Riigikaitse ning info- ja meediapädevuse seos

Oleme harjunud riigikaitsest mõtlema kui millestki selgepiirilisest ja käega katsutavast. Mõtleme oma kaitsejõudude sõjalistele oskustele, teadmistele ja valmisolekule. Mõtleme Eesti maa-alade, vete ja õhuruumi kaitsele ning liitlastega sõlmitud välislepingutele. Hübriidohtude ajastul tuleks aga mõelda ka meedia- ja infopädevustele.

Informatsiooniline mõjutustegevus[1] ja infokonfliktid[2] pole midagi uut. Eesti koges hübriidrünnakut[3] 2007. aastal: samaaegselt küberrünnakutega ministeeriumite, pankade, ajalehtede jt institutsioonide vastu, õhutati sotsiaal- ja uudismeedia kommentaariumites viha ja levitati valeinfot. See viis pronksiöö rahutusteni[4]. Brexit, USA 2016. aasta ning Prantsusmaa 2017. aasta presidendivalimised näitasid[5] aga, et infooperatsioonidega on võimalik demokraatiat õõnestada ka konventsionaalse sõja ohuta.

Niisiis on klassikaliste domeenide nagu maa-, mere-, õhu-, kosmose- ja kübersõja kõrval NATO ja liitlaste mõttekodades aina enam juttu ka kuuendast, sõjapidamise teadmusvaldkonnast^[6]. Haavatav võib olla igaüks, kellel on internetiühendus. Sealjuures ei ole eesmärgiks tingimata sihtmärgi veenmine, et fabritseeritud või moonutatud info on tõene – piisab ka kahtluste ja usaldamatuse külvamisest[7]. Selleks kasutatakse näiteks infoudu loomist[8], narratiivi intensiivset kordamist ja info üleküllust[9]. Geopoliitilise piirkonna probleemist on saanud piirideülene mure.

Meie info ja meedia tarbimisharjumused soodustavad informatsioonilise mõjustamise edu. Ehkki kasutame nutiseadet keskmiselt 5-6 tundi päevas[10], tarbime infot aina pealiskaudsemalt, rohkem ja kiiremini. Sellist hoomamatut infotulva ei jõua seedida ega analüüsida. 2021. aastal said juba kolm neljandikku inimestest uudiseid nutitelefonist[11], kus kontrollitud ja usaldusväärne info konkureerib meie tähelepanu nimel piltidega sõprade koduloomadest, TikToki tantsude ja Snapchati teavitustega… Ja tihtipeale kaotab.

Süvenemisraskustele aitavad kaasa äpitootjate algoritmid, mis õpivad meid personaliseeritud sisu näitamiseks nii hästi tundma, et suudavad nt meie järgmist postitust Twitteris 95% täpsusega ette ennustada ilma meie profiili vaatamata, ainult sõprade ja jälgijate postituste põhjal[12]. Suured tehnoloogiafirmad on õppinud inimaju mõnuaistingute ja sõltuvuse keskusi kõditama. Vähene regulatiivne vastutus on aga nt Facebookist kasutajate arvates teinud suurima valeinfo levimise pesa[13]. Sotsiaalmeedias võimendavad eksitava info levikut ka pahaaimamatud kasutajad, kelle agenda ei pruugi narratiivi autoriga kattuda[14] – ja vaenulikud jõud kasutavad seda osavalt ära. Mida siis teha?

Ühiskonna vastupanuvõimet infomanipulatsioonidele tõstetakse mitmel moel. Eesti lähtub avara julgeoleku kontseptsioonist, mis toetub psühholoogilisele kaitsele (elanikkonna teavitamine vaenulikust infotegevusest) ning strateegilisele kommunikatsioonile (poliitiliste, majanduslike ja riigikaitseliste sõnumite ja tegevuse terviklik planeerimine ning riigisiseste ja välismaiste sihtrühmadeni viimine)[15]. Kodanikuühiskonna võimestamiseks on võimalik teadlikkust e-ohtudest ja mõjutustest tõsta ka nt faktikontrollide või vastu-narratiivide avalikus inforuumis levitamise läbi[16]. Valeinfot on ka võimalik ümber lükata – Eestis teostab faktikontrolli Delfi. Meediapädevuste arendamise eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium, aga kriitilist mõtlemist ja infotarbimist edendab ka nt Eesti rahvusringhääling oma Meediataibu projektiga.

Suur vastutus lasub aga meil endil. Ükski riiklik institutsioon pole võimeline miljoni inimese infotarbimist jälgima, et telefon käest lüüa kui keegi vaenlasele kasulikku narratiivi sotsiaalmeediasse postitama hakkab. Kedagi ei saa sundida uudiseid lugema, et välispoliitiliste narratiivide konteksti paremini mõista. Riigikaitse seisukohast on aga üksikisiku info- ja meediapädevuste tõstmine võtmetähtsusega. Kuidas see praktiliselt välja näeb?

Esmalt tuleks omandada algteadmised meedia toimimisloogikast tähelepanumajanduses. See artikkel on hea algus, siin viidatud allikatega tutvumine veel parem. Seejärel tuleks kaardistada enda tarbimisharjumused, et välja selgitada oma nõrkused. Kui tihti kipute sotsiaalmeedias võõrastega vaidlema? Kuna viimati enne millegi jagamist infot esmalt kontrollisite? Millisel määral olete kursis Eesti või NATO suhtes vaenulike narratiividega? Kuidas neid meediatekstides märgata? Ausa refleksiooni järel pange kirja kolm lubadust enda infotarbimise parandamiseks. Mina olen nt endale lubanud, et kontrollin 80% ajast, mida sotsiaalmeedias edasi jagan, et mitte olla kasulik idioot. Mida olete teie valmis oma riigi kaitseks meediakäitumises muutma?

Maia Klaassen

meediauurija ja arendusspetsialist TÜ ühiskonnateaduste instituudis

[1]Dennis Muprhy (2008) järgi strateegiline kommunikatsioonioperatsioon kas sõja- või rahuajal, mille n-ö relvaks on info ning eesmärgiks muuta sihtmärgi olukorrataju ja käitumist mõjutaja huvides. Üks hübriidsõja tööriistadest.

[2]Infokonflikt on Matthew Cronini ja Laurie Weingarti (2007) järgi lahkarvamus, kuidas teavet tõlgendada.

[3]Hübriidsõda hõlmab Thomas Nisseni (2015) järgi lisaks relvajõudude kasutamisele või hirmule relvajõudude kasutamise pärast ka informatsioonilist mõjutustegevust.

[4]Juurvee, I.; Mattiisen, M. 2020. “The Bronze Soldier Crisis of 2007: Revisiting an Early Case of Hybrid Conflict”.

[5]Nt Guess, A., Nyhan, B., Reifler, J. 2018. “Selective Exposure to Misinformation: Evidence from the consumption of fake news during the 2016 U.S. presidential campaign”; Desigaud, C., Howard, P.N., Bradshaw, S., Kollanyi, B., Bolsolver, G. 2017. “Junk News and Bots during the French Presidential Election: What Are French Voters Sharing Over Twitter In Round Two?”.

[6]Ingl k cognitive domain. Nt Euroopa poliitika analüüsikeskuse (CEPA) raport.

[7]Wardle, C.; Derakhshan, H. 2017. “Information disorder: Toward an interdisciplinary framework for research and policy making”.

[8]Infoudu luuakse Thomas Nisseni (2015) järgi kasutades infokilde, vasturääkivusi, fabritseeritud või kontekstist välja rebitud teavet, et auditoorium ei teeks enam vahet õigel ja valel.

[9]Hansson, S. 2015. “Calculated Overcommunication: Strategic Uses of Prolixity, Irrelevance, and Repetition in Administrative Language”. Journal of Pragmatics, 84, 172–188.

[10]Andmed Statistast 2021. aasta ja USA kasutajate kohta.

[11] Reuters Institute Digital News Report 2021, lk 10.

[12] Bagrow, J., Liu, X. ja Mitchell, L. 2019. “Information flow reveals prediction limits in online social activity”.

[13] Reuters Institute Digital News Report 2021, lk 9.

[14] Madisson, M-L.; Ventsel, A. 2021. “Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach”. Routledge: London, lk 29.

[15] Eesti julgeolekupoliitika alused. 2017. Riigi Teataja.

[16] Pamment, J., Nothhaft, H., Agardh-Twetman, H., Fjällhed, A. 2018. “Countering Information Influence Activities: The State of the Art”.