Otsuste tegemine ja juhtimine

Üks allianssi kestvuse aluseid on konsensuslik otsustamine. See tähendab, et hääletamisprotsessi ei ole ning kõik otsused peavad olema ühehäälsed. Seetõttu läheb sageli enne olulisi otsuseid tarvis ulatuslikke konsultatsioone ja arutelusid. Kuigi nimetatud süsteem võib kõrvaltvaatajale näida aeglane ja kohmakas, on sellel kaks suurt eelist:

 

* esiteks peetakse lugu iga liikmesriigi suveräänsusest ja sõltumatusest.

* teiseks, kui otsus on juba langetatud, on sellel kõikide liikmesriikide toetus, millega nad võtavad kohustuse seda ka täita.

 

NATO kõige tähtsam otsuseõiguslik organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mis vastutab kõigi tehtavate otsuste eest. Põhja-Atlandi Nõukogus on iga liikmesriik esindatud alalise esindajatega, kelleks on delegatsiooni juht ja sõjaline esindaja. Mõlemat toetab tsiviil- ja sõjalistest nõunikest koosnev personal, kes esindavad oma riike erinevates NATO komiteedes (Lauri Lepik on Eesti Suursaadik NATO juures). Nõukogu kohtumised võivad toimuda eri tasanditel. Vähemalt kord nädalas kohtutakse liikmesriikide suursaadikute tasandil, vähemalt kaks korda aastas välis- ja kaitseministrite tasandil. Sõltumata kohtumise tasemest on nõukogu otsustel ühesugune jõud ja need kajastavad kõikide valitsuste seisukohti. Nõukogu pädevusse kuuluvate teemade ring ei ole piiritletud.

 

Enamiku kaitseküsimuste ja kollektiivse kaitse planeerimisega seotud probleemidega tegeleb kaitseplaneerimise komitee. Komitee annab juhiseid NATO sõjalistele organitele ning tal on oma pädevusse kuuluvates küsimustes samasugused volitused nagu Põhja-Atlandi Nõukogul. Sarnaselt nõukogu kohtumistega toimuvad ka kaitseplaneerimise komitee kohtumised tavaliselt suursaadikute tasandil, kuid vähemalt kord aastas tullakse kokku kaitseministrite tasandil. Kaitseministrid kohtuvad regulaarselt ka tuumaplaneerimise komitees, mis jälgib alliansi tuumarelvastuspoliitikat ning arutab konkreetset valdkonda puudutavaid küsimusi, nagu tuumarelvastuse kontroll ja levik.

 

NATOt juhib peasekretär, kes nimetatakse ametisse neljaks aastaks. Ta on ühe liikmesriigi rahvusvaheliselt tuntud kõrge riigitegelane. Peasekretär juhatab Põhja-Atlandi Nõukogu, on Kaitseplaneerimise komitee, Tuumaplaneerimise komitee, Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC), Vahemere Koostöögrupi esimees, NATO-Venemaa alalise ühisnõukogu ja NATO-Ukraina komisjoni kaasesimees. Alliansi igapäevase töö juhtimisel on tal toeks rahvusvaheline staap, mis koosneb kõigist NATO riikidest pärit ekspertidest ja ametnikest. Alates 1. oktoobrist 2014 on NATO peasekretäriks Jens Stoltenberg.

 

NATO sõjaline struktuur allub sõjalisele komiteele, mis on alliansi kõrgeim sõjaväeline võimuorgan Põhja-Atlandi Nõukogu poliitilises alluvuses. Sõjalise komitee ülesandeks on nõustada allianssi sõjalistes küsimustes. Kõrgeimal tasandil toimuvad istungid liikmesriikide relvajõudude juhatajate tasandil, kuid igapäevatöös esindavad liikmesriike nende sõjalised esindajad.

 

Sõjaline komitee annab juhiseid ka NATO strateegilistele ülemjuhatajatele, keda on kaks – Euroopa Liitlasvägede ülemjuhataja, kelle peakorter – NATO Euroopa Liitlasvägede kõrgeim peakorter, asub Belgias Monsis ning liitlasvägede ülemjuhataja – Denis Mercier, kelle peakorter asub Norfolkis, Virginia osariigis USA-s. Euroopa Liitlasvägede ülemjuhataja alluvuses on NATO käsutusse antud liikmesriikide relvajõud, samuti vastutab ta kõigi NATO operatsioonide eest ja juhib ka USA Euroopa väejuhatust. Liitlasvägede ülemjuhataja ülesanded on funktsionaalsed, tema tegeleb alliansi relvajõudude ja sõjalise võimakuse pideva arengu edendamise ja kontrollimisega.