Sven Mikser: Maailm otsib Afganistanile uusi lahendusi

Selleks, et afgaanid rahvusvaheliste julgeolekujõudude ja teiste välispanustajate püüdlusi toetaks, peame ühest küljest suutma rahvast veenda, et oleme nendega nii kaua kui vaja, teisalt aga tuleb meil ette näidata ka lühiajalist edu võitluses Talibaniga, kirjutab Eesti NATO Ühingu nõukogu esimees Sven Mikser Eesti Päevalehes.

Londonis toimub täna esinduslik rahvusvaheline konverents, kus arutatakse maailma üldsuse tegevust Afganistani stabiliseeri misel ja ülesehitamisel.

Foto: ERR
Foto: ERR

Viimase aasta jooksul on palju räägitud uuest strateegilisest lähenemisnurgast Afganistani operatsioonile. Põhjusi selleks on mitu.

Esiteks on USA koalitsiooni juhtriigina uues poliitilises olukorras: Barack Obama on rõhutanud, et kui Iraagi ründamine oli George W. Bushi poliitiline otsus, siis Afganistani sõda on puhtalt vajadusepõhine. Otsus asuda Iraagist välja tõmbuma ja keskenduda „tegelikule probleemile” tagab Afganistanile ka suurema avaliku tähelepanu. Kui Bushi välispoliitiline õnnestumine või läbikukkumine sõltus Iraagist, siis Obama jaoks on kriitiline test just Afganistan. Otsus loobuda seal lääneliku demokraatia juurutamisest ja keskenduda al-Qaida väljajuurimisele on Obama jaoks pragmaatiline valik.

Teiseks – ja see on veelgi olulisem – on reaalne julgeoleku olukord Afganistanis viimastel aastatel halvenenud. Jah, teede ja koolimajade ehitamisel on ette näidata mõndagi toredat, ent Talibani ei ole suudetud loodetud määral ohjeldada ning lääne toetusel valitsevad Afganistani võimustruktuurid on korrumpeerunud ja ebaefektiivsed.

Kuidas võita südameid?

Selleks, et afgaanid rahvusvaheliste julgeolekujõudude (ISAF-i) ja teiste välispanustajate püüdlusi toetaks, peame ühest küljest suutma rahvast veenda, et oleme nendega nii kaua kui vaja, teisalt aga tuleb meil ette näidata ka lühiajalist edu võitluses Talibaniga. Sõdadest muserdatud rahvas on mõistagi ettevaatlik panustama võõrvägedele, kes ühel hetkel võivad kotid kokku pakkida ja jätta neid kohaliku kättemaksuhimulise äärmus rüh mituse meelevalda.

Samuti peame demokraatia juurutamise püüetes olema või vähemalt näima taktitundelised ja erapooletud. Kui survestame kohalikku võimu lõhkuma aastasadade jooksul kujunenud ühiskondlikku korraldust ja juurutama võõraid doktriine, siis riskime sellega, et meie toetusel enam-vähem demokraatlikult valitud valitsejad kaotavad oma rahva respekti. Teine oht on see, et kohalik võim, kelle kaudu Afganistani ülesehitamist „afganiseerida” püüame, osutub seda võrd korruptiivseks või ebatõhusaks, et diskrediteerib kogu doonorkogukonna häid kavatsusi.

Eeltoodut arvestades on mõis tetav, miks enamik uue strateegia otsijaid peab võtmeküsimuseks turvatunde pakkumist tsiviilelanikele. Ent afgaanide südamete võitmise ja hoidmise kõrval tuleb ISAF-i osalisriikidel pidevalt tegelda ka omaenda kodumaise toetuse hoidmisega. Need kaks eesmärki on mõnikord raskesti ühitatavad. Sõjalise panuse suurendamine ja suurematele asustuskeskustele keskendumine tähendab suuremaid ohvreid koalitsioonivägede seas. Pealegi nõuavad ka lääneriikide valijad oma valituilt käegakatsutavaid edusamme, ilma milleta on kuhjuvaid ohvreid ja kulutusi keeruline õigustada. Lisaks ootab lääne avalikkus oma juhtidelt, et seaksime Afganistanile antava abi sõltuvusse Kabuli suutlikkusest ohjata korruptsiooni ja järgida häid valitsemistavasid. Toetuse tingimuslikkus läheb paratamatult konflikti vajadusega veenda afgaane, et juhtugu mis tahes, me oleme nendega nii kaua kui vaja.

Pikk väljumisstrateegia

Samuti nõuab aeglasest progressist, ohvritest ja operatsiooni kõrgest hinnast frustreeritud lääne avalik arvamus oma juhtidelt väljumisstrateegiat koos ajakavaga. Kuna enneaegse lahkumise korral pole välistatud ei Talibani ega al-Qaida naasmine, nähakse lääne pealinnades lahendusena Afganistani oma julge olekujõudude ülesehitamist. Samal ajal on seni veenva vastuseta küsimus, kuidas suudab riik mis tahes ajaraamis üle võtta mitmesaja tuhande mehelise armee ja politsei finantseerimise.

Põllumajandus – oopiumi põl lundus välja arvatud – on sõdades laastatud ja selle taastumine sõltub seni puuduvast infrastruktuurist. Mineraalsete ressursside ekspluateerimis õi gu se müük välismaistele ettevõtetele, mida ühe lahendusena välja pakutakse, on ajaloos osutunud üheks kindlamaks läänevastasuse genereerimise viisiks mis tahes arengumaal. Kui tulevastel presidendivalimistel seisame silmitsi olukorraga, kus lääne maksumaksjalt palka saava armee ülemjuhatajaks pürivad äärmuslike vaadetega populistlik ja populaarne usujuht ning lääne soosikust korrumpeerunud hõimuvanem, siis on häid lahendusi hilja otsida.

Tõeline väljumisstrateegia võiks seisneda demokraatia ja inimõiguste selliste miinimum standardite poole püüdlemises, mis oleksid nähtavas tulevikus saavutatavad ega tekitaks liigset tülgastust ka lääne avalikus arvamuses. Kui samal ajal saavutada nähtavat edu Talibani-vastases sõjas ja parandada lihtsate afgaanide elustandardit, võib talutava hinnaga minimaalne stabiilsus olla saavutatav. Aga seegi on pikk teekond, mis eeldab meilt vaenlasest suuremat kannatlikkust.

Allikas:

Eesti Päevaleht