Hübriidsõjast, -ohtudest ja -operatsioonidest

Viimasel ajal kõlab peaaegu kõikjal ja pidevalt sõna „hübriid“. Seda sugugi mitte üksnes hübriidautode ja –busside (ning muude transpordivahendite) puhul, vaid ka sõjanduses, kaitse- ja julgeolekupoliitikas ning rahvusvahelistes suhetes. Kõlavad erinevad mõisted – juttu on hübriidohtudest, hübriidrünnakutest, hübriidoperatsioonidest ning lausa hübriidsõjast. Mida selle kõige all siis tegelikult ikkagi mõeldakse ning mida nende mõistete taga olevad nähtused endast sisuliselt kujutavad?

 

Nagu hübriidsõidukitena mõistetakse enamasti selliseid, mis kasutavad mitut erinevat kütuseliiki (näiteks elekter ja mingi fossiilkütus – bensiin või diisel) ning on võimelised sujuvalt ühelt teisele ümber lülituma – nõndasamuti on hübriidoperatsiooni, hübriidrünnaku või hübriidsõja all üldjuhul tegemist mitme erineva mõjuliigi, sõjalise või mittesõjalise tegevuse, vahendi või abinõu rakendamisega teatud poliitiliste ja/või sõjaliste eesmärkide saavutamiseks.

 

Hübriidsõja / -operatsioonide puhul võidakse kasutada nii konventsionaalseid (n-ö kineetiline) kui mittekonventsionaalseid sõjapidamise meetodeid, enamasti aga kasutatakse peamiselt või ainult viimaseid. Kineetilistele rünnakutele võivad eelneda või järgneda (aga esineda ka täiesti omaette) erinevat tüüpi „pehmed“ operatsioonid – näiteks propaganda, info- ja psühholoogilised operatsioonid, muu „pehme“ mõjutustegevus, majandussõda, küberrünnakud, jpm. Hübriidsõja „tööriistakast“ (vahendite arsenal) tundub olevat lõputu. Iga kord, kui tekib tunne, et nüüd on vist kõik võimalik ära nähtud, suudavad hübriidsõjardid ikka ja taas üllatada, tulla välja millegi uuega ja senikogematuga.

 

Ilmekas näide on lõppev aasta, kui Valgevenes paisati järjekindlalt, pidevalt ja korduvalt suuri migrandivooge Poola, Leedu ja Läti piiridele. Inimesed (tavalised, õnnetud inimesed, enamjaolt põgenikud Lähis-Idast) muudeti hübriidsõja relvadeks (weaponization of humans). Kes oleks võinud midagi sellist veel mõned aastad tagasi ette kujutada? N-ö hübriidagressorite arsenalist tuleb pidevalt uusi ja varem kogemata ning kasutamata meetodeid, mida ei ole võimalik ette näha ning mille vastu abinõude leidmine on samuti keeruline ülesanne.

 

Hübriidsõja kui nähtuse puhul ei ole tegemist millegi uuega siin päikese all. Ehkki viidatud mõisted on võetud käibele alles viimastel aastatel, siis tegevused ise on teada aastatuhandeid. Juba enne meie ajaarvamise algust sõnastas Hiina väejuht ja strateeg Sun Zi paketi põhimõtteid ja soovitusi, kuidas võita vastast ilma reaalselt (tänapäeva termineid kasutades „kineetiliselt“) sõdimata ning seega ka isiklikke kaotusi kandmata. Küberrünnakuid tol ajal ei tuntud, aga muu erinevat liiki mõjutustegevus eelkõige vastase tahte ja võitlusvaimu murdmiseks oli Sun Zi tööriistakastis tähtsal kohal. Mõjutada saab nii hea kui kurjaga, ning vastavalt vajadusele seda ka tehakse. Näiteid on võimalik leida läbi terve inimkonna ajaloo, mis paraku on ühtlasi eelkõige ka lakkamatute sõdimiste ajalugu.

 

Näiteid hübriidsõjast ja selle ohvriks langemisest leiab ka Eesti ajaloost. Eelkõige võib siin esile tuua 1939-1940. aasta sündmusi – iseseisvate Balti riikide samm-sammuline ülevõtmine Nõukogude Liidu poolt, nende okupeerimine ja hilisem annekteerimine. Esmalt suruti neile peale, meelituste ja ähvarduste ning valelike lubadustega, lepingud NSVL sõjaväebaaside lubamiseks enda territooriumile, hiljem järgnesid juba ultimaatumid ja Nõukogude Armee täiemahuline sissemarss ning kõigi kolme riigi okupeerimine. Hübriidsõja peamise eesmärgi Sun Zi sõnastuses – vastase alistumine vastupanu osutamata – agressor põhimõtteliselt ka saavutas. Ehkki hilisem sissisõda ning võitlus okupandi vastu nii Natsi-Saksamaa vägedes kui ka rahvusväeosi taastada püüdes oli vihane ja kirglik, siis 1939. aasta sügisel ja 1940. aasta suvel – kui oleks võinud seda teha ja ehk isegi pidanud seda tegema – relvastatud vastupanu praktiliselt ei osutatud. Seega võib öelda, et tegemist oli agressori seisukohalt õnnestunud hübriidoperatsiooniga. Taolisi näiteid leiaks ajaloost loomulikult veel, aga see on meie jaoks üks kõige lähemaid ning ka ilmekamaid. Tunneme ja tunnetame seda vahetult läbi omaenda raske ja keerulise ajaloo.

 

Hübriidsõja mõistet hakati kasutama peamiselt seoses Venemaa varjatud agressiooniga Ukraina vastu, mis on kestnud alates aastast 2014 ega näita lõppemise märke. Algas see kõik Krimmi veretu ja vastupanuta ülevõtmisega Venemaa poolt ning on jätkunud pea lõputu madala intensiivsusega kurnamissõjaga Ida-Ukrainas Donbassis. Seda kõike on täiendanud erinevad hübriidsõja elemendid, peamiselt Venemaa propaganda ja mõjutustegevus nii Ukraina kui laia maailma suunal. Venemaad üritatakse näidata kui rahuloojat ja -tagajat, samuti antud konflikti suhtes neutraalset osapoolt, kellel ei ole sellega otsest seost ega huvisid; Ukrainat samas kui kurjuse jõudude poolt ülevõetud ja valitsetavat natsiriiki, kes peaks orgaaniliselt Venemaaga kokku kuuluma, ent on selle küljest nüüd ära rebitud. Ukrainat valitsevad „mustad jõud“ ei kohku Kremli propaganda väitel tagasi ka genotsiidi ja muude inimsusevastaste kuritegude eest, ehkki reaalsuses panevad neid küll toime pigem Venemaa ja tolle toetatavate separatistide väed. Kremli propaganda väidab muuhulgas, et mistahes Venemaa sõjalised tegevused on põhjendatud ja õigustatud rahu tagamise, rahumeelse elanikkonna kaitsmise, humanitaarabi osutamise jms vajadustega – üks põhjendus küünilisem ja reaalsuse suhtes absurdsem kui teine.

 

Valgevene poolt käivitatud hübriidrünnakut oma läänenaabrite (Poola, Leedu, Läti) vastu, milles relvana kasutatakse õnnetuid inimesi ehk migrante, sai juba mainitud. Taaskord üritab agressor jätta muljet, et temal ei ole tekkinud konfliktiga mingit pistmist ning protsessid toimuvad justkui iseenesest, ehkki faktid kõnelevad halastamatut tõtt vastupidisest. Tegemist on ilmeka näitega sellest, kuidas hübriidoperatsioonide arsenali ilmub üha uusi ja uusi meetodeid, kuidas hübriidrelvaks võib muuta (weaponization) mida iganes, ning kuidas hübriidsõdade kontekstis tuleb valmis olla põhimõtteliselt kõigeks ja milleks iganes. Missuguseid üllatusi võib pakkuda homne või ülehomne päev, seda me täna paraku veel ei tea, ent samahästi kui kindel võib olla selles, et need üllatused ei jää tulemata.

 

Veel üks hübriidoperatsioonide iseloomulik eripära on see, et need jäävad tavaliselt allapoole tavapärase konventsionaalse sõjalise konflikti taset, seega ka allapoole seda lävendit, mille puhul NATO oma liikmesriigile selle vastu suunatud rünnaku korral appi tuleks (Artikkel 5). Sellega tuleb arvestada nii poliitilise kui sõjalise planeerimise puhul, ning vajadusel seda lävendit ka langetada. Erinevate hübriidrünnakute alla langenud NATO liikmesriigid on sellega ka aktiivselt tegelenud, et probleemi olemust teistele liitlastele selgitada, ning see on andnud ka tulemusi. Näiteks küberrünnakute puhul võidakse (olenevalt rünnakute tõsidusest ja ulatusest) neid tõlgendada ka kui NATO Art. 5 „päästikut“, ilmselt lisandub selle tõlgenduse alla edaspidi veel ka teisi hübriidoperatsioonide meetodeid. Samuti võivad hübriidrünnaku alla sattunud liikmesriigid kasutada erinevaid mehhanisme (nt konsultatsioonid Art. 4 raames), et saada liitlastelt abi ja tuge.

 

Kokkuvõtteks. Hübriidsõja ja –rünnakute puhul tuleb olla hoolas ja tähelepanelik. Esmalt selleks, et neid üldse ära tunda, teiseks aga selleks, et osata ja suuta neile vastu astuda. Et hübriidrünnakutel on potentsiaali eskaleeruda ka täiemahuliseks kineetiliseks sõjaliseks konfliktiks, on eriti oluline, et hübriidagressor saaks juba eos piisava heidutuse osaliseks. Väga raske, kui mitte võimatu, on ette näha, mida toob tulevik. Agressor on oma ohvrist tavaliselt ikka sammukese ees, ning suudab taas üllatada millegagi, mida ohver oodata ei oska. Ent kui on saanud selgeks, millega seekord rünnatakse, tuleb tegutseda otsustavalt. Samuti on oluline ära tunda n-ö konna aeglase keetmise olukord (tuntud metafoor – konn ujub soojas potis, hästi tasapisi keeratakse tuld poti all juurde, kuni konn ongi ära keenud, ilma et ta ise sellest arugi saaks) ning osata ka seda vältida või sellele vastu astuda. Lohutuseks võiks mainida ehk seda, et erinevate hübriidohtudega tegelemine on intellektuaalselt igati huvitav, põnev ja väljakutseid pakkuv tegevus, mis ei lase ajul rooste minna. Nagu kunagi, juba aastakümneid tagasi (1990ndatel ehk veel Jeltsini ajal, mis oli tänasega võrreldes rahumeelne nagu paradiis maa peal), juhtusin lugema ühte virtuaalset kommentaari toonaste Eesti-Vene suhete kohta: „Sellise naabri kõrval ei ole kunagi hirmu, et igav hakkaks!“ Selle nendinguga olekski sobiv lõpetada.

Hindrek Lootus