Juškin: Venemaa rahvuslik eneseteadvus on stalinistlik

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Intervjuu Balti Veneuuringute instituudi direktori Vladimir Juškiniga

Küsis Mart Helme

Foto: ERR
Foto: ERR

Eestis räägitakse üsna palju Venemaa propagandasõjast meie vastu. Kui spetsiifiliselt Eesti-vastased need rünnakud on? Või oleme lihtsalt üks paljudest Venemaa propagandatööstuse ohvritest?

Venemaa välispoliitikas pannakse üha suurem rõhk teabe komponendile. Eesti asub teabesõja staapides genereeritavate nii rahvusvaheliste kui ka rahvuslike teabeväljade toime piirkonnas.

Näiteks praegu asume üldnimetust „Venemaa ajas selja sirgu ja sai jälle maailma jõukeskuseks” kandva strateegilise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas. Niisuguse tasemega operatsioone planeeritakse Venemaa rahvusvahelise maine kujundamise komisjonis, mida juhib Venemaa presidendi administratsiooni juht Sergei Narškin. Komisjon töötab kinniste uste taga.

Eesti asub veel vähemalt kahe taktikalise teabeoperatsiooni toimepiirkonnas: „Fašismi heroiseerimine Balti riikides” ja „Kaasmaalaste olukord Balti riikides”. Niisuguseid operatsioone planeeritakse juba välisministeeriumi tasandil.

Nüüd, mil Venemaa on võitnud teabeoperatsiooni „Nord Stream”, on ka teabesõdade infrastruktuur saanud võimsa arenguimpulsi. Kavas on kehtestada kõigi teabesõjas osalejate jäik koordineerimine ühest keskusest. „Teabevägede” personali kuulub nii diplomaate, eksperte, ajakirjanikke, kirjanikke kui ka häkkereid. Dmitri Medvedevi käsul moodustatakse kaitseministeeriumis teabealase võitluse spetsialistide ettevalmistamise keskus („teabe-eriväed”).

Luuakse fondide ja nende välismaiste esinduste süsteem, millest peab saama võimas võrkstruktuur ja Venemaa teabepoliitika realiseerimise instrument välismaal. 2007. aasta novembris moodustatud Venemaa mittetulundusfond Demokraatia ja Koostöö Instituut on juba avanud kaks välisesindust. Pariisis juhib fondi osakonda Natalja Narotðnitskaja, New Yorgis Andranik Migranjan, kes teatas otsesõnu: „Instituut tegeleb inimõiguste järgimise pideva jälgimisega Läänes, meie demokraatianägemuse „ekspordiga” Euroopasse ja USAsse, aga ka Venemaa maine parandamisega…” Samasugused fondid kavatsetakse moodustada Balti riikides. See poliitika viiakse ellu valitsusväliste organisatsioonide, parteistruktuuride ja Venemaa äriilma ühiste jõupingutustega.

Venemaa ametlik seisukoht on, et riik on jalule tõusnud ja taastab oma kohta suurriikide hulgas. Meie näeme seda „jalule tõusmist” imperialismi taassünnina. Kui võrreldavad on Tsaari-Vene, Nõukogude ja praeguse Venemaa imperialistlikud mudelid ning taotlused?

Vene intellektuaalide mõistuses ja masside teadvuses on XIX sajandist peale juurdunud naiivne ettekujutus, et erinevalt kõigist lääneriikidest ei ehitatud Vene riiki üles vägivallaga, vaid rahumeelse ekspansiooniga, mitte vallutuste, vaid koloniseerimisega.

Ettekujutus, et venelased on loomulikud „vanemad vennad” kõigile NSV Liidu rahvastele, nagu ka ettekujutus Venemaa „olemuslikust” suurriigirollist, on nii sügavalt tunginud nii eliidi kui ka massi teadvusse, et NSV Liidu lagunemist ei tajutud kui tegelikult sõltumatute riikide põhimõtteliselt uute suhete tekkimist. Valdavat kujutluspilti tulevastest suhetest postsovetlikus ruumis väljendab lause „ei pääse nad kuhugi”. SRÜd tajutakse kui NSV Liidu uut inkarnatsiooni, nagu siiani tajuti NSV Liitu kui Vene impeeriumi uut inkarnatsiooni.

Vene ühiskond polnud valmis ei demokraatiaks ega mittesuurriiklikuks olemasoluks ja välispoliitikaks. Nii pöördutigi tagasi „nõukogude-eelse” 20. sajandi alguse imperialistliku maailmapildi juurde, kus kõik riigid võitlesid „mõjusfääride” pärast ja igaüks püüdis teisi endale allutada. See, et riikide vahel on võimalikud ka teist tüüpi suhted peale domineerimise ja allutamise, oli ühiskondliku teadvuse jaoks lihtsalt käsitamatu. Oldi valmis tunnistama, et „Venemaa kaotas külma sõja”, aga kaotaja loomulik soov on „püsti tõusta”, mida mõisteti kui võitlust oma suurriigi staatuse ning mõjusfääri säilitamise ja taastamise nimel – „Venemaa oli, on ja jääb suurriigiks”. Selles seisabki Venemaa „impeeriumijärgse sündroomi” eripära.

Loe edasi ajakirjast “Maailmavaade”!