Stefanie Babst: NATO naised — lootusetu väljavaade?

NATO ja naised on paljude jaoks sobimatu sõnapaar. Silme ette tulevad hoopis NATO peakorteri koridore ja saale täitvad ning otsuseid langetavad mundris või tumedas ülikonnas — see on diplomaatide lemmikriietus — mehed kirjutab Stefanie Babst.

NATO ja naised on paljude jaoks sobimatu sõnapaar. Silme ette tulevad hoopis NATO peakorteri koridore ja saale täitvad ning otsuseid langetavad mundris või tumedas ülikonnas — see on diplomaatide lemmikriietus — mehed. Naisi ei leia NATO kõrgematelt poliitilistelt ametikohtadelt just palju.

Foto: NATO
Foto: NATO

Prantsuse suursaadik Pascale Andreani on ainus naine Põhja-Atlandi Nõukogu laua taga ja hakkab meeste seas kergesti silma. Ka valdav enamus NATO peakorteri juhtivatest ametikohtadest kuulub meestele. Praegu on peakorteri 19 kõrgemast tsiviilametnikust ainult kaks naised. Tänaseni ei ole allianss kordagi ametisse nimetanud naissoost saadikut või eriesindajat ega valinud naist peasekretäriks või ase-peasekretäriks. Viimane tõik on seda üllatavam, et NATO välisministrite seas on hulgaliselt naisi. Islandit ja Horvaatiat juhivad koguni naispeaministrid ning Saksamaad naissoost kantsler.

Lähemal vaatlusel tundub olukord siiski veidi lootustandvam. Viimastel aastatel on järjest rohkem naisi NATO-sse tööle tulnud. Kuigi nad on endiselt vähemuses, teevad nad NATO poliitilises ja sõjalises struktuuris väga head tööd. Naised tegutsevad kaitsepoliitika ja hangete valdkonnas, töötavad kriisipiirkondades, näiteks Kabulis NATO kõrgema esindaja poliitiliste nõunikena ja juhivad programmi „Teadus rahu ja julgeoleku nimel“. Nad valmistavad ette komiteede koosolekuid, peasekretäri töökava ja analüüse NATO operatsioonidest. Ühesõnaga, naiste panus on NATO töös oluline nii peakorteris kui väljaspool.

Viimased kaheksa aastat on NATO teadlikult aidanud naistel läbi murda alale, kus traditsiooniliselt valitsevad mehed. Tänu sellele on alianssi tööle kandideerivate naiste arv järjekindlalt tõusnud. Hetkel töötab NATO sooperspektiivi komitee välja spetsiaalset tegevuskava ja vahendab võrdõiguslikkuse eelnõusid NATO ja partnerriikide vahel.

See mahub ka laiemasse konteksti, kus NATO tegutseb. NATO on hakanud tõsiselt kaasa aitama ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 rakendamisele. Sel 31. oktoobril aastal 2000 vastu võetud naiste, rahu ja julgeoleku alasel dokumendil on suhteliselt ambitsioonikad sihid — riike ja rahvusvahelisi organisatsioone kutsutakse üles aktiivselt kaitsma naisi ja lapsi vägivalla eest, pidama kohut seksuaalsete sõjakuritegude üle, integreerima rahulvalveoperatsioonidesse soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi, arendama väljaõpet ja toetama kriisipiirkondade kohalike naiste ettevõtmisi rahu saavutamisel.

Julgustav on teada, et ka NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen on end sellele teemale pühendanud. Jaanuari lõpus Brüsselis toimunud ligi 400 valdalt naissoost julgeolekueksperdi koosviibimisel tunnustas peasekretär olulist rolli, mida naised mängivad ja peaksid mängima konfliktide ennetamisel, rahuläbirääkimistel, rahuvalveoperatsioonidel ning rahvusliku ja rahvusvahelise tasandi otsustusprotsessides.

Peasekretäri sõnumiga ühinesid ÜRO värske eriesindaja Margot Wallström, kelle töövaldkond hõlmab naiste ja laste vastu suunatud seksuaalkuritegudega võitlemist, endine USA riigisekretär Madeleine Albright ja Hispaania esimene asepresident Maria Teresa Fernandez de la Vega, kes rõhutasid, et resolutsiooni nr 1325 rakendamine on pigem vajaduse kui valiku küsimus.

Siiani on NATO riigid resolutsiooniga nr 1325 tegelemist alustanud sõjalisest poolest — kõigisse NATO planeeringu- ja operatsioonitegevustesse on põimitud soolise võrdõiguslikkuse küsimused ja kehtestatud selge käitumiskoodeks sõjalisele personalile. Liitlased on loonud fhanistani rahvusvaheliste julgeolekujõudude juhtkonna juurde soolise võrdõiguslikkuse nõunike ametikohad. Mitmed liitlasriigid on juba koostanud rahvuslikud tegevuskavad, et aidata kaasa resolutsiooni nr 1325 rakendamisele. NATO inimkaubanduse vastane programm, mille põhirõhk on operatsioonidel viibiva personali käitumisjuhiste koostamisel ja väljaõppel, aitab samuti naisi kaitsta.

Need on kõik head uudised, kuid nüüd, kus NATO peasekretär on eesmärki toetama asunud, on ambitsioonikamad arengud käeulatuses. Afganistanis ja teistel NATO operatsioonidel peaks NATO pidevalt kaasama kohalikke naisi ja toetama nende oskuste edendamist. Üks NATO prioriteete on juba praegu noorte naiste seas kaitsepoliitika vastu huvi tõstmine.

NATO naissoost välis- ja kaitseministrid tahavad aeg-ajalt kohtuda, et arutada nende poliitilise tegevuse mõju resolutsiooni nr 1325 rakendamisele. Sama võiksid teha ka Brüsselis töötavad nais-suursaadikud NATO liikmes- ja partnerriikidest. NATO naiste süstemaatilisem väljaõpe ja mentorlus annaks tulevikus rohkem naissoost eeskujusid kõrgetel ametikohtadel, mis saadaks alliansist välja väga olulise sõnumi.

Resolutsiooni nr 1325 kümnenda aastapäeva lähenedes käesoleval aastal on hea võimalus valitsustel, rahvusvahelistel organisatsioonidel ja kodanikuühendustel mõelda järele, mida veel saaks ära teha, et seda murrangulist resolutsiooni reaalselt rakendama hakata. Tänu NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussenile püsib resolutsioon nr 1325 NATO prioriteeide hulgas kõrgel kohal. See on hea uudis kõigile, sealhulgas NATO naistele.

Dr Stefanie Babst on NATO peasekretäri abi asetäitja kommunikatsiooni ja avaliku diplomaatia küsimustes. Ta on üks kõrgemaid naissoost ametnikke NATO rahvusvahelises personalis. Käesolevas artiklis esitab autor oma isiklikke ideid, mis ei väljenda NATO ametlikke seisukohti.

Allikas:

Delfi