AFGANISTANI PÄEVIK: Demoniseeritud maa helgus

Kui ma peale esimest Kabulis veedetud päeva meie külalistemaja hoovi peal õitsva granaatõunapuu alla murule pikali viskasin ja mahedas õhtupäikeses pikutasin, siis mõtlesin, et sellel demoniseeritud maal ja põletusarmidega linnas valitseb mingi helge… rahulikkus.

Maari Ross, Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti koordineerija

Foto: ISAF
Foto: ISAF

Kui ma peale esimest Kabulis veedetud päeva meie külalistemaja hoovi peal õitsva granaatõunapuu alla murule pikali viskasin ja mahedas õhtupäikeses pikutasin, siis mõtlesin, et sellel demoniseeritud maal ja põletusarmidega linnas valitseb mingi helge… rahulikkus. Aga nüüd kõlan ma juba nagu afgaanid ise.

Afgaanid on läbi ja lõhki poeedid. Nagu rääkis öösel minu kõrval lennukis istunud Abdul Bashir Khaliqi – suure mittetulundusühingu juht, kes külades inimestele kirjaoskust õpetab ning täiskasvanuharidust edendab – algavad talle saadetud aruanded koolitustest tihti umbes nii: “Puhus mahe kevadbriis, siisike siristas ja lehekene liugles. Esimeses reas istus gasellisilmadega naine…” ja nii edasi umbes pool lehekülge, kuni unelemise lõpetab üksik lause selle kohta, mis siis tegelikult toimus.

Loe edasi Delfist!

Allikas:

Delfi