Vseviov: 9. mai seostamine Vene lipuga on arusaamatu

Ajaloolane David Vseviov arvab, et eilse võidupäeva pronkssõduri juures tähistamise mastaapsuse võti on aastas 2007, kuid peab arusaamatuks, miks toodi selle võidupäeva tähistamisel välja Venemaa lipuvärvid.

Foto: www.concert.ee
Foto: www.concert.ee

Ajaloolane David Vseviov arvab, et eilse võidupäeva pronkssõduri juures tähistamise mastaapsuse võti on aastas 2007, kuid peab arusaamatuks, miks toodi selle võidupäeva tähistamisel välja Venemaa lipuvärvid.

«Siin on muidugi mitu asja koos, sest nii mastaapsetel nähtustel pole ühest vastust. Tuletades meelde ka meie käitumist omal ajal, kui paljus oli see kantud protestivaimust nii mõnigi kord, siis ka antud juhul langevad mitmed asjad kokku: protestivaim, siis – midagi pole parata, kui need teleprogrammid, mida inimesed vaatavad, räägivad selle sündmuse tähtsusest ja suurusest pidevalt. Pluss väga paljudel on isiklik seos sõjaga – nii paljude inimeste vanavanemad on sõdinud ja venekeelsetel inimestel valdavalt just sellel poolel,» arutles Vseviov.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



President Ilves: mõelgem täna kõigile Teise maailmasõja ohvritele

President Toomas Hendrik Ilves pani täna, Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäeval, Maarjamäel pärjad kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestuseks ning esines vabadusvõitlejate liidu korraldatud sõja lõppemise mälestusüritusel.

President Toomas Hendrik Ilves pani täna, Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäeval, Maarjamäel pärjad kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestuseks ning esines vabadusvõitlejate liidu korraldatud sõja lõppemise mälestusüritusel:

”Täna tähistame Euroopas Teise maailmasõja lõppu. Me mälestame kõiki Teise maailmasõja ohvreid. Kõiki meie kaasmaalasi, kes ei tulnud tagasi sellest kohutavast sõjast.

Totalitaarsete režiimide ambitsioonidest ning Hitleri-Stalini sobingust puhkenud Teine maailmasõda sai võimalikuks just tänu totalitaarsete režiimide jultumusele ning demokraatlike riikide suutmatusele peatada neid ideoloogiaid ja riike.

Seetõttu on oluline meeles pidada, et moraal ja eetika on jagamatud väärtused ka rahvusvahelises suhtlemises ning nende eiramise puhul ei tohi pilku kõrvale pöörata.

Kui me seda teeksime, siis võidaksime küll ehk ühe muretu õhtupooliku, kuid mitte rahulikku homset päeva.

Ülemöödunud sajandist pärit geopoliitiline mõtlemine, kus julgeoleku pidi tagama mitte võrdne partnerlus, vaid regionaalne domineerimine, ei taga turvalist maailma.

Natsi-Saksamaa kui ühe totalitaarse režiimi purustamine tõi kaasa uue Euroopa sünni. Sellise Euroopa, kus eilsed vastased leppisid ja andestasid üksteisele ning koondusid hiljem liitu, mida me täna tunneme maailma ühe mõjukama ühenduse, Euroopa Liidu nime all.

Sellist Euroopat sai rajada vaid moraalsetele põhimõtetele ja vabadusele, sest just nimelt põhimõtete eiramine ja vabaduse puudumine olid kaasa toonud Teise maailmasõja puhkemise.

Eesti jaoks ei tähendanud maikuu algus 1945. aastal vabaduse ja rahu saabumist.

Meie ning paljud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid suruti pikkadeks aastakümneteks raudse eesriide taha, tagasi okupatsiooni haardesse.

Meie riigi lipp kerkis sõja järel üleilmse julgeoleku hoidmiseks loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteri ees alles poole sajandi pärast. Võõrväed lahkusid Eestist veelgi hiljem, 31. augustil 1994. aastal. Siis, kui piltlikult öelda, oli ka Teine maailmasõda Eesti jaoks lõplikult lõppenud.

Eesti kaotused selles sõjas olid määratult suured. Olles ise mitte sõdiv pool, vaid sõja käigus okupeeritud riik, kaotasime me Teises maailmasõjas oma iseseisvuse ja viiendiku oma rahvastikust.

Selle valusa mineviku ületamiseks on vajalik leppimine. Et me suudame austada kõigi selle sõja ohvrite mälestust. Sest Teise maailmasõja hind oli paljudele rahvastele väga ränk.

Aga, rõhutan ma, me ei tohi unustada Eestile osaks saanud ülekohut ja leppida nendega, kes panid sõja ajal toime kuritegusid oma ja teiste rahvaste vastu. Samuti ei saa keegi meilt oodata leppimist inimvaenulike ideoloogiatega ja režiimidega, mis Teise maailmasõja valla päästsid.

Paljud eestlased ei saanud Teises maailmasõjas valida poolt. Eesti enda alla painutanud võõrad võimud sundisid meie mehi sõdima võõras mundris. Mul on väga kahju, et Eesti toonane valitsus ja poliitikud ei andnud võimalust meie sõjameestele võidelda oma rahva vabaduse eest oma mundris. See oli ränk viga, mida ei tohi enam korrata.

Täna langetan ma pea mälestamaks neid kaasmaalasi, kes Teise maailmasõja ajal ühinesid võitlusesse ja uskusid võimalusse taastada Eesti Vabariik. Nüüd teame, et see võitlus jäi tollases maailmas piisava mõistmise ja poolehoiuta. Kuid meie meestele andis – selles lootusetus olukorras – vapruse ja kindluse usk oma riiki.

Ma tänan teid teie vapruse ja usu eest.

Nüüd teame sedagi, et toonane lootusetus oli lõpeks vaid näiv, sest me oleme riigina säilinud ja ükski võõrvõim ei ole Eesti pinnal suutnud tegelikult võita.

Mõelgem täna, Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpupäeval, kõigile Eestist pärit sõja ja okupatsioonide ohvritele, kes puhkavad Saksamaa ja Venemaa sõjakalmudes, Tartumaal, Siberi tundras, Kuramaal, Narva ja Tallinna vahel, Läänemere põhjas ning veel paljudes kodustes või võõrastes paikades.

Eesti Vabariik on neile ülim mälestusmärk, mida me eales püstitada saaksime. Eesti Vabariik kui vaba riik, meie tegude ja tahte looming. Oma kibedast minevikust peame kaasa tooma järelduse, et meil on kohustus tulevase Eesti vastu.

Langetan pea kõigi Teise maailmasõja ohvrite ees.”

Allikas:

Vabariigi Presidendi Kantselei



Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”

Esmaspäeval, 10. mail kell 10.00 toimub Tallinna Ülikoolis (ruum M-213) Briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”.

Foto: www.simonsebagmontefiore.com
Foto: www.simonsebagmontefiore.com

Esmaspäeval, 10. mail kell 10.00 toimub Tallinna Ülikoolis (ruum M-213) Briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”. Loengus käsitleb Montefiore oma aastatepikkust uurimistööd Stalinist ja tema ajastust, tehes katse seletada Stalini fenomeni tänapäeval.

Loengu töökeeleks on inglise keel.

Montefiore (sünd. 1965) on üks tänapäeva kõige loetumaid ja tõlgitumaid Briti ajaloolasi, rahvusvahelise mainega Venemaa ajaloo spetsialist. Kõik tema seni kirjutatud kuus raamatut on ilmunud või kohe ilmumas ka eesti keeles. Montefiore on Tallinna kirjandusfestivali üks peaesinejaid. Simon Monterfiore reis Eestisse toimub Briti Nõukogu toetusel.

Simon Sebag Montefiore kohta saab lisainfot siit ja siit.

Lisainfo: marek.tamm@tlu.ee

Allikas:

Tallinna Ülikool



President Ilves: küüditamist kui inimsusevastast kuritegu ei saa kunagi unustada

President Toomas Hendrik Ilves osales täna Tallinnas Vabaduse väljakul küüditamisohvrite mälestusüritusel ning pani pärja kõigi küüditatute ja nende lähedaste meenutuseks.

Foto: Andres Putting, DelfiPressifoto
Foto: Andres Putting, DelfiPressifoto

President Toomas Hendrik Ilves osales täna Tallinnas Vabaduse väljakul küüditamisohvrite mälestusüritusel ning pani pärja kõigi küüditatute ja nende lähedaste meenutuseks.

“Küüditamise süü inimsusevastase kuriteona ei aegu. Täpselt niisamuti ei aegu meie mälestus neist, kes kaotasid võõrsile viiduna kodu ja paljud ka elu,” ütles president Ilves.

“Eestis korraldatud 1941. ja 1949. aasta küüditamised näitasid okupantide hirmu inimeste vabadusiha ees ja samas näitasid ka okupatsioonirežiimi kuritegelikku olemust. Meie kohus on seda minevikku mäletada ja võimalikult põhjalikult uurida, et teaksime täpselt, miks ja kuidas see kõik toimus ning et mõistaksime selgelt, mida tähendab okupatsioon ja totalitaarne režiim.”

Allikas:

Vabariigi Presidendi Kantselei



Kaitseliidu peastaabis näitus Soome Talvesõjast

30. novembril 1939 tungisid Nõukogude väed Soome, alustades relvakonflikti, mis sai tuntuks Talvesõja nime all.

Foto: Kaitseliit
Foto: Kaitseliit

Kaitseliidu peastaabis on üleval näitus “70 aastat Soome Talvesõja lõpust”.

30. novembril 1939 tungisid Nõukogude väed Soome, alustades relvakonflikti, mis sai tuntuks Talvesõja nime all.

Talvesõja lahingud näitasid ilmselgelt, et Punaarmee lahinguline ettevalmistus oli 1939. aastal sedavõrd nõrk, et see ei võimaldunud nii elavjõus kui ka tehnikas ülekaalus olevatel jõududel mõjule pääseda. Punaarmee juhtide unistus „välksõjast“ sakslaste eeskujul varises kokku juba sõja esimestel päevadel.

Kavatsetud lühike sõjaretk, mis pidi arvestuste kohaselt hõlmama nn „kohaliku aktsioonina“ vaid Leningradi sõjaväeringkonda, kujunes tegelikult kogu riiki kurnavaks sõjaks, mis sidus suure osa Nõukogude Liidu relvajõududest. Soome tuli sellest sõjast välja kangelasrahvana.

Näituse Talvesõjast Kaitseliidu peastaabis koostas Tanel Lään

Allikas:

Kaitseliit



Uusi tõlgendusi külmale sõjale

Läänes käibivad külma sõja tõlgendused – niihästi realistide kui uuskonservatiivide omad – on hälbinud kas Kremli pragmaatilisuse või siis agressiivsuse rõhutamise suunas, väidab Vladislav Zubok.

Foto: Kirjastus Tänapäev
Foto: Kirjastus Tänapäev

Läänes käibivad külma sõja tõlgendused – niihästi realistide kui uuskonservatiivide omad – on hälbinud kas Kremli pragmaatilisuse või siis agressiivsuse rõhutamise suunas, väidab Vladislav Zubok. Selgitades Kremli juhtide ja Nõukogude ladviku huve, taotlusi, pettekujutelmi, hirme ja eksimõistmisi, tutvustab Zubok Nõukogude Liidu nägemusi ja hoiakuid seoses kahekümnenda sajandi kõige suurema vastasseisuga.

Kasutades muude teabeallikate seas ka hiljaaegu avalikkusele kättesaadavaks tehtud poliitbüroo protokolle, šifreeritud telegramme, memuaare ja vestluste lindistusi, tõestab Zubok, et julgeolek ja võim olid Stalini ning tema järglaste esmased eesmärgid. Samal ajal näitab ta, et Nõukogude riigijuhte kammitsesid ideoloogilised dogmad ja siseriiklikud nõrkused, ühiskonna aina kasvav pettumus ning vigane majandus. Seejuures osutab Zubok, et Ameerika ohjeldamisstrateegia 1950. ja 1980. aastatel üksnes võimendas sõjakust Nõukogude Liidu käitumises.

Pakkudes välja originaalseid tõlgendusi Nõukogude riigi käitumise kohta külma sõja erinevates järkudes, analüüsib Zubok Stalini prohmakaid Saksamaal ja Koreas ning vaeb põhjusi, miks Stalin alahindas Ameerika suurt aktiivsust globaalses mastaabis; raamatu autor annab pildi Hruštšovi vastuolulistest ponnistustest tagada rahu, balansseerides tuumakuristiku veerel, toob üllatavaid fakte Brežnevi kirglikest jõupingutustest lõdvendada pingeid kahe maailma vahel, näitab, kuidas Nõukogude üliriigi lagundamine Gorbatšovi poolt oli kõrvalsaadus, mis tulenes tema läbematust soovist lõpetada ühekorraga külm sõda ja reformida põhjalikult Nõukogude Liitu.

Näeme, et marksistlik-leninlik revolutsiooniline ideoloogia, Teisest maailmasõjast johtunud geopoliitilised huvid, riigijuhtide isiklikud elukogemused, parteipoliitika raevukus ning muutused ühiskonnas ja kultuuris olid tegurid, mis lõid ideoloogilise tagapõhja Nõukogude riigi rahvusvahelisele poliitikale.

„Luhtunud impeerium” on esimene ingliskeelne raamat, mis käsitleb külma sõjaga seonduvat iga kandi pealt nii, nagu see paistis Nõukogude poolelt vaadatuna. See on lugu, mis erineb võiduka Lääne autorite loodud pildist.

Vladislav M. Zubok on Temple’i ülikooli abiprofessor. Ta on raamatute „Ameerika-vastasus Venemaal: Stalinist Putinini” ja „Kremli külma sõja osalised: Stalinist Hruštšovini” kaasautor.

Hüllo Marjamaa

Allikas:

Kirjastus Tänapäev



Galerii: Tallinnas meenutati märtsipommitamise ohvreid

Teisipäeva õhtul kell 19.15 hakkasidd lööma Tallinna kirikute leinakellad, Harju tänava veeres süüdati mälestusküünlad, meenutamaks 1944. aasta märtsisündmusi, kui Nõukogude lennukid pommitasid Tallinnat

Foto: Eesti Ekspress
Foto: Eesti Ekspress

Teisipäeva õhtul kell 19.15 hakkasidd lööma Tallinna kirikute leinakellad, Harju tänava veeres süüdati mälestusküünlad, meenutamaks 1944. aasta märtsisündmusi, kui Nõukogude lennukid pommitasid Tallinnat.

Eesti Muinsuskaitse Selts korraldas Tallinna pommitamise 66. aastapäeval Tallinnas ohvrite meenutamiseks erinevaid mälestusüritusi.

Vaata pidligaleriid Postimehest!

Allikas:

Postimees



Eesti lennundusmuuseumisse jõudis hävitaja F-104 Starfighter

Veel kolme aasta eest Itaalia õhujõudude koosseisu kuulunud hävitaja F-104 Starfighter jõudis täna Eesti lennundusmuuseumi.

Foto: ERR
Foto: ERR

Veel kolme aasta eest Itaalia õhujõudude koosseisu kuulunud hävitaja F-104 Starfighter jõudis täna Eesti lennundusmuuseumi.

Õhus kahekordse ülehelikiiruse ehk umbes 2300 kilomeetrit tunnis saavutanud F-104 Starfighter veeres Itaaliast Eestisse Tartumaal Haaslava vallas asuvasse lennundusmuuseumi treileril. Kere ühe, tiivad ja mootor teise veoki peal, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Loe edasi ERR-st!


[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-03-08_AK_havitaja_muuseumisse.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Türgi kutsus oma suursaadiku USA-st tagasi

Türgi kutsub oma suursaadiku USA-s konsultatsioonidele seoses Ühendriikide seadusandjate otsusega armeenlaste genotsiidi asjus.

Türgi välisminister Ahmet DavutogluTürgi kutsub oma suursaadiku USA-s konsultatsioonidele seoses Ühendriikide seadusandjate otsusega armeenlaste genotsiidi asjus.

USA esindajatekoja väliskomisjon hääletas eile 1915. aastal toimunud armeenlaste massimõrva genotsiidiks kuulutamise poolt. Väliskomisjoni otsused on president Barack Obamale soovituslikud, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Välisminister Hillary Clinton on palunud komisjoni esimeest otsusest loobuda, ent viimane ei näe selleks põhjust. Armeenia andmeil tapsid türklased 1915. aastal vähemalt poolteist miljonit armeenlast.


[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-03-05_AK_usa-tyrgi.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Eesti-Vene piirileppe teemal ilmus põhjalik uurimus

Kirjastuselt Kunst ilmus Henn Põlluaasa sulest raamat Eesti-Vene piiriläbirääkimistest ja viimase kahe aastakümne poliitilistest ning diplomaatilistest mängudest Eesti piiridega.

Kirjastuselt Kunst ilmus Henn Põlluaasa sulest raamat Eesti-Vene piiriläbirääkimistest ja viimase kahe aastakümne poliitilistest ning diplomaatilistest mängudest Eesti piiridega. “Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine” vaatleb järjestikuste valitsuste käitumist läbirääkimistel Moskvaga, aga samuti meie välispoliitikat piiride paika panemisel põhja- ja lõunanaabritega.

Põlluaasa sule all joonistub välja Eesti Vabariigi poliitikute ning diplomaatide tegemiste-tegematajätmiste rida, mille üheks vaieldamatult mõtlemapanevaks jooneks on autori poolt ülima põhjalikkusega esile toodud taandumised eranditult kõigil meie piiridel. Aga ka üldine hambutus riigi väärikuse, suveräänsuse ja järjepidevuse kaitsmisel, rahvuslikust eneseuhkusest rääkimata.

Raamatule eessõnas tõdeb suursaadik Mart Helme, kes 1990-ndatel Eesti-Vene piiriläbirääkimistel ka ise otseselt osales, et Põlluaasa uurimus täidab täielikult tühimiku, mis sel teemal Eestis siiani valitsenud on. “Raamatu suurimaks väärtuseks on ülima põhjalikkuse ja süstemaatilisusega kogutud andmete panemine laiemasse konteksti, piiriküsimuse käsitlemine üldpoliitilises, ajaloolises ja rahvusvahelises võtmes,” ütleb Helme. “Kas Tartu Rahust taganemine on ära andmine või äraandmine jäägu iga lugeja enda otsustada, aga selge on see, et autor ei lahmi niisama, vaid toestab kõiki oma seisukohti viidete ning dokumentidega.”

Henn Põlluaas on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees ning Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja esimees, Eesti Rahvusliku Liikumise endine juht, Saue linnavolikogu liige.

Raamatu esitlus toimub 06. märtsil Tallinnas Rahvusraamatukogus, samas toimub ka esinduslik konverents, kus autor Henn Põlluaas, ajaloodoktor Jaak Valge ning suursaadik Mart Helme lahkavad Tartu Rahu mõju ja tähendust tänapäeva poliitikale ning analüüsivad meie senise välispoliitika tõhusust rahvuslike huvide kaitsel.

Allikas:

Kirjastus Kunst



Briti saladokumendid: Eesti ei saa hakkama Venemaata

Oli 19. jaanuar 1920, Pariisi rahukonverentsi lõpuni oli jäänud paar päeva. Prantsusmaa pealinna hotelli Claridge kogunes istungile Briti valitsus peaminister David Lloyd George’iga eesotsas. See, mida nende seinte vahel arutati, ei tohtinud väljapoole jõuda.

Oli 19. jaanuar 1920, Pariisi rahukonverentsi lõpuni oli jäänud paar päeva. Prantsusmaa pealinna hotelli Claridge kogunes istungile Briti valitsus peaminister David Lloyd George’iga eesotsas. See, mida nende seinte vahel arutati, ei tohtinud väljapoole jõuda. Valitsusistungi protokollile löödi tempel “Salajane”.

Samal ajal kestis Lõuna-Venemaal valgete kindrali Anton Denikini armee agoonia – krahhini oli jäänud veel kõigest paar kuud. Petrogradi rünnanud kindral Nikolai Judenitši armee oli juba puruks löödud ja selle riismed Eestisse taganenud. Tartus olid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel lähenemas lõpule. Vene kodusõda oli Lääneriikide jaoks sisuliselt kaotatud.

Loe edasi Eesti Ekspressist!

Allikas:

Eesti Ekspress



Solonin: venemaalased huvituvad Teisest maailmasõjast

Venemaalaste tohutu huvi Teise maailmasõja ja Stalini vastu tuleneb nende identiteediotsingutest, leiab Eestit külastav ajaloolane Mark Solonin.

Venemaalaste tohutu huvi Teise maailmasõja ja Stalini vastu tuleneb nende identiteediotsingutest, leiab Eestit külastav ajaloolane Mark Solonin.

Foto: ERR
Foto: ERR

Eeskätt Teise maailmasõja uurimisele pühendunud ajaloolase Solinini sõnul küsib venelane endalt üha enam, kes ta selline on, ning loeb huviga ka uusi ajalookäsitlusi, millest ilmneb, et Stalin oli samasugune bandiit nagu Hitler, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Samas on viimasel ajal hakanud Venemaal pigem silma, et Stalinist üritatakse taas kangelast vormida. Solonini sõnul on see lihtsalt autoritaarse võimu katse ajaloost oma eksistentsile õigustust otsida.

Loe edasi ERR-ist!


[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-02-17_AK_vene_ajaloolane_ytleb.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Vabariigi 92. aastapäevale pühendatud avalikud üritused

Mõned Vabariigi 92. aastapäevale pühendatud avalikud üritused 23. ja 24. veebruaril üle Eesti.

Mõned Vabariigi 92. aastapäevale pühendatud avalikud üritused 23. ja 24. veebruaril üle Eesti.

Tallinnas

Foto: ERRTeisipäeval, 23. veebruaril

11:00 Pärgade asetamine riigivanemate haudadele Metsakalmistul

Kolmapäeval, 24. veebruaril

07:33 Pidulik riigilipu heiskamine Pika Hermanni torni Toompeal

09:00 Pärgade asetamine Vabadussõja Võidusamba jalamile Vabaduse väljakul

09:30 Iseseisvuspäeva jumalateenistus Tallinna Toomkirikus

11:00 Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul

Haapsalus kontsert-aktus toomkirikus ja pärgade asetamine Vabadussõja ausambale.

Jõhvis kontsert-aktus Jõhvi kontserdimajas, jumalateenistus Jõhvi Mihkli kirikus ja mälestustalitus Vabadussõja ausamba juures.

Keilas kontsert-aktus ja kultuuripreemiate jagamine kultuurikeskuses.

Kuressaares pidulik rahvakoosolek Vabadussõjas langenute mälestussamba juures.

Kärdlas pidulik kontsertaktus kultuurimajas.

Narvas vabariigi aastapäevale pühendatud pidulik kontsert.

Paides kontsert-aktus linnarahvale ja ajalookonverents (vt ka mujal Järvamaal)

Rakveres vabariigi aastapäeva miiting Vabadussõja mälestussamba juures ja jumalateenistus Rakvere Kolmainu kirikus.

Räpinas jumalateenistus Rakvere Miikaeli kirikus, mälestushetk Ausamba pargis ja pidulik kontsert-aktus rahvamajas.

Sakus pidulik lipuheiskamine päikesetõusul, Vabadussõjas langenute mälestamine ja kontert-aktus.

Tartus vabariigi aastapäeva tähistamine kõnede, koorilaulu ja puhkpillimuusikaga Toomemäel.

Valgas mälestuskogunemine Metsa tänava kalmistul ja vabariigi aastapäevale pühendatud perepäev.

Võrus kontsertetendus “Ajast aega Eesti looga” kultuurimajas Kannel.

Väike-Maarjas kontsert Väike-Maarja kirikus, mälestushekt Vababadussõja mälestussamba juures ja kohtumine ajaloolase Mart Laariga rahvamajas.



Arvo Pesti: Eesti dissidentliku liikumise ajalugu ei ole koputajate raamat

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima.

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima. Koputajate ülesandmine polnud aga sugugi autori eesmärk, sest vaimsele tervisele sellised asjad hästi ei mõju.

Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress
Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress

Alustame defineerimisest. Teie raamat kannab pealkirja „Dissidentlik liikumine Eestis 1972–1987”. Miks just see ajavahemik? Teisitimõtlemine on ju vanem.

Sest terminil „dissidentlus” on kaks tähendust. Üks on laiem mõiste, mis mahub etapina vabadusvõitluse sisse. Kitsamas mõttes on dissidentlus sõnastatud Venemaal ja selle all mõeldakse tegevust, mille kaudu nõutakse riigilt seaduse täitmist. Peale selle oli Baltimaades ka muud tegevust. Ja see algab Eestis 1972. aastast, mil tehti esimene sellekohane avaldus.


Loe intervjuud Arvo Pestiga edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Kirkad mälestused neilt, keda enam pole

Hiljuti ilmunud raamat “Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused” on meeldiv üllatus teiste Vabadussõjast rääkivate raamatute ja kirjutiste reas.

Hiljuti ilmunud raamat “Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused” on meeldiv üllatus teiste Vabadussõjast rääkivate raamatute ja kirjutiste reas.

Foto: Eesti sõjamuuseum
Foto: Eesti sõjamuuseum

Neid teisi lugedes on tihtipeale jäänud tollest eestlaste hiilgavast sõjast mulje kui mõistagi ülevast, ent samas kopitanud ja kipsistunud nähtusest.

Neljakümne aasta eest

Tegu on mälestustega. Raamatu lähemal uurimisel saab teada, et “Soomusrong nr 2 Vabadussõjas” on jõudnud neljakümne aasta eest ilmuda Stockholmis. Nende sulest, keda ammu enam meie keskel ei viibi ehk vabadussõjalaste omast.

Suur osa kangelasliku soomusrongi meeskonnast, kelleta oleks see meile nii lõpmata palju tähendanud heitlus võinud ka teisiti lõppeda, represseeriti. Suur osa jäi maha kuulsuse väljadele. Meie kõigi õnneks pääses osa läände meie asjast rääkima.

Loe edasi Maalehest!

Allikas:

Maaleht



Ilves: peame vabanema kinnismõtetest ja hirmudest

President Toomas Hendrik Ilves ütles Tartu rahu aastapäeva tähistamisel Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud kõnes, et meie suhtumine ajalukku peab jõudma kaugemale kulunud loosungitest, kinnismõtetest ja hirmudest.

President Toomas Hendrik Ilves ütles Tartu rahu aastapäeva tähistamisel Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud kõnes, et meie suhtumine ajalukku peab jõudma kaugemale kulunud loosungitest, kinnismõtetest ja hirmudest.

Foto: ERR
Foto: ERR

“Me peame hakkama tegelema nüanssidega. Muidu jäämegi aastast aastasse tuimalt kordama Juhan Liivi tõdemust “kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Ilma, et me küsiksime: mida me õieti peaksime mäletama?” ütles president.

“On väga palju sellist, mida me oma minevikust mäletada ei saa. Me lihtsalt ei tea seda. Näiteks puudub meil senini süstematiseeritud teadmine okupatsiooni ajal toime pandud inimõiguste rikkumistest,” sõnas ta.

“Eesti saavutusi hinnates on viimane aeg hakata loobuma meid juba liigagi kaua pärssinud arusaamast, et ainult ajavahemik 1920-1940 oli parim aeg Eesti rahva elus,” märkis Ilves.

Loe kõne täispikka versiooni veebilehel: http://www.president.ee/et/k6ned/?gid=134022

[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-02-02_presidendi_kone.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Priit Simson: Tartu rahu 90 – kuidas seda tehti, kas see veel kehtib?

Ehkki Tartu rahuleping sisaldas sõnu „igavesest ajast igavesti”, on pärast selle allakirjutamist enamik aega möödunud vaieldes selle kehtivuse üle.


Foto: Kaitseväe peastaap
Foto: Kaitseväe peastaap

Ehkki Tartu rahuleping sisaldas sõnu „igavesest ajast igavesti”, on pärast selle allakirjutamist enamik aega möödunud vaieldes selle kehtivuse üle.

Kui tint Tartu rahulepingul üheksa kümnendit tagasi kuivama hakkas, teadsid Päevalehe juhtkirja autorid juba seda, mis nüüdseks on tõestatud: kõik on ajutine, kindel on vaid see, et miski pole kindel, ja suurtükkide vaikimine tähendab infosõja tugevnemist.

Loe edasi tänasest Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Juškin: Venemaa rahvuslik eneseteadvus on stalinistlik

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Intervjuu Balti Veneuuringute instituudi direktori Vladimir Juškiniga

Küsis Mart Helme

Foto: ERR
Foto: ERR

Eestis räägitakse üsna palju Venemaa propagandasõjast meie vastu. Kui spetsiifiliselt Eesti-vastased need rünnakud on? Või oleme lihtsalt üks paljudest Venemaa propagandatööstuse ohvritest?

Venemaa välispoliitikas pannakse üha suurem rõhk teabe komponendile. Eesti asub teabesõja staapides genereeritavate nii rahvusvaheliste kui ka rahvuslike teabeväljade toime piirkonnas.

Näiteks praegu asume üldnimetust „Venemaa ajas selja sirgu ja sai jälle maailma jõukeskuseks” kandva strateegilise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas. Niisuguse tasemega operatsioone planeeritakse Venemaa rahvusvahelise maine kujundamise komisjonis, mida juhib Venemaa presidendi administratsiooni juht Sergei Narškin. Komisjon töötab kinniste uste taga.

Eesti asub veel vähemalt kahe taktikalise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas: „Fašismi heroiseerimine Balti riikides” ja „Kaasmaalaste olukord Balti riikides”. Niisuguseid operatsioone planeeritakse juba välisministeeriumi tasandil.

Nüüd, mil Venemaa on võitnud teabeoperatsiooni „Nord Stream”, on ka teabesõdade infrastruktuur saanud võimsa arenguimpulsi. Kavas on kehtestada kõigi teabesõjas osalejate jäik koordineerimine ühest keskusest. „Teabevägede” personali kuulub nii diplomaate, eksperte, ajakirjanikke, kirjanikke kui ka häkkereid. Dmitri Medvedevi käsul moodustatakse kaitseministeeriumis teabealase võitluse spetsialistide ettevalmistamise keskus („teabe-eriväed”).

Luuakse fondide ja nende välismaiste esinduste süsteem, millest peab saama võimas võrkstruktuur ja Venemaa teabepoliitika realiseerimise instrument välismaal. 2007. aasta novembris moodustatud Venemaa mittetulundusfond Demokraatia ja Koostöö Instituut on juba avanud kaks välisesindust. Pariisis juhib fondi osakonda Natalja Narotðnitskaja, New Yorgis Andranik Migranjan, kes teatas otsesõnu: „Instituut tegeleb inimõiguste järgimise pideva jälgimisega Läänes, meie demokraatianägemuse „ekspordiga” Euroopasse ja USAsse, aga ka Venemaa maine parandamisega…” Samasugused fondid kavatsetakse moodustada Balti riikides. See poliitika viiakse ellu valitsusväliste organisatsioonide, parteistruktuuride ja Venemaa äriilma ühiste jõupingutustega.

Venemaa ametlik seisukoht on, et riik on jalule tõusnud ja taastab oma kohta suurriikide hulgas. Meie näeme seda „jalule tõusmist” imperialismi taassünnina. Kui võrreldavad on Tsaari-Vene, Nõukogude ja praeguse Venemaa imperialistlikud mudelid ning taotlused?

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Ettekujutus, et venelased on loomulikud „vanemad vennad” kõigile NSV Liidu rahvastele, nagu ka ettekujutus Venemaa „olemuslikust” suurriigirollist, on nii sügavalt tunginud nii eliidi kui ka massi teadvusse, et NSV Liidu lagunemist ei tajutud kui tegelikult sõltumatute riikide põhimõtteliselt uute suhete tekkimist. Valdavat kujutluspilti tulevastest suhetest postsovetlikus ruumis väljendab lause „ei pääse nad kuhugi”. SRÜd tajutakse kui NSV Liidu uut inkarnatsiooni, nagu siiani tajuti NSV Liitu kui Vene impeeriumi uut inkarnatsiooni.

Vene ühiskond polnud valmis ei demokraatiaks ega mittesuurriiklikuks olemasoluks ja välispoliitikaks. Nii pöördutigi tagasi „nõukogude-eelse” 20. sajandi alguse imperialistliku maailmapildi juurde, kus kõik riigid võitlesid „mõjusfääride” pärast ja igaüks püüdis teisi endale allutada. See, et riikide vahel on võimalikud ka teist tüüpi suhted peale domineerimise ja allutamise, oli ühiskondliku teadvuse jaoks lihtsalt käsitamatu. Oldi valmis tunnistama, et „Venemaa kaotas külma sõja”, aga kaotaja loomulik soov on „püsti tõusta”, mida mõisteti kui võitlust oma suurriigi staatuse ning mõjusfääri säilitamise ja taastamise nimel – „Venemaa oli, on ja jääb suurriigiks”. Selles seisabki Venemaa „impeeriumijärgse sündroomi” eripära.

Loe edasi ajakirjast “Maailmavaade”!



David Vseviov: rahulepingut sõlmides olid Eestil ja Venemaal erinevad huvid

Ajaloolane David Vseviov kirjutab, et 90 aastat tagasi istusid Eesti esindajad läbirääkimiste laua taha igati ausate kavatsustega ja erinevalt Nõukogude Venemaast polnud need kantud vaid taktikalistest ja ajas piiratud huvidest.


Allkirjad Tartu rahulepingul

Ajaloolane David Vseviov kirjutab, et 90 aastat tagasi istusid Eesti esindajad läbirääkimiste laua taha igati ausate kavatsustega ja erinevalt Nõukogude Venemaast polnud need kantud vaid taktikalistest ja ajas piiratud huvidest.

Ajalugu kandub olevikku valdavalt nimede ja arvude kujul. Et näiteks kunagisel kalendrikuupäeval X kirjutasid omaaegsed tegelased Y ja Z alla mingile rahulepingutekstile.

Mis on selles tõdemuses erakordset ja enneolematut? Ilmselt just nimelt konkreetselt mainitud kuupäev ja nimed. Ja riigid, mida need nimed esindasid ja nende kandjad teenisid.

Loe artiklit edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Kaitseminister Jaak Aaviksoo avaldus holokaustiohvrite mälestuspäeval

Täna Kloogal holokaustiohvrite mälestusmärgi juures peetud kõnes kutsus kaitseminister Jaak Aaviksoo kõiki üles avaldama austust holokausti ohvritele.

Täna Kloogal holokaustiohvrite mälestusmärgi juures peetud kõnes kutsus kaitseminister Jaak Aaviksoo kõiki üles avaldama austust holokausti ohvritele.

Foto: ERR
Foto: ERR

„Tänavu möödub 70 aastat ajaloo ühe kohutavama teetähise – Auschwitzi surmalaagri rajamisest ja 65 aastat selle lõpust. Natsirežiimi rajatud surmalaagrid sümboliseerivad kõnekalt neid õudusi, mida elasid läbi natside poolt hävitamisele määratud inimesed kõikjal vallutatud maades. Nii Auschwitz kui Klooga hoiatavad, et kui maailmas pääseb võimule vihkamine, võib rahumeelset ja arenevat ühiskonda hävingust lahutada vaid väike samm.

Meenutagem, et juba Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest kannab mälestusväärset pealkirja “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. See tähendab, et Eesti iseseisvus ei olnud ega ole mõeldud üksnes eestlastele, vaid kõigile Eesti inimestele. Eesti iseseisvusmanifestis lubati juudi rahvale kultuuriautonoomia ning oli loomulik, et juudid olid valmis Eesti vabadust ja oma õigusi relvaga kaitsma, õlg õla kõrval koos eestlaste ja teiste rahvustega. Möödunud aasta Võidupühal avatud Vabadussõja võidusammas on teiste kõrval pühendatud ka kõigile rohkem kui kahesajale juudi soost sõdurile, kes Eesti iseseisvust kaitsesid.

Seitsekümmend aastat tagasi, 1940. aasta suvel, hävitas Nõukogude Liit Eesti iseseisvuse ja koos sellega ka 1925. aastal kehtestatud juudi kultuuriautonoomia. Juudi kultuurielus olulist rolli etendanud ühingud suleti, Eesti omariikluse ajal aktiivseid inimesi kiusati taga, neid kadus jäljetult. 14. juunil 1941 küüditas nõukogude okupatsioonivõim 10% siinsest juudi elanikkonnast – proportsionaalselt oli see enim Eestis elanud rahvaste hulgast. Juudi rahva kannatustele pani krooni 1941. aasta suvel-sügisel siia jõudnud järgmise okupandi – natsi-Saksamaa terror. Kahjuks leidus ka Eestis inimesi, kes aitasid kaasa natside kuritegudele. Oleme tänulikud neile, kes oma põhimõtetele kindlaks jäädes ja eluga riskides juute aitasid. Olgu siin näiteks toodud teadlane Uku Masing ja tema abikaasa Eha Masing, kes päästsid hilisema tunnustatud rahvaluuleteadlase, toonase üliõpilase Isidor Levini elu.

Eesti Vabariik on kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete reziimide, nii ka natsivõimu ning kommunistliku võimu käsilaste toime pandud inimsusvastased kuriteod korduvalt ja otsustavalt hukka mõistnud. 18. juunil 2009. aastal ühines Riigikogu Euroopa Parlamendi üleskutsega kuulutada 23. august kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete reziimide ohvrite mälestuspäevaks. See päev on sümboolne, sest just 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov – Ribbentropi paktiga leppisid Euroopa ümberjagajad omavahel kokku omavolis ja inimelude hävitamises.

Täna langetame leinas pea kõigi hukkunute ja kannatanute ees. Euroopas mõrvati hitlerliku poliitika tulemusel ligi kuus miljonit juuti, kellest veerand olid lapsed. Massimõrva võimalikuks osutumine 20. sajandi Euroopas, peaks olema hoiatuseks kõigile, et see ei korduks 21. sajandil. Kutsun teid kõiki avaldama austust holokausti ohvritele.

Tänan Eesti Juudi Kogukonda imetlusväärse töö ja panuse eest meie ühisesse väikesesse riiki, juudi kogukonna elu Eestis on eeskujuks meile kõigile. Samuti tänan kõiki neid ühendusi, kes peavad tähtsaks korrastada holokaustiga seotud mälupaiku kogu Eestis. Seda tööd on vajalik jätkata.

Fotosid mälestusürituselt saab vaadata Delfist.

Allikas:

Kaitseministeerium



Aasta arvamusliider – David Vseviov

Postimees nimetas tänasel arvamusliidrite lõunal ka traditsioonilise aasta arvamusliidri, tiitel ja Johann Voldemar Jannseni kuju läks seekord ajaloolane David Vseviovile.


Foto: Toomas Huik
Foto: Toomas Huik

Postimees nimetas tänasel arvamusliidrite lõunal ka traditsioonilise aasta arvamusliidri, tiitel ja Johann Voldemar Jannseni kuju läks seekord ajaloolane David Vseviovile.

«Ta on ajaloolane suure algustähega: uurija, selgitaja ja mõtestaja. Tal on ainulaadne võime leida ja esile tõsta pisiasju, millel on ülisuur tähendus,» ütles Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv tänavust valikut selgitades.

«Seejuures on ta väga hea jutustaja, tõeline oma žanri Andersen, kes suudab lugejat ja kuulajat köita.» Samuti on Korvi sõnul Vseviovi artiklite juures võluv, et ta ei suru oma vaateid bravuuriga peale, vaid saavutab oma eesmärgi, kutsudes kaasa mõtlema, arutlema.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Imbi Palju ja Sofi Oksaneni “Kõige taga oli hirm” ilmus eesti keeles, raamatuesitlused Tallinnas ja Tartus

Raamatus otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed hirmuvalitsuse all hakkama said.

Maalehe intervjuu raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga.

Imbi Paju ravib ajaloo abil hinge.

Kirjanik ja filmilooja Imbi Paju leiab, et möödunud sündmuste peegeldamine sünnitab kaastunnet ja ligimesearmastust.  Ka Imbi Paju vastilmunud artiklikogumik, Soome kirjaniku Sofi Oksaneniga kahasse koostatud “Kõige taga oli hirm” on pühendatud minevikule.

Foto: www.hs.fi
Foto: www.hs.fi

Raamatus räägitakse Balti riikide olukorrast okupatsiooniaegse raudse eesriide taga ning otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks Nõukogude terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed toonase hirmuvalitsuse all hakkama said.

Miks te kogu aeg minevikuga tegelete?

Me peame minevikku lahkama selleks, et saada aru oma minevikust ja sellest, kust me pärit oleme. Nõukogude võim oli töötanud välja n-ö Nõukogude inimese mudeli, mille juurde kuulus eelmise elu ehk mälu hävitamine, terrori abil ligimesearmastuse purustamine.

Arvan, et kui me püüame minevikku emotsionaalselt peegeldada ja mälu taastada, siis sünnib ka empaatia ja ligimesearmastus kujuneb loomulikuks väärtuseks. Olin pärast Brüsselis toimunud filmi “Soome lahe õed” linastust väga liigutatud, kui noored inimesed tulid minu juurde, pisarad silmis, ja tahtsid neil teemadel edasi rääkida.


Loe intervjuud Imbi Pajuga edasi 10. jaanuari Maalehest!

Raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga on võimalik kohtuda raamatuesitlustel:

28. jaanuaril kell 16.oo Tartu Tasku keskuse 2. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses

29. jaanuaril kell 15.oo Viru keskuse 4. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses ja kell 17.00 Solarise keskuse Apollo raamatupoes.

Esitluse päeval on poodides müügil piiratud koguses eritiraaž.

Allikad:

Maaleht

Apollo

Rahva Raamat




President Ilves: Eesti elab oma ajaloo kõige turvalisemat etappi

“Tõenäoliselt elame julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi ning me ei pea väga muretsema ega pidevalt närvitsema,” ütles president Toomas Hendrik Ilves

“Tõenäoliselt elame julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi ning me ei pea väga muretsema ega pidevalt närvitsema,” ütles president Toomas Hendrik Ilves tänasel loengul Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes.

Foto: Kaitsejõudude peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Riigipea nimetas kummaliseks ja isegi häirivaks meedias aeg-ajalt käivituvat debatti teemal, et kas suure ohu korral tullakse Eestile ikka appi.

“Tänase maailmakorralduse, tänase rahvusvaheliste suhete ülesehituse juures pole mingit põhjust kahelda NATO ja artikkel 5 toimimises. See töötas oluliselt suurema rahvusvahelise pinge olukorras – külma sõja ajal. Seega pole täna küll mingit põhjust selles osas närviline olla,” rääkis president Ilves.

Tema sõnul on veel halvem, et mitte öelda alatu, kui aeg-ajalt kiputakse oma liitlasi kahtlustama sobingutes ja meie mahamüümises.

“Tänaseks on Molotov-Ribbentropi pakt ajalugu,” rõhutas president Ilves. “Ajalugu tuleb tunda, aga ei enamat. Ajaloos ei saa elada. Tänast maailma ei saa võrrelda eelmise sajandi kolmekümnendate maailmaga. Elada tuleb tänases ja mõelda homsele. Ebademokraatlikud riigid, jah, võivad sõlmida salasobinguid, kuid NATOs ei ole ebademokraatlikke riike. Seepärast ei pea meie ka sobinguid kartma.”

Kõneldes NATO uue strateegilise kontseptsiooni ettevalmistamisest, küsis president Ilves: mis on siin Eesti huvi? “Uues kontseptsioonis tuleb leida sobiv tasakaal NATO ajaloolise põhiülesande ehk enda territooriumi kaitse ning väljaspool NATO riike toimuvate missioonide vahel,” vastas ta.

“Iseenesest ei ole need kaks eesmärki – NATO oma territooriumi kaitse ja operatsioonid väljaspool oma territooriumi – omavahel vastuolus. Mobiilseid üksusi on vaja nii NATO riikide territooriumi kaitseks kui ka missioonidel kaugemal,” ütles riigipea, pidades oluliseks, et strateegilise kontseptsiooni kõrval jätkub ka Balti riikide kaitseplaanide edasine täpsustamine ning NATO nähtavuse suurendamine meie piirkonnas.

Kõneldes kogu NATO ja ka Eesti kõige olulisemast sõjalisest välismissioonist, sõnas president Ilves: “Väga naiivne oli loota, et Afganistanis saadab liitlasi kiire edu. Aga täpselt samamoodi eksisid need, kes pidasid seda ette kaotatud sõjaks.”

Kolme-nelja aasta eest pidasid paljud ka Iraaki kaotatud sõjaks, ütles riigipea, lisades, et praeguseks on Iraagis kerkinud reaalne lootus luua stabiilne ning sealset kultuuriruumi arvestades ka suhteliselt demokraatlik riik.

“Ma ei väida, et Afganistanis edu saavutamine sõltub ainult sõjaväelastest ja nende hulgast. Kindlasti mitte. Aga sõjaolukorras ei ole võimalik seal riiki ehitada,” rääkis president Ilves.

Ta kordas, et tänases maailmas ei alga ühegi riigi turvalisus tema koduukselt: “Kui massihävitusrelvad peaksid langema terroristide kätte – meenutagem, et Afganistani naaber Pakistan on tuumariik – ja neid kasutatakse NATO liikmesriigi vastu, siis toob see kaasa kriisi NATO senises toimimises.”

President Ilves vaidlustas lihtsustatud arvamuse, justkui oleks Eesti Afganistanis vaid põhjusel, et meie aitame teid praegu ja kui meil häda käes, siis olete teie meile võlgu.

“Eesti on NATO liige. Meie arutelus ei ole terminit “meie” ja “teie”, veelgi enam termineid “meie” ja “nemad”. Meie olemegi NATO. Kuni Afganistanist ja laiemalt sealsest regioonist lähtuv oht ohustab meie julgeolekuruumi, meie Euroopat, meie NATOt, siis ohustab see vähemalt kaudselt ka Eestit,” ütles president Ilves.

Rääkides Venemaast, tõdes Eesti riigipea, et tänane Venemaa ei ohusta Eesti kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi olemasolu.

“Seetõttu on meile kaugelt olulisem hoolida NATO ja Euroopa Liidu edukast käekäigust, kui ärrituda mõne Venemaalt tuleva suhteliselt vähetähtsa provokatiivse maiguga uudise üle,” toonitas president Ilves.

“USA presidendi Barack Obama plaan parandada suhteid Venemaaga sobib hästi Eesti huvidega. Just Venemaa naabrite huvides on nende suhete sõbralik ja vastastikust kasu loov iseloom,” ütles Vabariigi President. “Selle plaani õnnestumist peab näitama aeg. Varasemaga võrreldes veidi vaoshoitum retoorika on hea märk. Lääs, kaasa arvatud Eesti, peab Venemaaga suhtlemisel olema avatud ja koostöövalmis. Samal ajal peame olema oma tegevuses ühtsed, järjekindlad ja ausad.“

Allikas:

Eesti Kaitsevägi



Raamatututvustus: Nüüdisaegse strateegia kujundajad Machiavellist tuumaajastuni

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel.

Eestikeelne lugemisvara on täienenud klassikalise sõjalise strateegia õpikuga, mis on muutunud kohustuslikuks õppematerjaliks paljudes ingliskeelsetes sõjalistes õppeasutustes, kuid mida on tõlgitud ka paljudese teistesse keeltesse.

Foto: Kaitsejõudude peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel. Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud kogumiku teine osa, käsitleb sõjalise mõtlemise arengut murrangulisel kahekümnendal sajandil. Möödunud sajandit jäävad meenutama kaks maailmasõda, massihävitusrelvade ja revolutsioonisõja ilmumine areenile. Tuumapommid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aasta augustis olid stardipauguks tuumaajastule.

Saksa päritoluga Ameerika Ühendriikide sõja- ja kultuuriajaloolase Peter Pareti toimetatud kogumik annab põhjaliku ülevaate strateegilise mõtlemise kujunemisest läbi aegade. Sõjalisel strateegial puudub kõikehõlmav definitsioon. Selle abil kavandatakse relvajõudude kasutamist teatud eesmärkide saavutamiseks. Need eesmärgid võivad olla kitsamalt piiritledes sõjalised, kuid ühtlasi täita palju laiemaid, eeskätt poliitilisi eesmärke. Miks mõned strateegilised mõtlejad on jäädvustunud ajalukku ja leiavad tutvustamist käesolevas raamatus, aga teised on sealt kadunud aegade hämarusse? Ajalugu on karm, aga õiglane kohtumõistja. Tulevastele põlvedele pärandatakse tavaliselt need mõtlejad, kes on suutnud mõelda revolutsiooniliselt ning olla oma ajastust ees.

Üheksateistkümnenda sajandil muutusid valitsejatevahelised ja dünastilised sõjad riikidevahelisteks sõdadeks. Lääne ühiskonnakorralduses tõusid esile rahvusriigid ja rahvuslikult pinnalt kerkinud riiklikud huvid. 19. sajandi sõjaline strateegia kujundas laias laastus strateegilist mõtlemist kuni külma sõja lõpuni, mis on ühtlasi ka Pareti toimetatud kogumiku ajaraamistik. Sellele ladusid vundamendi oma ajastu kolm suurimat strateegilist mõtlejat: Korsika saarelt maailma ajalukku jõudnud Napoleon Bonaparte, preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz ja Šveitsis sündinud Antoine-Henri Jomini, kes jõudis olla nii Prantsusmaa kui Venemaa teenistuses. Kui Clausewitzi loominguga on eestikeelne lugeja tutvunud juba varem – tema peateos „Sõjast“ ilmus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Eesti Keele Sihtasutuse koostöös 2004. aastal, siis Jomini pärandiga ollakse ehk vähem kursis, kuigi viimase mõju Lääne kultuuriruumi strateegilisele mõtlemisele on olnud ehk isegi suurem ning teda on mitteametlikult nimetatud ka moodsa strateegia rajajaks. Sõjaajaloolase Lynn Montrossi sõnul rajas Clausewitz sõja filosoofia ning Jomini töötas välja sõja süsteemi.

Kahekümnenda sajandi sõjaline strateegia kinnitas Clausewitzi omaaegset mõtteavaldust, et sõda pole midagi rohkemat kui vaid vahend poliitiliste eesmärkide teostamiseks. Sõdu kujundavad poliitikud ning sõjaväelastele on jäetud nende ambitsioonide elluviijate roll. Tunnustatud briti sõjaajaloolane David Fraser on väitnud, et sõjaline strateegia järgib poliitilisi eesmärke: need eesmärgid tuleb allutada sõjaväelistele nõuetele ning vastavalt olemasolevatele ning potentsiaalsetele ressurssidele töötakse välja prioriteedid, käitumismustrid ning tegevuskava. 20. sajandi juhtiva sõjateoreetiku ja -ajaloolase Basil Liddell Harti sõnul on sõjaline strateegia sõjaliste vahendite kasutamise ja jagamise kunst poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Sõda ja poliitika on omavahel lahutamatult seotud. Sõdu ei alusta mitte kunagi sõjaväelased, vaid alati poliitikud. Teinekord muutuvad sõjaväelased poliitikuteks.

Kiire tehniline areng ja üleilmastumine on mõjutanud sõjalise strateegia arengut tänapäeval. Geograafilised vahemaad ei oma enam sellist tähendust, kui alles mõni inimpõlvkond tagasi. Strateegilised raketid suudavad viia tuumarelva kiiresti mandrilt mandrile ning põhjustada ränkade tagajärgedega globaalse katastroofi, mis võib raketi lähetajat mõjutada samavõrd kui sihtpunkti. Kommunikatsiooni plahvatuslik areng on suurendanud inimkonna ühtekuuluvustunnet. Viimased sõjalised konfliktid on toimunud telekaamerate silme all. Üleilmne internetiseerumine on muutnud kübersõjad stabiilse rahu seisukohalt pea sama oluliseks ohuallikaks kui relvakonfliktid. Sõja ülekandumisest kosmosesse ei saa rääkida enam vaid ulmeromaanide pinnalt.

Kuid elades mineviku strateegide jaoks tulevikus, ei tohi me samal ajal unustada neid põhimõtteid, mis tõstsid just nemad oma kaasaegsete seas esile ning kinnistasid ajalukku. On muutunud juba käibefraasiks, et kujundades tulevikku, ei tohi me minevikust mööda vaadata. Kogemused on väärtus omaette, mis aitavad meil minevikku mõista ning möödunud aegade vigu vältida. Loomulikult ei tohi ka jääda mineviku pantvangiks ning võidelda taas ja taas läbi eelmiseid sõdu. Lääne tsivilisatsiooni areng on jõudnud niikaugele, kus reaalne sõjaoht on küll olulisel määral vähenenud, kuid seda tõsisemad võivad olla igal hetkel puhkeda võivate potentsiaalsete konfliktide tagajärjed. Sõjalised konfliktid on välditavad ainult siis, kui me oleme suutelised minevikust õppima ja vastutustundlikult rakendama sealt hangitud teadmisi ja kogemusi tuleviku huvides. Konfliktid Afganistanis, Iraagis, Bosnias, Kosovos, Liibanonis, Gruusias ja mujal on mõjutanud inimeste heaolu ja turvalisust kogu maailmas. Nad on näidanud ilmekalt, et ainult sõjaliste vahenditega ei suuda inimkond lahendada mitte ühtegi valupunkti. Sõjaväelase elukutse on olemuslikult lähedane tuletõrjuja omale, kes peab valmistuma tule kustutamiseks, ise samal ajal lootes, et see kunagi ei puhke.

Kellele võiks värskelt eesti keelde tõlgitud kogumik huvi pakkuda? Kindlasti leiab iga huviline siit endale midagi lugemisväärset. Sõda ja selle kujunemine on alati köitnud väga erineva taustaga inimesi. Kuna Eestist on aegade jooksul üle käinud paljud sõjaretked, siis on huvi militaarsete teemade vastu olnud eestlaste seas kõrge. „Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ katab olulise lünga tavalise sõjandushuvilise lugeja raamaturiiulis, kuigi kõigepealt on Peter Pareti toimetatud kogumik mõeldud siiski õpikuna sõjalise strateegia alaste kursuste läbiviimiseks kõrgkooli tasemel.

Holger Mölder

politoloog

„Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ ilus Eesti Entsüklopeediakirjastuse sarjast “Mõte ja Mõõk”, mille raamatutega saab tutvuda siin.