Esimene aastaaeg ajateenistuses

Kolmas ja neljas kuu teenistuses möödusid uskumatult kiiresti ning olid seejuures väga põnevad ja kaasahaaravad. Tänaseks hea mälestusena minevikku jäävad kuud tõi endaga kaasa nooremallohvitseride baaskursuse teise poole ja lõpu ning kauaoodatud erialakursuse alguse, millest ei jõua ära oodata, et Teile lähemalt rääkida! Alustame aga algusest:

Ümberasumine Tapale. NABK algus.

Pärast ümberasumist Paldiski linnakust Tapale algas mu teenistus mõnes mõttes algusest peale ning siinkohal ei pea ma silmas vaid oma uusi ülemusi ja kaasvõitlejaid, sest veel suuremat mõju avaldas alguses hoopis laiem keskkond, milles viibin. Nimelt on Tapal võrreldes Paldiskiga justkui kõik suurem, kõike ja kõiki on kordades rohkem. Seejuures oli kõige uskumatum oli minu jaoks esimesest päevast tõsiasi, et minu uues, ühes ainukeses kasarmuhoones oli meid võrdlemisi sama palju kuis Paldiskis kahe kasarmu peale kokku! Ka magalas oli olukord muutunud – võrreldes Paldiskiga oli meid seal mitu korda rohkem koos. Nii oli mul erinevalt Tapal teenistust alustanud sõduritest palju asju, millega seoses kibekiirelt ümber harjuda. Kiireks näitlikustamiseks toon välja neist ühe: asi, mida endalegi üllatuslikult taga igatsen on see, et ma ei kuule ega õpi enam igapäevaselt nii palju vene keelt. Kahtlemata hindasin ma võimalust, millest Paldiskis pooljuhuslikult osa sain peale 6 aastat koolis saadud teoreetilist keeleõpet. Kahju, et viimane sinnapaika jäi, kuid eks leian selleks tulevikus teisi võimalusi! See ja palju muud vajasid uues sõjalinnakus parajalt harjumist, kuid mis peamine – uues kohas oli väga palju asju, mida avastada. Alustades liitlastest ja nende tehnikast linnakus, sõdurikodudest ja raamatukogust ning lõpetades minu uue allüksuse – luurekompanii – järk-järgult tundma õppimisega. Armsaks saanud asju ja inimesi, kes Paldiskisse maha jäid oli rohkelt, kuid oli aeg eluga edasi liikuda.

Naised vormi 2018

Üks kõige suurepärasema eesmärgiga aktsioon, millele olen saanud ajateenistuse jooksul ka oma sümboolse panuse anda, oli augustikuu jooksul noortele neidudele kätte mängitud võimalus proovida, milline on elu ajateenijana. Aktsiooni raames said mii Tapal, Paldiskis kui mujal ligi 70 huvilist üle Eesti olla töövarjuks ajateenistust läbivatele sõduritele, saades praktilise kogemuse seoses kaitseväe elu ja oluga. Kogemus ei seisnenud pelgalt teenistujatega kaasa kõmpimises, sest nad said kanda meiega sama varustust, vormi ning osaleda tol päeval läbiviidud väljaõppes. Minu üksuses said nad kuulata kuidas minu rühma nooremallohvitserid said anda oma esimese lahingkäsu ja sümboolselt sooritada ajateenijatega koos ka ühe topograafiaalase testi. Kõige entusiastlikumad neidu said aga võimaluse võtta osa ka õhtusest ja varahommikusest rutiinist, jäädes väeossa tervelt 24-tunniks – ühesõnaga täispakett! Kõrvalt jälgides jäid julged neiud vinge kaitseväelise ööpäevaga enam kui rahule ning viimast tõestab tõsiasi, et enamus tüdrukuid, kes Tapal sõdurite elu uudistamas käisid, tulid töövarjupäevale kindla sooviga peale kooli lõppu ajateenistusse astuda! See teadmine annab usku ja alust arvata, et naiste osakaal kaitseväes on lähikümnendil märkimisväärselt kasvamas. Eestit kaitseme ikka üheskoos!

Lõpetuseks tahan väljendada austust neidude suhtes, kes oma töö- või/ja suvevaheajast võtsid aja, et tulla kaema sõdurielu. Veel suurem austus nende suhtes, kes laskuri baaskursuse lõpurännaku meiega kaasa tegid. Olete tegijad ning ootame Teid tagasi!

Üksuse esindusmees- kes ta on, mis on tema roll ja võimalused?

Olles varasemalt seisnud aastaid Eesti noorte huvide ja õiguste eest nii kohalikul kui riiklikul tasandil, soovisin saadud kogemusi ja endale omast pealehakkamist ka kaitseväes esimesel võimaluse rakendama hakata. Nii kandideerisin Tapale jõudes ja seal teenistust jätkates rühma esindusmeheks. Viimase ülesanneteks on näiteks rühma nõustamine, esindamine ja ettepanekute kogumine teenistusega seotud küsimustes. Rolliga kaasneb teenistuslikust vaatevinklist väga palju võimalusi – tänaseks olen saanud anda väärt tagasiside nooremallohvitseride baaskursuse eest vastutanud pataljoni ja rühma juhtkonnale. Usun, et säärane vahetu tagasiside on kaitseväes oluline, sest näen ise kõrvalt kuidas tänu konstruktiivsele tagasisidestamisele paraneb väljaõppe kvaliteet, tagades kõikide osapoolte motivatsiooni päev-päevalt veel enam entusiastlikumalt edasi tegeleda! Tagasiside pole aga ainus vahend, millega esindusmees väljaõpet parandada saab – sinna juurde kuulub ka rühma dokumentatsiooni, igapäevamurede ja -rõõmude eest seismine. Tänu meie tegutsemisele jõuavad viimased oluliselt kiiremini kõrgemale tasandile ning probleemide kiire lahendamine ei saa jääda vahetu ülema tegutsemise taha, jagades seejuures ka töökoormust. Vaadates täna otsa veel kaheksa kuud kestvale teenistusele, olen võtnud südameasjaks tagada Tapal teenivatele kaitseväelastele parem arstiabi kättesaadavus ning võtnud enda peale ka mõne uue traditsiooni juurutamise allüksuses. Rõõm on kõrvalt näha, et esindusmeeste hulgas on nii endisi õpilasesindajaid kui ka uusi tegijaid, neidusid ja noormehi. Nii julgen väita, et rolliga kaasnevad kogemused on vastutust iga kell väärt!

Nooremallohvitseri baaskursuse lõpp

Septembrikuu lõpus sai piduliku lõpu pioneeripataljoni eestvedamisel läbiviidud nooremallohvitseride baaskursus. Nii õppisime pioneeride korraldatud kursusel samu, üksuse juhtimiseks vajalikke teadmisi koos tagalapataljoni, õhutõrjepataljoni, suurtükiväepataljoni ning pioneeripataljoni sõduritega, käies teineteisega ka vahetult õppes läbi, suurendandes oluliselt brigaadi ühtekuuluvust. Nooremallohvitseride baaskursuse luurekompaniis kujutas endast aga põhiliselt üht kuuenädalast proovilepanekut, kus omandasin tulevase allohvitserina jaoülemale omased üldteadmised ja -oskused. Kuna aega kursuse läbiviimiseks oli ligi poolteist kuud, omandasin seejuures veel praktilisi teadmisi jao juhtimisest ja taktikast, meditsiinist ja sidest. Ei puudunud ka teadmisete omandamine pioneeriasjandusest, saades läbi põhjaliku õppe A-kategooria lõhkajaks. Allüksuse relvadest õppisime kasutama säärast relva nagu seda on 7,62 mm kuulipilduja MG3. Nagu arvata võite, oli see protsess väga-väga vinge! Mida kursuslasena tundsin oli see, et väga suurt rõhku pandi õpitu praktilisele harjutamisele ning ma väga pooldan säärast lähenemist. Nii õppisime baaskursusel mitmeid jaorünnaku ja -kaitse drille, saades esimesed ristsed meeskonna juhtimises keset sõjatandrit, mis lisas pealtnäha lihtsale ülesandele mitu ebastabiilset dimensiooni juurde. Külma närvi hoidmine ja vastavalt drillile käitumine sai justkui lihasmällu kodeeritud! Kursus oli vinge ning pani meid väga proovile – enese ja kaasvõitlejate tundma õppimine stressirohketes olukordades oli põnev ning laiendas silmaringi. Möödunud kursusest on nii inimese kui sõdurina väga palju kaasa võtta. Nii soovitan kindlasti kõigil kes ajateenistusse tulevad, kindlasti võtta “täispakett” ehk tulla kas juuli- või jaanuarikutsena! Need oskused ja teadmised kuidas inimesi juhtida ja asju planeerida tulevad igal juhul kasuks! Suure üllatusena tuli mulle teadmine, et pälvisin NABK kursuse lõpurivistusel ka Pioneeripataljoni kompanii parima õppuri tiitli. Olen selle märkamise eest asjaosalistele väga tänulik. Möödunud kursusest on meil kõigil õppuritel erialakursusele väga palju kaasa võtta!

Erialakursus on alanud!

Olles tulnud kindla tahtega Tapa sõjaväelinnakusse, et siin omandada luurajaks olemise vajalikud teadmised ja oskused, lasi erialakursus end algul veidi teise kursuse arvelt oodata. Julgen väita, et viimase kätte jõudes muutus nii üksus kui selle juhtkond veidi enam ärevaks, sest juba nooremallohvitseri baaskursuse ajal, mil meile eesootavat kursust tutvustati, mainiti ära, et alles siis “hakkab juhtuma” ja “läheb lõbusaks”. Nii ka oli.

Rääkides nüüd põgusalt mu suurepärase üksuse eripäradest, siis luurekompaniis on nendeks kindlasti instruktorite rohkus, mis tagab üksikvõitlejale rohkem võimalusi katsetamiseks, teooria praktikasse panekuks ning pidevat, konstruktiivset tagasiside. Seetõttu peame lähtuma põhimõttest, et kuna meisse panustatakse rohkem siis meist ka oodatakse oluliselt rohkem kui mõne teise üksuse võitlejatelt – vastutus on suur ning meie motivatsioon peab olema vähemalt sama suur. Eripäraks on ka see, et luuraja peab teistest väeliikide võitlejatest oluliselt paremini tundma ära kõikvõimalikes olukordades militaartehnikat, selle võimekust maastikul ja standardrelvastust. Need, tänaseks “unepealt” teadmised on üks kindel asi, mille üle uhked oleme. Ennastki paneb nüüd vahel imetama, et tean neid nõnda hästi!

Kes on keskmine luurekompanii ajateenija? Kindlasti võiks olla potentsiaalsel LuKo (loe: Luurekompanii) ajateenijal varrukast võtta kogemus noorkotka/kodutütre/kaitsellitlasena või/ja olla suur asjahuviline, sest oleme seal kõik omamoodi militaarfriigid koos! Viimast tõestab ka tõsiasi, et tänases koosseisus leidub pea kõikide Kaitseliidu malevate liikmeid. Huvitav fakt on ka see, et meie seas on palju rahvatantsijaid, mis kummutab taaskord müüdi, et viimane pole mingi trenn – vastupidi – see teeb just jalad väga tugevaks, et pikkadel rännakutel, mida jagub ka metsalaagritest tagasi tulekuks, vastu pidada! Lisaks minule käivad kaks rühmakaaslast nädalavahetuseti ka rahvatantsu trennis, eesmärgiga jõuda peale teenistust suvel suurele tantsupeole. Hoidke meile pöialt!

Operatsioonid on meil üldiselt pikad ja kurnavad, kuid viimase tasakaalustamiseks on meile usaldatud ka eriseadmeid, millega saame oma üksildaselt riskantset elujärku maastikul veidi parandada. Mis veel – vaatamata sellele, et oleme väike üksus, oleme tulejõu poolest väga heal järjel ning vaat et ekvivalentsed endast mitu korda suuremate üksustega. Seega tuleb lihtsalt ise kõva mees olla, sest vahendid oma raske tööga hakkama saamiseks on meile tagatud. Mõeldes mobiilsusele, siis see on samuti tagatud läbi lakkamatu kondimootori ja paremal juhul eriotstarbeliste sõidukite!

Kokkuvõtteks on luurekompanii sõdur üldiselt, nii nagu teiste väeüksuste sõdurid heas füüsilises vormis, avatud meele ja kõrge pingetaluvusega loovad mõtlejad. Usun, et kui sõduril on need omadused olemas või on nõus nende väljatöötamiseks endast väga palju andma, on ta Luurekompaniisse väga oodatud!

Lahtiste uste päev Tapa linnakus 7. oktoobril. Pildil luureüksuse võitleja
Foto: 1. Jalaväebrigaad / Ivan Birjukov.

Oktoobrikutse ehk minu sõdurid

Ootamatult kätte jõudnud sügis ja porikuu tõid endaga Tapa linnakusse kaasa pea 400 uut õpihimuilist sõdurit. Nende noorte meeste ja naiste saabumist oli kõrvalt päris põnev jälgida, sest see oli meie, kui juulikutse sõdurite jaoks murrangulise tähtsusega sündmus. Seda seetõttu, et varsti hakata ise (rohkem) kogenud teenistujana justkui mentoriks, et nendest noortest, kelle rohked bussid korraga linnakusse tõid, õpetada välja suurepärased võitlejad. Nii jõudsid minuni senisest veel enam kolonel Vahur Karuse lausutud sõnad brigaadi rivistustelt, milles rõhutas vastutust, mis meile sõdurite saamisega riigi ees langeb. Sisuliselt tähendavad lähikuud minu jaoks teenistuses nüüd seda, et oktoobrikutse sõdurid läbivad laskuri baaskursuse ning minu juulikutse tulevased allohvitserid ja autojuhid samaaegselt erialakursuse, et siis juba määratud ajahetkel algaval allüksuse kursusel kokku saada ning hakata iseseisvalt oktoobrikuu võitlejaid vastavalt väeosale erialaselt edasi välja õpetama. Ootusärevus on seejuures suur. Tasub ära mainida, et nüüd oktoobris teenistusse asuvatest sõduritest tuleb Luurekompanii üksusesse võrreldes teiste üksustega väga vähe reakoosseisu võitlejaid, sest on põhirõhk juulikuus linnakusse jõudvatel nooremallohvitseridel ja autojuhtidel. Nii võiks ju arvata, et vähem sõdureid tähendab vähem tööd, kuid üksuse eripärade tõttu on eksimisruumi veel vähem ning peab andma endast veel rohkem, et olemasolevatest vahenditest voolida vähese ajaga valmis väga hea meeskond. Tahtjaid tõotab üksusesse olla väga palju ning seetõttu peavad uued tulijad näitama üles äärmist südikust ja teotahet, et ennast Luurekompaniis proovile panna.

Kutsealuste saabumine 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakusse. 02.10.2018

Foto: 1. Jalaväebrigaad / https://pildid.mil.ee/index.php?/category/58998

Selleks korraks kõik. Järgmises sissekandes saab lugeda juba erialakursuse lõpusirge kohta, mis saab kahtlemata olema väga põnev ja katsumusterohke, sest ees ootab 130+ kilomeetri pikkune seersandirännak!

NB! Sõdurilehe 17.10 numbrist saab lugeda nii minu kui Luurekompanii ülema abi nägemust ja mõtteid seoses luurekompanii olemusega – haara kindlasti lehe järele või loe reportaaži veebis!

Kõik blogid