Washingtoni leping

Washingtoni leping, ka Põhja-Atlandi leping, on NATO asutamisdokument, millele 4. aprillil 1949 kirjutasid Washingtonis alla kaksteist Euroopa ja Põhja-Ameerika riiki –Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, USA ja Ühendkuningriik.

 

Leping pani aluse liikmesriikide vahelisele kollektiivkaitsele, mis käsitleb relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. Washingtoni lepingu ühiskaitse põhimõte toetub ÜRO harta 51. artiklile, mille kohaselt on riikidel relvastatud rünnaku korral õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, kuni ÜRO Julgeolekunõukogu on kasutusele võtnud vajalikud meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks.

 

Washingtoni lepingu 5. artikkel sätestab NATO tegevuse tähtsaima eesmärgi – kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust.
Lisaks sõnastab Washingtoni leping hulga teisi koostööks olulisi põhimõtteid ja reegleid riikide julgeoleku tagamiseks ning määrab ära konsultatsioonide pidamise korra. Ühtlasi on leping NATO juhtorgani, Põhja-Atlandi Nõukogu asutamisdokument ning kehtestab uute liikmesriikide NATO-ga liitumise protseduuri. Washingtoni lepinguga saab liituda ainult riik, kelle liitumisega on nõus kõik lepinguga juba liitunud riigid.

 

Washingtoni lepingu eestikeelset verisooni saab lugeda siin