Jolanta blogi

Enesetutvustus

Ma olen sõduri elukutsest unistanud juba põhikoolist saadik. Kuna olen iseloomult väga isamaaline ja armastan oma kodumaad, siis  see amet tundub minu jaoks igati õige valik olevat. Minu huvi riigikaitse vastu on suur ja mul on soov end selles valdkonnas teostada ning oma panus anda – pole veel teist asja, mis mulle niivõrd südamelähedane oleks. Gümnaasiumis viisin läbi uurimistöö, mille teema oli ajateenistus. Nimelt uurisin noormeeste arvamusi ajateenistusest –  nendelt, kes on selle läbinud, ja nendelt, kes pole, ning võrdlesin vastuseid. Küsimustikke oli kaks ja mõlemad sisaldasid ligi 30 küsimust. Vastuseid oli mõlemal küsimustikul üle saja, seega töö oli põhjalik ja aeganõudev, aga see-eest põnev. 

  Enne ajateenistust jõudsin käia ühe aasta Tartu Ülikoolis ajalugu õppimas. Miks ma kohe peale gümnaasiumit ei läinud aega teenima? Ütlen ausalt, et mingi hetk, umbes gümnaasiumi keskel, hakkasin endas ja enda unistustes kahtlema, kartsin, et ei saa kaitseväes hakkama. Pealegi lähedased survestasid ülikooliga. Selline asjade käik, et ma lähen ülikooli õppima ja muud eriala omandama, tundus neile olevat kõige õigem ja parem variant minu hüvanguks. Nad ei kujutanud mind ette kaitseväelasena. Niisiis asusin ajalugu õppima mõttega, et minust saab ajaloolane ja et see on mulle kõige sobivam. Tegelikult ajalugu on riigikaitse kõrvalt teine asi, mis mulle on alati huvi pakkunud ning selle kasuks otsustamine polnud sugugi ootamatu. Kuid aastaga võib palju muutuda…

  Sügisel liitusin Naiskodukaitsega, kuna huvi riigikaitse vastu oli endiselt olemas ning ma soovisin end sellega kuidagi siduda. Selle lühikese ajaga jõudsin tegelikult päris palju Naiskodukaitse tegevusest osa võtta – läbisin kaks kohustuslikku baasväljaõpet, käisin lasketiirus ning liitusin maakaitsepäeva sponsorlustiimiga, mille raames jätkus tegevust detsembrist juunini. Kui aastas on kohustuslik vähemalt 48 tundi tegevust, siis mul on neid tunde kõvasti rohkem.

Naiskodukaitse pidulikus vormis

Mida rohkem ma end Naiskodukaitse kaudu riigikaitsega sidusin, seda enam ma nägin ennast pigem riigikaitse vallas tegevana kui ajaloo erialal. Ma soovisin veel rohkem endast anda. Veebruaris asusin tööle G4S-i firmasse ning paari kuu jooksul juba omandasin turvatöötaja kvalifikatsiooni. Varasemalt töötasin aastaid klienditeenindajana (jah, ma töötasin kooli kõrvalt juba 11. klassist alates). Olen ametivahetusega rahul. 

Tööl Audru ringrajal

Peagi tuli see aeg, kus ma hakkasin taas ajateenistusele mõtlema. Seda osalt tänu nii Naiskodukaitsele kui ka tööle. Üks minu naiskolleeg oli samuti läbinud ajateenistuse ning rääkis sellest palju ja nii, et silmad särasid. 

_____________________________________________________________________________

1.Sissekanne – 20. märts – ajateenistuse infopäev naistele Tartus, Kaitseväe Akadeemias

Infopäev oli väga huvitav ja informatiivne ning oli tore näha nii palju huvilisi! Peale seda üritust olin kindel, et pean ajateenistusse minema. Samal õhtul saatsin ka avalduse Kaitseressursside Ametile. Esimene väike, kuid samas tohutu samm oli seega tehtud. Ootasin ärevusega vastust. Kutse arstlikusse komisjoni saabus umbes poolteist nädalat hiljem.

23. aprill – arstlik komisjon

  Saabusin esimesena kohale. Olin sellel päeval ainukene neiu, kes soovib aega teenima minna. Eks mind vaadati natuke imelikult, aga mulle isegi meeldis selline tähelepanu. Nalja tegi mulle see, kuidas komisjoni töötajad meie poole pöördusid – “poisid”, kuigi üks väike neiu oli ka seal. Suurt numbrit ma sellest ei teinud, kuna ei näe põhjust solvumiseks, kuigi mõni ehk oleks seda isegi teinud? Mulle pakkus see lihtsalt nalja – sain ka end kord mehisena tunda! Komisjon läks üldiselt väga hästi, kuna olen täiesti terve. Inimesed olid seal väga sõbralikud ja armsad, olen kuulnud hirmsaid lugusid kurjadest ja pahatahtlikest ametnikest, aga vähemalt seekord need ei vastanud küll tõele. Ainuke viga, mis mul tervise juures on, on silmanägemine, mis ei ole kahjuks nii hea, kui võiks olla. Ka silmaarst proovis mind ümber veenda, et ma läheks hoopis lastearstiks, mis mina, nii väike ja armas neiu, ikka sinna sõjaväkke ronin! 😀 Tegelikult oli silmaarst väga tore naisterahvas, aga eks ma saan aru, et võib olla raske aru saada, miks ma just selle tee valin. Ma ei oska sõnadesse panna seda rõõmu, kui olin komisjoni arstidelt kätte saanud  kolm jah-i – olen ajateenistuseks kõlblik. Avaldasin soovi aega teenida 1. jalaväebrigaadis. Teeniskustkoht esialgu ei olnud teada. See, et minu esimeseks teenistuskohaks osutub Tapa, selgus alles bussis, teenistuse esimesel päeval. 😀

23. juuni – võidupüha ja maakaitsepäev, viimased suured tegevused enne ajateenistust

Nagu enne mainisin, olin ma Naiskodukaitse maakaitsepäeva sponsorlustiimis. Iga aasta korraldavad naiskodukaitsjad heategevusliku loterii, mille tulu läheb heategevuseks. Selle aasta tulu läks naiste turvakodu siseruumide renoveerimiseks. Minu ülesanne oli suhelda erinevate ettevõtetega ja küsida neilt sponsorlust ning hiljem ka asjadele järele minna ja need õigesse kohta toimetada. Võin kindlalt väita, et varem pole ma nii palju kirju saatnud. Tiimi peale saime kokku üle 2000 auhinna!

23. juunil oli mul mitu ülesannet. Esiteks ma seisin VIP-alas ja kontrollisin kutseid. Peale seda, kui paraad läbi sai, asusin loteriid linna peale müüma. Oli väga tegus ja tore päev. Paraadi kõned olid võimsad ja läksid hinge. Seal seistes, Naiskodukaitse pidulikus vormis, tekkis mul uhke tunne, et panustan mingil määral riigikaitsesse. Sel hetkel ma sain aru, et teen õiget ja südamelähedast asja. Hiljem ringi käies ja loteriid müües, kuulsime mitmelt isikult seda, et meie panus on tänuväärne. Seda oli väga hea meel kuulda ning andis motivatsiooni uuteks ettevõtmisteks. Kahjuks see aasta ma paraadil ei marssinud, kuna töö kõrvalt oli väga raske leida aega, et proovidel käia. Kindlasti tuleb uusi võimalusi!

Mida ma soovin ajateenistusest kaasa saada, mis on minu ootused?

Eesmärgid:

  1. leida oma kutsumus, loodetavasti riigikaitse valdkonnas
  2. saavutada parem füüsiline vorm (viimati tegelesin spordiga regulaarselt kaheksa aastat tagasi, seega alguses saab raske olema, aga loodan ajateenistusest sportimisharjumuse saada)
  3. head tutvused (need ei tee kunagi paha)
  4. mugavustsoonist võimalikult palju väljuda (annab võimaluse katsetada uusi asju ja areneda isiksusena)
  5. saada julgust juurde (olen iseloomult pigem tagasihoidlik ja vaikne, ei meeldi esineda, ehk annab seda muuta)
  6. kasutada vaba aega võimalikult mõistlikult ära (mind on hoiatatud, et ajateenistuses võib esineda palju “passimist”, aga see on igaühe enda teha, kuidas seda “passimisaega” kasutab – võib lugeda, õppida uut keelt (praegu on mul pooleli näiteks prantsuse keele õpingud) vms
  7. olla eeskujuks teistele

Ootused:

  1. sõbralik õhkkond
  2. hea toit (muidugi, see on tähtis)
  3. toetavad ülemad
  4. et suvi ei tule väga palav (talvel saab riideid rohkem selga panna, suvi on väheke problemaatilisem)
  5. palju huumorit (eriti musta, ilma selleta oleks kindlasti raskem ja masendavam)

Üldiselt ootusi mul palju ei ole, pigem ma loodan enda peale ja tegutsen selle nimel (ja mõtlen kõik asjad läbi), et minu kulg ajateenistuses oleks võimalikult hea. 🙂

_____________________________________________________________________________

2.Sissekanne

Lõppemas on viies nädal ajateenistuses ja baaskursuse lõpuni on jäänud juba vähem kui kaks nädalat. Aeg on möödunud märkamatult. Selles postituses kirjutan, kuidas mul on läinud ja millised muljed mul ajateenistusest on.

Tapale kohale jõudes oli närv sees, käed ja hääl värisesid päev otsa. Esimene mõte, mis mul peas ringles, kui olin varustuse kätte saanud, oli see, et kuidas ma küll siia sattusin. Veidi kindlamaks muutusin siis, kui olin vormi – mis on mulle küll veidi suur – selga pannud. Sõnulseletamatu uhke tunne tekib kanda Eesti Kaitseväe vormi, Eesti lipuga vasakul käel. Mul on hea meel, et võtsin vastu otsuse astuda kodumaa kaitsejõudude hulka.

Mida tähendab sõduriks olemine? 

Sõdur olles tuleb jälgida palju reegleid, kuna vormikandjad paistavad tsiviilis teistest rohkem välja. Vormi kandes pead eriti jälgima oma käitumist ja ütlemisi, sest vastutad terve organisatsiooni ning lausa riigi maine eest. Näiteks tuleb olla hoolikas postitustega sotsiaalmeedias, ei tohi üles laadida miskit, mis kahjustaks EKV mainet. See tähendab, et lollusi võib ikka vahel teha, aga tervele maailmale neid jagada pole vaja, kuna üks süütu nali võib tekitada suuri probleeme. Ja kuna tänapäev võimaldab meil igale poole jõuda ja kõike jälgida, leiavad ajakirjanikud raskusteta üles EKV “pärlid”. Kahjuks töötab maailm sedasi, et enamasti negatiivsed asjad paistavad rohkem silma. Seda tuleb meeles pidada. Kuna seda jälgitakse siin nii rangelt, siis see mõtlemisviis kandub edasi ka tsiviilellu. Nüüd ma mõtlen varasemast rohkem, mida ja kuhu ma postitan ning kuidas minu asju võidakse tõlgendada. Ka erasektori tööandjad uurivad isiku tausta enne tema tööle võtmist, see pole ainult riigiasutuste teema. Sõdur peab olema viisakas, abivalmis ja lugupidav. Alati, kui kuskil hädalist näed, mine appi. Esiteks juba sellepärast, et aitamine tekitab hea tunde, teiseks jällegi maine pärast. Elementaarseid viisakusreegleid rõhutatakse siin eriti palju, tuletatakse pidevalt meelde, mis on ka hea asi, mida tsiviilellu üle kanda, sest olgem ausad, ega kõik pole viisakust kodust kaasa saanud. Lisaks ülalmainitule peab sõdur olema tugev, vaimselt ennekõike. Tuleb osata keerulistest olukordadest välja tulla ja leida lahendusi, veel tuleb arvestada sellega, et sa ei pruugi kõikidele inimestele meele järgi olla ning sulle ei pruugi kõik meeldida (ega ei peagi ja see on normaalne), aga pead sellega leppima, kuna sul lihtsalt pole valikut, sest need on inimesed, kellega koos asud vajadusel riiki kaitsma, seega koostöövalmiduse oskus on vajalik. Üksteist peab toetama ja aitama, sest koos saab rasketest asjadest läbi. Ühesõnaga tuleb käituda nii, et võiksid olla eeskujuks teistele, eriti noortematele. Nii tekib neilgi huvi ja lugupidamine selle ameti ja organisatsiooni vastu, mida on minu arvates võiks praegu meie ühiskonnas pigem rohkem olla.

Mida olen mina juurde saanud?

Esiteks kindlasti julgust. Tulin siia üsna tagasihoidliku, vaiksena ning väga ebakindlana. Asi on natuke paremaks muutunud, kuid kindlasti võiks selle koha pealt rohkem areneda ja õnneks mul on selleks veel 10 kuud aega.  Aga juba praegu ma julgen näiteks rohkem häält teha ja ei häbene vajadusel abi küsida. Vaimselt olen siin selle lühikese jooksul tugevamaks saanud. Väga kerge on alla anda ja lahkuda, eriti kui on see võimalus täitsa olemas (naistel). Tihti esineb hetki, et miks ma olen siin ja mida ma oma eluga teen, tihti on pisaraid, mida üritan teiste eest varjata, tihti on lihtsalt nii valus, aga ma üritan oma asja edasi teha. Kahjuks tsiviilelu probleemid kipuvad tungima ka siia kasarmu seinte vahele, mis segavad keskendumist, õppimist ja viivad motivatsiooni alla. Et sellega toime tulla, peab jääma tugevaks. Kui oled nõrk, kannatad ise, kuid kannatavad ka kaasvõitlejad, kuna oled ebapädev. Nõrkusehetki muidugi võib endale lubada, sest see on loomulik ning pisaraid ei tasu häbeneda – tihti hakkab peale nutmist kergem. Aitab ka see, kui räägid teistega. Ei pea oma probleeme ette lugema, kui ei soovi, võib lihtsalt suvalistel teemadel suhelda, et mõtteid mujale saada. Mind on see aidanud. Siinkohal on abiks huumor, eriti must huumor. Võin kinnitada, et siin saab palju nalja! Seega – olen tugevam juba selle poolest, et isegi kui mul on kurb olla ja tahaks nutta, siis ma tegutsen ikka edasi ning ei passi tühja (ega seda ei saakski teha, mis on hea). Tsiviilis esines seda kahjuks kogu aeg. Veel ma olen füüsiliselt arenenud. Tulin siia null vormiga, ma ei tegelenud varem absoluutselt spordiga. Mulle on rännakud ja relvaga jooksmised rasked. Täisvarustus kaalub sama palju kui mina. 😀 Punnitamist läbi pisarate ning füüsilist šokki esineb ikka aeg-ajalt. Aga pole midagi! Saab hakkama, vajadusel teiste väikse toetusega. 🙂

Millised on meie elutingimused? 

Mina olen oma praeguse asukohaga ja toaga väga rahul. Minu jaos on toredad ja abivalmid inimesed, kellega ühtlasi igav ei hakka. Elan toas koos teise naise ja kaheksa mehega, meie elame kappidega eraldatud nurgas, mis minu meelest pakub meile piisavalt privaatsust, võib vabalt isegi pesu vahetada. Meile küll pakuti võimalus elada pistest eraldatud toas, aga loobusime pakkumisest, kuna mõistsime, et niiviisi ei pruugi jaoga ühtsustunnet tekkida ja infoliikumine oleks aeglustatud. Naistele on eraldi pesuruum ühel korrusel terve kasarmu peale. See on peaaaegu et privaatne pesuruum, kuna naisi on nii vähe ja korraga sinna niikuinii kõik ei satu. Sauna peame jagama meestega. Meie (naiste) saunapäev on tavaliselt laupäeviti. Vahepeal on võimalik ka peale metsalaagrit saunast läbi hüpata, aga ma ise isiklikult pole seda teha saanud/jõudnud. Söökla on korralik, toidu üle ei virise, hakkan isegi vaikselt harjuma sellega, et peab palju sööma, sest muidu läheb kõht päeva jooksul nii tühjaks. Õhtusöögi aeg võiks küll hiljem olla, sest magama minnes on kõht tihti tühi. Küll aga saab poest snäkke osta ja neid vabal ajal nosida, seega oma enda heaolu on iseenda teha, kellegi teise peale ei tasu lootma jääda! Sama kehtib ka elutingimustega metsas – ära oota, et keegi sinu elu seal mugavaks teeks, seda sa peab ikka ise ära korraldama. Keegi ei ütle sulle ette, kuhu sa oma telkmantli püstitad ja kuidas. Keegi ei ütle sulle kuidas sa magama pead, enda otsustada, kas magad pesu väel või varustuses. Samuti keegi keela sul mugavusvarustust kaasa võtta – paremad söögiriistad, termos, pealamp jne. Sama ka toiduga. Ei oea seda NATO paki sisu endale sisse ajama, kui see ikka vastu hakkab ja kõhu lahti teeb. Lase kellelgi tuua või osta ise sulle meeldivat manti – mina tõin endale linnast smuutisid ja magusat, mis mahtusid vajadusel ka vormi taskutesse ära. 🙂 Hügieeni eest hoolitsed jällegi ise, mina näiteks kannan vormi taskus kaasas niiskeid salvrätikuid, sidemeid, tampoone, wc-paberit (kile sees loomulikult), sest siis ei pea hügieenitarvete kotti otsima minema, mida tihti pole käepärast võtta (näiteks kui tunnid toimuvad laagriplatsist eemal). Ka esmaabivahendeid võib rohkem olla, kui komplektis ettenähtud žgutt, kolmnurkrätik ja side. Mina kannan lisaks erinevaid plaastreid – nii haavade  kui ka villide omi -, medrulli, antibakteriaalseid salvrätikuid haavade puhastamiseks, valuvaigisteid, herpeseravimit, vitamiine ja vaginaalseid tablette, juhuks kui tupe mikrofloora paigast ära läheb (Naised! Hoolitsege oma intiimpiirkonna eest erilise tähelepanuga, must pesu, päevad, higi (mida on suviti eriti palju) võivad tekitada suuri ebamugavusi, isegi tupeseen pole sugugi välistatud. Kindlasti peab olema hingav pesu ja see ei tohiks hõõruda. Kui kasutad sidemeid, tuleks neid tihedamini vahetada kui tavaliselt, kuna higi imendub ka sinna, mistõttu niiskus ei kao nii ruttu ära. Aga liigne niiskus pole hea. 🙂 Pesu vahetamiseks ei pea kaugele metsa vahele peitu minema, saab hakkama ka nii, kui mässid rätiku puusade ümber ja teostad kiire vahetuse. Piisab ka tegelikult sellest, kui ütled poistele, et lähed hügieeni tegema – keegi ei tule piiluma. 😀 Hea asi on ka intiimpesuvedelik või selle alternatiiv – spetsiaalsed niisked salvrätikud, mis on mõeldud tupe puhastamiseks. Hoiame end tervetena! Kui oleme terved, on mõnusam rännata ja muid asju teha. 🙂 

Hea vaheldus toidupakkidele

Varustus

Kuna olen pisikest kasvu ja kõhna kehaehitusega, – kaalun ligi 50 kilogrammi – siis varustusega on igavene jama. Kõik on nii suur mulle! 😀 Kindad soetasin endale ise, killuvesti pean enne laskmisi alati ümber sättima, et kaba läbi kaelaaugu rangluule toetada. Kahjuks on mu käed liiga lühikesed selleks, et kaba vesti vastu suruda, seda tehes ma ei näe sihikut. Lamades ja püsti laskeasend tekitavad kõige rohkem raskusi. Lamades saan lasta vaid ilma kiivrita, kuna vest lükkab selle ette. Püsti lastes läheb relva sättimisega liiga palju aega, see peaks tegelikult toimuma sekunditega, mul läheb tihti üle 20 sekundi. Kahjuks valmistab selline olukord peavalu ka meie ülematele, mitte ainult mulle (ja ka mõnele teisele naisele). Koos proovime leida lahendusi, sest lasta me peame saama ja oskama! Ei tohi pead norgu lasta ja tuleb proovida. Samas ega see ka paha poleks, kui riik hakkaks investeerima varustusse, mis on naisterahva kehale sobilikumad… 🙂 Aga nagu ütlesin, et vaatamata ebamugavustele, saab kõik tehtud.

Ära pakitud

Lõpetuseks 

Muljed on pigem positiivsed. Raske on, aga mitte nii raske, kui kartsin. Ühesõnaga, täiesti tehtav! Inimesed on toredad ja abi saab, kui seda on vaja. 🙂 Enese ületamist tuleb siin palju ette, peab hoidma motivatsiooni üleval või siis vahel taasleidma selle, kui kogemata kaotsi läheb, ja eks seda juhtub kõigil, nii et pole hullu. 🙂 

_____________________________________________________________________________

3.Sissekanne

Viimasest postitusest on tükkaega möödas. Kiire elutempo tõttu jäi eelmise kuu sissekanne vahele. Selles postituses räägin, kus ma praegu olen, SBK lõpurännakust, sellest, kuidas algas ja lõppes minu jaoks NABK ning kuidas ma olen hakkama saanud, sellest, mis eriala kasuks ma otsustasin, ja lõpuks räägin ka puhkusest – kuidas taastub üks ajateenija? 

Kus ma praegu omadega olen? 

Möödas on kolm kuud, mis tähendab, et enam tagasiteed pole – tuleb lõpuni teenida. Kindlasti ma ei saa öelda, et selle aja jooksul polnud mul kordagi sellist mõtet, et ära tulla. Eks mõtted selle ümber ekslesid just kõige raskematel hetkedel kus mulle tundus, et enam ma ei jõua. Aga jõudsin küll! Ja nüüd olen siin, pioneeri erialabaaskursuel. Seljataga on 6päevane puhkus. Olen uues toas, uue jaoga (nüüdseks juba kolmas jagu). Meid jaotati erialade järgi ära, mina olen meditsiinijaos. Meie jääme veel 10 nädalaks Tapale ja alles siis suundume parameediku kursusele Ämarisse.  Ehk minust saab meedik, kes jagab ka pioneeri teemat! Olen juba omandanud A- ja B-kategooria lõhkaja kutse. Samuti esimest korda elus hoidsin käes näiteks mootorsaagi, sain selle lahti teha ja kokku tagasi panna. (Üleüldse igasuguste tööriistade kasutamine on mulle pigem võõras, seega tuleb huvitav kursus. :D) 

SBK lõpurännak

Lähme ajas “natuke” tagasi. Ehk siis teenistuse 7. nädalasse. 

Rännak algas häirega kell kaks öösel. Ruttu varustus selga ja välja rivvi. Mõned jaod asusid kohe rännakule, meie pidime veel ootama. Läksime tagasi kasarmusse. Ootasime seal umbes kaks tundi, nii-mõnigi oli varustuses põrandale magama jäänud. Liikuma hakkasime kella viie-kuue paiku, päike oli juba selleks ajaks väljas. Ja nii see algas. 

Ütlen ausalt – minu jaoks osutus see rännak meeletult raskeks. Seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Plaani järgi pidi rännak olema 30 kilomeetrit pikk, sellele lisandus veel umbes 5-8 kilomeetrit (spordikellad näitasid erinevalt). 15 kilomeetrit täisvarustuses, ülejäänud lahingvarustuses. 

Enne kui ma edasi kirjutan, tahan tänada oma jagu, et minuga ühte sammu  – ehk väga aeglast sammu – pidasid! Jõudsime viimaste seas tagasi linnakusse (natuke “tänu” minule :D), rändasime umbes 18 tundi. 

Täisvarustust, mis kaalub minuga enam-vähem sama palju, kandsin ise 11.-12. kilomeetrini. Poisid tahtsid juba varem seljakoti minult ära võtta, aga ma ei lubanud. Tahtsin siiski end proovile panna ja vältida kergelt allaandmist. Kuid lõpuks siiski andsin oma seljakoti ära, et meie jagu saaks kiiremini edasi liikuda. 15. kilomeetril tabas mind emotsionaalne plahvatus – hakkasin nutma, sest tundsin end kehvemana kui teised. Mul oli tunne, et vean oma jagu alt, kuna olen nii aeglane ja nõrk, mistõttu oleme viimased. 15. kilomeetrile järgnes pikem, umbes tunniajane paus, kus saime jalga puhata ja süüa teha. Sain ennast tühjaks rääkida ja nutta ning leidsin toetust. Tegelikult jaokaaslased polnudki minu peale pahased, mida ma arvasin. Tähtis pole siiski koht, aga see, et kõik ilusti kohale jõuaksid. Edasine rännak jätkus lahingvarustuses. Selles ma olin rännaku lõpuni, mis sest, et kaaslased aeg-ajalt pakkusid välja seda, et ma ka selle ära annaksin. 

Kontrollpunktide ülesanded olid pigem rasked. Neid oli kokku kaheksa. Esines näiteks varjatud liikumist täisvarustuses, mis sisaldas endas isegi roomamist. Andis ikka roomata! Sai ka üle kraavide hüpata ja silmaga kaugusi mõõta. Tegelikult väga huvitav rännak, kiitus korraldajatele! Kahjuks ma olin rännaku ajal omadega nii läbi, et ei paistnud üldse nautivat seda. Tagantjärgi meenutades oli ikkagi vahva. Kuskil kuulsin, et Pioneeripataljoni SBK lõpurännak pidi kõige raskem olema, ei tea, kas see on tõesti nii. Isegi kui pole, mis sellest, ma ikka ületasin ennast tohutult!

Viimased kilomeetrid kulgesid kuidagi väga kergelt ja lõbusalt. Kõik kõndisid nagu pingviinid, seda kerge siili tõttu. 🙂 Sattusime kokku ühe teise jaoga ning otsustasime koos lõpuni minna. Korraldasime isegi väikese fotosessiooni enne lõppu – jäädvustasime üksteise jagusid. 


5. rühma 4. jagu


5. rühm


Mina vene poistega. Tahtsid mind ka pildile, kuna sain nendega hästi läbi. NAKis venelasi eriti pole, ja nii igatsen oma 5. rühma vene poisse. 😀 Tublid ja edu teile! 

NABK ehk nooremallohvitseribaaskursus

Uus rühm, uus jagu, koos minuga tuli vanast rühmast kaasa ainult üks inimene. Kohanemisega oli raskusi. NABK üldiselt kulges minu jaoks kuidagi eriti raskelt. Kohe alguses tabas mind tagasilöök – olin täheldanud, et vasaku jala kannapiirkond valutab. Rännakust oli möödas poolteist nädalat ning see tundus kahtlane, et üks jalg ikka veel valutab. Joosta ei kannatanud ning isegi seismine selle jala peal tekitas valu. Laastas öeldi, et suure tõenäosusega on tegemist kannakõõlusepõletikuga, mis on tingitud suurest koormusest. Mulle määrati vabastus jooksmisest. Ei saanud päris mitmeid asju kaasa teha kahjuks. Selle tõttu painas mind terve kursuse vältel täieliku luuseri tunne. Õnneks ülemad on toetavad ja tahavad parimat. Metsalaagri ajal sain individuaalseid tunde ja järeleaitamist. Kuna ma olen väike ja vaikse häälega tagasihoidlik neiu, siis ülemad toetavad seda, et ma julgemaks muutuks ning ei kardaks oma häält kasutada ning ennast kehtestada. Nad pidevalt meenutavad mulle seda. See pole minu jaoks sugugi lihtne väljakutse, võiks öelda, et seni üks raskemaid. Olen loomult üksik inimene ja suuri rahvamasse ma tavaliselt väldin, kohanemine võib väga palju aega võtta, seega – juba see, et ma ajateenistusse otsustasin astuda, võttis mult palju julgust ja mugavustsoonist väljumist. Kuid tänu sellele ma olen inimesena nii palju arenenud. Seda, mida teised siin kaitseväes ei näe, näevad minu lähedased ja sõbrad. Näiteks on sõbrad täheldanud, et minu hääl on tunduvalt valjem kui enne. Ma ise pole seda tähele pannud, see on kuidagi väga loomulikult  tulnud. Olen muutunud julgemaks – näiteks ei karda küsida lolle küsimusi. Sest kui kaitseväes jääb käsk arusaamatuks ning sa ei küsi selgitust, on jama lahti!

NABK kulges linnulennul ja lõppes rännakuga. Algul ma ei pidanud minema oma jala tõttu, kuid mu soov oli suur, seega minekut sain teada alles viimasel hetkel. Mul oli nii hea meel! Aga hea meel asendus kiiresti pettumusega. Esimeses kontrollpunktis, milleks oli jõeületus, suutsin ma jõkke kukkuda. Kerge šokk ja märjad riided ning varustus. Ma sain küll riided kohe ära vahetada, aga veest tikuvad rakmed pidin ikka selga panema, ja nii läksid ka uued riided märjaks, püksid ei kuivanudki ära. Ei olnud absoluutselt mugav, märjad püksid hõõrusid vastikult. Ja tekkis siil. See kurivaim! Sellist siili pole mul veel olnud. Rännakust on nädalaid möödas, kuid armid on siiski veel alles. Puistasid otsalt beebipulbrit, mida poistelt laenasin, aga see ei teinud olukorra eriti paremaks. Katkestasin äkki 30. kilomeetril. Lisaks siilile hakkas ka mu haige kand valutama, ei olnud mõtet ennast edasi piinata – jaol ka raskem. Kõlab halvasti, aga tegelikult, kui ma räägin sellest rännakust  teistele, siis seda naeratusega. Tagantjärgi isegi päris naljakas. Elu ongi üks tragikomöödia, ei tasu ennast heidutada. 😀 Eks halva kõrval on hea ja hea kõrval halb. Need käivad koos ja teineteiseta poleks neid olemaski. 

Pioneeri erialabaaskursus

Praegu on käimas teine nädal. Juba oleme omandanud A- ja B-kategooria lõhkaja kutse. See kursus tundub olevalt tunduvalt huvitavam kui eelmine, kuna meil hakkab iga nädal olema lõhkamised, mis lähevad järk-järgult suuremaks, saame katsetada erinevaid tööriistu ja masinaid (mida minusugune linnapreili pole isegi kunagi käes hoidnud, vaevalt et teabki nende  nimetusi), panna maha miine, kaevata, kaevata ja veel kord kaevata. 🙂 Kindlasti õpin kasulikke teadmisi, sest tsiviiliski teine kord on vaja osata labidat käes hoida ning saega käsitseda. 

Eriala

Ajateenistusse läksin avatud suhtumisega, kuid suhteliselt kiiresti jõudsin arusaamale, et tahan meedikuks saada. Ka mul suguvõsas on olnud sõjaväearste, mul oleks au seda liini jätkata. Pealegi mulle meeldib hoolitseda ja inimesi “kokku lappida”. Isegi praegu jagan valuvaigesteid ja olen mures teiste tervise pärast. 🙂 Ootan väga parameediku kursust, eriti lahkamisi ja kiirabi praktikat. 

Puhkus

Enne pioneeri erialabaaskurust saime kuus päeva puhata. Ma ei planeerinud midagi erilist ette. Kuna mulle meeldib vabatahtlik töö, käisin Tartu Koduta Loomade Varjupaigas koertega mängimas ja jalutamas. Lisaks käisin TÜK lastefondi tutvumisõhtul, uurisin vabatahtlikku tööd seal. Tutvumisõhtul lõpuks esitasin oma soovi saada vabatahtlikuks. Paar nädalat hiljem aitasin teha veidike kontoritööd. 🙂 Tahaksin panustada heategevusse ja vabatahtliku töösse nii palju, kui suudan, isegi kaitseväes olles. See motiveerib mind rohkem tegema ja tõstab tuju lakke. 🙂 Võiks öelda, et see on tõusnud minu uueks lemmikhobiks. 

Üks tore üritus veel, mida tahaksin mainida, oli Sõjakooli Mällar. Võtsin sellest esimest korda osa, naiskodukaitse tiimis. Meil läks superhästi, saavutasime 3. koha 19 meeskonnast. Küsimused olid väga põnevad ja silmaringi avardavad, seltskond ja koht ülimõnusad! Kahjuks toimub Mäller kolmapäeviti, teine kord saab sinna ehk alles järgmisel pikemal puhkusel. 

Kokkuvõtteks

Pigem on hästi läinud. Raske on, aga läheb lihtsamaks. Tegelikult läheb aeg väga kiiresti… Uued tulid peale, neid on veidi naljakas vaadata, sama ise olime täpselt samasugused alles kolm kuud tagasi. 😀