33 päeva reservteenistuse alguseni

Märtsi- ja aprillikuu tõi endaga mu teenistusse palju uut ja huvitavat ning sundis hüvasti jätma paljuga, mis oli mu igapäevale nõnda omane. Alustades rõivastusssponsori leidmisest, tantsupeo eelproovist ning lõpetades ümberkolimisega Tapalt Jõhvi. Sellest kõigest pikemalt aga järgnevalt.

Koostöö ettevõttega Profline AS

Märtsikuu esimene päev tõi endaga oodatud kohtumise Eesti Kaitsetööstuse Liidu väärika liikme Profline AS-ga, kellega koostöös olen nüüd mitu kuud vahetult  arendanud ja tagasisidestanud ettevõtte militaarrõivaste tootevalikut. Ausalt öeldes on see tagasivaatavalt lausa uskumatu, et mulle selline võimalus sülle kukkus. Ütlemata paljud on minult selle kohta tänaseks erineval moel aru pärinud, viimase tõttu teen sellest ka juttu.

Küll mõneti ootamatult, sai koostöö põneva alguse minu enda saadetud meilist. Nimelt mul oli juba pikalt plaan tellida Profline’ilt isiklikku militaarrõivastust ning pidades silmas vastastikust kasu, tegin ettevõttele sellekohase pakkumise. Viimases seisis, et saan kindlasti jagada oma kogemust seoses rõivaste testimisega põllul, ühtlasi  oma sotsiaalmeediakanalite laia ulatusega neid mõneti turgutada. Tõtt-öelda ei osanud ma liialt palju sellest oodata, kuid oma pealehakkamist silmas pidades teatav lootus säilis. Küsija suu pihta ju tänaseni ei lööda?

Selleks et viimase osas kinnitust saada, ei pidanud ma liialt kaua ootama. Mulle vastati kiirelt ja sisukalt, kutsuti enda juurde asjast lähemalt rääkima. Kirjutasin sellekohase väljaloa taotluse, mis sai ütlemalt kohe heakskiidu ning nii leidsingi end ettevõtte Tallinna kontoris. Seal panime paari tunni jooksul paika koostöö eesmärgid ning sain võimaluse osaliseks, kus saan oma intensiivse väljaõppe käigus tagasiside vastu panna proovile nii mõnegi Profline’i pakutava toote. Tänaseks olen põllul proovile pannud ja sisukalt tagasisidestanud soojendusjopet Frodi ning näomaski Kyle’i ning jaganud kevadloosina välja ka ühe nimetatud vinge maski.

Minu jaoks on see jällegi kinnitus ütlusele, et küsija suu pihta ei lööda! Usun, et koostöö toob nii põllul kui tsiviilis kaasa veel palju põnevat ning kindlasti jagan seda kõike oma sotsiaalmeediakanalite vahendusel 

Puujõllitajad kaitsevad alati teineteise seljatagust ehk luurhundid testimas AS Profline’i näomaski KYLE. Foto: erakogu

Kolimine Ida-Virumaale

Nii kuis lugejad on saanud siin mu seikluste kohta lugeda, pole kolimine mulle enam äkitselt enam sugugi võõras. Tsiviilis ma seda niivõrd teha pole saanud, kuid ajateenistus oli ka selle osas üsnagi värskendav kogemus. Alustades põllul paiknemisalade vahetamisest, liikusin ma teenistuse vältel ka ühest kaitseväe linnakust teise ning seda veel  päris mitmel korral. Vahetult enne küpsuseksami ehk Kevadtormi algust jäi neljandaks ja mulle päris viimaseks linnakuks Viru Jalaväepataljon Jõhvi linnakus. Sinna suundusime vahetult peale rühmakursuse lõppu, mis tähendas meie jaoks ühtlasi siirdumist nn kodupataljoni juurde. Minult on küsitud, et miks küll Viru Jalaväepataljon? Sobivaid vastuseid on tegelikult imelihtsad, tegelikult on neid isegi mitu. Esiteks seoses alaliselt Tallinnas elamisega avaldasin soovi jääda enne kooli asumist reservi 1. jalaväebrigaadi koosseiss, et kui vaja, siis oleksin enda eluga veel võrdlemisi “lähedal”. Teine suur tegur oli senine töö brigaadis ajateenijate esindusmehena ning sellest rollist keset käimasolevaid projekte oleks olnud pehmelt öeldes väga ebaviisakas loobuda. Töö vaja tegemist ning kiindumus oli teema. Alati esimene.

Kolimine võttis tagasivaatavalt terve nädala, sest täpselt nii palju asju oli vaja Tapalt tagasi Jõhvi tuua. Alustades sõduritest ja masinatest, lõpetades relvastuse, tervisekaartide ja viimaste haamritega. Ühtlasi tuli leppida, et nüüd võtab väljaloale minemine veel tunnikese kauem aega ning vaba-, kui minu jaoks tööaja planeerimine sai seega veel uue tähenduse ja raskusastme. Väljakutsed ei piirdunud aga sellega. Nüüd tuli end kiirelt uue üksuse koosseisus tõestama hakata, et võita enne Kevadtormi vajalik usaldus. Erinevalt varasemast, olime ühes kompaniis nüüd hoopis erinevaid ülesandeid tegevate rühmadega, kellega tuli nüüd maast madalast hakata vahetut koostööd tegema. Mis veel enam – teineteist toetades.

Tantsupeo 2. eelproov ehk tõehetk

Märtsi lõpus toimus veel palju olulist. Minu jaoks oli üks selline sündmus Rakvere Gümnaasiumis aset leidnud XX Tantsupeo Lääne-Virumaa 2. eelproov, mis tähendas nii mõnelegi ajateenijale, sealhulgas mulle tõehetke seoses juubelipeoks vajalikku tantsuvormi saamisega.

Kohe alguses tõele au andes pole teenistuse ajal tantsuproovidesse ning veel enam -peole jõudmine ülesandena kohe mitte midagi lihtsat. Tegelikult on see pigem lausa võimatu, eriti just tänavuse aasta konkurentsi silmas pidades. Vaadates asja laiemalt, eeldab see nii allüksuse, tantsupartneri, treeneri kui ka laiemalt kogu tantsurühma panust, mõistmist ja vastutulelikkust. Kahtlemata on eesmärgi poole püüdlemisega kaasnenud ka palju individuaalset “skeemimist”, eriti just liikumisi silmas pidades Nii toimusid minu alalised tantsuproovid pea eranditult väljaloa ajal, seejuures maratontrennidena ehk kui juba teha, siis ikka täiega. Tagasivaatavalt on viimased pakkunud väljaõppe kõrvale mõnusat ja soovitud vaheldust, et rutiinist välja tulles end ja oma mõtteid hoopis muud moodi liigutada. Tore on ka meenutada, et tuljakut sai tantsitud ka talvistes metsalaagrites, kus enese liigutamine näiteks läbi tantsu oli vaat et hädavajalik. Lihtsalt selleks, et sooja saada! Saan täna ajateenijate nimel öelda, et oleme tänase esitatuga rahul sest andsime endast rühma koosseisus maksimumi ning jääme pöidlad pihus ootama lõplikku otsust peole pääsemise kohta. Siinkohal tervitan kõiki teisi ajateenijatest rahvatantsijaid ja meie sõpru! Eelproovist võtsid osa 1. JVBr staabi- ja sidekompanii, suurtükiväepataljoni, pioneeripataljoni ja Viru JVP ajateenijad. Tagantjärele saan öelda, et olime edukad ning suures juulikuu ootuses!

Vahelduseks möödunud korral lisatud pildile ka foto ainult ajateenijatest, kes on end tantsupeole tantsinud. Esindatud on 1. JVBr staabi- ja sidekompanii, suurtükiväepataljoni, pioneeripataljoni ja Viru JVP ajateenijad. Pärimus ja tantsurööm haarab ju ometi kõiki! // Foto: erakogu.

Ajateenijate esindusmeeste infopäev Tapa linnakus

Möödunud sissekandes tegin juttu kuidas kutsusin vahetult peale vabariigi aastapäeva kokku kõigi Kaitseväe struktuuriüksuste esindajad, et võtta teemaks ajateenijate esindusmehe töö olevik ja tulevik. Kohtumine andis aimu, et asjal on jumet enamakski ning oli selge, et järgmine kohtumine võiks olla juba oluliselt suurema auditooriumiga. Ideest sai seega kiirelt teostus ning märtsikuu eelviimasel päeval ootasingi ma Tapa linnaku auditooriumis auväärt külalisi.

Nii kogunesidki esmakordselt ajateenijate esindusmehed erinevatest väeüksustest üle Eesti Tapa linnakusse, et saaksime rääkida üheskoos esindusmeeste institutsioonist ja selle rollist kaitseväes. Olulise punkti ütles kohe ülldkogu avasõnades Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Veiko-Vello Palm, et Kaitseväe teenistuse tähtsaim osa on reservteenistus ning et hea reservvägi saab eksisteerida vaid siis, kui sellele eelneb hästi organiseeritud ajateenistus. On täiesti õige, et, et esindusmeestel on kandev roll kujundamaks ajateenistuse nägu ajateenijate ja ülejäänud ühiskonna jaoks. Selleks, et osalejad saaksid sündmusest üheselt aru, oli esimese esindusmeeste üldkogu peamine eesmärk arutleda just selle üle, milline on esindusmeeste institutsiooni roll kaitseväele ning milline võiks olla edasine suund. Päeva ajakava oli meelega kirju, esinesid nii ajateenijad, tegevväelased kui ka erinevate valdkondade spetsialistid. Erinevate ettekannete seas jagasid näiteks esindusmehed kogemusi praktikatest, probleemidest ja eduelamustest enda väeosades. Kaitseväe hetkeolukorrast läbi õigusvahemehe silmade rääkis kapten Karel Brandt. Senise ajateenistuskogemuste statistikat tutvustas kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse koordinaator Kairi Talves. Kaitseväeteenistusest üldiselt rääkis kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Anu Rannaveski. Vahest kõige põletavamast teemast, meditsiinist, kõneles kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti. Kaugeltki ei lõppenud sündmusega esindusmeeste töö, seast osalenud said kohutsueks rääkida om üksustes edasi infopäeval välja tulnud olulised punktid ning hakata oma tööd senisest olulisemalt vaatama. Kokku sai pandud struktuuriüksuste esindusmeeste tuumik, kellega koorineerisime reservteenistuse alguseni oma tegevust, sealhulges õpetades jätkusuutlikust silmas pidades välja ka uue jaanuarikutse esindusmehed. Nemad annavad omakorda oma tarkused edasi juulikutse ajateenijatele, et süsteem oleks pidevas arengus. Kindlasti kavatsen ka sise oma tegevteenistuse kõrvalt esindusmehi vähemasti moraalselt toetada ning käia nendega suhtlemas. Nii kuis oli ajateenistus minu jaoks millegi algus, sai sellest sündmusest alguse midagi vinget.

Tehes viimaseid ettevalmistusi seoses sündmuse algusega. Päeva juhtimine polnud sellise vinge ja aruka auditooriumiga küll midagi rasket! / Foto: https://pildid.mil.ee/

Peale sündmust tegime Tapa linnaku riviplatisl esindusmeestega kohustusliku grupifoto. On ütlemata vinge, et meid on nõnda palju! / Foto: https://pildid.mil.ee/

Tormihoiatused liitlastega!

Põhjusel et Kevadtorm on nõnda suure kaliibriga sündmus, tuleb selleks teha suuri ettevalmistusi. Nii leidsin end kaasvõitlejatega pea kõigil aprillikuu nädalatel maastikult, kus harjutasime kompanii kuni pataljoni koosseisus tegutsemist. Tänu viimasele hakkasime senisest paremini mõistma oma üksuse vajadust ja võimalusi seoses panuse andmisega enne omade kaitselahingut või rünnakut. Ööd olid pikad, ilm sajune ning maapind pehme – midagi ei tulnud kergelt. Kõigele vaatamata päästis olukorrad kambavaim, mille tekkimise üle üksuses on mul siiralt hea meel. On näha, et mehed on kokku kasvanud ning hingega asja juures. See on nauditav ning motiveerib veel ennastki rohkem pingutama.

Kevadtormile minek!

Ajateenijad on küll vahetunud ent tegevused ja välimus on jäänud samaks. Nõnda hakkame ka meie Tormil homsest ringi “rullima”. // Foto: pildid.mil.ee/

Aprillikuu kokkuvõtteks

Minu esimene ja ühtlasi viimane teenistusekuu Jõhvis, Viru Jalaväepataljonis on möödunud linnutiivul ning seda veel kiiremate tiivalöökidega kui kogu mu senine teenistus. Lume sulamine ja looduse tärkamine on andnud sellele loomulikult hulga pöördeid, mida ei saa alahinnata, juurde. Lausa uskumatu on täna mõelda, et olen juba jõudnud ajateenistuse lõpueksami ehk Kevadtormini ning tegevteenistusest lahutavad mind vaid üksikud kuud. On asju, mille pärast põnevil olla! Tormile lähen igatahes kõrge motivatsiooniga ning kavatsen ‘oma üksusega end parimast küljest näidata.

Siinkohal ütlen juba ette ära, et ilmselt ei saa ma oma üksuse tegevusest siin pärast suure suuga rääkida, kuid kindlasti pajatan oma viimases sissekandes mind saatnud mõtetest ja mõnest põnevast seigast, mida oleks ka mul endal põnev lugeda. See kõik tuleneb muidugi üksuse omapärast. Nii jätan ka uutele tulijatele avastamisruumi  Jooksvalt tasub mu Instagram’i Tormi ajal siiski jälgida, sest õhus on põnev projekt 1. jalaväebrigaadiga!

Saatku peagi algavat õppust luurajate aegumatu deviis: “Jooge vett ja vahetage sokke!

Kõik blogid