Pioneeride erialane tegevus – ehitamine, lõhkamine, demineerimine

Pärast jalaväetaktikat jõudis kätte aeg, mil sai tegema hakata seda, millele pioneerid spetsialiseeruvad. Algas PiEK ehk pioneeri erialakursus, mille käigus õppisime kasutama erinevaid tööriistu ning tegelema lõhkeainega. Kuna ise olen huvitatud igasugusest ehitusega seotud tegevustest, ootasin seda kursust väga. Just ehitamine ja sellega kaasnev lammutamine on see, mis tõi mind just pärast SBK lõppu Pioneeripataljoni edasi teenima. Samuti saavad pioneerid oma tegevusega koostööd teha koos teiste Eesti üksustega kui ka liitlasetega, mis on äärmiselt silmaringi arendav ja tuleb kasuks nii meile endile, kui ka teistele koostööpartneritele. Kursus oli oma ehituselt enamasti praktiline, kus kõige tähtsamad detailid räägiti klassis ning ülejäänud tuli kõik põllul selgeks teha.

Kursus algas esmalt erinevate tööriistade tutvustamisega ning õigete töövõtete saavutamine pidi kõigile selgeks saama. Kuna ise olen varem korduvalt mootorsaega tööd teinud, polnud mootorsae õppimine ja käsitlemine keeruline. Sama ei saaks öelda aga motopuuri kohta. Masina hooldusega seotud küsimused pole selle masina puhul probleemiks, pigem on selleks masinaga töötamine. Masin kaalub nii mõnegi kilo ja külmunud pinnasesse või betooni auku tehes võtab see mõne aja pärast korralikult läbi. Kuigi varem pole tunda olnud, et peaks vähe rohkem trenni tegema, siis nüüd oli küll üks asi kindel – jõudu on vähe. Seda viga saab parandada lihtsalt – rohkem tööd tehes. Lohutan end sellega, et ma pole ainuke, kel jõud otsa saab. Nii juhtub pea kõigiga. Kõige raskem selle kohapeal on tüdrukutel. Kogu see komplekt kaalub kokku pea sama palju kui nemad. Aga pole midagi teha. Tark pea ja kõva tahtejõud leiavad alati lahenduse.

Kursuse teise poole moodustasid lõhkeained ja nende käsitlemine. Teades, et mõnes riigis on improviseeritud lõhkeseadeldised (IED´d) väga populaarsed, lootsin ka ise pommi valmistamist natukene õppida. Kahjuks jäi see ära, sest meie kasutame tehase poolt tehtuid. Küll aga sai õppida erinevate miinide, mürskude ja granaatide olemust ning nende kasutamise põhimõtteid. Kui tead, kuidas asjad ehitatud on ja töötavad, on neid ka lihtsam vajadusel kahjutuks teha. Kahjutuks tegemist sai harjutada mitmel viisil. Kõige enam jäid meelde auto kastist lastes demineerimine ning lihtsalt õhku lastes.

 

Aga selleks, et üldse hakata midagi õhku laskma, tuleb kõige pealt istuda klassiruumis ja powerpoint´i tappes kõik asjad selgeks saada. Kui SBK ajal omandasime A-kategooria lõhkaja taseme, siis nüüd harisime end B-kategooria vääriliseks. Eesmärk oli vaid üks – sel viisil saab teha kõvema paugu, ehk isegi sellise, mis sarnaneb Hollywoodi filmidega. Kategooriat omandades, saime pildi ette, missugune kogus ainet mistahes materjalile kui palju viga suudab teha. Samuti sai selgeks, et lihtsalt lõhkeainet kuhugi toppides, ei saa kohe kindlasti soovitud tulemust. Isegi mitte siis, kui meie slõugani järgi kahtled ja topelt paned. Pauk võib ju kõva tulla, aga auku ega muid soovitud purustusi ei teki. Nii tekivad ainult purustused eelarvesse, sest asja tuleb korrata. Oma kategooriat tehes lasime õhku betoonist ning rauast konstruktsioone ning imiteerisime raidtõkke tegemist, kus tuleb lõhates puud kindasse suunda kukkuma panna. Selle lõhkamisega saime ka esmase janu korraliku paugu järele kustutatud. Tõeliselt lahe üritus, eriti kui pärast kaamera pealt ka ise plahvatust näed. Lives me ise plahvatust ei näe, kuna viibime ohutus kauguses, sest lööklainega lendavad killud väga kaugele ja keegi ei tahaks mõne metalli, kivi või puu killuga pihta saada. Igastahes väga kõva üritus.

Asjad läksid aga seda rada pidi, et juba järgmisel nädala sai jälle minna midagi õhkama. Seekord oli tegemist lõhates demineerimine. Kuna me ei võta meile tundmatuid ega viga saanud miine ega muud moona lahti, peame need ohtutuks tegemiseks õhkama. Sel viisil ei jää sellest midagi järele ning enam see mingisugust ohtu ei ohusta. Jällegi koht, kus pidi palju oma peaga mõtlema, sest midagi valesti tehes võib vigade likvideerimine olla äärmiselt vaevarikas. Kuigi see ei olnud eriti keeruline, oli see omajagu stressi tekitav. Srtessi tekitas enamasti kaasvõitlejate küsimus, kuhu ma nüüd oma kaamera panen. Seekord oli teada, et õhus hakkab palju rauda lendama ning kaamerast ilma jääda poleks tore, aga väga vahva oleks sellest üks hea kaader saada.

Oleks olnud väga loogiline arvata, et sellega meie paugutamised lõppav, aga ei. Veelgi enam, järgmisena tehti lõhkamine, mida oli võimalik oma silmaga ohutult näha. Meile korraldati näidislõhkamine. Õhkasime asju, mida me ei olnud veel õhanud. Lisaks saime näha, mida suudavad liitlased oma lõhkeainega teha. See õhkkond, mis lõhkamisel oli, meenutas seda päeva, mil esimest korda kooli minnakse või tehakse midagi, millest ammu on unistatud. Ma usun, et me võisime paista nagu väiksed lapsed, kellele sõjaväemasinaid näidatakse ja kes iga nuppu uurivad. Lihtsalt meeletu.

Kõige selle lõpuks, mis me juba teinud oleme, anti meile veel üks ülesanne, kõige reaalsem ülesanne, mida teinud oleme. Kui varem ei ole need harjutused olnud taktikalised, siis nüüd tegime asju täpselt nii nagu me seda tegema peaks. Kõik otsast lõpuni ise valmis ja kiiresti. Seda kõike tegime me ühe talvelaagri osana ning kõigist meie tegevustest pidi reaalselt kasu olema. Kui varem olen ma süüdanud põlema süütenööri, mille küljes on väikse põksu jagu lõhkeainet, siis nüüd sain initsieerida lõhkeaine, mille kogukaal on raskem kui mina lahingvarustuses. Tunda oli vastutuse raskust, et kõik õigesti läheks. Keegi ei tahtnud kõrgematele auastmetele ega meie tegevust uudistama tulnud liitlastele pettumust valmistada.

See, mida me nüüd tegime, hakkamegi nüüd suures plaanis edasi tegema. Õpime, uurime ja puurime kõike veel nii palju kui annab. Siiani on see olnud väga huvitav ja hariv. Praegu olen ma väga rahul, et ma olen pioneer ja teen seda pioneeri asja.

Kõik blogid