Jurist: NATO lepingu artikkel 5 kehtib ka küberohu korral

Washingtoni lepingu artikkel 5, mille kohaselt rünnakut ühe NATO liikmesriigi vastu võetakse kui kallaletungi kogu alliansi vastu, kehtib ka küberohu korral, kinnitas NATO Küberkaitsekeskuse õigusnõunik Eneken Tikk.

Foto: ERR
Foto: ERR

Washingtoni lepingu artikkel 5, mille kohaselt rünnakut ühe NATO liikmesriigi vastu võetakse kui kallaletungi kogu alliansi vastu, kehtib ka küberohu korral, kinnitas NATO Küberkaitsekeskuse õigusnõunik Eneken Tikk.

“Seda ei ole täna tegelikult ametlikult tõlgendatud, aga päris palju on olnud sellest juttu erinevatel konverentsidel, kokkusaamistel ja töökohtumistel. Ja selge on see, et küberoht on oht, mille vastu võib rakendada artiklit 5, mille puhul riigid tulevad selle tõrjumisel üksteisele appi, rääkis Eneken Tikk ETV saates “Terevisioon”.

Juristi arvates ei ole selle seadustamiseks vaja NATO lepingut täiendada, vaid see sätestatakse kindlasti mingis poliitilises dokumendis või kokkuleppes.

Loe edasi ERR-st!

[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-05-27_TR_kyber.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Allan Alaküla: Kus on Eesti mõõk infosõjas?

Kindral Ants Laaneots rõhutas oma paraadikõnes, et Eesti riigikaitse mõõgaks on NATO kollektiivkaitse. Samas käsitles ta aga Eestile suure ohuna infosõda, millele suured riigid kulutavad miljardeid (vääringut ta ei nimetanud). Millele vastuseks tuleb Laaneotsa sõnul Eestil endal luua oma immuunsüsteem.

Allan Alaküla juhib Tallinna linna esindust Euroopa Liidu juures

Foto: Postimees/Scanpix
Foto: Postimees/Pressifoto

Kindral Ants Laaneots rõhutas oma paraadikõnes, et Eesti riigikaitse mõõgaks on NATO kollektiivkaitse. Samas käsitles ta aga Eestile suure ohuna infosõda, millele suured riigid kulutavad miljardeid (vääringut ta ei nimetanud). Millele vastuseks tuleb Laaneotsa sõnul Eestil endal luua oma immuunsüsteem. Milleks oleksid tugev identiteet, patriotism jmt väärtused.

Probleemipüstitus on kindrali poolt väga õige ja seni on ta kõrgeimal tasemel isik Eesti juhtkonnast, kes seda küsimust avalikult käsitlenud. Laaneotsa pakutud lahendus on siiski ebapiisav ja isegi ebaloogiline.

Loe edasi Delfist!

Allikas:

Delfi



Ilves: peame ka ise 5. artiklit sisustama

President Toomas Hendrik Ilvese hinnangul ei saa Eesti ainult oodata, et NATO tuleb meile 5. artikli alusel vajadusel appi, vaid peame ka ise teatud vastutust kandma.

President Toomas Hendrik Ilvese hinnangul ei saa Eesti ainult oodata, et NATO tuleb meile 5. artikli alusel vajadusel appi, vaid peame ka ise teatud vastutust kandma.

Foto: Vabariigi Presidendi kantselei
Foto: Vabariigi Presidendi kantselei

“Ma ei kujuta ette, kuidas artikkel 5 töötab, kui me ütleme nii, et teie tulete meile appi viienda artikli alusel, aga kui teil on abi vaja, siis me siin ootame. Kahjuks see ei tööta nii,” ütles Ilves ETV-le antud aastalõpuintervjuus.

“Me ei tohi langeda täiesti seadusest tuleneva õiguse nõudmiseni, et mul ei ole vaja midagi teha, mul ei ole mingit vastutust,” manitses Ilves.

See on presidendi sõnul ka üks põhjuseid, miks Eesti osaleb Afganistani missioonil. “See on kahepoolne, kui me tahame, et viiendal artiklil oleks sisu, siis me peame ise ka sisustama viiendat artiklit. Pelgalt juriidiline lähenemine on minu meelest täiesti väär.”

Vaata ka ERR-i täispikka intervjuud presidendiga:

[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2009-12-21_ETV_ilves_pikk.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



NATO uus strateegiline kontseptsioon parlamendiliikme vaatenurgast

Kümme aastat pärast praeguse strateegilise kontseptsiooni heakskiitmist on strateegiline keskkond ja NATO ise palju muutunud. Endine Norra välisminister Jan Petersen usub, et NATO arenemine, tema mittesõjalised osad ja tegevusvaldkonnad vajavad selgust.

Kümme aastat pärast praeguse strateegilise kontseptsiooni heakskiitmist on strateegiline keskkond ja NATO ise palju muutunud. Jan Petersen usub, et NATO arenemine, tema mittesõjalised osad ja tegevusvaldkonnad vajavad kõik selgust.

Foto: Høyres Hovedorganisasjon
Foto: Høyres Hovedorganisasjon

1999. aastal terrorismi vaevu mainiti. NATO ei kujutanud veel ettegi nii ambitsioonikat missiooni väljaspool oma tavapärast tegevuspiirkonda nagu Afganistan. Ka laienemisprotsess oli alles algusjärgus.

Kuid juba 2001. aastal rakendas allianss 11. septembri terrorirünnakutele reageerides esmakordselt 5. artiklit. Kaks aastat hiljem oli ta asunud oma kõige raskemale kaugmissioonile Afganistanis. Lisaks on NATO oma ridadesse vastu võtnud kümme uut liiget, loonud uusi struktuure, sõlminud partnerlussuhteid ja tulnud välja selliste algatustega nagu NATO–Venemaa Nõukogu. NATO hoiab „ust lahti” uutele liikmetele ja partneritele ning jätkuvasti edenevad ka tema suhted naabrite ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

NATO on demokraatlike riikide liit ja tema liikmesriikide parlamendid on esmatähtis sidekanal kodanike ja NATO juhtide vahel. Just parlamendisaadikutel tuleb sageli oma valijatele selgitada, miks on nappide ressursside kulutamine julgeolekule ja sõdurite eluga riskimine kaugetel operatsioonidel nii tähtis.

Seepärast leian, et uues strateegilises kontseptsioonis tuleks võtta arvesse mõningaid NATO riikide parlamendisaadikute seisukohti. NATO Parlamentaarne Assamblee koostab parasjagu uue kontseptsiooni kommentaari ja mul on au olla selle projekti eriettekandja.

Uuest strateegilisest kontseptsioonist saab allianssi suunav alusdokument. Samal ajal peab see olema loetav ja väljendama sõnaselgelt alliansi väärtusi ning teda ähvardavaid ohte.

Samuti peab ta määratlema põhimõtted, mis muudavad alliansi paindlikumaks, nii et see suudab paremini tulla toime tekkivate väljakutsetega. Mu märkused siin ei kajasta tingimata assamblee kõigi liikmete vaateid, kuid ma usun, et suur osa, kui mitte enamik mu kolleegidest jagab neid.

Me ei saa nõuda oma kodanikelt toetust alliansi missioonidele, kui meile ei ole selge alliansi otstarve. Meil on laiema üldsuse ja eelkõige oma liikmesriikide sõjavägede ees kohustus olla aus ja otsekohene meid ootavate väljakutsete ja selle suhtes, kuidas me näeme nendest tulenevate ohtude leevendamist.

Strateegiateemalises kirjanduses on palju küsimusi, mis kuuluvad julgeolekurubriiki. Keskkonnamured, terrorism, massihävitusrelvade levik, infoühiskond, energiajulgeolek ja paljud muud on teemad, millele vaid viidatakse.

Üsna ühel meelel ollakse ka selles, et meie ees seisvatel strateegilistel väljakutsetel ei ole puhtalt sõjalisi lahendusi. Seda on näha Afganistanis, kus sõjalised aspektid on täieliku lahenduse küll vajalik, kuid mitte piisav osa.

Uus strateegiline kontseptsioon peaks kinnitama julgeoleku ja arengu tihedat seotust ning tegema vastavad järeldused alliansi relvajõudude planeerimise ja siirmise kohta. Selle seotuse pärast on vaja, et poliitilised ja sõjaväelised juhid teeksid ülemeremissioonide kavandamisel ja täideviimisel võimalikult tihedat koostööd. Samuti tähendab see tihedamate sidemete arendamist vabaühendustega ning nende kaasamist.

Kuid on NATO ikkagi poliitilis-sõjaline ühendus. Me peame hoolikalt vaagima, kuidas ja millises ulatuses peab NATO konkreetseid väljakutseid lahendama. Suur julgeolekuprobleem on näiteks rahvusvaheline terrorism – eriti massihävitusrelvade sattumine äärmusorganisatsioonide kätte. Ometi pole selge, kas NATO on ikka õige organisatsioon selle ohuga tegelemiseks.

Demokraatlike riikide liiduna ei tohiks me siiski karta avalikult tunnistada, et me kaitseme oma kodanikke nende eest, kes vägivallaga rüvetavad meie ühiskonna põhimõtteid ja väärtusi. Samuti peaks NATO olema foorum teabevahetuseks ja reaktsioonide koordineerimiseks rünnaku korral.

Väljakutseid, mis võivad mõjutada meie vastastikust julgeolekut, on lihtne loetleda. Sama lihtne ei ole paraku määrata kindlaks võtmevaldkondi, kus NATO peaks etendama märkimisväärset osa.

Kuid see ongi uue strateegilise kontseptsiooni ülesanne.

Kui me jätame kõik julgeolekuriskid NATO kaela, tekib oht, et alliansi ressurssidega tuleb lahendada liiga suurt hulka probleeme. Võimalikke julgeolekuväljakutseid on lõputult, kuid ressursid on piiratud.

Parlamendisaadikud on ressursside piiratusest liigagi teadlikud. Seega on tähtis, et uus strateegiline kontseptsioon keskenduks sellele, mida NATO oskab hästi – planeerimine ja väljaõpe ning sõjaliste operatsioonide, aga ka humanitaar- ja tsiviilhädaabioperatsioonide korraldamine.

Me peame mõistma, et NATO ei saa lahendada kõiki maailma probleeme, vaid on pigem tähtis nurgakivi.

Üks valdkond, kus vaidlusi ei tohiks olla, on sõjaliste võimete arendamine ülesanneteks, mida meil tuleb täita alliansina.

Mõned analüütikud leiavad, et see on kompromiss territoriaalkaitse ja ekspeditsioonivõimekuse vahel. Ometi ei pea olema tingimata tõsi, et valmisolek sõjalise jõu kasutamise heidutamiseks Euroopas ja valmisolek julgeolekuväljakutsete lahendamiseks kaugetel maadel on ülesanded, mis omavahel otseselt võistlevad.

Olenemata sellest, kas relvajõud on kodubaasist 100 või 5000 kilomeetri kaugusel, vajavad nad ikkagi kõige tõhusamat side-, seire- ja muud varustust. Neil on vaja kiiresti liikuda ja olla kaitstud vastase tule eest. Kõige tähtsam on ehk see, et nad peavad saama väljaõppe toimetulekuks mis tahes olukorras.

Me peaksime samuti kaaluma NATO otsustusstruktuuride muutmist paindlikumaks ja kiiremaks. Põhja-Atlandi Nõukogu ja Sõjaline Komitee on iseseisvad organid, kuid nende ühendamine võiks otsustamisprotsessi muuta märkimisväärselt sujuvamaks.

Samas on alliansi otsustamisprotsessis keskne roll konsensusel, mille alusel peaks NATO oma suuri otsuseid tegema ka edaspidi. Kuid kas konsensus on vajalik igal tasandil ja kas vähem tähtsates küsimustes poleks kasulikum mõni muu menetlus? Sedamööda, kuidas allianss kasvab ja kuidas tihenevad meie sidemed muude rahvusvaheliste jõududega, nagu näiteks Euroopa Liidu ja ÜROga, muutub see küsimus üha aktuaalsemaks.

Mõningast tähelepanu väärib ka alliansi laienemine. Varsti võtame vastu kaks uut liiget – Albaania ja Horvaatia. Bukaresti tippkohtumisel deklareerisime kollektiivselt, et tulevikus ootame oma ridadesse ka Gruusiat ja Ukrainat. NATO Parlamentaarne Assamblee on alliansi kiiret ja suurt laienemist tugevalt toetanud.

Sellegipoolest peame varsti nentima, et alliansil on lepingupõhised piirid. Washingtoni lepingu 10. artikkel sätestab selgelt, et alliansiga võib liituda iga Euroopa riik. Kuid Euroopa riike, kes ei ole alliansi liikmed, jääb üha vähemaks. Ühel hetkel peame otsustama, kas see geograafiline piirang on veel asjakohane. Kui vastus on eitav, siis peame kaaluma, mida see tähendab alliansi tuleviku jaoks.

Strateegiline keskkond on radikaalselt muutunud. Aeg on küps uue strateegilise kontseptsiooni jaoks.

NATO pikaealisuse saladus peitub selles, et ta on osutunud kohanemisvõimeliseks organisatsiooniks ja on ikka oluline. Et see jääks nii, peab uus strateegiline kontseptsioon sõnaselgelt määratlema alliansi eesmärgid ja juhtima selle tulevikukümnenditesse.

Jan Petersen on Norra endine välisminister ja praegu NATO Parlamentaarse Assamblee eriettekandja strateegilise kontseptsiooni teemal.

Neljapäeval, 14. jaanuaril võõrustab Norra järjekordset strateegilise kontseptsiooni ekspertgrupi seminari, kus keskendutakse NATO partnerlussuhete tulevikule, nagu ka eelnevatel kohtumistel Luksemburgis ja Sloveenias.

Allikas:

NATO Teataja



President Ilves arutles BBC-s küberrünnakute üle

Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves rääkis novembri lõpus BBC saatele “The Virtual Revolution” aastal 2007 Eestit tabanud küberrünnakutest. President kõneleb Eesti kriitilise infrastruktuuri valmisolekust kübrerrünakute vastu ja NATO kollektiivkaitse põhimõtetest uute sõjapidamisvahendite valguses.

Foto: www.president.ee
Foto: www.president.ee

Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves rääkis novembri lõpus BBC saatele “The Virtual Revolution” aastal 2007 Eestit tabanud küberrünnakutest.

President kõneles Eesti kriitilise infrastruktuuri valmisolekust kübrerrünakute vastu, NATO kollektiivkaitse põhimõtetest uute sõjapidamisvahendite valguses ja Venemaa võimalikust seotusest küberrünnakutega.

Vaata intervjuud!

Allikas:

BBC




Riho Terras: kellele on vaja müüte Eesti riigikaitsest?

NATO kollektiivkaitsesse uskumine ning samas Eesti enda kaitsevõime arendamine ei ole vastandlikud, vaid on sama mündi kaks külge, kirjutab kaitseministeeriumi kantsler Riho Terras.

Foto: Kaitseministeerium
Foto: Kaitseministeerium

Kahetsusväärsel kombel on Eesti avalikkuses levitatud arusaama, justkui oleks Gruusia sündmused 2008. aasta augustis andnud raske hoobi meie seniste julgeolekupoliitiliste valikute põhialustele ja tõsiseltvõetavusele.

Eesti kaitsepoliitika kujundajad ja planeerijad olevat kõik need aastad uskunud «ajaloo lõppu» ja igasuguse konventsionaalse ohu puudumisse meie lähinaabrite poolt, millest tulenevalt olevat unarusse jäetud ka Eesti enda kaitsevõime arendamine. Ajaloolane Allan Käro läheb isegi niikaugele (PM, 2.11), et räägib Eesti ametliku julgeolekustrateegia «kokkukukkumisest» sel hetkel, kui Vene tankid läbisid Roki tunneli Vene-Gruusia piiril.

Avalik debatt Eesti riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika aluste ja suundade üle on igati tervitatav ja vajalik. Kurvastust tekitab aga see, et kohati ei suudeta seda debatti läbi viia sisuliselt, lähtudes reaalsest olukorrast ning tuhandete kaitseväelaste ja ametnike senitehtud tööst. Selle asemel kiputakse kasutama kontekstist väljarebitud retoorilisi sõnavõtte ning isegi hoiakute ja uskumuste omistamist, millel pole reaalsusega mingit seost.

Leppigem alustuseks kokku kahes lihtsas asjas.

Esiteks. Eesti julgeolekupoliitika peamiseks eesmärgiks on Eesti iseseisvuse säilitamine ning eesti rahva edasikestmine. Milline on selles valguses Eesti olukord praegu? Eesti on endiselt iseseisev riik, kelle põhiseaduslikku korda pole keegi veel isegi proovinud kukutada. Tänu liikmesusele NATOs ja Euroopa Liidus on meie rahva julgeolek paremini kaitstud kui ei kunagi varem. Sellises olukorras rääkida sellest, et Eesti «julgeolekustrateegia kukkus kokku» seoses ühes mitte-NATO riigis toimunud sõjalise konfliktiga meist 1000 kilomeetri kaugusel, on pehmelt öeldes fantaasia.

Teiseks. Kuulumine maailma võimsaimasse kollektiivkaitseorganisatsiooni NATO on andnud meile Eesti ajaloos enneolematult võimsa garantii ja heidutuse meie riikliku iseseisvuse kaitseks. Samas ei tähenda see meie kaitsepoliitika kujundajate ja kaitseplaneerijate jaoks kindlasti «ajaloo lõppu», sest NATOga liitumine ei muuda olematuks võimalikke negatiivseid arenguid meid ümbritsevas julgeolekukeskkonnas. Seetõttu mainivad ka meie «läbikukkunud» julgeolekupoliitilised alusdokumendid võimalust, et välistatud pole otsese sõjalise ohu taastekkimine tulevikus.

Seda võimalust võetakse arvesse ka julgeolekuasutuste, kaitseministeeriumi ja kaitseväe regulaarselt koostatavates ohuhinnangutes ja -stsenaariumides. Arusaadavatel põhjustel on need dokumendid salajased, kuid võime siin kinnitada, et kaitseministeerium ja selle valitsemisala on küll viimased Eesti Vabariigis, kes usuksid «ajaloo lõppu». Vastupidi, oleme need, kes valmistuvad kõige halvemaks. Mis omakorda ei tähenda, et sellest kõigest valjul häälel ja leheveergudel kõnelema peaks.

Omaette küsimus on, kas meil on mõistlik oma halvimaid hirme ja ohuprognoose otsesõnu kajastada avalikes dokumentides? Kui nii ei tee isegi konventsionaalse sõjalise ohu vastu massiivset sõjaaja kaitseväge arendav Soome, siis miks peaksime seda tegema meie? «Julgeolek on väga komplitseeritud inimtegevuse valdkond, mille haldamiseks on vaja selget pead, külma kõhtu ja sooja südant ning oskust oma suud valitseda. Tulu ei tõuse ei hirmudest värisevast südamest ega palavikuliselt mõtlevast peast, emotsioone kuulutavast suust rääkimata,» leidis kaitseminister Jaak Aaviksoo hiljuti oma veebipäevikus.

Kaine analüüs ning ka halvimate ohtudega arvestamine paistab selgelt välja ka selles, millises suunas ja mil moel oleme arendanud oma sõjalist riigikaitset NATOga liitumise järgsetel aastatel. Erinevalt avalikkuses kohati esinevatest väidetest, justkui oleks kogu kaitseväe areng pärast 2004. aastat orienteeritud vaid välismissioonidel osalemisele, on paralleelselt ja pidevalt arendatud ka Eesti enda kaitsevõimeks vajalikke võimeid.

Valdav osa viimase viie aasta jooksul kaitsevaldkonda investeeritud miljarditest kroonidest on kulunud just eelkõige Eesti enda kaitsevõime arendamisele. Välismissioonidega seotud otsesed ja kaudsed kulutused ei ületa 10% kaitse-eelarvest, ülejäänud 90% rahalisest ressursist toetab otseselt Eesti enda territooriumi kaitseks mõeldud võimete arengut.

Iga-aastaselt on välja õpetatud ja reservüksusteks formeeritud vähemalt 2500 kutsealust ning see arv näitab vaikset, kuid pidevat kasvutendentsi. Suuri kulutusi on tehtud uute haubitsate, tankitõrjeraketisüsteemide ja õhutõrjesüsteemide hankimiseks, samuti moodsa sidevõime loomiseks terve kaitseväe tarbeks. Kogu kaitseväe autopark on täienenud enam kui tuhande uue veoki ja maasturi võrra. Sadu miljoneid kroone on kulutatud mobilisatsioonisüsteemi rajamiseks ja uute kaitseväelinnakute arendamiseks Tapal ja Võrus, kus eelkõige teenivad just ajateenijad. Viimastel aastatel on pööratud olulist tähelepanu Kaitseliidu eelisarendamisele. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, kuni ajateenija-reservväelase isiklike rakmete ja seljakotini välja, mis on samal tasemel kui elukutselisel missioonisõduril. Ja see kõik ei ole olnud mingi juhuslik tegevus, vaid lähtus 2004. aasta alguses kinnitatud «Kaitsejõudude struktuurist ja arengukavast».

Välisoperatsioonidest rääkides – ka nendel osalemine on lisaks laiemale julgeolekupoliitilisele kontekstile investeering muu hulgas teise meie riigikaitse alussambasse ehk esmase kaitsevõime loomisse – igapäevaselt saame väärtuslikku kogemust varustuse, relvastuse, juhtimisprotseduuride ja taktika uuendamiseks kõrge intensiivsusega lahingupiirkondadest. Tõsi, kahetsusväärselt sageli ka vigastatute ja langenute hinnaga. Praeguseks on erinevates sõjakolletes osalenud üle 3000 Eesti kaitseväelase ja kaitseliitlase. See on väga tõsine potentsiaal kaitsevõime arenguks Kodu-Eestis väljaõppelistel eesmärkidel, vajadusel ka Eesti kaitsmisel relvaga.

Ainuüksi need faktid ja Eesti enda kaitseks tehtud jõupingutused lükkavad ümber väited, justkui vaataksid meie kaitseplaneerijad maailma läbi «ajaloo lõpu» prisma ning valmistuksid vaid välismissioonideks kaugetel maadel. Sest vastasel korral võiks ju piirduda vaid paarisaja elukutselise kaitseväelase relvastamise-varustamisega – tee, mille on valinud nii mõnigi väikeriik meie lähinaabruses. Eesti selge strateegiline eelistus on arendada tasakaalustatud riigikaitsemudelit, mis sisaldab nii omaenda kaitsevõimet kui tihedat koostööd meie sõjaliste liitlastega NATOs.

Gruusia sündmused 2008. aasta suvel on ilmselgelt jätnud oma jälje rahvusvahelisele julgeolekuolukorrale – need näitasid, et kurval kombel leidub Euroopas veel jõude, kelle jaoks on poliitiliste tüliküsimuste lahendamine sõjalisel teel täiesti lubatav vahend. Kuidas aga muutis Gruusia-Vene konflikt Eesti kaitsepoliitika ja -planeerimise põhilisi suundi? Pärast 2008. aasta suve viidi Eestis läbi selle konflikti õppetundide analüüs, mis üheselt kinnitas meie seniste suundade ja valikute täielikku õigsust.

Aeg-ajalt arvatakse, et Eesti valitsuses pool aastat pärast Gruusia augustisõda kinnitatud sõjalise kaitse arengukava oli meie vastuseks suvistele sündmustele, kuna näeb ette mitmete Eesti enda kaitsevõimeaspektide edasise tugevdamise. Tegelikult olid nii selle arengukava aluseks olevad ohustsenaariumid kui ka peamised võimearendusprioriteedid välja töötatud kaua aega enne mullusuvist konflikti Kaukaasias.

Puhtsõjalisest aspektist näitas Vene-Gruusia konflikt, et määrava tähtsusega on sellises konfliktis piisav luure ja eelhoiatus, toimiv ja segamiskindel sidevõime, võime teostada manöövrit avatud maastikul ehk teisisõnu erinevate soomustatud lahingumasinate olemasolu, arvestatav õhukaitsevõime, samuti võime formeerida reservväelastest kiiresti võitlusvõimelisi väeüksusi.

Millised on selles valguses Eesti kümneaastase arengukava peamised prioriteedid? Nendeks on lühidalt kokku võttes luure-, seire- ja sidevõime arendamine, soomusmanöövervõime loomine, keskmaa-õhutõrjesüsteemi väljaarendamine ning mobilisatsioonisüsteemi edasine arendamine. Nende prioriteetide tuvastamine veel enne esimese Vene tanki sisenemist Roki tunnelisse kinnitab kõikide Eesti kaitseplaneerijate – kandku nad siis mundrit või ülikonda – väga kõrget professionaalsust. Eksivad kõik, kes arvavad, et kaitseministeerium ja kaitseväe peastaap ajavad erinevat asja.

On selge, et praeguse majandussurutise tingimustes ei ole meil tõenäoliselt võimalik neid võimearendusprojekte täies mahus lähiaastatel ellu viia, kuid see ei tähenda siiski loobumist Eesti enda kaitsevõime arendamisest ka kitsastel aegadel. Vast piisab, kui mainida fakti, et pea kogu meie 2010. aastal kasutada olev vaba investeeringuraha läheb kollektiivkaitse seisukohast olulise Ämari lennuvälja rekonstrueerimise kõrval mobilisatsiooniladude ehitamiseks ning nende täitmiseks vajaliku varustusega. Ning iga selgelt mõtleva inimese jaoks peaksid ainuüksi sõnad «mobilisatsiooniladu» ning «ajaloo lõpp» olema täielikult vastandmärgilise tähendusega.

Ka laiema kaitsepoliitika mõttes kinnitasid Gruusia sündmused meie aastate eest tehtud suure julgeolekupoliitilise otsuse – NATOga liitumise – õigsust. Sest need sündmused näitasid kahjuks ilmekalt, kui kiiresti ja kergekäeliselt võib agressiooni ohvriks langeda riik, kes kulutab riigikaitsele küll 6% sisemajanduse kogutoodangust, kuid samas ei kuulu NATO liikmete hulka.

«Tänane Eesti kaitsevõime on üles ehitatud kahele sambale. Nendeks on esmane enesekaitsevõime ja NATO kollektiivkaitse,» ütles kindralleitnant Ants Laaneots 2009. aasta veebruaris Narvas peetud kõnes. NATO kollektiivkaitsesse uskumine ning samas Eesti enda kaitsevõime arendamine ei ole vastandlikud, vaid need on meie riigikaitse kaks sammast või sama mündi kaks külge, mis ei ole lahutatavad. Selline tasakaalustatud riigikaitsemudel oli nii eile, on täna kui ka nähtavas tulevikus Eesti suund, millele puuduvad tõsiseltvõetavad alternatiivid ning mille elluviimise nimel me igapäevaselt töötame – isegi kui ajalugu lõpeb täna õhtul.

Allikas:

Postimees