Jolanta blogi

5. Sissekanne

Aeg möödub kaitseväes olles nii kiiresti, et mul on tunne, et kirjutan blogipostitusi iga nädal, mitte kord kuus. Ajateenistuse selgroog on murtud – üle poole on tehtud! Olen treeninud kuus ja pool kuud, jäänud 4,5 kuud. Kõlab eneselegi uskumatult. Kuidas ma nii kaugele olen jõudnud… Mitte keegi, ega ka ausalt öeldes mida ise ei uskunud, et saan sellega hakkama. Hetkel ma veel seda ei oska hoomata, aga kui ajateenistus läbi saab, võib see päris meeliülendav tunne olla.

Praegu vaadatakse mind suurte silmadega ja tuntakse isegi kaasa. Umbes täpselt selliselt: “Oh sa vaene laps, kuhu sa end mässinud oled! “, “Mul on sinust nii kahju, nii jube, ma ei laseks oma tütart sinna..”, “Mina ei suudaks, kuidas sa kannatad olla seal!” jne. Enda arvates ma halbadest/ebameeldivatest kogemustest niivõrd palju ei räägigi, rohkem ikka positiivset, aga ju siis minu jaoks lõbus, huvitav ja tore ei võrdu teiste jaoks lõbusa, huvitava ja toredana. Nagu näiteks metsas ööbimised ja lõhkamised. Aga eks inimesed ongi erinevad. Praegu ma ei kujutaks ette, et ma teeksin midagi muud ja oleksin kusagil mujal. Tunnen, et olen õiges kohas. Mulle meeldib väga mu eriala, tunnen siirast huvi selle vastu ja tööd teen meelsasti.

Kus ma praegu olen? 

Käimas on parameediku erialakursuse viies nädal kaheksast. Meie eriala erineb rühmaparameediku erialast selle poolest, et õpime rohkem ja spetsiifilisemaid meditsiinilisi protseduure, mis lähevad käiku pataljonide sidumispunktides, evakuatsioonimasinatel ja brigaadide välihaiglates. Õpime patsiendi hooldust, kanüleerimist, süstimist, ravimite manustamist ja lahustamist, pisikirugiliste operatsioonide assisteerimist ja palju muud.

Meediku eriala

Meediku kursus algas kahe nädala likkuse laskursanitari kursusega Tapal. Õpe oli intensiivne ja füüsiline. Sanitar peab olema füüsiliselt väga vastupidav, kuna tema ülesanne on transportida jaokaaslasti rindejoonest kaugemale. Meil oli kaks päeva praktilist õpet vanas linnakus, mis kujunes kursuse tippelamuseks. Mängisime läbi erinevaid taktikalisi lahingsituatsioone (paukmoonaga, et efekt oleks võimalikult päris), mille käigus tekkis nö kannatanuid, kellele pidi hakkama esmast ülevaatust ja seejärel esmaabi osutama. See oli äge, oleks soovinud rohkem selliseid põkse läbi teha. 

Kahenädalane kursus sai kiirelt läbi, vahepeal oli puhkus ja muid teenistuskohustusi, mis otseselt meditsiiniga seotud polnud. Detsembri esimesel nädalal kolisime Ämarisse, kus algas parameediku erialakursus. Õppisin esimeste nädalatega nii palju uut ja huvitavat. Juba automaatselt olen hakanud mõtlema rohkem nagu meedik, püüan aidata oma sõpru ja lähedasi nende teadmistega, mida siin omandanud olen. Näiteks ostsin jõuludeks koju manuaalse vererõhuaparaadi, varasemalt oli meil kodus automaatne randme ümber käiv aparaat, aga selline ei kõlba kuhugi. Mõõtsin vererõhku ja kuulatlesin stetoskoobiga, ei andnud rahu, sest praktikat on ju vaja. Samuti oskan paremini läbi käia erinevate ravimitega ja nende manustamisega, millega ma saan oma ema aidata. Päris suur avastus oli minu jaoks see, et terve elu olen teinud haavahooldust valesti, tundus selline elementaarne asi, aga ei, seal kindlad reeglid, omad “jah” ning “ei-d”. Aga rasket midagi pole.

Praeguseks on mul olnud kaks haiglapraktikat. Ees on veel täpselt sama palju ning lisaks kaks 24-tunnist praktikat kiirabis. Pluss veel saame lahangule minna. Praktika annab nii palju. Esimesel haigla praktikal kinnistasin õpitud oskusi ja teadmisi, aga sain ka proovida reaalsete ravimite lahustamist, mis läksid patsientidele tilgutitesse, mida eelnevalt õppinud pole. Sain teada, kuidas, mis koguses ja mis järjekorras patsiendile varistada erineva tugevusega valuvaigisteid.

Mina teen praktikat  Ida-Tallinna Keskhaiglas gastroenteroloogia osakonnas. Esimesel korral see nimetus ei öelnud mulle midagi, pidin google appi võtma. Eesti keeles lühidalt öeldes tegeleb see osakond seedetrakti häiretega. Töötajad on seal toredad, esimesel korral juba muutus seal viibimine väga koduseks. Õnneks ma meeldin neile. Õhkkond on lõbus, ehkki enamus patsiendid on tegelikult väga raskelt haiged ja vajavad palju hooldamist. Minu hoiakud enda tervisesse (näiteks teen rohkem trenni ja võtan vitamiine) ja lähedaste tervisesse on muutunud, nähes seda, kui palju koledaid haigusi ilmas esineb, millega kaasnevad piinarikkad valud.

Ühe praktika ajal kurvastas mind üks vanatädi, kes ütles, et on hädapätakas, kuna ei suutnud kiiresti tegutseda ja tema järgi pidi ootama. Üldse kõige esimene kokkupuude patsiendiga nägi selline välja, et üks väga vana naisterahvas astus palatist välja ja palus abi. Ma olin esimene, keda ta nägi ja minu poole ta pöörduski. Probleem ei olnud otseselt meditsiiniline, tal oli vaja helistada lähedastele, aga telefoni aku oli tühjaks saanud ning laadima ta ei osanud seda panna. Kuna ta liikus väga vaevaliselt, siis kõigepealt saatsin ta voodisse tagasi, otsisime koos laadija üles ja panin laadima. Otsisin õige telefoni numbri üles ja helistasime koos tema lähedastele. Memm oli väga tänulik ja pakkus isegi 10 eurot. Seda ma muidugi vastu ei võtnud, aga südame tegi soojaks küll, kuigi see oli nii väike ja esmapilgul tühine asi, mida ma tegin. 

Vaimselt on meediku töö raske ja igaühele ei sobi. Tuleb olla samal ajal inimlik, kuid osata hoida süda ka kõvana. Näiteks tekkis mul moment, kus väga raskelt haige patsient soovis kangesti juua, aga tema seisundi tõttu ei tohtinud talle juua anda. Topsik oli kõrval, aga ta ise oli liiga nõrk, et ennast aidata. Olukorra lahendasime sellega, et niisutasime huuli märja lapiga. Samuti esineb osakonnas vähihaigeid, kellel tegelikult pole lootust elama jääda… ja seda on kurb vaadata. Haigeteks on eri vanuses inimesi. Näiteks üks väga haige naine oli mu ema vanune, ta nägi välja nagu elav laip, kahjuks… Mõõtsin tema vererõhku ega suutnud algul oma silmi uskuda, kui madal see on. Sellised olukorrad teevad ennast ettevaatlikumaks ja panevad rohkem oma elu hindama. Mul on õnnestunud vältida igasugust haiglaravi. Olen siiani olnud väga terve inimene. Käin arsti juures ainult vaktsiine tegemas. Aga väga paljudel pole tervisega vedanud, ent nad suudavad ikkagi hoida positiivset nooti elus. See on tunnustust väärt, sest vahel kaob mul isiklikult see ära… Kuigi pole otsest põhjust.

Veel konkreetselt meditsiinilise poole pealt: sain olla vaatleja kolmel protseduuril – kaks koloskoopiat ja üks angiograafia. Koloskoopias sain esimest korda elus näha söögitoru, magu ja kaksteistsõrmikut seestpoolt. Protseduur iseenesest on väga ebameeldiv, oli raske vaadata inimest, kes üritab tagasi hoida okserefleksi. Sain kanda ka kiirguse eest kaitsvat rüüd. Angiograafia on keerulisem ja aeganõudvam protseduur, väga palju aru ei saanud, aga sain läbi röntgeni näha artereid ja teisi veresooni. Õed ütlesid, et neil tuleb väga harva ette sellist protseduuri, seega mul ikkagi mingis mõttes vedas. 

Mõned nädalad on veel kursust jäänud, palju huvitavat seisab veel ees. Olen rahul oma eriala valikuga, ei väsi seda kordamast. Seoses tulevikuplaanidega.. Eks ole näha, kui palju sellest kaitseväge on (eks huvi on), aga igal juhul meditsiiniga ma ennast seon. Midagi kindlat ei julge veel öelda, elame-näeme! 

Järgmise korrani! Seniks ärge unustage vitamiine võtta.

6. Sissekanne

Parameediku kursuse lõpetamine ja Meditsiiniväljaõppekeskus

Olen edukalt lõpetanud parameediku kursuse. Ühtlasi me olime esimene kursus, kes õppis uuendatud struktuuri järgi. Kui varem olid eraldi rühmaparameediku, kompaniiparameediku ja vanemparameediku kursused (kahele viimasele kursusele pääsesid vaid pädevamad parameedikud ja vanemparameediku väljaõpe kestis neli kuud), kes täitsid vastavaid ametikohti, siis praeguseks on kaotatud kompanii- ja vanemparameediku kohad ära. Õigemini, mõnes pataljonis on veel alles ja koolitatakse ise kompaniiparameedikuid, aga Meditsiiniväljaõopekeskusse enam sellega ei tegele. Nüüd on kaks suur kursust – rühmaparameedikud, kes põksuvad koos rühmaga põllul ja vastutavad rühma meditsiini ja hügieeni eest; ja meditsiinirühma kursus (parameediku kursus), kus koolitatakse välja meedikuid, kes tegutsevad sidumispunktides, välihaiglates ja evakuatsioonimasinatel. See viimane kursus on uuem versioon kompanii- ja vanemparameediku kursuste segust, kuid kestab vähem. Kokku kestis see kursus kaks kuud. 

Minu arvates oleks kursus võinud pikem olla, et sisse harjutada uusi teadmisi ja oskusi, mida tuli väga intensiivselt iga päev juurde. Varasem neljakuune väljaõppeaeg tundub täpselt paras, et olla üpriski pädev. Praeguse seisuga ma natuke kahtlen oma oskustes ning sooviksin veel  praktikatel käia. Muidu oli kursus huvitav, kõige huvitavamad olid kiirabipraktika ja metsalaager. Metsalaagris sõitsime näiteks soomustatud autodega (pasid), kus andsime esmaabi (medevac) – see oli pöörane! Tekitas mõnusalt stressi, aga samal ajal oli huvitav ja õppis välja palju juurde. Ja esmaabi andsime sõidu pealt – mis tähendas seda, et loksusime ja hüplesime terve aja, samal ajal üritades peatada näiteks massiivset verejooksu, pulssi mõõta, siduda, lahastada ja nii edasi. Selleks hetkeks polnud minul kiirabipraktikat olnud, ja ma kartsin, et see tuleb sama stressirohke, aga 20 minuti asemel 24 tundi. Kiirabi praktika oli aga päris mõnus selle kõrvalt, palju rahulikum, kuid siiski huvitav, kuna tegu oli päris patsientidega. Kiirabis sain ma esmakordselt teha intramuskulaarseid süsteid näiteks. Midagi, mida lihtsalt imiteerides ei õpi. 

Loodan, et kursus kestab tulevikus veidi kauem, kuna kaheksa nädalat on natuke lühike aeg, ja seda oli kursuse jooksul näha, et ajast on puudu. Näiteks oli meil üks anatoomia tund, seda oleks võinud rohkem olla. 

Tahan veel lõppu lisada, et ma algul kartsin parameediku kursust. Kuigi ma väga tahtsin saada meedikuks, siis ikka oli seda kahtlust, kas ma sobin selleks ja kas ma saaksin üldse hakkama. See kursus andis aga mulle julgust ja motivatsiooni juurde. Praktikakohtadest kirjutati mulle väga head tagasisidet, mis andis mulle kindluse, et meditsiin on ala, millega tahan ka edaspidi tegeleda. Ja kunagi, kui tahan õekooli minna, on mul väike eelis sisseastumisel olemas. 

Praegune olukord

Oleme tagasi Tapal. Nii hea on “kodus” tagasi olla. Tuttavad näod, vabad head ülemad. Esimestel päevadel uuriti juba, kuidas läheb ja kuidas kursus meeldis. Pioneeripataljonis ja üleüldse linnakus on toimunud natukene muudatusi, millega me proovime nüüd harjuda. Pigem on positiivsed muudatused. 😀 Näiteks laienes meditsiinikeskus ja ehitati uhiuus spordisaal, kus käisime juba oma tosse kulutamas, korvpalli mängides ( (arvasin, et olen täielik võhik ja pelgasin seda mõtet algul, kuna olin veel ainuke naine ka, kes kaasa mängis, tegelikult oli väga tore mängida ja midagi oli siiski meeles gümnaasiumi-aegsetest kehalise kasvatuse tundidest).
Fun fact: nüüdsest vastutab meie meditsiinirühm (mis koosneb 13 parameedikust) terve kasarmu meditsiini eest. Esimesed patsiendid on käinud. Meie ülesanne on vaadata ajateenijad üle enne, kui nad laatsareti pöörduvad ja tuvastada need, kes teesklevad ja tahavad lihtsalt režiimi peale saada, et šlangida (ehk laiselda). Esmase abi proovime ka meie anda, meie kasutusse tulevad näiteks erinevad ravimid, sidemed jms. Näiteks ei pea peavalu korral enam medõe juurde minema, vaid võib ka meie tuppa tulla seda küsima. Lisaks me vastutame režiimide eest, peame iga nädal nimekirja koostama, kellel mis häda on ja selle ülematele esitama. 

Praegu on meil kuuenädalane kursus koos Tagalapataljoniga. Tutvume lähemalt Pioneeripataljoni meditsiinivarustusega. Ees ootab praktika laatsaretis, nädala ajane meditsiiniõppus VARBLANE, mis toimub Tartus ja midagi veel, aga see selgub jooksvalt.

Niisama juttu

Teenida on jäänud veidi üle kolme kuu, reserv vaikselt paistab.Vaba aega on nüüd päris palju. Olen läbi lugenud kolm raamatut ja lugemas neljandat. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei oota reservi. Tunnen, et suurema osa asjadest oleme ära õppinud, need õppused ja praktikad võiksid ka kiiremini tulla. Kohati on tekkinud sellist “passimist” , millest hoiatati enne ajateenistusse minekut. Selles võib näha nii head kui ka halba. Kes võtab selle aja enese arendamiseks, kes istub niisama ega tee midagi. Ja viriseb. Muidugi tahaks ka mina juba tööl käia, raha teenida ja elada iseseisvat elu, mida ajateenistus hetkel piirab. Pean veel natukest aega elama vanemate õlul, mis mulle eriti ei meeldi. Kahjuks rahateenimise võimalusi eriti pole. Siinkohal soovitaks tulevastel ajateenijatel hakata varakult raha koguma, see teeb enda olemise teenistuse jooksul palju mõnusamaks. Ma veedan oma vaba aega peamiselt lugedes, joonistades. Kaitsevägi paneb aind igal juhul leiutama! 😀 ka graafilise disaini avastasin enda jaoks just nimelt siin. Ja ausalt öeldes lugemise, pole kunagi eriline lugeja olnud. 🙂 

Kes veel ei tea, siis me saame iga õhtu väljaloale. See on tekitanud palju eriarvamusi ja enda seisukohast olen ka siin blogis kirjutanud. Tahaksin juurde lisada, et tänu sellele võimalusele, kui saab õhtuks ära minna, on kasarmus ja tubades mõnikord rahulikum, mis, ma arvan, on igaühe jaoks vajalik. See lärm ja pidev üksteisega koosolemine väsitab tahes-tahtmata. Ja poisid on palju rõõmsamad, kui saavad enda pruutide juures õhtuti käia. 🙂 

Tahaksin veel käsitleda naiste osalust ja eluolu Eesti Kaitseväes, aga seda kunagi tulevikus. Aga praegu, neiud, naised, kes tunnevad huvi ajateenistuse vastu, võtke minuga ühendust Facebooki või instagrami (eelistan seda) kaudu ja ma vastan teie küsimustele privaatselt. Ehk nendest küsimustest teen kunagi suurema, kokkuvõtva sissekande. Ühte asja julgen soovitada: mõelge korralikult läbi, enne kui langetate otsuse. Kolmekuuline katseperiood ei ole ilma asjata. Kaitsevägi pole igaühe jaoks, seda ka meeste seas, kuid meestele, erinevalt naistest, on 8- või 11-kuuline (või siis 12-kuuline asendusteenistus) ajateenistus kohustuslik. Mõelge selle peale, kas te olete valmis võtma kohustuse, mis kestab 60. eluaastani? Noorena tundub põnev ja ahvatlev, aga kas ka 40-aastasena, äkki juba mitme lapse emana, tunduks see kohustus (sõjaajal mobilisatsioon, rahuajal õppekogunemised jne) nii kutsuv? 

Praeguseks kõik. Kirjutage, joonistage, saatke küsimusi, kui on huvi. 🙂 

Oh, üks ülioluline asi ununes. Paar-kolm kuud tagasi kirjutasin sellest, kuidas mul ÜFTiga (üldfüüsiline test) edeneb. Ma pole vist sellest rohkem rääkinud. Nimelt, ma ei saanud seersandiks NAEKi (nooremallohvitseri erialakursus) lõpus nagu ülejäänud, kuna mul jäid ÜFT mitte arvestatud. Tegin trenni kolm nädalat järjest ja tulemus tuli väga kiiresti ja väga hea – sain sooritatud! Samuti tuli uus parim jooksuaeg, millle eest ma sain 95 punkti, mille üle ma olen väga uhke, kuna ma olen terve elu halb jooksja olnid. Tegelikukt oli ÜFT kättevõtmise asi ja see pole midagi nii rasket. Mulle piisas kolmest nädalast, kahetsen et varem iseseisva trenniga ei alistanud (kaitseväes on suur rõhk sellel). Muidugi peab kõigepealt saama puuga vastu pead ja siis alles hakkad liigutama – ärge olge nagu mina. 😀 Seersandiks saan ma ilusal ja tähtsal kuupäeval, 24. veebruaril. Seda küll mõned kuud hiljem kui teised, aga eks asja eest ka. Oleks pidanud varem trenniga alustama. 😀 Tulevastele teadmiseks siis. Aga lõppude lõpuks olen ma rahul ikka.