Erialakursus Jõhvis Viru jalaväepataljonis

SBK, esimene osa ajateenistusest on nüüdseks läbi. Pärast rännakut ja SBK lõpurivistust ootas meid ees kolimine uutesse üksustesse. Kogu oma varustusega mööda Tapa sõjaväelinnakut minnes oli tunne nagu kõik algaks uuesti – tulid uued inimesed, teised tavad ja ülesanded. Oma üksuse juurde jõudnud ja kergem tutvus tehtud, tuli teade, et lähtuvalt oma erialast jaos, ei ole minu erialakursus mitte Tapal, vaid ette tuleb võtta teekond Jõhvi ning laiapõhjalisem tutvus oma jao ja rühmaga tuleb edasi lükata. Kui alguses valitsenud ebameeldivustunne kõrvale jätta, oli tegemist minu jaoks väga toreda sõnumiga. Ma olen alati tahtnud näha, milline on elu teistes väeosades ja teada, mida tunnevad teised ajateenijad, kes täidavad oma kohustust väljaspool Tapa linnakut.

Õnneks ei läinud ma Jõhvis asuvasse Viru jalaväepataljoni Tapalt päris üksi. Minuga tulid kaasa mitmed kaasvaõitlejad, keda paremini või halvemini teadsin. See tegi Eesti teises otsas elamise natukene kodusemaks. Kuna Jõhvi elamistingimustest polnud mul vähimatki ainu, arvasin, et kindalsti on seal elu kõvasti kehvem, meenutades nõukogude aega ja ainult eesti keeles võib suhtlus vähe kitsaks minna. Kohale jõudes ei osutunud üksiki eelarvamus tegelikkusega kooskõlas olevaks. Tegelikult on väike Jõhvi sõjaväelinnak suhteliselt moderne ja ei jää grammigi Tapal olevast maha. Igasugust viibimist Jõhvis meenutan äärmiselt meeldiva tundega. Kogu see olemine oli väga kodune, distsiplineeritult vaba ja kõik käis täpselt nii nagu eesmärgiks oli seatud. Kogu seda viibimist ja õppeprotsessi Jõhvis iseloomustabki kõige paremini termin „eesmärgipärasus“, sest kogu tegevus kursuse ajal tugines vaid paarile kindale punktile ja muud tegevused ei olnud pioriteetsed.

Olles Jõhvis, jõudsid kätte jõulud. Jõuludeks ja uueks aastatks lubati meil puhkama minna. Kuna ma ei ela ei väeosa läheduses ega Tallinnas, läks Jõhvist koju saamine parajaks katsumuseks. Et üldse koju saamine kuidagi võimalikuks muuta, tuli kõigepealt Tallinna sõita. Tallinna bussi peale astudes, ei olnud aru saada, et tegu oleks tsiviilinimesi vedava bussiga, sest vaid mõni üksik reisija ei kandnud vormi. Pärast mitut tundi sõitu sai “tunne Eestimaad” rännak läbi ja hilisõhtuks jõudsin koju.

Kuna ma olen SBK ajal väga palju väljas käinud, ei tundud järjekordne väljaluba kuidagi erilisem. Isegi tavalise kahe päeva asemel olnud 10-päevane pikkus ega 23. detsember ei andud sellele erilist ekstraväärtust. Samas tuleb tunnistada, et jõulud kodus veeta on kõvasti parem tunne, kui seda sama kasarmus teha. Mõnes mõttes on jõule kasarmus vastu võtta isegi meeldejäävam kui kodus, sest ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes olid jõulude ajal kasarmus ja kavatseks seda uuesti teha. Jõulude ja aastavahetuse vahelise aja veetsin ma rahulikult kodus laiseldes ja suuresti mitte midagi tehes. Kuna ma olen päevast päeva ümbritestud inimeste ja lärmiga, oli mu ainus soov nautida vaikust seda rikkumata. Paar päeva vaikust nautinud, võis minna uuesti inimeste sekka ja vaadata üle sõbrad, keda pole pikka aega näinud ja kes õpivad nagu mina, kui ma poleks ajateenistuses.

Võiks ju arvata, et kuuldes oma sõprade edust, langeb motivatsioon kasarmus istuda ja metsas põrgata, aga kõik läks vastupidi, motivatsiooni tule kuhjaga juurde, tahe asju võimalikult korralikult teha muutus mu ainsaks eesmärgiks ja korra tekkis isegi mõte, et oleks pidanud ikkagi 11 kuu peale tulema. Kogu jutuajamine ja sõpradega koos olemine, andis mulle sellise laengu, et edasist kursuse väljaõpet ootasin ma veel suurema põnevusega.

Põnevus koos uute tegemistega ei lasknud ennast kaua oodata. 1. jaanuar oli see tore päev, mille õhtuks pidi uuesti kasarmus tagasi olema. Tagasi kasarmus olles, tuli hakata kohe tegema ettavalmistusi, et minna kohta, kus sa kõike õpitut reaalsest praktikas järele proovida – metsa. Elu metsas jätkus täpselt sama moodi nagu see oli läinud Jõhvis linnakus sees olles. Laager polnud küll kõige lühem ning ilm mängis ka oma mänge. Sellest ei olnud hullu midagi, sest võttes kõike mõistusega ja kohanedes olukorraga ei tee see -20 kraadi ka eriti midagi peale selle, et nati jahe on. Külm ja tuul võis ju ebameeldiv olla, aga hoides meeleolu üleval, tundus kõik lõpuks suhteliselt lihtne.

Nüüdseks on minu erialakursus läbi saanud ja ma ühinesin taas oma õige üksusega. Nägin jälle inimesi, keda polnud kaua näinud ja kellest puudust tundsin. Kalendrisse vaadates tundub see aeg, mil ma eemal olin, päris pikk, kuid samas läks see aeg äärmiselt kiiresti. Seda kiiremini on aeg läinud, kui hakata mõtlema, et kohe-kohe on pool ajast juba läbi ja kibekiire kevad on alles ees.

Igatahes, praegu ma naudin aega kaitseväes. Ootan suure huviga Kevadtormi ja kõike, mis edasi hakkab juhtuma. Minul on motivatsioon kõrge ja on tahe saada veelgi paremaks, et võtta kõik, mida riik mulle pakkuda suudab. Loodan, et ka kõik teised ajateenijad on rahul oma valikutega ja soovivad läbida järelejäänud aja endast maksimumi võttes.