Populaarne protest Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas: Egiptus võidukas?

Egiptlaste väljakutse on nüüd viia üle tänava aktivism inklusiivseks demokraatlikuks institutsionaalseks poliitikaks, et populaarne protest, mis kulmineerus militaarse riigipöördega, ei lõpeks seal samas.

lgo_icgEgiptlaste väljakutse on nüüd viia üle tänava aktivism inklusiivseks demokraatlikuks institutsionaalseks poliitikaks, et populaarne protest, mis kulmineerus militaarse riigipöördega, ei lõpeks seal samas.

Aastaid levinud laiaulatuslik viha režiimi vastu, mida ei saanud ühegi arvestatava mehhanismi läbi väljendada, võttis protestiliikumiste ning tööliste rahutuste kuju.

Presidendi tagasiastumisega ei ole aga draama kaugeltki lõppenud. Sõjavägi on võimul. Streigid jätkuvad. Protestijad näitavad jätkuvat võimekust mobiliseerida sadu tuhandeid.

Mubaraki- järgne Egiptus kujundatakse tunnustega, mis iseloomustasid ülestõusu:

  • See oli populaarne mäss. Kuid selle lõpplahenduseks oli sõjaväeline riigipööre. Hierarhiline, stabiilsusele suunatud institutsioon, kes kaitseb enda huvisid ning spontaanne ja väheorganiseeritud populaarne liikumine seisavad silmitsi mitme küsimusega, nende seas: kes valitseb üleminekuperioodil ning millise pädevusega; kes kontrollib konstitutsiooni kirjutamist ning kui laialdane saab see olema; kes otsustab järgmiste valimiste reeglite üle ning millal need peetakse; ning kui palju muutub ja avaneb poliitiline keskkond enne seda?
  • Sõjavägi mängis keskset, otsustavat ning ambivalentset rolli. See oli mures ebastabiilsuse pärast ning polnud aldis nägema protesteeriva rahva poolt dikteeritud poliitilisi arenguid. See oli suunatud  kaitsma enda populaarset usaldusväärsust ning mitte vähem olulised olid ka äri- ja institutsionaalsed huvid. Sõdurid, kes täna valitsevad ilma parlamentaarse järelevalveta või opositsiooni sisendita, on need samad, kes töötasid lähedalt koos endise presidendiga. Näib, et nad justkui ei soovi jääda otseselt võimule, eelistades lahkuda nii pea kui võimalik ning pöörduda tahaplaanile, kus nad saavad nautida enda privileege . Sellest hoolimata soovivad nad muutuse ulatust ja tempot kontrollida.
  • Opositsioonil puudus kindel liider või esindajad ning enamasti koonduti ümber ühtse nõudmise- saada lahti Mubarakist. Protesti ajal tähendas see seda, et see võib ühendada sotsiaalsed, religioossed, ideoloogilised ning generatsioonilised lahkmed, tuues kokku nii lai rida majanduslikust spektrist, kui ka noored aktivistid ja traditsioonilise opositsiooni, Islami Vennaskonna. Pealmine inspiratsioon oli moraalne ja eetiline mitte programmiline.Kuna protsess liigub tänavalt võimukoridoridesse, võivad need tugevused saada koormavaks. Suure tõenäousega puhkevad taas erinevate sotsiaalsete gruppide huvide konflikti tõttu opositsiooni rivaliteedid. Nii volitatud esindajate puudumine kui ka ühise positiivse agenda puudumine kahjustab efektiivsust.  Peamine mõjuvõimu vorm – tänava protestid – on kahaneva väärtusega. Võtmeküsimuseks on, kas liikumine leiab viisi enda kohaloleku ning surve institutsionaliseerimiseks.
  • Läbi nende sündmuste oli avalik arvamus tihti kõhklev. Paljud väljendasid vastumeelsust režiimi suhtes, kuid oldi samuti mures protestijate põhjustatud ebastabiilsuse ning korratuse pärast. Kõige levinum oli püüd naasda tagasi normaalsuse juurde, arvestades ebastabiilsuse kõrget hinda. Kohati kandus see püüd ootustesse, et protestid lõpeksid, kohati aga soovi, et režiim lõpetaks vägivalla ja provotseerivad meetodid. See ambivalentsus mõjutab eesolevat perioodi. Väljakutseks on kombineerida funktsionseerivad, stabiilsed insititutsioonid poliitilise ja sotsiaal-majandusliku transformatsiooni protsessiga.
  • Lääne kommentaatorid jagunevad leeridesse: need, kes nägid Islami Vennaskonna sõrmejälgi üle terve ülestõusu ning need, kes nägid seda kui noorte, lääne haridusega põlvkonna triumfi, kes olid hüljanud islamistliku Ameerika-vastase maailmavaate. Mõlemad tõlgendused on ekslikud.
  • On saadud kaks õppetundi. Vennaskond on palju kainem ja mõistlikum kui arvatakse, eelistades investeerida pikaajalisusesse ning ei naudi kaugeltki enamuse toetust. Selle poliitilise osaluse suurenedes peab see silmitsi seisma pingetega, mida ülestõus süvendas.
  • Mubarak oli lääne liitlane; see kiirus, millega tähistati tema kukutamist kui demokraatia võidukäiku oli anomaalne kui mitte näotu. Egiptlased ei olnud vastuvõtlikud nõuannetele väljaspoolt ülestõusu ajal ning tõenäoliselt ei hooli sellest ka praegu. Egiptuse uued valitsejad on avalikule arvamusele, mis alistub vähem lääne nõudmistele, vastuvõtlikumad- see on hind, mida makstakse demokraatliku poliitika eest, mida USA ja Euroopa väidavad näha soovivat.

Transitsiooni aitaks kursil hoida:

  • Kui sõjavägi jagaks enda võimu tsiviiljõududega. Tuleks hakata põhiõigusi austama, kaasarvatud sõnaõigust, ühinemis- ja liitumisvabadust, ka iseseisvate ametiühingute õigusi.
  • Tuleb luua usaldusväärsed, eraldiseisvad organid, mis uurivad endise režiimi ametnike rikkumisi. Seejuures peab olema tagatud aus juriidiline protsess.
  • Demokraatlik liikumine oleks edukas, kui toimuks jätkuv koordinatsioon ja omataks konsensust kõige olulisemates positiivsetes ja strateegilistes poliitilistes nõudmistes. Sellele aitaks kaasa spetsiaalse organi loomine, mis avaldaks survet militaarvõimudele.

Mubaraki minemakihutamine oli suur samm. Mis sellele järgneb, on sama saatuslik.

Allikas: International Crisis Group

Kokkuvõtte tegi Eesti NATO Ühing