Marko Mihkelson: Berliini müür ja Gorbatšov

Eeloleval esmaspäeval möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Suur sündmus, mida tähistatakse arusaadavalt ka suure tähelepanu all. Viimastel päevadel olen lugenud nii Guardianis kui The New York Times’is ühe toonase päevakangelase – Mihhail Gorbatšovi arvamuslugusid.

Eeloleval esmaspäeval möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest. Suur sündmus, mida tähistatakse arusaadavalt ka suure tähelepanu all. Viimastel päevadel olen lugenud nii Guardianis kui The New York Times’is ühe toonase päevakangelase – Mihhail Gorbatšovi arvamuslugusid.

Foto: www.europa.eu
Foto: www.europa.eu

Vaieldamatult mängis Gorbatšov üht kesksemat osa toonastes sündmustes. Siiski on suur vahe, kas tegemist oli nendele muutustele kaasaaitajaga, nagu seda näiteks läbi 1980ndate aastate oli president Reagan, või reaalsuse ees taandujaga.

Mõistagi on inimlikult arusaadav, et Gorbatšov püüab toonast situatsiooni ilustada ja enda või siis tervikuna Nõukogude Liidu rolli esile tõsta. Eriti terav dissonants on arvamuses, et Berliini müüri langemine sai võimalikuks vaid tänu nendele muutustele, mis Nõukogude Liidus algasid 1980ndatel aastatel. Ma julgen selles väites tõsiselt kahelda. Gorbatšov ise tunnistab, et veel 1989. aasta juulis arvas ta probleemi lahenevat alles 21. sajandil.

Kui vabanemine Ida-Euroopas oleks toona sisuliselt tähendanud miskit Gorbatšovile ja tema lähikondsetele, siis poleks ta Nobeli rahupreemia laureaadina 1991. aasta jaanuaris saatnud sõjajõud Balti riikide vabaduspüüdluste lämmatamiseks. Sellesse aegritta kuuluvad ju ka verised sündmused Bakuus, Tbilisis ja mujal.

Seepärast oleks ka täna toonaseid sündmusi meenutades siiski vaja mitte üksnes keskenduda Berliini langemise faktile, vaid laiemale taustsüsteemile. See, et 20 aastat pole sugugi vähendanud idaeurooplaste umbusku tänase Venemaa agressiivse välispoliitika ees, tõdeb ka Gorbatšov ise oma kolumnis The New York Times’is. Kuid teeb sellest järelduse, mis kinnitab, et ta ei saa siiani aru, mis ikkagi 9. novembril 1989 juhtus.

Ta räägib sellest, et Euroopa Liidu ja ka NATO (liiga) kiire laienemise tõttu on Euroopas tekkinud uued eraldusjooned. Ta ei mõista, miks Ida-Euroopa tuntud liidrid nagu Vaclav Havel väljendavad umbusku tänase Venemaa välispoliitika suhtes. Ta ei näe sõda Gruusia vastu, küll aga vabade ja demokraatlike riikide õigustatud kriitikat. Jääb mulje, nagu ta kahetseks, et Berliini müür langes.

Allikas:

Marko Mihkelsoni blogi