Väljaõpe ja tegevused koos liitlastega

Käes on märtsi lõpp ja kõikjal on tunda kevade hõngu. Kui veel mõnda aega tagasi sai päeva alustatud ja lõpetatud pimedas, siis nüüd toimub kogu päevane tegevus päikesepaiste saatel. Eriti oluline on see minu jaoks just hommikuti, sest hommikujooks pimedas ei aidanud mul kuidagi päeva reipalt alustada. Nüüd saab aga juba hommikuvõimlemise ajal nautida kaunist päikesetõusu, mis annab kogu päevaks meeldiva laengu. Lisaks päikesepaistele on õues läinud ka meeldivalt soojaks. Enam ei pea kandma ei sooja pesu ega pakse kindaid, kui põllul põrkamiseks läheb, sest sel juhul kuumeneb lihtsalt üle ja kaob võimekus ülesannet korralikult tempokalt täita. Kuigi kevadine soojus on väga salakaval ning tihti soovitatakse veel riideid seljas hoida, on praktika näidanud, et las enne pigem hakkab seistes natukene jahe, kui tuul higisest kehast läbi tõmbab ning haigena kasarmus peab vegeteerima.

Läinud kuul oleme saanud teha nii pauku kui ka ehitada. Kuu alguses saime hakata kohe koos liitlastega barrikaade ning vaitõkkeid ehitama. Kuigi nii meile kui ka liitlastele oli see esimene kord midagi sellist teha, saime me sellega suhteliselt hästi ja sujuvalt hakkama ning tulemusega võib rahule jääda. Eriti suurt heameelt teeb see, kui arvatakse, et me oleme neid varemgi teinud ning küsitakse, kui tihti me neid barrikaade teeme. Küll oli liitlaste imestus suur, kui nad said teada, et me teeme esimest korda. Selline seik näitab ilusasti, kuidas on võimalik hästi organiseeritud tööga inimesi petta.

Tihe läbikäimine liitlastega on üldse viimasel ajal saanud suureks tavaks meie igapäevatöös. Läks vähe aega, kui peale barrikaadide ehitust jälle liitlastega kokku saime ning pauku tegime. Olime lubanud neile näidata raidtõkke tegemist ning seda me ka tegime. Tegu oli nn võlaga, mis sai kustutatud. Samuti saime kohe koos ka läbipääse rajada. Kui läbipääs sai suure pauguga rajatud, siis tuli liitlaste kord meile näidata, kuidas kerge vaevaga ja odavalt uksi ja seinu eest ära lasta. Taaskord sai kinnitust fakt, et lihtne ja labane füüsika on tihtipeale sama võrdväärne kui suur kogus lõhkeainet. Kuigi me ei kasuta selliseid lahendusi nagu nemad, on see siiski äärmiselt kasulik silmaringile, sest kunagi ei tea, mil just selline lahendus võib päästa päeva.

Lumi on ära sulanud ning ka jääd ei ole enam veekogude peal eriti palju näha. Kuna inimene ei suuda vee peal veel joosta, kuid veekogud tahavad ületamist, harjutasime tavalise silla ning jooksusilla ehitamist. Jooksusillaga saab luua jõeületuskoha, kui jalaväel on vaja vaikselt ja kiiresti üle jõe saada. Iseenesest ei midagi keerulist – puidust laudadest rada ühelt kaldalt teisele. Asja võib keeruliseks teha see, kui tasakaaluga ning jooksukiirusega pole kõige paremad lood. Et kuivalt üle jõe saada, tuleb mööda kitsast rada kiirest joosta. Mida kauem sa laudade peal oled, sest sügavamale vee alla lauad vajuvad ja seda suurem on tõenäosus saada märjaks. Meil vedas, olime kogu konstruktsiooni korralikult paika pannud ning kõigil õnnestus enamvähem kuivalt üle saada. Jalad saavad märjaks, seda ikka juhtub, kuid õnneks keegi vette ei kukkunud. Ise ütleks, et tegu oli ühe enim elevust tekitanud ülesandega, mida oleme siiamaani teinud. Risk, et midagi valesti läheb, oli suhteliselt suur ning keegi ei tahtnud olla see „õnnelik“, kel õnnestub varakevadine suplus ära teha. Ja ega need, kes kohe vigadeta üle said, ei teinud ootajate elu kuidagi lihtsamaks. Igatahes lõbus ning omajagu põnev tegevus.

Lisaks jooksusilla ehitusele, on pioneeride kohustus ehitada ka sildu, mis kannataksid kõvasti suuremaid raskusi kui seda on inimene. Sillast pidi autoga üle saama. Silda hakkasime ehitama täpselt nii nagu olime varem õppinud. Kuigi tööd kohe sujuvalt jooksma ei hakanud, saime tegevusplaani kiiresti korda ning tööd läksid libedalt. Küll valmistas väikeseid probleeme ebaühtlane materjalivalik, mis sundis kasutama natukene talupojamõistust ning lahendusi otsima. Õnneks on palju lahtise peaga inimesi ja lahendustest puudu ei jää. Kui sillaga ühele poole saime, kontrolliti ülesandele vastavust. Selleks sõideti masinaga sillale. Kõik arvutused olid tehtud õigesti ning sild ja masin jäid terveks. See et tekib väikeseid erimeelsusi tööde tegemises, on tavaline, kuid need unustatakse kiiresti ning midagi selle pärast tegemata ei jää.

Kõik, mida Tapa linnakus õppida annab, on suuresti selged. Ütleme oma armsaks saanud kasarmule, kuhu oli alati hea pärast pikka päeva põllul sooja tulla, nägemist ning sõidame Tapalt mõneks ajaks tublisti eemale. Kõik on omad asjad, mis poole aastaga on kasarmusse kogunenud, taas koju viinud ning proovivad ilma nendeta hakkama saada. Nüüd läheme metsa elama ning harjutame kitsastes tingimustes hakkama saamist. Õpime rajama kindlustusi ning kõike sellega kaasnevat. Päris täpselt ei tea veel, kuidas kogu see uus elukorraldus tööle hakkab, kuid loodame, et ilm ja muud tegurid soosivad meid. Mugavusest eemaldumine toob kaasa ka omajagu pingeid ning tuleb loota, et inimesed stressi sattudes ei tee midagi lolli. Iseenesest ongi hea, et me metsa kolime. Olimegi juba liiga lihtsa eluga, kus sai vabal ajal minna trenni, sõdurikodusse või jääda kasarmusse puhkama, ära harjunud. Kuigi tunded on vastandlikud, ootan mina seda omamoodi põnevat aega väga. Kevadtorm pole enam kaugel ning ongi paras aeg hakata end harjutama väiksema uneajaga ning pikemate intensiivsemate päevadega. Stressitaluvus ja stressis olles koostöö tegemine on siiamaani see, millele on minu arust ehk kõige vähem rõhku pandud. Eks seda saab nüüd paar viimast kuud enne reservi ning tsiviilellu tagasipöördumist lõbusalt harjutada. Kindlasti tuleb sellest taas üks õpetlik kogemus, mis hiljem kasuks on ja millele hiljem kunagi toetuda.