Ajateenistuse esimesed kaks kuud ehk kuidas see kõik küll alguse sai

Kauaoodatud Vahipataljoni… külastus?

Ajateenistus sai põneva alguse juuli esimesel kolmapäeval Mustamäe linnaosas, kust väljus buss Põhja-Tallinna suunas, et panna väärt algus 11-kuulisele mõõduvõtule iseendaga. Olin toimuva pärast elevil ning rõõm oli seejuures kohata ammuseid tuttavaid! Bussis algas tulevaste kaasvõitlejatega spontaanne esmane tutvumine ning mäletan, et sattusin istuma varem õigusteadust õppinud nimekaimu kõrvale. Siinkohal tervitan härra reameest! Väeossa kohale jõudnuna näitasime ette oma kaasa toodud varustuse ning suundusime med. järjekorda, et puukentsefaliit üht õiget võitlejat tülitama ei hakkaks. Samal ajal anti edasi teade, et uusi teenijaid on väeosas mõni isegi liiga palju. Nii pakuti neljale võitlejale eksklusiivset võimalust jätkata oma vastalanud teenistust Kalevi Jalaväepataljonis. Miski minus tollel hetkel ütles, et on ainuõige tõsta üles oma käsi ning edasine on juba ajalugu. Minu järel tõstsid usalduse märgina viivitamatult käe ka sõbrad gümnaasiumist, misjärel suundusime ülemate juurde oma ümberasumist vormistama. Tund hiljem oli meile juba tellitud auto sõiduvalmis ning kõigile osapooltele ootamatu teekond Paldiskisse võiski alata.

Kaitseliidu malevlasest Kaitseväe kalevlaseks

Olles teinud oma senise elu kõige spontaansema otsuse, suundusin Paldiskis asuva väeosa poole teatava närvikõdiga, kuid tagasi mõeldes oligi just see mul algselt Vahipataljoni jõudes puudu. Kirjutasin koheselt otsusest ka vanematele ning nad uskusid samuti, et ju on mu sisetundel õigus.

Kohale jõudnuna algas mulle kibekiire dokumentide, varustuse ja rõivaste väljastamine, sest mu uutel rühmakaaslastel oli teenistus kaks päeva varem alanud ning kõik nimetatu oli juba ammuilma lõpule viidud. Nii oli minu esimeseks proovikiviks kibekiire kohandumine ning jõudmine pidevalt arusaamani mis mu ümber õieti toimub. See tähendas aga julgeid samme senise mugavustsooni piiridest väljaspoole. Õnneks ei olnud viimane mulle probleemiks kuna läksin teenistusest kõike muud kui mugavust otsima.

Kogu selle teatava segaduse ja melu keskel üllatas mind kõige enam tõsiasi, et olin sattunud ühe oma sugulase ja mitme hea tuttavaga ühte rühma. Kui väike see Eesti ikka on?! Hiljem selgus, et kõrvalkompanis on veel üks mu sugulane ning hakkasin veel enam mõtlema tõenäosuse üle, et kolm sugulast satuvad samal aastal samasse pataljoni aega teenima.

Mainin uhkelt ära, et mu rühmas oli samuti kaks agarat, spordiarmastajast tarka naisajateenijat. Erinevalt kaasvõitlejatest polnud rühmakaaslastest naissõdurid mulle nähtusena midagi uut, pigem harjumuspärane juhtum, sest ka Kaitseliidu malevas oli mul neid olnud paras käputäis. Tagasi mõeldes olid need kanged neiud Kalevis väga heaks tasakaaluks noormeeste karjale, olles seejuures nii mulle eeskujuks nii oma suhtumise kui ka tulemuste poolest. Naised vormi!

Uued praktilised teadmised ja oskused

Rääkides nüüd lähemalt väeosas alanud väljaõppest, siis vaat et viivitamatult sai alguse sisekorra ja algava teenistuse ülesehituse kaardistamine, et saaksime kõik oma uuest ühiskondlikust rollist ja vastutusest üheselt aru. See on ju esmatähtis, kas pole? Viimast vürtsitas nädalast-nädalasse väldanud relvaõpe, mille jooksul käisime korduvalt paksus metsas ja palaval põllul taktikaliselt maad avastamas. Väljaõppest ei puudunud ka uute esmaabi- ja topograafiaalaste teadmiste kogumine, mille praktilist kasutegurit tsiviilmaailmas nägin varakult ette, suhtudes õppesse veel enam innuga. Juhtimiskogemust sai omandada läbi jaoülem ning rühma vastutav olemise, tagades ainuisikusliselt oma üksuse isikkoosseisu õigeaegse kohaloleku ja ülesannete täitmise. Samuti koostöö harjutamine võhivõõrastega kuniks teadsid neist pea kõike. Iga päev tohutult palju uusi teadmisi kõigest mu ümbr. See oli väga põnev! See pidev ja põnev õppimine kinnistas mulle veel enam tahet asuda tulevikus tööle ohvitserina! Võimalus sõdurite juhtimiseks anti võimalikult paljudele, mis tagas olukorra kus pea kõik julgesid (ja tahtsid!) kursuse lõpuks ~30 sõduri ees kogu vastutuse enda õlgadele võtta. Igati positiivne!

Väljaõpe aga jätkus – erinevate liikumisviiside, käemärkide tähenduste ja kauguste määramise eksamid said juba enne kolmandat nädala algust tehtud. Tempo oli seejuures kiire, väljaõpe struktuurilt väga loogiline.

Laiemalt aitas loogilisus kaasa ka paljule muule – kasvasime rühmaga läbi jooksvalt tekkinud sisenaljade ja meiega ühist eesmärki sihtiva juhtkonnaga kiirelt kokku, olles kogu pataljonile distsipliini ja edukate tulemustega eeskujuks. Muide, see eeskujulik käitumine sai pataljoni juhtkonna poolt ka märgatud. Nimelt võimaldati ajateenijatele õhtuti auditooriumis jalgpalli MM-i ülekannete ühisvaatamine. Melu oli seejuures suur, mängud ülipõnevad ja poolehoidjad tulised. Kahtlemata jäävad need ajateenistuse õhtud vutifanaatikutest sõprade keskel kauaks meelde! Tegelikult motiveeris see enese kätte mängitud preemia meid veel enam pingutama, viies üldise moraali väeosas lausa lakke. “Kuidas küla koerale, nõnda koer külale. “

Kõrgema Sõjakooli katsed

Kauaoodatud ja mu senise elu ühed tähtsamad katsed toimusid juulikuu keskel lämbepalavas Tartu linnas. Suundusin sinna varahommikul koos kalevlasest rühmakaaslasega, kes sarnaselt minule planeerib tulevikku ja karjääri kaitseväes. Jõudes siis päikselisse Tartu linna, ootas Sõjakooli uksel pikk järjekord ajateenijaid, keda oli kohale tulnud kaugelt ja tõesti rohkelt. Nii võtsid katsetele tulijaid uksel vastu kooli tänased kadetid, kes tegid alustuseks huvilistele tuuri õppehoones, suunates meid vastavalt päevaplaanile nii infotundidesse, vaimsete võimete testile kui ka erialavestlusele õppejõududega. Viimasel sain rääkida oma taustast seoses riigikaitsega, ambitsioonidest ning päevakajalistest temaatilistest probleemidest js ideedest. Kõik nimetatud oli üles ehitatud ja esitatud mulle väga huvitaval moel, mille säärast polnud ma teistes kõrgkoolides kohanud. Üldfüüsiline test oli mul selleks hetkeks väeosas sooritanud ning selle asemel sain võimaluse uudistada linnas, mis mulle tohutult meeldib ning alati tagasi kutsub! Liikudes nüüd ajas paar nädalat edasi, siis nimetatud katsed sooritasin väga headele tulemustele ning jään ootama järgmise õppeaasta algust, et õpingutega algust teha!

Paldiski linna suur juubel

Heinakuu keskel tähistas Lääne-Harju vald Paldiski linna 300. sünnipäeva. Kuna linn asub meie kalevlaste “linnakust” vaid hommikujooksu kaugusel, paluti meie võitlejaid appi sündmust korraldama ning võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu. Nii aitasime linnas turvalisust tagada läbi liikluskorralduse (väga põnev praktiline kogemus) ning olime nõu ja jõuga korraldajatele jooksev abikäsi. Lisaks sellele võimaldasime huvilistel sõita elamustiir PASI soomukiga! Tänu rahva seas aja veetmisele tulid meie juurde mitmed külalised nii kaugemalt kui lähemalt, et tänada meid ajateenistusse minemast ja linnale abiks olemise eest. Kõige selle juures pean tõdema, et varasemad sündmuste korraldamised tulid kogemutena väga kasuks, mistõttu haarasin initsiatiivi, et sündmus parimal moel õnnestuks.  Suur linnapidu möödus õnnestunult ja rahulikult. Umbes nii nädal hiljem sain kaasvõitlejatega valla poolt tänatud, mis oli väga armas. Veel enam – päev hiljem sain korraldusliku abi eest rivistusel Kalevi JVP ülemalt vallavanema ettepanekul pataljoni ülema mündi. See tuli tõelise šokina ning olen osapooltele tehtu märkamise eest tänulik! Tasub linnapäevade kohta veel ära märkida, et tähistama oli tulnud palju rahvast ning rõõm oli näha, et Paldiski on säärane kogukonnakeskus!

Mõtted seoses laskuri kursuse olemusega

Arvan, et väljaõpet käsitlevat lõiku lugedes võis lugejale tunduda, et tempo oli teadmiste omandamisel mahu ja ajafaktori mõttes kiire. Nii see tõesti oli. Võrreldes sõduri baaskursusega (SBK), mis on kasutuses veel vaid mõnes eraldiseisvas väeosas, on laskuri kursuse väljaõpe tempolt ja mahult kõvasti kiirem ning seda suuresti väljaõppetsükli lühendamise tõttu. Õpe toimus senisest enam, seejuures pendeldamata, üksiksõduri teadmiste omandamisest jao- ja rühmatasemeni jõudmiseni. Usun, et see toob pikas perspektiivis soovitud tulemuse läbi ajateenija hõivatuna hoidmise, sest vaid tänu viimasele saab sõdur laskuri kursuse (LK) jooksul veel enam fokusseerida intensiivselt väljaõppele, mille ülesehitus on võrreldes eelkäijaga oluliselt loogilisem ja laiemat eesmärki täitev.

Rännak esimese, kuid tähendusrikka lõpu suunas

Pärast viimaseid laskuri kursuse eksameid, seda nii praktilises meditsiinis ja kaitseväe sisekorra tundmises, ei lasknud kursuse lõpurännak end kaua oodata. Peale häirega äratamist sai marsruudil Paldiski-Kurkse alguse ligi 35-kilomeetri pikkune teekond, millest võttis osa üle 300 ajateenija. Rännak oli meie kui kalevlaste jaoks eriline, sest see toimus kogu pataljoni koosseisus ning pataljoniülema juhtimisel. Mainin ära, et viimane sümpatiseeris mulle tohutult, kasvatades ühtekuuluvust. Rännaku teekond oli oodatult mitmekesine – sai kõmbitud kindlal kruusateel, pehmes sookraavis, kaelani mudavees ning läbitu takistusi, mis panid proovile rühma kui ühtse meeskonna toimimise. Jõudnuna rühmaga õnnelikult finišisse, jõudis minuni kui välk selgest taevast arusaam, et lõpujoon tähendas ka laskuri kursuse lõpule jõudmist. Rännak polnud pooltki nii raske kui mõte, et peab asju pakkima.

Sihikindel, kuid vaimselt raske ümberasumine

Kui ülejäänud kalevlaste jaoks tähendas meeldejääv lõpurännak teenistuse jätkamist vaid uuel valitud kursusel, siis minu jaoks veel ümberasumist uude allüksusesse. Pehmelt öeldes raske oli pakkida asju ning jätta mõtteis seljataha mulle palju andnud Paldiski. Põhjus selleks oli aga konkreetne – laskuri kursuse jooksul sai mu kindlaks tahteks end proovile panna mitmekülgses ning nii füüsiliselt kui ka vaimselt paljude sõnul raskeimas allüksuses – luurekompaniis.

Asjad said raskustele vaatamata pakitud ning sellega olid ka minu päevad Paldiskis loetud. Seejuures oli kõige viimane tegu Kalevi Jalaväepataljonis kindlasti mu senise teenistuse kõige tähtsam – vanduda pidulikul tseremoonial truudust Eesti Vabariigile. Kahtlemata läks kõik sellega seonduv mulle väga südamesse ning tänan kõiki tuttavaid, kes selleks puhuks Paldiskisse sündmust vaatama tulid. Tänasin siis veel südamest  ülemaid, soovisin rühmakaaslastele edasiseks teenistuseks kannatlikkust ning peale seda sai raske südamega, kuid motiveeritud meele ja kindla sihiga suunduda edasi Tapa sõjaväelinnakusse.

Põlva mustad kotkad ja tülikad põdrakärbsed

Olles elanud sisse ning teeninud nädalajagu Tapal Luurekompaniis, suundusin vabal nädalavahetusel Kaitseliidu sõjalis-sportlikule patrullvõistlusele nimega „Must Kotkas 2018“. Minu kodumalevat esindasid nii kodutütred, noored kotkad kui ka mina, kaitseliitlasest ajateenija. Tee viis meid Nõmmelt Põlva metsade vahele, kus õhtuse stardiga võistlusel läbisin paarilisega 19 tunni vältel 73km keset kaunist ja mitmekesist Põlvamaa maastikku. Antud võistlusele andsid oma lahutamatu panuse  aktiivne vastutegevus, põnevad kontrollpunktid ning uudishimulikud metsaasukad, kellega kohtumised olid igati vahvad. Osalejana debüteerisin eakate vanuseklassis kodutütrest kalevlase, endise rühmakaaslase rms Kiibusega ning saavutasime võistkonnaga “Kalev” võimsa kolmanda koha. Muuhulgas selgus, et kui vaja, siis saame 120mm miinipilduja laskevalmis seadmisega imehästi hakkama. Seda on hea teada. Jalad ja keha olid hiljem küll parajalt rakkus, kuid naeratus on näol ning moraal on kõrge! Sündmus oli korralduslikult väga hästi teostatud ning tänan selle kogemuse eest kõiki asjaosalisi!

Moment võistluse lõpufaasist, kui võtsime korraks hetke, et Lõuna-Eesti kaunist maastikku jäädvustada.

Nii möödusid mu teenistuse esimese kursuse päevad ja veidi peale maastikul ringi põrgates ja auditooriumis teadmisi omandades, et edasine teenistus sujuks viperusteta. Aega meenutades saan julgelt öelda, et inimesena kasvasin sel perioodil tohutult, seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Uus kaitseväeline keskkond, omamoodi rutiinivaba rutiin oli saanud minu igapäeva lahutamatuks osaks, tagades keskendumise õppetööle ja rühmaga ühtseks tervikuks saamise.

Järgmises postituses teen juttu Paldiskist veedetud aja meenutustest, nooremallohvitseri baaskursusest Tapal, aktsioonist “Naised Vormi 2018” ning kõigest muust põnevast, mis järgnev teenistuskuu endaga kaasa toob!

Kõik blogid