Warning: xml_get_error_code(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 125

Warning: xml_get_current_line_number(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 129

Warning: xml_get_current_column_number(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 130

Warning: xml_get_current_byte_index(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 131

Warning: xml_parser_free(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 132

Warning: xml_get_error_code(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 125

Warning: xml_get_current_line_number(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 129

Warning: xml_get_current_column_number(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 130

Warning: xml_get_current_byte_index(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 131

Warning: xml_parser_free(): supplied resource is not a valid XML Parser resource in /data01/virt28780/domeenid/www.eata.ee/htdocs/newsite/wp-content/plugins/feedwordpress/extend/SimplePie/default/feedwordpie_parser.class.php on line 132
ajalookäsitlused – EATA – Eesti NATO Ühing

Vseviov: 9. mai seostamine Vene lipuga on arusaamatu

Ajaloolane David Vseviov arvab, et eilse võidupäeva pronkssõduri juures tähistamise mastaapsuse võti on aastas 2007, kuid peab arusaamatuks, miks toodi selle võidupäeva tähistamisel välja Venemaa lipuvärvid.

Foto: www.concert.ee
Foto: www.concert.ee

Ajaloolane David Vseviov arvab, et eilse võidupäeva pronkssõduri juures tähistamise mastaapsuse võti on aastas 2007, kuid peab arusaamatuks, miks toodi selle võidupäeva tähistamisel välja Venemaa lipuvärvid.

«Siin on muidugi mitu asja koos, sest nii mastaapsetel nähtustel pole ühest vastust. Tuletades meelde ka meie käitumist omal ajal, kui paljus oli see kantud protestivaimust nii mõnigi kord, siis ka antud juhul langevad mitmed asjad kokku: protestivaim, siis – midagi pole parata, kui need teleprogrammid, mida inimesed vaatavad, räägivad selle sündmuse tähtsusest ja suurusest pidevalt. Pluss väga paljudel on isiklik seos sõjaga – nii paljude inimeste vanavanemad on sõdinud ja venekeelsetel inimestel valdavalt just sellel poolel,» arutles Vseviov.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



President Ilves: mõelgem täna kõigile Teise maailmasõja ohvritele

President Toomas Hendrik Ilves pani täna, Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäeval, Maarjamäel pärjad kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestuseks ning esines vabadusvõitlejate liidu korraldatud sõja lõppemise mälestusüritusel.

President Toomas Hendrik Ilves pani täna, Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäeval, Maarjamäel pärjad kõigi Teises maailmasõjas langenute mälestuseks ning esines vabadusvõitlejate liidu korraldatud sõja lõppemise mälestusüritusel:

”Täna tähistame Euroopas Teise maailmasõja lõppu. Me mälestame kõiki Teise maailmasõja ohvreid. Kõiki meie kaasmaalasi, kes ei tulnud tagasi sellest kohutavast sõjast.

Totalitaarsete režiimide ambitsioonidest ning Hitleri-Stalini sobingust puhkenud Teine maailmasõda sai võimalikuks just tänu totalitaarsete režiimide jultumusele ning demokraatlike riikide suutmatusele peatada neid ideoloogiaid ja riike.

Seetõttu on oluline meeles pidada, et moraal ja eetika on jagamatud väärtused ka rahvusvahelises suhtlemises ning nende eiramise puhul ei tohi pilku kõrvale pöörata.

Kui me seda teeksime, siis võidaksime küll ehk ühe muretu õhtupooliku, kuid mitte rahulikku homset päeva.

Ülemöödunud sajandist pärit geopoliitiline mõtlemine, kus julgeoleku pidi tagama mitte võrdne partnerlus, vaid regionaalne domineerimine, ei taga turvalist maailma.

Natsi-Saksamaa kui ühe totalitaarse režiimi purustamine tõi kaasa uue Euroopa sünni. Sellise Euroopa, kus eilsed vastased leppisid ja andestasid üksteisele ning koondusid hiljem liitu, mida me täna tunneme maailma ühe mõjukama ühenduse, Euroopa Liidu nime all.

Sellist Euroopat sai rajada vaid moraalsetele põhimõtetele ja vabadusele, sest just nimelt põhimõtete eiramine ja vabaduse puudumine olid kaasa toonud Teise maailmasõja puhkemise.

Eesti jaoks ei tähendanud maikuu algus 1945. aastal vabaduse ja rahu saabumist.

Meie ning paljud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid suruti pikkadeks aastakümneteks raudse eesriide taha, tagasi okupatsiooni haardesse.

Meie riigi lipp kerkis sõja järel üleilmse julgeoleku hoidmiseks loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteri ees alles poole sajandi pärast. Võõrväed lahkusid Eestist veelgi hiljem, 31. augustil 1994. aastal. Siis, kui piltlikult öelda, oli ka Teine maailmasõda Eesti jaoks lõplikult lõppenud.

Eesti kaotused selles sõjas olid määratult suured. Olles ise mitte sõdiv pool, vaid sõja käigus okupeeritud riik, kaotasime me Teises maailmasõjas oma iseseisvuse ja viiendiku oma rahvastikust.

Selle valusa mineviku ületamiseks on vajalik leppimine. Et me suudame austada kõigi selle sõja ohvrite mälestust. Sest Teise maailmasõja hind oli paljudele rahvastele väga ränk.

Aga, rõhutan ma, me ei tohi unustada Eestile osaks saanud ülekohut ja leppida nendega, kes panid sõja ajal toime kuritegusid oma ja teiste rahvaste vastu. Samuti ei saa keegi meilt oodata leppimist inimvaenulike ideoloogiatega ja režiimidega, mis Teise maailmasõja valla päästsid.

Paljud eestlased ei saanud Teises maailmasõjas valida poolt. Eesti enda alla painutanud võõrad võimud sundisid meie mehi sõdima võõras mundris. Mul on väga kahju, et Eesti toonane valitsus ja poliitikud ei andnud võimalust meie sõjameestele võidelda oma rahva vabaduse eest oma mundris. See oli ränk viga, mida ei tohi enam korrata.

Täna langetan ma pea mälestamaks neid kaasmaalasi, kes Teise maailmasõja ajal ühinesid võitlusesse ja uskusid võimalusse taastada Eesti Vabariik. Nüüd teame, et see võitlus jäi tollases maailmas piisava mõistmise ja poolehoiuta. Kuid meie meestele andis – selles lootusetus olukorras – vapruse ja kindluse usk oma riiki.

Ma tänan teid teie vapruse ja usu eest.

Nüüd teame sedagi, et toonane lootusetus oli lõpeks vaid näiv, sest me oleme riigina säilinud ja ükski võõrvõim ei ole Eesti pinnal suutnud tegelikult võita.

Mõelgem täna, Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpupäeval, kõigile Eestist pärit sõja ja okupatsioonide ohvritele, kes puhkavad Saksamaa ja Venemaa sõjakalmudes, Tartumaal, Siberi tundras, Kuramaal, Narva ja Tallinna vahel, Läänemere põhjas ning veel paljudes kodustes või võõrastes paikades.

Eesti Vabariik on neile ülim mälestusmärk, mida me eales püstitada saaksime. Eesti Vabariik kui vaba riik, meie tegude ja tahte looming. Oma kibedast minevikust peame kaasa tooma järelduse, et meil on kohustus tulevase Eesti vastu.

Langetan pea kõigi Teise maailmasõja ohvrite ees.”

Allikas:

Vabariigi Presidendi Kantselei



Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”

Esmaspäeval, 10. mail kell 10.00 toimub Tallinna Ülikoolis (ruum M-213) Briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”.

Foto: www.simonsebagmontefiore.com
Foto: www.simonsebagmontefiore.com

Esmaspäeval, 10. mail kell 10.00 toimub Tallinna Ülikoolis (ruum M-213) Briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore avatud loeng “Stalin: red tsar red monster, young tsar young monster?”. Loengus käsitleb Montefiore oma aastatepikkust uurimistööd Stalinist ja tema ajastust, tehes katse seletada Stalini fenomeni tänapäeval.

Loengu töökeeleks on inglise keel.

Montefiore (sünd. 1965) on üks tänapäeva kõige loetumaid ja tõlgitumaid Briti ajaloolasi, rahvusvahelise mainega Venemaa ajaloo spetsialist. Kõik tema seni kirjutatud kuus raamatut on ilmunud või kohe ilmumas ka eesti keeles. Montefiore on Tallinna kirjandusfestivali üks peaesinejaid. Simon Monterfiore reis Eestisse toimub Briti Nõukogu toetusel.

Simon Sebag Montefiore kohta saab lisainfot siit ja siit.

Lisainfo: marek.tamm@tlu.ee

Allikas:

Tallinna Ülikool



Uusi tõlgendusi külmale sõjale

Läänes käibivad külma sõja tõlgendused – niihästi realistide kui uuskonservatiivide omad – on hälbinud kas Kremli pragmaatilisuse või siis agressiivsuse rõhutamise suunas, väidab Vladislav Zubok.

Foto: Kirjastus Tänapäev
Foto: Kirjastus Tänapäev

Läänes käibivad külma sõja tõlgendused – niihästi realistide kui uuskonservatiivide omad – on hälbinud kas Kremli pragmaatilisuse või siis agressiivsuse rõhutamise suunas, väidab Vladislav Zubok. Selgitades Kremli juhtide ja Nõukogude ladviku huve, taotlusi, pettekujutelmi, hirme ja eksimõistmisi, tutvustab Zubok Nõukogude Liidu nägemusi ja hoiakuid seoses kahekümnenda sajandi kõige suurema vastasseisuga.

Kasutades muude teabeallikate seas ka hiljaaegu avalikkusele kättesaadavaks tehtud poliitbüroo protokolle, šifreeritud telegramme, memuaare ja vestluste lindistusi, tõestab Zubok, et julgeolek ja võim olid Stalini ning tema järglaste esmased eesmärgid. Samal ajal näitab ta, et Nõukogude riigijuhte kammitsesid ideoloogilised dogmad ja siseriiklikud nõrkused, ühiskonna aina kasvav pettumus ning vigane majandus. Seejuures osutab Zubok, et Ameerika ohjeldamisstrateegia 1950. ja 1980. aastatel üksnes võimendas sõjakust Nõukogude Liidu käitumises.

Pakkudes välja originaalseid tõlgendusi Nõukogude riigi käitumise kohta külma sõja erinevates järkudes, analüüsib Zubok Stalini prohmakaid Saksamaal ja Koreas ning vaeb põhjusi, miks Stalin alahindas Ameerika suurt aktiivsust globaalses mastaabis; raamatu autor annab pildi Hruštšovi vastuolulistest ponnistustest tagada rahu, balansseerides tuumakuristiku veerel, toob üllatavaid fakte Brežnevi kirglikest jõupingutustest lõdvendada pingeid kahe maailma vahel, näitab, kuidas Nõukogude üliriigi lagundamine Gorbatšovi poolt oli kõrvalsaadus, mis tulenes tema läbematust soovist lõpetada ühekorraga külm sõda ja reformida põhjalikult Nõukogude Liitu.

Näeme, et marksistlik-leninlik revolutsiooniline ideoloogia, Teisest maailmasõjast johtunud geopoliitilised huvid, riigijuhtide isiklikud elukogemused, parteipoliitika raevukus ning muutused ühiskonnas ja kultuuris olid tegurid, mis lõid ideoloogilise tagapõhja Nõukogude riigi rahvusvahelisele poliitikale.

„Luhtunud impeerium” on esimene ingliskeelne raamat, mis käsitleb külma sõjaga seonduvat iga kandi pealt nii, nagu see paistis Nõukogude poolelt vaadatuna. See on lugu, mis erineb võiduka Lääne autorite loodud pildist.

Vladislav M. Zubok on Temple’i ülikooli abiprofessor. Ta on raamatute „Ameerika-vastasus Venemaal: Stalinist Putinini” ja „Kremli külma sõja osalised: Stalinist Hruštšovini” kaasautor.

Hüllo Marjamaa

Allikas:

Kirjastus Tänapäev



Eesti-Vene piirileppe teemal ilmus põhjalik uurimus

Kirjastuselt Kunst ilmus Henn Põlluaasa sulest raamat Eesti-Vene piiriläbirääkimistest ja viimase kahe aastakümne poliitilistest ning diplomaatilistest mängudest Eesti piiridega.

Kirjastuselt Kunst ilmus Henn Põlluaasa sulest raamat Eesti-Vene piiriläbirääkimistest ja viimase kahe aastakümne poliitilistest ning diplomaatilistest mängudest Eesti piiridega. “Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine” vaatleb järjestikuste valitsuste käitumist läbirääkimistel Moskvaga, aga samuti meie välispoliitikat piiride paika panemisel põhja- ja lõunanaabritega.

Põlluaasa sule all joonistub välja Eesti Vabariigi poliitikute ning diplomaatide tegemiste-tegematajätmiste rida, mille üheks vaieldamatult mõtlemapanevaks jooneks on autori poolt ülima põhjalikkusega esile toodud taandumised eranditult kõigil meie piiridel. Aga ka üldine hambutus riigi väärikuse, suveräänsuse ja järjepidevuse kaitsmisel, rahvuslikust eneseuhkusest rääkimata.

Raamatule eessõnas tõdeb suursaadik Mart Helme, kes 1990-ndatel Eesti-Vene piiriläbirääkimistel ka ise otseselt osales, et Põlluaasa uurimus täidab täielikult tühimiku, mis sel teemal Eestis siiani valitsenud on. “Raamatu suurimaks väärtuseks on ülima põhjalikkuse ja süstemaatilisusega kogutud andmete panemine laiemasse konteksti, piiriküsimuse käsitlemine üldpoliitilises, ajaloolises ja rahvusvahelises võtmes,” ütleb Helme. “Kas Tartu Rahust taganemine on ära andmine või äraandmine jäägu iga lugeja enda otsustada, aga selge on see, et autor ei lahmi niisama, vaid toestab kõiki oma seisukohti viidete ning dokumentidega.”

Henn Põlluaas on Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees ning Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoja esimees, Eesti Rahvusliku Liikumise endine juht, Saue linnavolikogu liige.

Raamatu esitlus toimub 06. märtsil Tallinnas Rahvusraamatukogus, samas toimub ka esinduslik konverents, kus autor Henn Põlluaas, ajaloodoktor Jaak Valge ning suursaadik Mart Helme lahkavad Tartu Rahu mõju ja tähendust tänapäeva poliitikale ning analüüsivad meie senise välispoliitika tõhusust rahvuslike huvide kaitsel.

Allikas:

Kirjastus Kunst



Briti saladokumendid: Eesti ei saa hakkama Venemaata

Oli 19. jaanuar 1920, Pariisi rahukonverentsi lõpuni oli jäänud paar päeva. Prantsusmaa pealinna hotelli Claridge kogunes istungile Briti valitsus peaminister David Lloyd George’iga eesotsas. See, mida nende seinte vahel arutati, ei tohtinud väljapoole jõuda.

Oli 19. jaanuar 1920, Pariisi rahukonverentsi lõpuni oli jäänud paar päeva. Prantsusmaa pealinna hotelli Claridge kogunes istungile Briti valitsus peaminister David Lloyd George’iga eesotsas. See, mida nende seinte vahel arutati, ei tohtinud väljapoole jõuda. Valitsusistungi protokollile löödi tempel “Salajane”.

Samal ajal kestis Lõuna-Venemaal valgete kindrali Anton Denikini armee agoonia – krahhini oli jäänud veel kõigest paar kuud. Petrogradi rünnanud kindral Nikolai Judenitši armee oli juba puruks löödud ja selle riismed Eestisse taganenud. Tartus olid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel lähenemas lõpule. Vene kodusõda oli Lääneriikide jaoks sisuliselt kaotatud.

Loe edasi Eesti Ekspressist!

Allikas:

Eesti Ekspress



Solonin: venemaalased huvituvad Teisest maailmasõjast

Venemaalaste tohutu huvi Teise maailmasõja ja Stalini vastu tuleneb nende identiteediotsingutest, leiab Eestit külastav ajaloolane Mark Solonin.

Venemaalaste tohutu huvi Teise maailmasõja ja Stalini vastu tuleneb nende identiteediotsingutest, leiab Eestit külastav ajaloolane Mark Solonin.

Foto: ERR
Foto: ERR

Eeskätt Teise maailmasõja uurimisele pühendunud ajaloolase Solinini sõnul küsib venelane endalt üha enam, kes ta selline on, ning loeb huviga ka uusi ajalookäsitlusi, millest ilmneb, et Stalin oli samasugune bandiit nagu Hitler, vahendas “Aktuaalne kaamera”.

Samas on viimasel ajal hakanud Venemaal pigem silma, et Stalinist üritatakse taas kangelast vormida. Solonini sõnul on see lihtsalt autoritaarse võimu katse ajaloost oma eksistentsile õigustust otsida.

Loe edasi ERR-ist!


[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2010-02-17_AK_vene_ajaloolane_ytleb.wmv[/videofile]

Allikas:

ERR Uudised



Arvo Pesti: Eesti dissidentliku liikumise ajalugu ei ole koputajate raamat

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima.

Arvo Pesti värske raamatu esmatrükk kadus poodidest kui KGB-st viidud. Ilmselt oli üks põhjuseid ajaloolise uurimuse lõpus olev nimeregister, kust usinamad lugejad asusid koputajaid otsima. Koputajate ülesandmine polnud aga sugugi autori eesmärk, sest vaimsele tervisele sellised asjad hästi ei mõju.

Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress
Foto: Tiit Blaat /Eesti Ekspress

Alustame defineerimisest. Teie raamat kannab pealkirja „Dissidentlik liikumine Eestis 1972–1987”. Miks just see ajavahemik? Teisitimõtlemine on ju vanem.

Sest terminil „dissidentlus” on kaks tähendust. Üks on laiem mõiste, mis mahub etapina vabadusvõitluse sisse. Kitsamas mõttes on dissidentlus sõnastatud Venemaal ja selle all mõeldakse tegevust, mille kaudu nõutakse riigilt seaduse täitmist. Peale selle oli Baltimaades ka muud tegevust. Ja see algab Eestis 1972. aastast, mil tehti esimene sellekohane avaldus.


Loe intervjuud Arvo Pestiga edasi Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Priit Simson: Tartu rahu 90 – kuidas seda tehti, kas see veel kehtib?

Ehkki Tartu rahuleping sisaldas sõnu „igavesest ajast igavesti”, on pärast selle allakirjutamist enamik aega möödunud vaieldes selle kehtivuse üle.


Foto: Kaitseväe peastaap
Foto: Kaitseväe peastaap

Ehkki Tartu rahuleping sisaldas sõnu „igavesest ajast igavesti”, on pärast selle allakirjutamist enamik aega möödunud vaieldes selle kehtivuse üle.

Kui tint Tartu rahulepingul üheksa kümnendit tagasi kuivama hakkas, teadsid Päevalehe juhtkirja autorid juba seda, mis nüüdseks on tõestatud: kõik on ajutine, kindel on vaid see, et miski pole kindel, ja suurtükkide vaikimine tähendab infosõja tugevnemist.

Loe edasi tänasest Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Juškin: Venemaa rahvuslik eneseteadvus on stalinistlik

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Intervjuu Balti Veneuuringute instituudi direktori Vladimir Juškiniga

Küsis Mart Helme

Foto: ERR
Foto: ERR

Eestis räägitakse üsna palju Venemaa propagandasõjast meie vastu. Kui spetsiifiliselt Eesti-vastased need rünnakud on? Või oleme lihtsalt üks paljudest Venemaa propagandatööstuse ohvritest?

Venemaa välispoliitikas pannakse üha suurem rõhk teabe komponendile. Eesti asub teabesõja staapides genereeritavate nii rahvusvaheliste kui ka rahvuslike teabeväljade toime piirkonnas.

Näiteks praegu asume üldnimetust „Venemaa ajas selja sirgu ja sai jälle maailma jõukeskuseks” kandva strateegilise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas. Niisuguse tasemega operatsioone planeeritakse Venemaa rahvusvahelise maine kujundamise komisjonis, mida juhib Venemaa presidendi administratsiooni juht Sergei Narškin. Komisjon töötab kinniste uste taga.

Eesti asub veel vähemalt kahe taktikalise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas: „Fašismi heroiseerimine Balti riikides” ja „Kaasmaalaste olukord Balti riikides”. Niisuguseid operatsioone planeeritakse juba välisministeeriumi tasandil.

Nüüd, mil Venemaa on võitnud teabeoperatsiooni „Nord Stream”, on ka teabesõdade infrastruktuur saanud võimsa arenguimpulsi. Kavas on kehtestada kõigi teabesõjas osalejate jäik koordineerimine ühest keskusest. „Teabevägede” personali kuulub nii diplomaate, eksperte, ajakirjanikke, kirjanikke kui ka häkkereid. Dmitri Medvedevi käsul moodustatakse kaitseministeeriumis teabealase võitluse spetsialistide ettevalmistamise keskus („teabe-eriväed”).

Luuakse fondide ja nende välismaiste esinduste süsteem, millest peab saama võimas võrkstruktuur ja Venemaa teabepoliitika realiseerimise instrument välismaal. 2007. aasta novembris moodustatud Venemaa mittetulundusfond Demokraatia ja Koostöö Instituut on juba avanud kaks välisesindust. Pariisis juhib fondi osakonda Natalja Narotðnitskaja, New Yorgis Andranik Migranjan, kes teatas otsesõnu: „Instituut tegeleb inimõiguste järgimise pideva jälgimisega Läänes, meie demokraatianägemuse „ekspordiga” Euroopasse ja USAsse, aga ka Venemaa maine parandamisega…” Samasugused fondid kavatsetakse moodustada Balti riikides. See poliitika viiakse ellu valitsusväliste organisatsioonide, parteistruktuuride ja Venemaa äriilma ühiste jõupingutustega.

Venemaa ametlik seisukoht on, et riik on jalule tõusnud ja taastab oma kohta suurriikide hulgas. Meie näeme seda „jalule tõusmist” imperialismi taassünnina. Kui võrreldavad on Tsaari-Vene, Nõukogude ja praeguse Venemaa imperialistlikud mudelid ning taotlused?

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Ettekujutus, et venelased on loomulikud „vanemad vennad” kõigile NSV Liidu rahvastele, nagu ka ettekujutus Venemaa „olemuslikust” suurriigirollist, on nii sügavalt tunginud nii eliidi kui ka massi teadvusse, et NSV Liidu lagunemist ei tajutud kui tegelikult sõltumatute riikide põhimõtteliselt uute suhete tekkimist. Valdavat kujutluspilti tulevastest suhetest postsovetlikus ruumis väljendab lause „ei pääse nad kuhugi”. SRÜd tajutakse kui NSV Liidu uut inkarnatsiooni, nagu siiani tajuti NSV Liitu kui Vene impeeriumi uut inkarnatsiooni.

Vene ühiskond polnud valmis ei demokraatiaks ega mittesuurriiklikuks olemasoluks ja välispoliitikaks. Nii pöördutigi tagasi „nõukogude-eelse” 20. sajandi alguse imperialistliku maailmapildi juurde, kus kõik riigid võitlesid „mõjusfääride” pärast ja igaüks püüdis teisi endale allutada. See, et riikide vahel on võimalikud ka teist tüüpi suhted peale domineerimise ja allutamise, oli ühiskondliku teadvuse jaoks lihtsalt käsitamatu. Oldi valmis tunnistama, et „Venemaa kaotas külma sõja”, aga kaotaja loomulik soov on „püsti tõusta”, mida mõisteti kui võitlust oma suurriigi staatuse ning mõjusfääri säilitamise ja taastamise nimel – „Venemaa oli, on ja jääb suurriigiks”. Selles seisabki Venemaa „impeeriumijärgse sündroomi” eripära.

Loe edasi ajakirjast “Maailmavaade”!



David Vseviov: rahulepingut sõlmides olid Eestil ja Venemaal erinevad huvid

Ajaloolane David Vseviov kirjutab, et 90 aastat tagasi istusid Eesti esindajad läbirääkimiste laua taha igati ausate kavatsustega ja erinevalt Nõukogude Venemaast polnud need kantud vaid taktikalistest ja ajas piiratud huvidest.


Allkirjad Tartu rahulepingul

Ajaloolane David Vseviov kirjutab, et 90 aastat tagasi istusid Eesti esindajad läbirääkimiste laua taha igati ausate kavatsustega ja erinevalt Nõukogude Venemaast polnud need kantud vaid taktikalistest ja ajas piiratud huvidest.

Ajalugu kandub olevikku valdavalt nimede ja arvude kujul. Et näiteks kunagisel kalendrikuupäeval X kirjutasid omaaegsed tegelased Y ja Z alla mingile rahulepingutekstile.

Mis on selles tõdemuses erakordset ja enneolematut? Ilmselt just nimelt konkreetselt mainitud kuupäev ja nimed. Ja riigid, mida need nimed esindasid ja nende kandjad teenisid.

Loe artiklit edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Kaitseminister Jaak Aaviksoo avaldus holokaustiohvrite mälestuspäeval

Täna Kloogal holokaustiohvrite mälestusmärgi juures peetud kõnes kutsus kaitseminister Jaak Aaviksoo kõiki üles avaldama austust holokausti ohvritele.

Täna Kloogal holokaustiohvrite mälestusmärgi juures peetud kõnes kutsus kaitseminister Jaak Aaviksoo kõiki üles avaldama austust holokausti ohvritele.

Foto: ERR
Foto: ERR

„Tänavu möödub 70 aastat ajaloo ühe kohutavama teetähise – Auschwitzi surmalaagri rajamisest ja 65 aastat selle lõpust. Natsirežiimi rajatud surmalaagrid sümboliseerivad kõnekalt neid õudusi, mida elasid läbi natside poolt hävitamisele määratud inimesed kõikjal vallutatud maades. Nii Auschwitz kui Klooga hoiatavad, et kui maailmas pääseb võimule vihkamine, võib rahumeelset ja arenevat ühiskonda hävingust lahutada vaid väike samm.

Meenutagem, et juba Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest kannab mälestusväärset pealkirja “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. See tähendab, et Eesti iseseisvus ei olnud ega ole mõeldud üksnes eestlastele, vaid kõigile Eesti inimestele. Eesti iseseisvusmanifestis lubati juudi rahvale kultuuriautonoomia ning oli loomulik, et juudid olid valmis Eesti vabadust ja oma õigusi relvaga kaitsma, õlg õla kõrval koos eestlaste ja teiste rahvustega. Möödunud aasta Võidupühal avatud Vabadussõja võidusammas on teiste kõrval pühendatud ka kõigile rohkem kui kahesajale juudi soost sõdurile, kes Eesti iseseisvust kaitsesid.

Seitsekümmend aastat tagasi, 1940. aasta suvel, hävitas Nõukogude Liit Eesti iseseisvuse ja koos sellega ka 1925. aastal kehtestatud juudi kultuuriautonoomia. Juudi kultuurielus olulist rolli etendanud ühingud suleti, Eesti omariikluse ajal aktiivseid inimesi kiusati taga, neid kadus jäljetult. 14. juunil 1941 küüditas nõukogude okupatsioonivõim 10% siinsest juudi elanikkonnast – proportsionaalselt oli see enim Eestis elanud rahvaste hulgast. Juudi rahva kannatustele pani krooni 1941. aasta suvel-sügisel siia jõudnud järgmise okupandi – natsi-Saksamaa terror. Kahjuks leidus ka Eestis inimesi, kes aitasid kaasa natside kuritegudele. Oleme tänulikud neile, kes oma põhimõtetele kindlaks jäädes ja eluga riskides juute aitasid. Olgu siin näiteks toodud teadlane Uku Masing ja tema abikaasa Eha Masing, kes päästsid hilisema tunnustatud rahvaluuleteadlase, toonase üliõpilase Isidor Levini elu.

Eesti Vabariik on kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete reziimide, nii ka natsivõimu ning kommunistliku võimu käsilaste toime pandud inimsusvastased kuriteod korduvalt ja otsustavalt hukka mõistnud. 18. juunil 2009. aastal ühines Riigikogu Euroopa Parlamendi üleskutsega kuulutada 23. august kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete reziimide ohvrite mälestuspäevaks. See päev on sümboolne, sest just 23. augustil 1939 sõlmitud Molotov – Ribbentropi paktiga leppisid Euroopa ümberjagajad omavahel kokku omavolis ja inimelude hävitamises.

Täna langetame leinas pea kõigi hukkunute ja kannatanute ees. Euroopas mõrvati hitlerliku poliitika tulemusel ligi kuus miljonit juuti, kellest veerand olid lapsed. Massimõrva võimalikuks osutumine 20. sajandi Euroopas, peaks olema hoiatuseks kõigile, et see ei korduks 21. sajandil. Kutsun teid kõiki avaldama austust holokausti ohvritele.

Tänan Eesti Juudi Kogukonda imetlusväärse töö ja panuse eest meie ühisesse väikesesse riiki, juudi kogukonna elu Eestis on eeskujuks meile kõigile. Samuti tänan kõiki neid ühendusi, kes peavad tähtsaks korrastada holokaustiga seotud mälupaiku kogu Eestis. Seda tööd on vajalik jätkata.

Fotosid mälestusürituselt saab vaadata Delfist.

Allikas:

Kaitseministeerium



Aasta arvamusliider – David Vseviov

Postimees nimetas tänasel arvamusliidrite lõunal ka traditsioonilise aasta arvamusliidri, tiitel ja Johann Voldemar Jannseni kuju läks seekord ajaloolane David Vseviovile.


Foto: Toomas Huik
Foto: Toomas Huik

Postimees nimetas tänasel arvamusliidrite lõunal ka traditsioonilise aasta arvamusliidri, tiitel ja Johann Voldemar Jannseni kuju läks seekord ajaloolane David Vseviovile.

«Ta on ajaloolane suure algustähega: uurija, selgitaja ja mõtestaja. Tal on ainulaadne võime leida ja esile tõsta pisiasju, millel on ülisuur tähendus,» ütles Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv tänavust valikut selgitades.

«Seejuures on ta väga hea jutustaja, tõeline oma žanri Andersen, kes suudab lugejat ja kuulajat köita.» Samuti on Korvi sõnul Vseviovi artiklite juures võluv, et ta ei suru oma vaateid bravuuriga peale, vaid saavutab oma eesmärgi, kutsudes kaasa mõtlema, arutlema.

Loe edasi Postimehest!

Allikas:

Postimees



Imbi Palju ja Sofi Oksaneni “Kõige taga oli hirm” ilmus eesti keeles, raamatuesitlused Tallinnas ja Tartus

Raamatus otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed hirmuvalitsuse all hakkama said.

Maalehe intervjuu raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga.

Imbi Paju ravib ajaloo abil hinge.

Kirjanik ja filmilooja Imbi Paju leiab, et möödunud sündmuste peegeldamine sünnitab kaastunnet ja ligimesearmastust.  Ka Imbi Paju vastilmunud artiklikogumik, Soome kirjaniku Sofi Oksaneniga kahasse koostatud “Kõige taga oli hirm” on pühendatud minevikule.

Foto: www.hs.fi
Foto: www.hs.fi

Raamatus räägitakse Balti riikide olukorrast okupatsiooniaegse raudse eesriide taga ning otsitakse vastust küsimustele, kas KGB suutis Läänes levivaid ajalookäsitlusi kallutada, miks Nõukogude terrori ohvrid oma läbielamistest avalikult rääkida ei saanud ning kuidas inimesed toonase hirmuvalitsuse all hakkama said.

Miks te kogu aeg minevikuga tegelete?

Me peame minevikku lahkama selleks, et saada aru oma minevikust ja sellest, kust me pärit oleme. Nõukogude võim oli töötanud välja n-ö Nõukogude inimese mudeli, mille juurde kuulus eelmise elu ehk mälu hävitamine, terrori abil ligimesearmastuse purustamine.

Arvan, et kui me püüame minevikku emotsionaalselt peegeldada ja mälu taastada, siis sünnib ka empaatia ja ligimesearmastus kujuneb loomulikuks väärtuseks. Olin pärast Brüsselis toimunud filmi “Soome lahe õed” linastust väga liigutatud, kui noored inimesed tulid minu juurde, pisarad silmis, ja tahtsid neil teemadel edasi rääkida.


Loe intervjuud Imbi Pajuga edasi 10. jaanuari Maalehest!

Raamatu “Kõige taga oli hirm” ühe autori, Imbi Pajuga on võimalik kohtuda raamatuesitlustel:

28. jaanuaril kell 16.oo Tartu Tasku keskuse 2. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses

29. jaanuaril kell 15.oo Viru keskuse 4. korrusel, Rahva Raamatu kaupluses ja kell 17.00 Solarise keskuse Apollo raamatupoes.

Esitluse päeval on poodides müügil piiratud koguses eritiraaž.

Allikad:

Maaleht

Apollo

Rahva Raamat




President Ilves: Eesti elab oma ajaloo kõige turvalisemat etappi

“Tõenäoliselt elame julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi ning me ei pea väga muretsema ega pidevalt närvitsema,” ütles president Toomas Hendrik Ilves

“Tõenäoliselt elame julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi ning me ei pea väga muretsema ega pidevalt närvitsema,” ütles president Toomas Hendrik Ilves tänasel loengul Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes.

Foto: Kaitsejõudude peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Riigipea nimetas kummaliseks ja isegi häirivaks meedias aeg-ajalt käivituvat debatti teemal, et kas suure ohu korral tullakse Eestile ikka appi.

“Tänase maailmakorralduse, tänase rahvusvaheliste suhete ülesehituse juures pole mingit põhjust kahelda NATO ja artikkel 5 toimimises. See töötas oluliselt suurema rahvusvahelise pinge olukorras – külma sõja ajal. Seega pole täna küll mingit põhjust selles osas närviline olla,” rääkis president Ilves.

Tema sõnul on veel halvem, et mitte öelda alatu, kui aeg-ajalt kiputakse oma liitlasi kahtlustama sobingutes ja meie mahamüümises.

“Tänaseks on Molotov-Ribbentropi pakt ajalugu,” rõhutas president Ilves. “Ajalugu tuleb tunda, aga ei enamat. Ajaloos ei saa elada. Tänast maailma ei saa võrrelda eelmise sajandi kolmekümnendate maailmaga. Elada tuleb tänases ja mõelda homsele. Ebademokraatlikud riigid, jah, võivad sõlmida salasobinguid, kuid NATOs ei ole ebademokraatlikke riike. Seepärast ei pea meie ka sobinguid kartma.”

Kõneldes NATO uue strateegilise kontseptsiooni ettevalmistamisest, küsis president Ilves: mis on siin Eesti huvi? “Uues kontseptsioonis tuleb leida sobiv tasakaal NATO ajaloolise põhiülesande ehk enda territooriumi kaitse ning väljaspool NATO riike toimuvate missioonide vahel,” vastas ta.

“Iseenesest ei ole need kaks eesmärki – NATO oma territooriumi kaitse ja operatsioonid väljaspool oma territooriumi – omavahel vastuolus. Mobiilseid üksusi on vaja nii NATO riikide territooriumi kaitseks kui ka missioonidel kaugemal,” ütles riigipea, pidades oluliseks, et strateegilise kontseptsiooni kõrval jätkub ka Balti riikide kaitseplaanide edasine täpsustamine ning NATO nähtavuse suurendamine meie piirkonnas.

Kõneldes kogu NATO ja ka Eesti kõige olulisemast sõjalisest välismissioonist, sõnas president Ilves: “Väga naiivne oli loota, et Afganistanis saadab liitlasi kiire edu. Aga täpselt samamoodi eksisid need, kes pidasid seda ette kaotatud sõjaks.”

Kolme-nelja aasta eest pidasid paljud ka Iraaki kaotatud sõjaks, ütles riigipea, lisades, et praeguseks on Iraagis kerkinud reaalne lootus luua stabiilne ning sealset kultuuriruumi arvestades ka suhteliselt demokraatlik riik.

“Ma ei väida, et Afganistanis edu saavutamine sõltub ainult sõjaväelastest ja nende hulgast. Kindlasti mitte. Aga sõjaolukorras ei ole võimalik seal riiki ehitada,” rääkis president Ilves.

Ta kordas, et tänases maailmas ei alga ühegi riigi turvalisus tema koduukselt: “Kui massihävitusrelvad peaksid langema terroristide kätte – meenutagem, et Afganistani naaber Pakistan on tuumariik – ja neid kasutatakse NATO liikmesriigi vastu, siis toob see kaasa kriisi NATO senises toimimises.”

President Ilves vaidlustas lihtsustatud arvamuse, justkui oleks Eesti Afganistanis vaid põhjusel, et meie aitame teid praegu ja kui meil häda käes, siis olete teie meile võlgu.

“Eesti on NATO liige. Meie arutelus ei ole terminit “meie” ja “teie”, veelgi enam termineid “meie” ja “nemad”. Meie olemegi NATO. Kuni Afganistanist ja laiemalt sealsest regioonist lähtuv oht ohustab meie julgeolekuruumi, meie Euroopat, meie NATOt, siis ohustab see vähemalt kaudselt ka Eestit,” ütles president Ilves.

Rääkides Venemaast, tõdes Eesti riigipea, et tänane Venemaa ei ohusta Eesti kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi olemasolu.

“Seetõttu on meile kaugelt olulisem hoolida NATO ja Euroopa Liidu edukast käekäigust, kui ärrituda mõne Venemaalt tuleva suhteliselt vähetähtsa provokatiivse maiguga uudise üle,” toonitas president Ilves.

“USA presidendi Barack Obama plaan parandada suhteid Venemaaga sobib hästi Eesti huvidega. Just Venemaa naabrite huvides on nende suhete sõbralik ja vastastikust kasu loov iseloom,” ütles Vabariigi President. “Selle plaani õnnestumist peab näitama aeg. Varasemaga võrreldes veidi vaoshoitum retoorika on hea märk. Lääs, kaasa arvatud Eesti, peab Venemaaga suhtlemisel olema avatud ja koostöövalmis. Samal ajal peame olema oma tegevuses ühtsed, järjekindlad ja ausad.“

Allikas:

Eesti Kaitsevägi



Raamatututvustus: Nüüdisaegse strateegia kujundajad Machiavellist tuumaajastuni

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel.

Eestikeelne lugemisvara on täienenud klassikalise sõjalise strateegia õpikuga, mis on muutunud kohustuslikuks õppematerjaliks paljudes ingliskeelsetes sõjalistes õppeasutustes, kuid mida on tõlgitud ka paljudese teistesse keeltesse.

Foto: Kaitsejõudude peastaap
Foto: Kaitsejõudude peastaap

Kaitseministeeriumi ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse koostöös välja antavas sarjas „Mõte ja mõõk“ ilmuv teos jõuab Eesti lugejani kahes osas. Esimene osa, mis hõlmab Lääne sõjalise strateegia klassikuid kuni Esimese maailmasõjani, ilmus 2009. aasta kevadel. Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud kogumiku teine osa, käsitleb sõjalise mõtlemise arengut murrangulisel kahekümnendal sajandil. Möödunud sajandit jäävad meenutama kaks maailmasõda, massihävitusrelvade ja revolutsioonisõja ilmumine areenile. Tuumapommid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile 1945. aasta augustis olid stardipauguks tuumaajastule.

Saksa päritoluga Ameerika Ühendriikide sõja- ja kultuuriajaloolase Peter Pareti toimetatud kogumik annab põhjaliku ülevaate strateegilise mõtlemise kujunemisest läbi aegade. Sõjalisel strateegial puudub kõikehõlmav definitsioon. Selle abil kavandatakse relvajõudude kasutamist teatud eesmärkide saavutamiseks. Need eesmärgid võivad olla kitsamalt piiritledes sõjalised, kuid ühtlasi täita palju laiemaid, eeskätt poliitilisi eesmärke. Miks mõned strateegilised mõtlejad on jäädvustunud ajalukku ja leiavad tutvustamist käesolevas raamatus, aga teised on sealt kadunud aegade hämarusse? Ajalugu on karm, aga õiglane kohtumõistja. Tulevastele põlvedele pärandatakse tavaliselt need mõtlejad, kes on suutnud mõelda revolutsiooniliselt ning olla oma ajastust ees.

Üheksateistkümnenda sajandil muutusid valitsejatevahelised ja dünastilised sõjad riikidevahelisteks sõdadeks. Lääne ühiskonnakorralduses tõusid esile rahvusriigid ja rahvuslikult pinnalt kerkinud riiklikud huvid. 19. sajandi sõjaline strateegia kujundas laias laastus strateegilist mõtlemist kuni külma sõja lõpuni, mis on ühtlasi ka Pareti toimetatud kogumiku ajaraamistik. Sellele ladusid vundamendi oma ajastu kolm suurimat strateegilist mõtlejat: Korsika saarelt maailma ajalukku jõudnud Napoleon Bonaparte, preisi sõjateoreetik Carl von Clausewitz ja Šveitsis sündinud Antoine-Henri Jomini, kes jõudis olla nii Prantsusmaa kui Venemaa teenistuses. Kui Clausewitzi loominguga on eestikeelne lugeja tutvunud juba varem – tema peateos „Sõjast“ ilmus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Eesti Keele Sihtasutuse koostöös 2004. aastal, siis Jomini pärandiga ollakse ehk vähem kursis, kuigi viimase mõju Lääne kultuuriruumi strateegilisele mõtlemisele on olnud ehk isegi suurem ning teda on mitteametlikult nimetatud ka moodsa strateegia rajajaks. Sõjaajaloolase Lynn Montrossi sõnul rajas Clausewitz sõja filosoofia ning Jomini töötas välja sõja süsteemi.

Kahekümnenda sajandi sõjaline strateegia kinnitas Clausewitzi omaaegset mõtteavaldust, et sõda pole midagi rohkemat kui vaid vahend poliitiliste eesmärkide teostamiseks. Sõdu kujundavad poliitikud ning sõjaväelastele on jäetud nende ambitsioonide elluviijate roll. Tunnustatud briti sõjaajaloolane David Fraser on väitnud, et sõjaline strateegia järgib poliitilisi eesmärke: need eesmärgid tuleb allutada sõjaväelistele nõuetele ning vastavalt olemasolevatele ning potentsiaalsetele ressurssidele töötakse välja prioriteedid, käitumismustrid ning tegevuskava. 20. sajandi juhtiva sõjateoreetiku ja -ajaloolase Basil Liddell Harti sõnul on sõjaline strateegia sõjaliste vahendite kasutamise ja jagamise kunst poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Sõda ja poliitika on omavahel lahutamatult seotud. Sõdu ei alusta mitte kunagi sõjaväelased, vaid alati poliitikud. Teinekord muutuvad sõjaväelased poliitikuteks.

Kiire tehniline areng ja üleilmastumine on mõjutanud sõjalise strateegia arengut tänapäeval. Geograafilised vahemaad ei oma enam sellist tähendust, kui alles mõni inimpõlvkond tagasi. Strateegilised raketid suudavad viia tuumarelva kiiresti mandrilt mandrile ning põhjustada ränkade tagajärgedega globaalse katastroofi, mis võib raketi lähetajat mõjutada samavõrd kui sihtpunkti. Kommunikatsiooni plahvatuslik areng on suurendanud inimkonna ühtekuuluvustunnet. Viimased sõjalised konfliktid on toimunud telekaamerate silme all. Üleilmne internetiseerumine on muutnud kübersõjad stabiilse rahu seisukohalt pea sama oluliseks ohuallikaks kui relvakonfliktid. Sõja ülekandumisest kosmosesse ei saa rääkida enam vaid ulmeromaanide pinnalt.

Kuid elades mineviku strateegide jaoks tulevikus, ei tohi me samal ajal unustada neid põhimõtteid, mis tõstsid just nemad oma kaasaegsete seas esile ning kinnistasid ajalukku. On muutunud juba käibefraasiks, et kujundades tulevikku, ei tohi me minevikust mööda vaadata. Kogemused on väärtus omaette, mis aitavad meil minevikku mõista ning möödunud aegade vigu vältida. Loomulikult ei tohi ka jääda mineviku pantvangiks ning võidelda taas ja taas läbi eelmiseid sõdu. Lääne tsivilisatsiooni areng on jõudnud niikaugele, kus reaalne sõjaoht on küll olulisel määral vähenenud, kuid seda tõsisemad võivad olla igal hetkel puhkeda võivate potentsiaalsete konfliktide tagajärjed. Sõjalised konfliktid on välditavad ainult siis, kui me oleme suutelised minevikust õppima ja vastutustundlikult rakendama sealt hangitud teadmisi ja kogemusi tuleviku huvides. Konfliktid Afganistanis, Iraagis, Bosnias, Kosovos, Liibanonis, Gruusias ja mujal on mõjutanud inimeste heaolu ja turvalisust kogu maailmas. Nad on näidanud ilmekalt, et ainult sõjaliste vahenditega ei suuda inimkond lahendada mitte ühtegi valupunkti. Sõjaväelase elukutse on olemuslikult lähedane tuletõrjuja omale, kes peab valmistuma tule kustutamiseks, ise samal ajal lootes, et see kunagi ei puhke.

Kellele võiks värskelt eesti keelde tõlgitud kogumik huvi pakkuda? Kindlasti leiab iga huviline siit endale midagi lugemisväärset. Sõda ja selle kujunemine on alati köitnud väga erineva taustaga inimesi. Kuna Eestist on aegade jooksul üle käinud paljud sõjaretked, siis on huvi militaarsete teemade vastu olnud eestlaste seas kõrge. „Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ katab olulise lünga tavalise sõjandushuvilise lugeja raamaturiiulis, kuigi kõigepealt on Peter Pareti toimetatud kogumik mõeldud siiski õpikuna sõjalise strateegia alaste kursuste läbiviimiseks kõrgkooli tasemel.

Holger Mölder

politoloog

„Nüüdisaegse strateegia kujundajad“ ilus Eesti Entsüklopeediakirjastuse sarjast “Mõte ja Mõõk”, mille raamatutega saab tutvuda siin.



Imbi Paju: Hirm rääkida ajaloost

Soome filmitegijad rääkisid, kui raske on neil olnud oma töös seda osa soome naiste ja sõja ajaloost käsitleda, sest lotade ühendus oli Kremli nõudel pärast sõda kuulutatud fašistlikuks organisatsioonik, kirjutab Imbi Palju oma arvamusloos.


Foto: http://imbipaju.wordpress.com
Foto: http://imbipaju.wordpress.com

Kirjanik Jürgen Rooste ütles mulle ühes jutuajamises: “Imbi, mõned Eestis peavad su ajaloolis-psühholoogilisi dokumantaalfilme ja raamatuid teraapiliseks ja seetõttu ei pea nad neid tõsiselt võetavateks.”

Samal ajal kirjutas Jürgen Rooste ise Sirbis mu dokumentaalfilmist „Tõrjutud mälestused” minu jaoks huvitavama artikli, mida võib iseloomustada sõnadega „intellektuaalselt emotsionaalne”.

Jürgeni kommentaarile eelnes minu poolt talle jutustatud lugu möödunud aasta lõpus Helsingis Soome filmiarhiivi kinos Orion toimunud filmiseminarist, mis käsitles II maailmasõda ja Soome naiskodukaitsjate ehk lotade saatust. Seminari lõpetas minu uus dokumentaalfilm „Soome lahe õed”, mis pani saalitäie rahvast nutma. Ja see oli tõepoolest üsna teraapiline olukord.

Loe arvamusloo täisversiooni laupäevasest Eesti Päevalehest!

Allikas:

Eesti Päevaleht



Ilmus Olev Otti raamat massirepressioonidest Eestis

Ilmunud on üks viimase aja tähelepanuväärsemaid Eesti lähiajalugu käsitlevaid teoseid – „1941. aasta küüditamine Eestis. Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra kooliõpikutes“.

Ilmunud on üks viimase aja tähelepanuväärsemaid Eesti lähiajalugu käsitlevaid teoseid – „1941. aasta küüditamine Eestis. Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra kooliõpikutes“.

Foto: www.hiiumaa.ee
Foto: www.hiiumaa.ee

Raamatu autor Olev Ott on sündinud Hiiumaal, kuid kasvanud üles Rootsis. Erialalt rootsi keele filoloog, on Olev Ott töötanud enam kui 30 aastat Rootsis gümnaasiumiõpetajana. Pedagoogi tööd ühes Götebörgi gümnaasiumis jätkab ta praegugi, unustamata ennast ka jätkuvalt täiendamast. Hetkel on Olev Ott õpetaja ameti kõrvalt ühtlasi Tartu Ülikooli doktorant.

Kõnealune raamat ilmus esmakordselt 2007. aastal Rootsis rootsi keeles. Nüüd on see esinduslik teos lugejaile kättesaadav ka eesti keeles.

Lisaks massirepressioonide käsitlemise analüüsile Skandinaavia kooliõpikutes toob autor, lisaks muudele teemalaiendustele, ära ka mitmeid huvitavaid intervjuusid. Vahest märkimisväärseim neist on pikk intervjuu Hiiumaalt inimesi küüditanud Arnold Meriga, tehtud vaid vahetult enne tema surma. Oma seisukohti laseb autor välja öelda ka mitmetel kunagistel repressioonide all kannatanutel. Neist nimekamad on Eesti teeneline arst, Haapsalu linna aukodanik dr Heino Noor ja vabadusvõitleja ning pedagoog Mart Niklus.

Olev Ott analüüsib oma raamatus küüditamise ja massirepressioonide teemat Eestis kõige laiemas tähenduses. Mahuka allikmaterjali läbitöötamine on võimaldanud autoril teha põhjapanevaid järeldusi ja esitada uusi sisulisi ettepanekuid, mis on ühtlasi heaks eeskujuks ka Eesti koolide õppekavade täiendamiseks.

Teosele annavad lisaväärtust ajaloolised fotod ja allikate ning viidete register.

„Möödunud aastal muutusid väitlused nii Eestis kui ka Rootsis põnevaks, kui kõne alla tuli kommunismi kuritegude õppekavasse võtmine koolis. Inimõiguste seisukohast on loomulik, et igasugune vägivald ja massimõrvad tuleb avalikustada ja järeltulevatele põlvedele teatavaks teha. See on enesestmõistetav demokraatlik suunitlus Euroopa riikide õppekavades, et räägime lastele ka 20. sajandi inimsusevastastest kuritegudest. Kui Euroopa demokraatlikud riigid kasvavad ühiselt järjest kiirenevas interaktiivses meediamaailmas, mille osaks on näiteks Internet, siis on tähtis pakkuda Euroopa koolide õpilastele tõepärast ajalookirjeldust, mis tugineb selgelt demokraatlikul seisukohavõtul.

See raamat üritab käivitada laiema arutelu kooliõpikute nüüdisaegsest tähtsusest seisukohtade kujundajana ja kompassina kiiresti muutuvas maailmas. Paljud selles raamatus kirjeldatud lapsed võisid vanast heast ajalooõpikust vaid unistada. Nende elu hukutas mõttetuse ja tühjuse ajastu. See raamat on suunatud ajaloolise lodevuse ja tühjuse vastu, mis 1941. aastal lõhkus miljonite inimeste elud. See raamat on suunatud ajaloovõltsingute vastu, mis on aastakümneid laiutanud nii ida kui lääne õpikutes.“ (Autori eessõnast)

Allikas:

www.hiiumaa.ee



Teisipäeval koguneb Eesti Mälu Instituudi rahvusvaheline komisjon

Teisipäeval, 8. detsembril koguneb esmakordselt Kadriorus, presidendi kantseleis Eesti Mälu Instituudi rahvusvaheline komisjon. Istungil määratakse Mälu Instituudi tegevussuunad ja uurimisvaldkonnad.

Teisipäeval, 8. detsembril koguneb esmakordselt Kadriorus, presidendi kantseleis Eesti Mälu Instituudi rahvusvaheline komisjon. Istungil määratakse Mälu Instituudi tegevussuunad ja uurimisvaldkonnad.

Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei
Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei

Eesti Mälu Instituut asutati 2008. aastal president Toomas Hendrik Ilvese initsiatiivil eesmärgiga jätkata inimõiguste süstemaatiliste rikkumiste uurimist Eestis ja Eesti Vabariigi kodanike ja elanike suhtes aastatel 1944–1991.

Rahvusvahelisse komisjoni kuulub silmapaistvaid teadlasi ja poliitikategelasi mitmest riigist:

Enrique Barón Crespo (Hispaania, õigus- ja majandusteadlane, Euroopa Parlamendi president 1989–1992)

Lasse Lehtinen (Soome, kirjanik, Euroopa Parlamendi liige 2004–2009)

Paavo Keisalo (Soome, endine diplomaat, aastatel 1999–2009 minister Max Jakobsoni abi tema kohustustes Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni esimehena)

Pavel Žaček (Tšehhi, sotsiaalteadlane Totalitaarsete Režiimide Uurimise Instituudi direktor)

Nicholas Lane (Ameerika Ühendriigid, Ameerika Juudi Komitee endine asepresident ja rahvusvaheliste suhete komisjoni esimees, 1999–2009 Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni liige)

Kristian Gerner (Rootsi, Lundi ülikooli emeriitprofessor, ajaloolane)

Timothy Garton Ash (Ühendatud Kuningriik, Oxfordi ülikooli Euroopa uuringute professor, Oxfordi ülikooli St. Anthony kolledži Isaiah Berlini lektoraadi juhtivteadur ja Stanfordi ülikooli Hooveri instituudi vanemteadur)

Yakov M. Rabkin (Kanada, Montreali ülikooli ajalooprofessor)

Norman M. Naimark (Ameerika Ühendriigid, Stanfordi ülikooli Robert ja Florence McDonnelli lektoraadi Ida-Euroopa Uuringute professor)

Markus Meckel (Saksamaa, usuteadlane ja poliitik, Saksa DV välisminister aprillist augustini 1990, Saksa Bundestagi liige 1990–2009)

Eest Mälu Instituudi juhatuse liige Toomas Hiio ütles ERR Uudisetele, et instituut üritab teada saada, mis Nõukogude ajal juhtus, kuidas seda süsteemi juhiti ja miks asjad olid nii, nagu nad olid.

Teisipäeval tööd alustav Eesti Mälu Instituut hakkab uurima Nõukogude okupatsiooni perioodi Eesti ajalugu, jättes kõrvale inimsusvastased ja sõjakuriteod, kuna nende uurimisega tegeles töö lõpetanud Max Jakobsoni komisjon.

[videofile]http://wms02.mmm.elion.ee/uudised/2009-12-07_AK_hiio.wmv[/videofile]

Allikad:

Vabariigi Presidendi Kantselei

ERR Uudised



Telesari “Tuulepealne maa” jõuab Soome ekraanidele

Soome Yleisradio ja Eesti Rahvusringhääling sõlmisid lepingu telesarja “Tuulepealne maa” näitamiseks YLE Teema kanalil alates järgmise aasta 26. märtsist.

Soome Yleisradio ja Eesti Rahvusringhääling sõlmisid lepingu telesarja “Tuulepealne maa” näitamiseks YLE Teema kanalil alates järgmise aasta 26. märtsist.

Foto: ERR
Foto: ERR

Initsiatiiv sarja hankimiseks tuli Yleisradio programmitellijalt Mari Koivuhovilt, kelle sõnul olid tema poole pöördunud Soome televaatajad, kes juhtusid sarja nägema ETV-st. Saanud kirja soomlaselt, kellele sari väga meeldis, palus Mari Koivuhovi ETV-lt koopiat ja pärast “Tuulepealse maa” äravaatamist kinnitas soovi seda YLE Teema kanalil näidata.

“Meil on erakordne võimalus tutvustada soomlastele Eesti ajalugu. Usun, et läbi “Tuulepealse maa” mõistavad nad meie mõtteid ja tundeid kasvõi näiteks Venemaa suhtes palju paremini,” ütles ETV lavastuslike saadete toimetuse juht Gerda Kordemets.

Loe edasi ERR-i Uudistest!

Allikas:

ERR Uudised



Ühingu talvekoolis arutletakse rahvusvaheliste organisatsioonide rolli üle

NATO Ühing korraldab õpetajate talvekooli, mille teemaks käesoleval korral on rahvusvaheliste organisatsioonide mõju ja olulisus Eesti jaoks. Üritus toimub 4.-6. jaanuar 2010, Narva-Jõesuus.

Eesti NATO Ühing korraldab õpetajate talvekooli, mille teemaks on sel korral rahvusvaheliste organisatsioonide mõju ja olulisus Eesti jaoks. Üritus toimub 4.- 6. jaanuaril 2010 Narva-Jõesuus.

EATA

Seminari eesmärgiks on arutleda Eesti diplomaatia lähiajaloo ja selle õpetamise üle, rääkida välispoliitilistest prioriteetidest ja meie valikutest. Samuti korraldame Euroopa Liidu teemalise simulatsiooni.

Talvekool algab 4. jaanuaril kell 14.00 ja see päev pühendatakse loengutele ning seminaridele. 5. jaanuaril leiab aset simulatsioon. Viimasel päeval teeme kokkuvõtteid ja jagame tunnistusi.

Täpsem programm ilmub hiljemalt 11.detsembril 2009.

Üritusel osalemine on tasuta ning töökeeleks on eesti keel (planeeritud ka tõlge vene keelde). Talvekooli saavad registreeruda eelkõige ajaloo ja ühiskonnaõpetuse  õpetajad (vajadusel ka huvijuhid).

Huvi korral palume pöörduda meie büroosse (seminar@eata.ee).

Eesti NATO Ühing



Medvedev: ajaloo revideerimine viib kahjunõuete esitamiseni

Venemaa ei lase president Dmitri Medvedevi sõnul Teise maailmasõja tulemusi revideerida ning seda muu hulgas ka geopoliitilistel kaalutlustel.

Venemaa ei lase president Dmitri Medvedevi sõnul Teise maailmasõja tulemusi revideerida ning seda muu hulgas ka geopoliitilistel kaalutlustel.

dmitriy_medvedev_458«Teise maailmasõja tulemuste, Nõukogude Liidu ja Punaarmee panuse revisjon on geopoliitilistel põhjustel lubamatu. Kui see laegas lahti teha, võime saada tõsiseid riikliku tasandi probleeme,» ütles Medvedev täna Singapuris kohtumisel Vene sõjalaeva Varjag meeskonnaga.

President rõhutas, et «kui anda võimalus ajalugu ümber kirjutada, anda nendele võltsijatele tegelik võim, siis võib jõuda milleni iganes, mingite nõudmisteni, kompensatsioonideni».

President rõhutas ka, et tolle perioodi sündmuste hindamine tuleb jätta ajaloolastele.

«Ajaloolased võivad interpreteerida ühtesid või teisi ajaloosündmusi. Kui niisuguseid hinnanguid annavad teadlased, siis palun väga, kuid on olemas hulk küsimusi, mille üle on vaidlemine lubamatu. Nende osas on tehtud rahvusvahelisi ja riiklikke otsuseid,» ütles Medvedev.

«Kui lasta asjadel isevoolu minna, võime jõuda selleni, et mõne aja pärast seatakse kahtluse alla ka Nürnbergi tribunali otsused. Öeldakse, et miks nende üle kohut mõisteti, nad pole ju mingid kurjategijad. See on absurd. Me ei pea võitlema teiste seisukohtade vastu, vaid seisma oma huvide eest ning takistama ajaloo võltsimist, mis võiks teha kahju Vene riigi huvidele,» rääkis president.

Pealegi on ajaloolise õigluse säilitamine tema sõnul vajalik moraalsest seisukohast. «Me kaotasime tolles sõjas 27 miljoni inimest. Mitte keegi ei maksnud võidu eest meist kõrgemat hinda,» meenutas Medvedev.

Allikas:

Postimees



Esilinastus Imbi Palju film Soome ja Eesti naiskodukaitsjatest

Imbi Paju uus ajaloolis-psühholoogiline dokumentaalfilm ”Soome lahe õed” esilinastub novembris Helsingis, Tallinnas ja Brüsselis. Film räägib loo Eesti ja Soome naiskodukaitsjate ja kodutütarde koostööst, mille katkestas Teine maailmasõda.

Imbi Paju uus ajaloolis-psühholoogiline dokumentaalfilm ”Soome lahe õed” esilinastub novembris Helsingis, Tallinnas ja Brüsselis. Film räägib loo Eesti ja Soome naiskodukaitsjate ja kodutütarde (lottade, sm: pikkulotat) 1920-ndatel aastatel alguse saanud koostööst, mille katkestas Teine maailmasõda ja Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.

Foto: imbipaju.wordpress.com
Foto: imbipaju.wordpress.com

Filmi valmimise aasta 2009 on tulvil süngeid tähtpäevi. Märtsis möödus 60 aastat, kui Eestit tabas teine suur küüditamine nõukogude okupatsioonivõimude poolt, augustis 70 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti – hukatusliku Hitleri ja Stalini liidu – sõlmimisest. Seitsekümmend aastat tagasi septembris alustasid kaks liitlast sõda Poola vastu, novembris ründas Nõukogude Liit Soomet ja algas Talvesõda.

Filmis esinevate Eesti ja Soome naiste meenutused, mida ilmestavad haruldased arhiivimaterjalid, kaardistavad väikese inimese ja riigi haavatavust suurte totalitaarsete riikide poliitilises mängus.

Filmikaadritelt näeme totalitarisimi tõusu 1930-ndate aastate Euroopas, demokraatia allakäiku ja massipsühhoosile alistumist. Filmis ”Soome lahe õed” esinevad vanad naised on kogenud raskeid aegu, kuid oma sooja ja inimliku olemusega annavad nad vaatajale lootusetunde, et hea võidab kurja. Nende inimlikkuse valguses tõuseb esile inimkonna pimedam pool – see, mis ilmneb poliitilises vägivallas, kus inimesed sunnitakse vaikima, endasse tõmbuma ja unustama.

Minevik seob end tänapäevaga, kui meie ees on ekraanil endine kodutütar (pikkulotta), minister Elisabeth Rehn ÜRO eriesindajana kriisipiirkondades tsiviilohvreid abistamas. Film näitab, kuidas sõjaga seotud vägivalla mustrid korduvad sõltumata ajast.

Režissöör, kirjanik ja ajakirjanik Imbi Paju on äratanud rahvusvahelist tähelepanu oma auhinnatud dokumentaalfilmi “Tõrjutud mälestused”

(Memories Denied, 2005) ja samanimelise raamatuga. Paju on esinenud oma filmi ja raamatuga paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel, raamatumessidel ning ajalooseminaridel ja aidanud moodustada arusaama totalitarismi olemusest. Filmi premeerimisel on tõstetud esile Paju oskust tuua visuaalselt esile mineviku traumasid, mida sõnadega on raske kirjeldada. 2009. aasta kevadel ilmus Soomes Imbi Paju ja kirjanik Sofi Oksaneni ühine artiklite kogumik „Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ja kuidas see saadakse tagasi.“

Filmi treiler:

Allikas:

Sirp



Rain Siemer: Eesti võitis sõja!

Läbi aastate on eestlaste üks valus teema aastad 1939 — 1945. Mitte kuidagi ei taheta sellest ajast ja sündmustest lahti lasta. Palju erinevaid artikleid ja raamatuid on teemal ilmunud, igaüks erineva nurga alt. Miks see nii on? küsis ajakirjanik Rain Siemer oma kirjas Delfile.

Läbi aastate on eestlaste üks valus teema aastad 1939 — 1945. Mitte kuidagi ei taheta sellest ajast ja sündmustest lahti lasta. Palju erinevaid artikleid ja raamatuid on teemal ilmunud, igaüks erineva nurga alt. Eestlase mälus on see valus sündmus sügaval sees. Miks see nii on? küsis  Rain Siemer oma kirjas Delfile.

Foto: Välisministeerium
Foto: Välisministeerium
Sattusin hiljuti kuulama Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma seminari, kus nad avaldasid arvamust, et eestlased on Teise maailmasõja ajas kinni, kuna nad ei ole leidnud sündmust, mis mõnes mõttes lunastaks selle valu. Kõigil on huulil küsimus, miks me ei hakanud vastu, miks me kaotasime nii haledalt?

Mulle tundub, et me võiks sellest sündmusest lahti lasta. Tegemist oli väga kohutava katastroofiga eesti rahva jaoks, kuid tegelikult kaotasime me siis lahingu, aga mitte sõja. Sõda kestis edasi veel aastani 1991.

Vahepeal olid väga pikad ja rasked aastad, mille käigus me astusime eestluse, eesti keele ja rahva säilimise nimel tugevalt ning kavalalt vastu suurriigile. Ja me võitsime!

20. augustil 1991 kuulutas Eesti välja iseseisvuse. See on kuupäev, millal meie jaoks tegelikult lõppes teine maailmasõda ning Eesti võitis sõja suure türanni vastu. Saage aru kallis rahvas, me oleme võitnud maailma ühte võimsamat riiki, me elasime üle sõja kõige raskemad ajad ja me saime vabaks.

Teine maailmasõda oli meie jaoks raskete tagajärgedega, meie kõigi pered on seda tundnud, kuid me võiks sellel nüüd minna lasta. Me saime oma riigi, nii nagu soovisid paljud need, kes hukkusid Eesti iseseisvuse eest.

Jätaks selle ajalookäsitluse ja teadvustamise ajaloolaste pärusmaaks ning laseks oma hingest valu välja. Me ju ikkagi lõpuks võitsime ja laulev revolutsioon oli kaunis viimane võit selle kohutava sõja lõpus.

 

Allikas:

Delfi

 



Eesti keeles ilmus bestseller Nõukogude-Saksa sõjast

Eestit keeles ilmus oktoobri alguses tuntud Vene ajaloolase Mark Solonini bestselleriks saanud raamat “Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941”. Raamat räägib Suure Isamaasõja alguses Punaarmeed tabanud katastroofist ja selle tegelikest põhjustest.

Eestit keeles ilmus oktoobri alguses tuntud Vene ajaloolase Mark Solonini bestselleriks saanud raamat “Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941”.

Raamat räägib Suure Isamaasõja alguses Punaarmeed tabanud katastroofist ja selle tegelikest põhjustest.
Mark SoloninKuid selle raamatu esmailmumisest on möödunud juba viis aastat ning selle aja jooksul on saanud kättesaadavaks suur hulk uut informatsiooni II maailmasõja kohta. Seepärast pöördus autor raamatu juurde tagasi ja faktiliselt kirjutas selle uuesti ümber. Tegemist pole lihtsalt ümbertöötatud, laiendatud ja parandatud väljalaskega, vaid täiesti uue raamatuga.

“Mis puudutab juurdepääsu ajaloodokumentidele, siis ei ole midagi muutunud ei parema ega halvema poole,” rääkis Solonin ETV saates “Terevisioon”. “Kõik tähtis, mis toimus, toimus üheksakümnendate aastate algul – ja üheksakümnendate aastate algul toimus paljutki. Venemaa nomenklatuuri ringkondades oli teatud hirm, seepärast mingi hulk informatsiooni purskus välja nagu purskkaevust.”

Mark Solonin, kes hariduselt ei olegi ajaloolane, vaid lennukiehitusinsener, on üks vähestest Vene autoritest, kes on arhiiviallikatele toetudes kirjutanud terve rea huvitavaid raamatuid tõestamaks, et 1941. aastal oli Stalin valmis ründama Euroopat.

Allikas:

ERR Uudised



Õpetajate suvekoolis arutleti erinevate ajalookäsitluste üle

Eesti NATO Ühing korraldas 19.-20. augustil Viljandis kahepäevase õpetajate tasuta suvekooli teemal „kui tähtis on lähiajalugu ja ühiskonnakorraldus”. Integratsiooni teemalistel päevadel osales 70 eesti ja vene kooli õpetajat (ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja riigikaitse) üle Eesti.

Eesti NATO Ühing korraldas 19.-20. augustil Viljandis kahepäevase õpetajate tasuta suvekooli teemal „kui tähtis on lähiajalugu ja ühiskonnakorraldus”. Integratsiooni teemalistel päevadel osales 70 eesti ja vene kooli õpetajat (ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja riigikaitse) üle Eesti. Lektoriteks olid integratsiooni- ajaloo ning välispoliitika spetsialistid, kellest tuntumad on Marina Kaljurand, Harri Tiido, David Vseviov, Heido Vitsur, Viktoria Ladõnskaja, Kadri Simson ja Mart Laar. 

Suvekoolis keskenduti kahe päeva jooksul vene kultuuriruumi erinevale ajalookäsitlusele koolides. Eesti Nato Ühingu juhataja Victoria Punga sõnul on integratsiooni toimimine kahetimõistetav. Õpetajad kasvatavad järgmist põlvkonda ning kujundavad tulevaste koolilõpetajate suhtumist oma koduriiki. Ajaloosündmuste erineva tõlgendamise põhjuseks on tihti asjaolu, et eesti koolide ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad on saanud hariduse Eestis, ent siinsete vene koolide õpetajad hoopis Venemaal. Vene koolide õpetajad saavad tihti informatsiooni kanalitest, mille ajalookäsitlus võib olla kallutatud. Selle harjumuse murdmine oli üks seminari eesmärke. Eesti NATO Ühing üritab kõigi eestimaalastel seas süvendada ühtset arusaama Eesti elust ja ühiskonnast.

ERR-i videolõiku õpetajate suvekoolist saab vaadata siin.

Seoses Molotov-Rippendropi pakti aastapäevaga 23. augustil ning Tallinna okupeerimise aastapäevaga 22. septembril on sel sügisel ajaloo erinevate tõlgenduste üle käimas tõsised arutelud. 17 septembril pidas Tartu Ülikoolis loengu tuntud poola ajaloolane, Poola Teaduste Akadeemia teadlane dr Marek Kornat, kes räägib Poola välispoliitikast ning Molotovi-Ribbentropi paktist. Loeng pühendati II maailmasõja alguse 70. aastapäevale ning otsib vastust küsimusele, kas 1939. aasta augustitragöödiat oleks saanud vältida.

 

Eesti Välispoliitika Instituut korraldas 17.-18. septembril 2009 Tallinnas rahvusvahelise konverentsi “Aus ajalugu – alus demokraatiale”, mis tähistas 20 aasta möödumist Molotov-Ribbentropi pakti õigustühiseks kuulutamisest Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi poolt. Konverentsil osalesid ajaloolased, poliitikateadlased, kooliõpetajad 1989. a sündmustes osalenud.

Konverentsil vaadeldi suhet ajaloosse kui demokratiseerumisprotsesside tunnust ning ajaloo tajumise mõju riikidevahelistele suhetele, meenutades võtmetähtsusega episoodi NSVL avalikustamisperioodist, mil ausa hinnangu andmine Molotov-Ribbentropi paktile osutus väljakutseks Venemaa tärkavale demokraatiale.

ERR-i videot konverentsil toimunust saab vaadata siin.

Ajaloo ümberkirjutamise teemal on viimastel nädalatel sõna võtnud ka ajaloolane David Vseviov  Eesti Päevalehes ja Eesti NATO Ühingu nõukogu esimees Sven Mikser Postimehes .

 

 

Allikad:

Eesti Välispoliitika Instituut

ERR

Kokkuvõtte allikatest tegi Eesti NATO Ühing