telekaamerate silme all. Üleilmne internetiseerumine on muutnud kübersõjad stabiilse rahu seisukohalt pea sama oluliseks ohuallikaks kui relvakonfliktid. Sõja ülekandumisest kosmosesse ei saa rääkida enam vaid ulmeromaanide pinnalt.

Kuid elades mineviku strateegide jaoks tulevikus, ei tohi me samal ajal unustada neid põhimõtteid, mis tõstsid just nemad oma kaasaegsete seas esile ning kinnistasid ajalukku. On muutunud juba käibefraasiks, et kujundades tulevikku, ei tohi me minevikust mööda vaadata. Kogemused on väärtus omaette, mis aitavad meil minevikku mõista ning möödunud aegade vigu vältida. Loomulikult ei tohi ka jääda mineviku pantvangiks ning võidelda taas ja taas läbi eelmiseid sõdu. Lääne tsivilisatsiooni areng on jõudnud niikaugele, kus reaalne sõjaoht on küll olulisel määral vähenenud, kuid seda tõsisemad võivad olla igal hetkel puhkeda võivate potentsiaalsete konfliktide tagajärjed. Sõjalised konfliktid on välditavad ainult siis, kui me oleme suutelised minevikust õppima ja vastutustundlikult rakendama sealt hangitud teadmisi ja kogemusi tuleviku huvides. Konfliktid Afganistanis, Iraagis, Bosnias, Kosovos, Liibanonis, Gruusias ja mujal on mõjutanud inimeste heaolu ja turvalisust kogu maailmas. Nad on näidanud ilmekalt, et ainult sõjaliste vahenditega ei suuda inimkond lahendada mitte ühtegi valupunkti. Sõjaväelase elukutse on olemuslikult lähedane tuletõrjuja omale, kes peab valmistuma tule kustutamiseks, ise samal ajal lootes, et see kunagi ei puhke.

Kellele võiks värskelt eesti keelde tõlgitud kogumik huvi pakkuda? Kindlasti leiab iga huviline siit endale midagi lugemisväärset. Sõda ja selle kujunemine on alati köitnud väga erineva taustaga inimesi. Kuna Eestist on aegade jooksul üle käinud paljud sõjaretked, siis on huvi militaarsete teemade vastu olnud eestlaste seas kõrge. „Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ katab olulise lünga tavalise sõjandushuvilise lugeja raamaturiiulis, kuigi kõigepealt on Peter Pareti toimetatud kogumik mõeldud siiski õpikuna sõjalise strateegia alaste kursuste läbiviimiseks kõrgkooli tasemel.

Holger Mölder

politoloog

„Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ ilus Eesti Entsüklopeediakirjastuse sarjast “Mõte ja Mõõk”, mille raamatutega saab tutvuda siin.



Propaganda trummipõrin – kas kõma kaugest minevikust või lähituleviku ettekuulutaja?

Kommunikatsioonieksperdi Georgi Potšeptsovi nüüd ka eesti keelde tõlgitud raamatud on väga hea lugemisvara neile, kes tahavad mõista Venemaa tegevust. Värskeim neist, „Propaganda trummipõrin” keskendub peamiselt konkreetsete juhtumite analüüsile.


"Propaganda trummipõrin"

Agu Uudelepp nendib, et kommunikatsioonieksperdi Georgi Potšeptsovi nüüd ka eesti keelde tõlgitud raamatud on väga hea lugemisvara neile, kes tahavad mõista Venemaa tegevust. Värskeim neist, „Propaganda trummipõrin” keskendub peamiselt konkreetsete juhtumite analüüsile.

Propaganda on halb. Neis kolmes sõnas peitub suur hulk tavateadmist ja vähemalt sama suur eksitus. Propaganda kui meetodite ja printsiipide kogum ei saa iseenesest olla halb või hea, eetiliste väärtuste skaalal saab mõõta vaid rakendusviise ja eesmärke. Järelikult oleks vaja see lause ümber sõnastada ja täpsem versioon võiks kõlada niimoodi: propaganda on ohtlik.

Loe edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Ilmus Olev Otti raamat massirepressioonidest Eestis

Ilmunud on üks viimase aja tähelepanuväärsemaid Eesti lähiajalugu käsitlevaid teoseid – „1941. aasta küüditamine Eestis. Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra kooliõpikutes“.

Ilmunud on üks viimase aja tähelepanuväärsemaid Eesti lähiajalugu käsitlevaid teoseid – „1941. aasta küüditamine Eestis. Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra kooliõpikutes“.

Foto: www.hiiumaa.ee
Foto: www.hiiumaa.ee

Raamatu autor Olev Ott on sündinud Hiiumaal, kuid kasvanud üles Rootsis. Erialalt rootsi keele filoloog, on Olev Ott töötanud enam kui 30 aastat Rootsis gümnaasiumiõpetajana. Pedagoogi tööd ühes Götebörgi gümnaasiumis jätkab ta praegugi, unustamata ennast ka jätkuvalt täiendamast. Hetkel on Olev Ott õpetaja ameti kõrvalt ühtlasi Tartu Ülikooli doktorant.

Kõnealune raamat ilmus esmakordselt 2007. aastal Rootsis rootsi keeles. Nüüd on see esinduslik teos lugejaile kättesaadav ka eesti keeles.

Lisaks massirepressioonide käsitlemise analüüsile Skandinaavia kooliõpikutes toob autor, lisaks muudele teemalaiendustele, ära ka mitmeid huvitavaid intervjuusid. Vahest märkimisväärseim neist on pikk intervjuu Hiiumaalt inimesi küüditanud Arnold Meriga, tehtud vaid vahetult enne tema surma. Oma seisukohti laseb autor välja öelda ka mitmetel kunagistel repressioonide all kannatanutel. Neist nimekamad on Eesti teeneline arst, Haapsalu linna aukodanik dr Heino Noor ja vabadusvõitleja ning pedagoog Mart Niklus.

Olev Ott analüüsib oma raamatus küüditamise ja massirepressioonide teemat Eestis kõige laiemas tähenduses. Mahuka allikmaterjali läbitöötamine on võimaldanud autoril teha põhjapanevaid järeldusi ja esitada uusi sisulisi ettepanekuid, mis on ühtlasi heaks eeskujuks ka Eesti koolide õppekavade täiendamiseks.

Teosele annavad lisaväärtust ajaloolised fotod ja allikate ning viidete register.

„Möödunud aastal muutusid väitlused nii Eestis kui ka Rootsis põnevaks, kui kõne alla tuli kommunismi kuritegude õppekavasse võtmine koolis. Inimõiguste seisukohast on loomulik, et igasugune vägivald ja massimõrvad tuleb avalikustada ja järeltulevatele põlvedele teatavaks teha. See on enesestmõistetav demokraatlik suunitlus Euroopa riikide õppekavades, et räägime lastele ka 20. sajandi inimsusevastastest kuritegudest. Kui Euroopa demokraatlikud riigid kasvavad ühiselt järjest kiirenevas interaktiivses meediamaailmas, mille osaks on näiteks Internet, siis on tähtis pakkuda Euroopa koolide õpilastele tõepärast ajalookirjeldust, mis tugineb selgelt demokraatlikul seisukohavõtul.

See raamat üritab käivitada laiema arutelu kooliõpikute nüüdisaegsest tähtsusest seisukohtade kujundajana ja kompassina kiiresti muutuvas maailmas. Paljud selles raamatus kirjeldatud lapsed võisid vanast heast ajalooõpikust vaid unistada. Nende elu hukutas mõttetuse ja tühjuse ajastu. See raamat on suunatud ajaloolise lodevuse ja tühjuse vastu, mis 1941. aastal lõhkus miljonite inimeste elud. See raamat on suunatud ajaloovõltsingute vastu, mis on aastakümneid laiutanud nii ida kui lääne õpikutes.“ (Autori eessõnast)

Allikas:

www.hiiumaa.ee



Eesti keeles ilmus bestseller Nõukogude-Saksa sõjast

Eestit keeles ilmus oktoobri alguses tuntud Vene ajaloolase Mark Solonini bestselleriks saanud raamat “Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941”. Raamat räägib Suure Isamaasõja alguses Punaarmeed tabanud katastroofist ja selle tegelikest põhjustest.

Eestit keeles ilmus oktoobri alguses tuntud Vene ajaloolase Mark Solonini bestselleriks saanud raamat “Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941”.

Raamat räägib Suure Isamaasõja alguses Punaarmeed tabanud katastroofist ja selle tegelikest põhjustest.
Mark SoloninKuid selle raamatu esmailmumisest on möödunud juba viis aastat ning selle aja jooksul on saanud kättesaadavaks suur hulk uut informatsiooni II maailmasõja kohta. Seepärast pöördus autor raamatu juurde tagasi ja faktiliselt kirjutas selle uuesti ümber. Tegemist pole lihtsalt ümbertöötatud, laiendatud ja parandatud väljalaskega, vaid täiesti uue raamatuga.

“Mis puudutab juurdepääsu ajaloodokumentidele, siis ei ole midagi muutunud ei parema ega halvema poole,” rääkis Solonin ETV saates “Terevisioon”. “Kõik tähtis, mis toimus, toimus üheksakümnendate aastate algul – ja üheksakümnendate aastate algul toimus paljutki. Venemaa nomenklatuuri ringkondades oli teatud hirm, seepärast mingi hulk informatsiooni purskus välja nagu purskkaevust.”

Mark Solonin, kes hariduselt ei olegi ajaloolane, vaid lennukiehitusinsener, on üks vähestest Vene autoritest, kes on arhiiviallikatele toetudes kirjutanud terve rea huvitavaid raamatuid tõestamaks, et 1941. aastal oli Stalin valmis ründama Euroopat.

Allikas:

ERR Uudised