Elu enne reameheks saamist

Kes olen, kust küll tulen?

Selleks, et armsad lugejad minu lauseid veidi paremini mõistaksid, alustan põgusa tutvustusega. Olen 19-aastane Maarjamaa pealinnast pärit noormees ning lõpetasin tänavu ajaloo ja õiguse aluste õppesuunal 32. keskkooli. Keskhariduse omandamise kõrvalt panustasin suure osa vabast ajast riigi hariduspoliitika parendamisele, olles tegev kooli õpilasesinduse juhtimises ja Eesti Õpilasesinduste Liidu töös. Vähemalt sama tähtis oli mulle ka Rahvakunstiselts Leigaritega nii kodu- kui välismaal eestlaste rahvapärimuse tutvustamine, jagades tuhandetele osakest meie kultuuriliselt rikka rahvuse pärandist. Nii mu eluaastad möödusid ning vaatamata loetletud hobidele kasvas minus huvi riigi julgeoleku ja -poliitika vastu. Riigikaitseline debatt oli mulle juba varem tõsist huvi pakkunud, kuid järk-järgult hakkasin selleks rohkem võimalusi otsima. Nii osalesin näiteks 2017. aastal sõpradega Presidendi Väitlusturniiril, kus lõppvooru teemaks oli intrigeeriv “Võrdõiguslikkusesse uskuv Eesti naine peaks minema vabatahtlikult ajateenistusse.” Edukas sõnalahing nõudis põhjalikku ettevalmistust ning tänu millele sain riigikaitse haardega senisest enam sina peale. Eriti põnev oli korraga väidelda nii riigikaitseliselt meelestatud neidude kui ka isikliku seisukoha vastu! Veel enam – sooviga end kooli kõrvalt erialaselt rohkem täiendada, astusin Eesti NATO Ühingu ja Kaitseliidu Toompea malevkonna liikmeks. Kõik need otsused lõid hea eelduse alustada nii vaimse kui füüsilise ettevalmistusega 11-kuuliseks teenistuseks.

KRA arstlik komisjon

Ajateenistuse minek ei tulnud mulle kaugeltki ootamatult, nähes seda kui ilmselgelt sammu juba põhikoolis käies ja noorkotkas olles. Nii esitasin kerge südamega jaanuarikuus taotluse astuda vabatahtlikult teenistusse ning kiire vastus Kaitseressursside Ametilt andis teada, et arstlik komisjon ootab mind aprillikuus. Olles entusiast riigikaitse valdkondades, jagasin otsust muuseas klassikaaslastele, kellest kolmega justkui näkkas ning kelle taotlused leidsid samuti lähinädalatel tee komisjoni lauale. Selgus ka, et huvid on meil suuresti samad, sest päris mitmel juhul oli eelistuseks juulikutse Vahipataljonis. Põhjuseid oli mitmeid: soovisime tutvust teha sõjaväepolitsei erialaga ning Miinisadamas koos sõduri baaskursusega pakutav näis hiiglama huvitav ja põnev. Nii jõudis, tasa ja targu, kätte varahommik komisjonis ning mäletan, et jäi üle vaid imetleda Narva mnt komisjoni töö efektiivsust. Tasub ära märkida, et jõudsin muretult peale lõunat Mustamäele koolitundidesse teadmisega, et minu teenistus algab neljandal heinakuu päeval Vahipataljonis.

Riigikaitseõpetus ja laager Kloogal

Keskkoolis sain kahel järjestikusel õppeaastal osa riigikaitseõpetusest, külastades muuhulgas mitmeid väeosasid, Sõjamuuseumit, Kõrgemat Sõjakooli ja tähtsamaid riigiasutusi. Abituriendina avanes mul ka võimalus suunduda peale matemaatika riigieksamit linnast välja laagrisse end “välja elama” ja vahvas seltskonnas riigikaitselisi teadmisi-oskusi omandama. Veetsime Klooga harjutusväljal põneva nädalavahetuse ning tutvusime jaoülematega, kes olid tollel hetkel Kalevi JVP jaanuarikutse peatsed drillseersandid. Toimunud töötubades saime tänu häid nippe kuidas peatselt algavas teenistuses paremini hakkama saada. Siinkohal tänan Kalevi JVP veeblit Ivo Kaske ja 32. keskkooli riigikaitseõpetaja Rene Rässat, kes korraldasid Kloogal nõnda eduka ja põneva laagri.

Võidupüha paraadil

Tänu Kaitseliidu Toompea malevkonda kuulumisele avanes mul juba enne teenistust võimalus saada osa mitmetest riigikaitselistest aruteludest, laskelaagrist ja kõige neist uhkem  – Võidupüha paraadist! Paraadile eelnenud nädalatel harjutasime õhtuti tundide viisi rividrilli ja taktsammu käimist. Võiks ju arvata, et viimasel pole eestlaste rahvatantsu põhisammudega suuremat pistmist, kuid tuleb välja, et vajaduse korral on suur abi vahetussammust. Õigesti sooritades võib sõdur sellega oma kogemata taktist välja läinud sammu hetkega tagasi paika saada, et kogu karp jälle, seejuures märkamatult, kenasti takti kõnniks. Nii, peale kooli lõppu riviplatsil ja elus õiget rütmi otsides mööduski mu varasuvi kole kiirelt – märkamatult jõudis kätte aeg pidada maha uhke Võidupüha paraad. Rõõmustaval kombel ei saanud ka seal rahvapärimusest ei üle ega ümber. Ühe näitena mängis veel viimase ettevalmistuse ajal üks kaasvõitleja akordionil mulle rahvatantsu trennidest liigagi tuttavaid viisijuppe. Mõju oli sellel kahtlemata positiivne, sest see eemaldas nii mul kui paljudel teistel üleliigseid pinged, saates ka tülikad vihmapilved mujale ning tänu millele sai võimas paraad peatselt alata. Siiani veidi sürreaalne, kuid juhtuski nõnda, et marssisin (juba enne ajateenistust!) uhkelt mööda Vabariigi Presidendist. Rühmavanem Janar Randväli ja malevkonna pealik Ilmar Raag, olge tänatud. See oli võitlejatele tõesti võimas kogemus.

Koostöö Verekeskusega

Seoses aprillikuus meedias levima hakanud üleskutsega, mis käsitles verevarude vähenemist, korraldasin spontaanse aktsiooni “Tallinna noorte doonornädal”. Algatuse idee oli teha veredoonorlus jätkusuutlikumaks, suunates sellele üha enam noori ja terveid kaasmaalasi. Koostööd tegin seejuures Regionaalhaigla Verekeskuse arendusjuhi Ülo Lompiga, kelle juhtimisel korraldasin Vabaduse Väljaku doonorpäevi ning käisin koos kaasblogija, reamees Käguga, kes muide oli gümnaasiumis mu armas klassiõde, Maakaitsepäeval uusi doonoreid värbamas. Rääkides doonorlusest, ei saa jätta mainimata, et mulle tõesti meeldib verekeskuse hüüdlause „ka doonor on riigikaitsja”. See kannab ensas juhtmõtet: doonorlus on lihtsaim viis anda panus riigi julgeolekusse, sest inimesed ei vaja kaitset mitte ainult sõjas ja katastroofides, vaid ka Eesti haiglates. Nii jäin verekeskuse juurde nõu ja jõuga appi ning mu järgmine plaan on korraldada 1. jalaväebrigaadi doonornädal, et meie ajateenijad ja tegevväelased oleksid veel suuremad riigikaitsjad.

Selleks korraks minu poolt kõik. Järgmises sissekandes tuleb juttu juba ajateenistusse asumisest, laskuri kursusest, Kõrgema Sõjakooli katsetel käimisest ning paljust muust põnevast.

Kohtumiseni!