Meediaruum kui sõjaline domeen

 

Hübriidsõdade ajastul on meedia arvestatav relv, mis paneb inimesed tegema asju, mida nad ka nuga kõrile surudes ei teeks. Juba aastaid on paljud riigid defineerinud infokeskkonda ja meediakasutust ühe relvaliigina kasutades erinevaid nimetusi. Eesmärk on sama sõja üldise olemusega  – oma tahte teisele poolele peale surumine toetades sihtrühma arusaamade ja käitumise suunamist. Relvaliik võib kasutada erinevaid meetodeid kineetilisest mõjutamisest mittekineetilise mõjutamiseni kaasates mõju kasvatamisse infodomeeni. Infooperatsioonide eesmärk on pigem taktikaline, näiteks tekitada umbusaldust riigivõimu vastu, külvata segadust ja panna inimesi reageerima soovitud viisil. Samas psühholoogiliste operatsioonide eesmärk on pikaajalisem – muuta inimeste käitumist, maailmavaadet ja tõekspidamisi. Oma olemuselt on see palju keerulisem operatsioon, võtab aega aastaid ja nõuab pidevat tööd sihtgrupiga. Esimesteks sõduriteks psühholoogilistes sõdades on vastaspoole „trollid“, kes tõstatavad ühiskonda polariseerivaid teemasid üles neid pidevalt võimendades. Nende paremaks käeks on esimesed ohvrid, kes fanaatiliselt püüavad oma maailmavaadet suurtele hulkadele inimestele peale suruda. Tuleb aru saada, et tänasel sotsiaalmeedia ajastul on INFOOPS sõdurite käsutuses palju laiem relvaarsenal, kui nende ametivendadel aastaid tagasi. Info levib üle maailma sekunditega, võltsidentiteedi loomine on imelihtne ja neid saab luua massiliselt. Nii võib ühe inimese tegevuse tõttu olla sotsiaalmeedias sada virtuaalset võitlejat, kes haaravad endaga kaasa suuri inimgruppe. Infosõda toimub igapäevaselt, ka siis kui automaadid vaikivad. Nii on infosõdades osalejad ka rahuajal kõik sõdurid, kellest mõnel parem, kellel olematu väljaõpe. Hea väljaõppega infosõdalane suudab ilma ühegi väljaõppeta inimese enda kasuks tööle panna. Pahatihti nii, et ohver ise sellest arugi ei saa.

 

 

Tavapärasel lahinguväljal on sõdur alati valvel, et mitte jääda vastase tule alla. Miiniväljale sattudes peab ta veenduma enne igat sammu ohutuses, gaasirünnaku puhul kasutab gaasimaski ning kuuldes väljendid „Miinipilduja tuli!“ võtab ta unepealt sisse õpitud asendi. Infosõjas oleme me kõik sõdurid, kes on pidevalt vastase tule all. Mida me oma kaitseks teha saame? Infokeskkonnas tegutsevate sõduritena peame esimese sammuna aru saama, kes on vastasmängijad – kes tahab oma infoga mu otsuseid ja mõtteid mõjutada. Siin ei ole kehtivat Genfi konventsiooni, kus sõdur kannab eristuvat vormiriietust ja allub teatud reeglitele. Sinimustvalget lippu kandev end ajakirjandusväljaandeks tituleeriv tundmatu veebileht võib osutuda tavaliseks võltsinfo platvormiks ja suuri masse hullutav sotsiaalmeedia kogukond püüab iga päev väikestes kogustes infot ette söötes muuta su meelsust. Meie ajuga mängitakse kogu aeg. Olgu selleks filmikangelasest tippluuraja eelistatav õlu senise martiini asemel või sõltumatute ekspertidena esinevad müügijuhid, kes oma toote eeliseid esile toovad. Hea infotarbija peab olema analüüsivõimeline. Mõnikord peitub uudis selleski, et midagi ei räägita või rõhutatakse kõrvalist fakti. Iga kord peaks tarbija küsima, kelle huvides uudis ilmub, mis on eesmärk. Kas tegemist on uudisega või mõne asutuse pressiteate või makstud teadaandega, mis ei ole sisuturunduse sildiga märgistatud. Pressiteade on reeglina ühe poole huvidest lähtuv informatsioon, selle avaldamine üks-ühele ajakirjanduses ei ole ajakirjandus vaid pigem informatsiooni vahendamine.

 

Klassikalisel lahingväljal kuuliga pihta saades sõdur ei hakka samasuguseid kuule pilduma omade suunas. Libauudise lugemisel nupul „jaga“ vajutamine teeb neutraalsest sõdurist vastaspoole võitleja. Tahtmatult vastasmängijaks mittesaamiseks on mitu võimalust. Ohumärgid võiksid silme ette tulla, kui uudisväärtuse moodustab emotsioon, puuduvad konkreetseid faktid või kui fakte ei saa usuladusväärsest allikast kontrollida. Uudis ilma faktideta on kuulujutt. Ilma väljaõppeta lihtsõdurile on ajakirjandus ja meedia sünonüümid. Meedia on oluline lahinguväli ja ajakirjandus on relv lahingväljal. Ajakirjanik on justkui infodomeeni kohtunik, kes peab andma sõna mõlemale osapoolele ja küsima sisulisi küsimusi. Vandekohtuniku rollis on meie sõdurist meediatarbija. Kõik meist ei ole suutelised eristama õiget ja väärinfot, kuid meil kõigil on võimalus usaldada endast targemaid. Usaldusväärne ajakirjanik teeb ära töö, milleks kõik meediatarbijaid ise ei ole suutelised. Suurtükiväelane ei hakka analüüsima, kas tulejuhilt tulnud info suurtükitule korrigeerimiseks on õige – ta usaldab professionaale. Kui suurtükituli pidevalt ei taba sihtmärki vahetatakse tulejuhti. Meil on alati võimalik vahetada loetavat meediaväljaannet, igal peatoimetajal on võimalik vahetada ajakirjanikku.

 

Väikse riigina peame hoidma kokku. Sotsiaalmeedias toimuv viha õhutamine on eelmäng suuremale konfliktile. Vastasmängija eesmärk on lihtne – meid omavahel tülli ajada. Olgu meil eriarvamuseks suhtumine migrantidesse, vaktsiinidesse või rahvussümbolitesse. Parim toit oli, on ja jääb teine eestlane. Praegu toimub meil koroonasõda, mis on antivakserite näol ammu kasvanud psühholoogiliseks operatsiooniks. Ühelt poolt pakub riik psühholoogilises sõja vastu võitlemisel tasuta vaktsineerimist ja korraldab erinevaid kampaaniad ning seab piiranguid mittevaktsineeritutele. Teatud juhtudel makstakse toetustki vaktsineerimise eest. Suur hulk inimesi saavad aru, et nad ei ole viroloogid ning usaldavad teadlasi ja on end juba ammu kaitsepookinud. Teisalt on meil suur hulk inimesi, kes võtavad kõike sotsiaalmeedias loetut ja nähtut puhta kullana ning peavad oma analüüsivõimet piisavalt heaks, et argumenteerida ükskõik millisel teemal. Nende seas on nii mõnigi, kes ei saa omale lubada tasulise ajakirjanduse tarbimist, töötaval inimesel ei ole võimalik igapäevaselt raamatukogus käia lehti lugemas. Nii nad lepivadki ainult informatsiooniga, mis sotsiaalmeedias esitatakse ning tasuliste artiklite pealkirjadega, mis pahatihti tegelikku sisu ei peegelda. Postimees võimaldas mõni aeg tagasi viiruse teemalisi artikleid tasuta lugeda, nüüd on need vähemalt osaliselt tasulised.

 

Koroona vaktsineerimisrindel toimuv on meediatarbimise segregatsioon – paljud inimesed on ilma jäänud kvaliteetmeediast. Lisaks tasuta vaktsineerimisele võiks inimestele anda kinkekaarte, millega nad saaksid soetada Ekspressmeedia, Postimehe ja/või mõne välismaise väljaande kojukannet või lugemisõigust veebis, et omada veidigi tasakaalustatud informatsiooni. Häid asju tasuta ei ole võimalik saada, tasuta relvi ei ole olemas. Tasuta ajakirjandust ei ole samuti olemas. Üheks intelligentsuse tunnuseks on juba ainuüksi see, et loed lisaks pealkirjade ka sisu ja rohkem kui ühte allikat, veel parem kui allikad oleks erinevatest riikidest.

 

Meenutagem veidi ajalugu, meid ei aidanud taasiseseisvumisele mitte Noorte Hääle, Edasi ega Rahva Hääle lugemine, vaid maailmatunnetus tekkis tänu Soome TV-le ja Ameerika Häälele. Püüdkem olla ka täna tugevamad meie vastastest, vältigem rämpsmeediast toitumist. Tasuta supiköögilt ei eelda ju me vaheldusrikast ja tervislikku toitu. Miks me eeldame väärtuslikku ja kallutamata sisu tasuta meediakanalitelt? Tarbime infot mõistuse, mitte silmade ja tunnetega. Arvestagem sellega, et kes kontrollib meediat, kontrollib lõpuks ühiskonda.

 

Kristo Pals