Paula blogi UUS!

Olen 19-aastane neiu Tallinnast ja otsustasin aasta 2017 talvel lõplikult, et minu plaan peale gümnaasiumit on minna kaitseväkke. Küsimus, mida kuulen liialdamata igapäevaselt on, et kust selline otsus tuli, ja tihti kõlab see küsija suust väga üllatust täis toonil. Tegelikult on see mõte mu peas mõlkunud juba sellest hetkest, kui läksin gümnaasiumisse. Kui tulemas oli riigikaitse valikaine teadsin, et see on just ala, millega tulevikus tegeleda tahan. See otsus vajas pikka kaalumist ning korralikku eneseületust, sest paljude jaoks on naine kaitseväes justkui midagi enneolematut, kuigi tegelikult ei ole tegemist millegi erakordsega- 2017 aasta seisuga on ajateenistuse läbinud 85 naist ja suur osa neist jäänud edasi ka tegevteenistusse. Selle aasta juulis alustas teenistust üle Eesti 19 naist, sealhulgas ka mina.

 

 

image2 (2)

 

 

 


 Kolmas sissekanne: 

 

13. septembril oli TV3 seitsmestes uudistes eetris lugu seoses taimetoitlusega Eesti kaitseväes. Linnakus käidi mind kohapeal intervjueerimas ja valmistasin kaamera ees oma kuivtoidupaki toitu. Kui ma nüüd aus olen, siis tegelikult tegin ma katelokis ise süüa esimest korda ja lootsin kogu aja, et midagi põlema ei pane. Õnneks leeki vales kohas nägema ei pidanud. Vastukaja uudisele oli mitmekesine. Olen positiivselt üllatunud sellest, et taolise teema uudistes esitlemise peale üldse tuldi. Taimetoitlastele energiarikka toidu tagamine ja see, et metsas olles on olemas eraldi kuivtoidu pakid, on areng, mis on kaitseväe jaoks tähtis. Pööratakse tähelepanu sellele, et iga sõdur saaks söönuks. Tõsiasi on muidugi see, et ega peale esimest metsalaagrit need kuivtoidu pakid enam igaühele isuäratavad tundu ja võetakse kaasa ka oma toitu, et saada vaheldust rutiinile.

 

Minult on küsitud, kuidas tulen toime kriitika ja kommentaaridega seoses sellega, et olen naine kaitseväes ja lisaks ka taimetoitlane. Vastus sellele küsimusele on lihtne: see, et need asjad on osa minu maailmavaatest, ei tee mind kuidagi erilisemaks. Naised ja mehed on minu jaoks kaitseväes võrdsed. Seda blogi pean ja uudistest räägin sellepärast, et naised, taimetoitlased ja kel iganes veel huvi, teaksid, mis neid teenistuses ees võib oodata. Samuti põhjusel, et muidu peaksin igale sõbrale eraldi korduvalt selgitama, mida ma väes teinud olen. Kui kuulata kõiki hirmutavaid jutte enne väge, siis ei teagi, mis juhtuma hakkab ja vahel seetõttu ei võeta kaitseväe teekonda üldse ette. Tegelikult pole olukord üldse nii hull. Siinkohal pean rõhutama, et kirjutan blogi kajastades enda ja vahel ka kaasvõitlejate arvamust ning räägin oma kogemustest, teenides aega Tapal õhutõrjepataljonis. Kellegi teise kogemus võib olla hoopis erinev, sest üle Eesti erinevates üksustes võib olukord olla hoopis teine.

 

 

Paula1

 

 

Kõige huvitavam, millele mõelda, on see, kuidas mina olen kaitseväes olemise ajal muutunud. Minu meelest olen ma ikka seesama Paula, kes ma olin varem. Lihtsalt täienenud teadmiste ja väärtushinnangutega. Näiteks olen õppinud hindama asju, mis mulle kuuluvad. Üks kõige tüütumaid, aga vajalikemaid tegevusi, on varustuse kontroll. See seisneb selles, et nimekirja põhjal näidatakse järjest ette kõik oma varustuse elemendid, et näha, kas vajalik on alles. Kontrolli viiakse läbi nii metsas kui kasarmus olles. Hoolas olemine ei ole kunagi olnud mu tugev külg, aga väes olles areneb see oluliselt ja kohati teeb ka paranoiliseks. Kui vaatad iga kolme minuti tagant, et kas su nuga või kiivrialune müts ikka on seal, kus ta olema peab või kas tunniga on su kapile tolmu kogunenud või mitte.

 

Lisaks olen märganud, kuidas suhtlevad omavahel inimesed, kui neilt ära võtta välised iseloomulikud tunnused. Kõigil on sama vorm, sama soeng, samad asjad, aga iseloom on erinev. See on minu meelest just hea, sest kellegi eelarvamus või materiaalsed asjad ei tule nii takistuseks läbisaamisel ja koostöö tegemisel. Naljakas on vaadata, kuidas täiesti erinevad inimesed, kellel ei ole eriti ühiseid huvisid peale kaitseväe, elavad koos läbi seiklusi ja vinguvad ühiste probleemide üle ning see muudab neid lähedasemaks.

 

Panin tähele, et üks küsimus, millele meessõduritel on keeruline vastata ja millega panin nad ajusid ragistama on: “Miks sa oled kaitseväes? Vastus ei tohi sisaldada seda, et riik käsib.”

Nii sain lisaks sellele, kui väideti, et just see on 100% põhjus kaitseväes olemiseks, ka muud kuulda. Mehed on teenistuses küll sellepärast, et lihasmassi kasvatada ja trenni teha, kui ka põhjustel, et naine käsib või et kaitseväes saab uusi tutvusi ja enesekindlust kasvatada. Elutargem sõdur tõdeb ka seda, et sellist kogemust ei saa kusagilt mujalt.

 

Minu olukord hetkeseisuga on võtnud aga ootamatu pöörde ja olin sunnitud tegema otsuse  – kas jätta teenistus pooleli või mitte. Eelmises kirjutises mainitud tervisehädad süvenesid ajaga ning sellele järgnesid arstilkäigud ja uuringud. Lõppkokkuvõttes sain teada, et mul on kõhre kahjustus, mis on tekkinud juba aastaid enne kaitseväkke minekut, aga ma ei ole seda varem lasknud uurida. Kuna arst rõhutas, et füüsilist pingutust ei tohi mu jaoks enam olla (raskusi tassida ei või ja rännakutel käia samuti mitte), siis pidasin targemaks reservi minna. Kangekaelsus ja tahe kõike kaasa teha võib muidu minu puhul edasises elus tervisele kätte maksta.

 

Üks suurimaid õppetunde, mille nende kolme kuu jooksul sain, on see, et kaitseväes olemise võlu ja olu peab ise kogema, et aru saada, millised on asjad, mis on Eesti kaitseväes head ja vead ja et üldse sellel teemal rääkida. Minu eesmärk ennast ületada sai täidetud ja oleks soovinud veel enamatki, aga ju siis peab nii olema. Mul on kahju, et pidin minema, ent olen ääretult tänulik, et sain kogeda midagi nii lahedat. Eriti soovin aitäh öelda enda rühmakaaslastele ja ülematele, kes tegid selle teekonna niivõrd põnevaks. Need teadmised ja sõbrad jäävad mulle eluks ajaks. Reamees Kägu on nüüdsest tsiviilisik Kägu. Edaspidi jätkab blogi pidamist mu rühmakaaslane Kersti Sirge.

 

 

Paula2

                                                                                             Taktikaline laskmine teeb südame soojaks

 

 


 

Teine sissekanne: 

 

Nüüdseks olen ajateenistusest läbinud kaks kuud. Aeg on olnud täis kohtumisi uute inimestega, teadmiste omandamist ja erinevaid emotsioone. Laskurikursus lõppes piduliku tseremooniaga ning vande andmisega. Hetkel on möödas neli nädalat nooremallohvitseride baaskursuse (NAK) algusest. Sõduritele õpetatakse kuus nädalat põhiteadmisi juhtimisoskustest ning valmistatakse ette jaoülema ülesannete täitmiseks. Järgneb kuuenädalane erialapõhine väljaõpe. Viimaste laskurikursuse nädalate jooksul pidi iga võitleja otsustama, mis suund väes valida. Selleks, et kõigile aimu anda, mis valikud üldse on, korraldati väeosade kohta tutvustavad loengud. Laskurikursust viis meie õppekompaniis läbi õhutõrjepataljon ja õhutõrje on valdkond, millega mina teenistuse jooksul tahan edasi tegeleda. Lisaks tuli valida, kas minna autojuhiks või NAK-i. Minul puudub igasugune auto juhtimise kogemus ning soovin pigem õppida jao juhtimise eripärasid. Samuti tahan end proovile panna lahingolukorras sõdurite tegevuse koordineerimisega ja saada ettekujutus, millised ootamatused võivad ette tulla reaalses lahingu olukorras.

 

Paula 1

 

Reamehed täis entusiasmi ja elurõõmu

 

 

Juulis ja augustis käisid naised  töövarjudena üle Eesti erinevates väeosades sõdurite eluga tutvumas. Neile, kes tulid Tapale, saime mina ning kaasvõitlejad rääkida elust ja olust kohapeal.  Mõned neist liitusid meiega metsalaagri ajal, nad said osa võtta lähivõitluse või manöövri õpetamise välitunnist. Teised jällegi nägid, kuidas toimib igapäevane rutiin linnakus ja mida saab teada teooriatundides. Töövarjudega vesteldes ja nähes nende vaimustust tundus, et projektiga olid ühinenud päris mitu tublit neidu, kes tulevikus kindlasti ajateenistusse asuvad.

 

 

 

Paula 2

 

Vestlusring töövarjudega

 

Kui väes on veedetud juba mõnda aega ning inimesed harjuvad üksteise ja ümbritseva keskkonnaga, on hakanud silma jääma erinevad stereotüübid ja eelarvamused, mis levivad. Näiteks küsitlesin kaasvõitlejaid, kellel on olnud juba oma kogemus teises väeosas aega teenides. Tuleb ette juhtumeid kui öeldakse oma teenistuse põhjal, et see väeosa, kus konkreetne võitleja oma väljaõppe sai, on just see, kuhu minna ning on ainuõige valik ja teised väeosad ei kõlba kusagile. Seetõttu peab ise olema piisavalt motiveeritud, et uurida mitmetelt tegevväelastelt ja teenistuse läbinud sõduritelt selle kohta, milline suund võiks sulle kõige sobivam olla.

 

Populaarseim arvamus sellele, et mis on kaitseväes olles lemmikasi on vaieldamatult linnaluba. Laskurikursuse ajal sai välja iga kahe nädala tagant ent nüüd on elu eriti hea, sest kodus saab käia peaaegu iga nädalavahetus olenevalt rühmast. Linnaloal olles on minu meelest kaks varjanti- sa kas magad ja sööd (naudid maiseid luksuseid, mida nädala sees ei saa) või saad kokku sõprade ja perega, keda näed tavalisest harvemini ja räägid siis kõigile uuesti ja uuesti sama juttu oma väes oldud aja kohta.

 

Takistus, mis teenistuse jooksul on minu jaoks kindlasti üks raskemaid, on tervis. Minu puhul on probleem põlvede vigastus, mis takistab pidevat liikumist ja raske varustuse kandmist. Kangekaelsus utsitab ikka pingutama ja ennast edasi suruma. Praegu olen osa mõne metsalaagri ajast veetnud ka kasarmus paranedes ja abistades tegevustega, mis ei vaja nii palju pingutust. Aga püüan leida viisi, kuidas endale liiga tegemata saaks jätkata füüsiliste tegevustega.

 

Juba esimestest nädalatest peale on minu käest küsitud, mida ma tulevikus peale teenistust edasi teen. Tihti arvatakse, et tahan tegevteenistusse edasi jääda ning see ongi tegevusala, kus tahan karjääri teha. Minu jaoks on kaitseväes käimine tegelikult lihtsalt vajalik praktiline kogemus, mida saan elus kasutada ja mis laiendab mu silmaringi. Lisaks tean, et sõja korral tahan olla osa oma riigi kaitsmisest ning vajan selleks väljaõpet. Kunagi ei tea, millal saadud juhtimiskogemus või keerulises olukorras hakkama saamine kasuks võib tulla. Kasvõi selline väike oskus nagu kaevamine, on mu elu drastiliselt muutnud. Linnavurlena sündinuna saan ma nüüd uhkelt väita, et oskan labidat käes hoida ja endale auku kaevata, kuhu varjuda.

 

Lemmikasjad väes on minu jaoks ütlused ja naljad, mis tekivad kui iseenesest. Tihti lausub mõni reamees mulle mõtiskleva näoga: “Kägu ei kuku kännust kaugele.” Mida iganes see vanasõna täiendus ka tähendaks, ei oma see tähtsust seni, kuni kõlab hästi. Nimedega saab siin palju mängida ja hüüdnimed tekivad märkamatult kõigile. Linnaloa ajal tsiviilis olles oma eesnime kuuldes tekib lausa veider tunne. Tegevustest toob mulle naeratuse näole laskmine, käsu koostamine või planeerimine. Laskmine annab lihtsalt adrenaliinitunde ja paneb taktikaliselt mõtlema. Teisalt paljude asjadega tekib hetk, kus saad aru, et sa ei saa mitte midagi aru. Nädal või kaks hiljem mõistad, et see asi, mis varem vajas suurt pühendumust ja ajutööd, tuleb juba justkui nipsust välja. Sellised hetked teevad rõõmsaks, kui sulle jõuab kohale, et oled õppinud midagi uut ja seda nii palju praktikas läbi teinud, et oskad teadmisi hiljem kergesti rakendada.

 

Ebameeldivusi valmistab teadmatus, milline keskkond ootab ees metsalaagris. Kunagi ei tea, millega ilm üllatada võib. Kas vihmapilv otsustab kohale sõuda täpselt siis, kui hakatakse madalroomamist tegema või kui öösel võtan vastu otsuse, et täna on piisavalt mõnus, et magada magamiskotis ja bibi püsti ei pane. Samas lisab see elule mõnusalt vürtsi ja isegi, kui märja varustusega on raskem ja ebameeldivam kõndida, siis hiljem lugusid ja kogemusi omavahel jagada on selle võrra lõbusam. Selliseid ootamatusi juhtub ka mööda põldu taktikalist liikumist harjutades. Kord metsalaagris ei pannud tähelegi mülgast, mis mu endasse tõmbas, aga vingerdades ja puhkides sai sealt välja pingutatud. Lihtsalt selleks, et viis meetrit edasi uude takistusse vajuda. Sel korral oli vajalik lahingpaarilise abi. Lõppkokkuvõttes pakkus olukord pigem nalja ja sain elus esimest korda abitu vajumise tunnet tunda.

 

NAKi alguses sain endale täiesti uue rühma. Nüüd toimus uuega harjumine palju kiiremini, samuti sain ma jälle võimaluse olla rühma esindusmees. Huvitav on näha, kuidas toimib sama esindamise ja probleemide lahendamise süsteem teisel kursusel ja teiste inimestega. Esimesed kaks nädalat toimus juhtimisega seotud teooria õppimine ja ülejäänud baaskursuse vältel toimuvad metsalaagrid. Tuleb ennast valmis panna vihmasteks ja külmadeks ilmadeks ning uuteks seiklusteks.

 

Paula 3

 

Laskurikursuse lõputseremoonia piltidelt oli huvitav vaadata, kellel on samm vale ja kellel mitte.

 

 


 

 

Esimene sissekanne:

 

 image1 (1)Esimene samm kõige alustuseks oli käia ära arstlikus komisjonis, kogu see protsess võttis aega mitu head tundi, mis kinnitas mulle aina enam, et ma ei kahtle selles, mis mind eest ootab, sest kõhklustunnet ei tundnud ma kordagi. Olen mõistnud, et minu jaoks on tähtis olla osa riigikaitsest Eestis ja saada selleks vajalik väljaõpe. Mult on küsitud, et miks valisin teenimise ajaks just 11 kuud ja mitte 8. Selle peale ei oska ma õieti midagi öelda, sest mulle oli kohe alguses loomulik, et tahan saada pikemat väljaõpet ja 11 kuuga on mul võimalik ennast rohkem arendada.

 

Arstlik komisjon läbitud, sain teada, et mineku ajaks on juuli algus ja teenimise kohaks saab  olema Tapa linnak. Minu ettevalmistus eesootavaks oli tegelikult üsna minimaalne, sest kooli lõpetamise kõrvalt ei jäänud just eriti palju aega üle, kuid teadsin, et sinna minnes toimub esimest aastat laskurikursuse testimine, mis on süsteem erinev varasemast. Kui eelmistel aastatel oli sõdurite väljaõppeks SBK (Sõduri baaskursus), mis toimus kolme kuu jooksul, siis nüüd saame meie osa hoopis 7-nädalasest ettevalmistusest, mis on intensiivsem ja kiirem väljaõppe viis. Enne minekut tuli põhjalikult veel läbi mõelda, mida vajalikku kaasa võtta- see ei olnud eriti keeruline, sest internetis leidub palju erinevaid artikleid ja blogisid selle kohta, mis tuleb teenistuse jooksul kasuks. Vanaema muretses muidugi, et kas mul on ikka piisavalt magusat, mida endaga võtta, sest sõdurid tahavad seda ju kõige rohkem. Ausalt öeldes, olen ma nüüdseks endale magusa toomise ära keelanud, sest tegelikult on sellest linnakus kohapeal piisavalt ja enamgi veel.

 

  1. juulil oligi minek. Bussi peale astudes andis tundmatusse sukeldumise tunne endast märku. Täiesti võõrad näod, täiesti võõrasse kohta minek, aga juba paari tunni pärast, kui olime saanud linnakus kiire tutvustuse ja käinud laos oma varustust saamas, oli vesteldud juba mitme inimesega ja tunne muutus aina turvalisemaks. Kohale jõudes sätiti mind magalasse kahe neiuga ja saime teada, et päev hiljem liitub meiega veel üks. Meie tuba on üles ehitatud sellisel moel, et oleme kappidega eraldatud meestest, aga siiski ühes toas nii, et me pole nendest täiesti lahus ja see on hea lahendus.

 

image2 (2)

 

Üks imelisemaid asju kaitseväes on see kui kiiresti kaasvõitlejatega lähedaseks saadakse. Muidugi on see loomulik, sest viidad nendega 24/7 külg-külje kõrval aega. Aga mis vahe on siis naistel ja meestel kaitseväes? Minu meelest ei olegi kui välja arvata see, et saame kolme kuu jooksul teenistusest loobuda. Nagu mu üks rühmakaaslane ka ütles: “Siin ei ole naisi, on kaasvõitlejad, kellel on saunas käimiseks eraldi aeg.”

 

Vaba aeg on tavaliselt kasarmus olles õhtul peale sööki kaks tundi ja see on täiesti piisav. Aja mõiste muutub väes olles drastiliselt- kui riidesse ja välja peab saama 10 minutiga või 30 minutiga peab saama varustuse pakitud ja koristatud ja mida veel, siis lõpuks hindab seda paari vaba minutit juba hoopis teistmoodi. Aga kuidas sisustada siis seda vaba aega, mis antud on? Oleme rühmakaaslastega arutanud, et kaitseväes ei ole lõbusaid tegevusi, need tuleb ise leiutada ja inimesed ning erinevad isiksused annavad sellele kõik täiesti omamoodi lahenduse. Huumorit ja eriti musta huumorit jagub igasse päeva. “Tsiviilis oleme normaalsed, aga KV-s normaalsuse mõiste muutub,” on lause, mis kirjeldab vabal ajal toimuvat hästi.

 

Küsides poistelt, et mida soovitate naistele, kes mõtlevad kaitseväkke minekule, sain vastuseks, et peab arvestama, et peamine seltskond on noored mehed. See on täpselt see asi, mis saab iseenesest mõistetavaks üsna lühikese ajaga. Tore tunne on näha kui kiiresti õpitakse rühmast kõiki märkama ja teineteisest hoolima. Iga rännak, metsalaager või mõni harjutus võib erinevate inimeste jaoks olla omamoodi raske. Ka ilmad on praegu nii kuumad, et täisvarustuses metsas viibides on keeruline olla, aga teineteist motiveerides, meelde tuletades, et tähtis on vett juua ja lihtsalt vesteldes saab kõigil olemise palju kergemaks teha.

 

Üks asi, mis pani mind enne kaitseväkke minekut muretsema oli see, et olen taimetoitlane. Mitmed inimesed ütlesid mulle, et nii ma seal hakkama ei saa ja niikuinii pean liha sööma hakkama, aga nii see ei ole. Tapa linnakus sööklas on suurepärane valik, mis tähendab, et peale liha pakutakse seal nii palju muud, et saan kõhu täis ja tuju on hea. Lisaks oli alguses raske ette kujutada metsalaagrit, kus peaksin siis toituma ainult pähklitest ja šokolaadist, sest kuivtoidu pakis olevad toiduained, mida valmistada saab, sisaldavad kõik liha, aga ka see sai lahendatud. Taimetoitlastele võimaldatakse laagris süüa eraldi toitu ja nii saab metsas olemiseks vajaliku energia kätte.

 

Hetkel on 4. august, mis tähendab, et olen läbi teinud 5 nädalat laskurikursusest. Need nädalad on minu elus olnud kõige arendavamad, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ma olen saanud kõvasti tugevamaks- kui ma varem olen teinud kätekõverdusi ainult põlvedel, siis praeguseks suudan ma vabalt 30 järjest ära teha. Mõne jaoks ei ole see midagi erilist, aga mulle on see suur saavutus. Kui esimesel nädalal tundus varustuse selga panemine ja galili hoidmine nagu kõige raskem tegevus, mida olen kunagi teinud, siis hetkel on kogu see kupatus juba nagu osa mu kehast. Esimene nädal puhkehetkel korra pikali heites oli abitu põrnika tunne, selline, et jääkski taevasse vahtima, sest kiiver tegi pea liiga raskeks, et seda tõstagi. Nüüd ei paku see tegevus enam mingit pinget. Vaimselt on muidugi samuti keeruline olnud, raske on harjuda sellega, et kohapeal olles ei saa oma emotsioone all hoida. Inimesel ongi paremad ja halvemad tujud ja kuna oleme pidevalt kõik koos, siis sellega peab kohanema ning teistele toeks olema.

 

Ma olen selline inimene, kellele meeldib tegutseda ja tõmmelda, käia kohtades ja korraldada. Kohe esimesel nädalal sain paar päeva olla rühma vastutav, mida saavad kõik proovida. Rühma vastutava ülesanne on oma rühm viia sööma ja rivistusele, läbi viia hommikune ülevaatus ja üleüldse tegeleda asjadega, mis päeva jooksul on seotud rühmas toimuvaga. Pidevalt oli külma vette ja teadmatusse hüppamise tunne, aga see ongi mu lemmik, sest kuidas muidu inimene areneb. Kaitseväes on nii paljude asjadega- näiteks granaadiheide või laskmine. Muidugi sa ei ole sellist asja varem proovinud, aga seda oskust ei saagi arendada kui ei ületa ja ei pane proovile ennast. Teise nädala alguses tuli valida rühma esindusmees, kes tegeleb oma rühma probleemide, ja muredega ja edastab need, lisaks on vajalik suhelda ka oma kompanii teiste rühmadega, et siis koos leida lahendusi ja mõelda uusi ideid. Mul oli au see enda ülesandeks saada. Esimesel esindusmeeste koosolekul sain ma endale üllatuseks, aga kompanii esindusmeheks ja nii on võimalik koostööd teha juba teise kolme õppekompanii esindajatega siis juba suuremal tasandil. Lisaks toimus sellel nädalal ka esimene metsalaager, kus sain olla oma jao ülem- igas metsalaagris on jaol oma ülem ja abi, kelle ülesandeks on kontrollida kas kõik on kohal ja korras. Minu abiks oli naisvõitleja ja enne laagrisse minekut me kujutasime juba ette, et kahe päeva pärast tuleme me sealt tagasi hoopis teise tundega ja nii see ka oli.

 

 

Paula1

 

Jao ülem ja ülema abi valmis laagriks

 

Kõik need kogemused on mulle õpetanud koostöö tegemist ja suhtlust kui kiirel ajal on vaja teistele informatsiooni edastada, inimeste märkamist ja palju enamat veel. Iga nädal õpin midagi uut. Kui küsida rühmakaaslastelt, et mis oled esimeste nädalate jooksul õppinud, siis kõige populaarsemaks vastuseks on venekeelseid sõnu, mis nii ka on. Kokkuvõttes ei jõua ma juba ära oodata seda, mida tulevased nädalad endaga kaasa tuua võivad.