Markuse blogi UUS!

 

Markus on 19-aastane Tallinnast pärit noormees, kes teenib aega  Tapal Luurekompaniis. Ta läks peale keskkooli lõppu vabatahtlikult ajateenistusse ning seejuures kindla tahtega – võtta sellest maksimumi. Enne teenistust tegeles ta hariduspoliitika ja noorte huvide kaitsmisega ning kuulub  tänaseni Kaitseliitu. Vabal ajal meeldib tal tegeleda väitlusega, end harida seoses lähiajalooga ning tantsida pärimustantsu. Peale teenistust asub ta õppima Kõrgemas Sõjakoolis.

 

Rosin

 

 


 

  1. sissekanne. 21.10.2018. Esimene aastaaeg ajateenistuses.

 

Kolmas ja neljas kuu teenistuses möödusid uskumatult kiiresti ning olid seejuures väga põnevad ja kaasahaaravad. Tänaseks hea mälestusena minevikku jäävad kuud tõi endaga kaasa nooremallohvitseride baaskursuse teise poole ja lõpu ning kauaoodatud erialakursuse alguse, millest ei jõua ära oodata, et Teile lähemalt rääkida! Alustame aga algusest:

 

  • Ümberasumine Tapale. NABK algus.

Pärast ümberasumist Paldiski linnakust Tapale algas mu teenistus mõnes mõttes algusest peale ning siinkohal ei pea ma silmas vaid oma uusi ülemusi ja kaasvõitlejaid, sest veel suuremat mõju avaldas alguses hoopis laiem keskkond, milles viibin. Nimelt on Tapal võrreldes Paldiskiga justkui kõik suurem, kõike ja kõiki on kordades rohkem. Seejuures oli kõige uskumatum oli minu jaoks esimesest päevast tõsiasi, et minu uues, ühes ainukeses kasarmuhoones oli meid võrdlemisi sama palju kuis Paldiskis kahe kasarmu peale kokku! Ka magalas oli olukord muutunud – võrreldes Paldiskiga oli meid seal mitu korda rohkem koos. Nii oli mul erinevalt Tapal teenistust alustanud sõduritest palju asju, millega seoses kibekiirelt ümber harjuda. Kiireks näitlikustamiseks toon välja neist ühe: asi, mida endalegi üllatuslikult taga igatsen on see, et ma ei kuule ega õpi enam igapäevaselt nii palju vene keelt. Kahtlemata hindasin ma võimalust, millest Paldiskis pooljuhuslikult osa sain peale 6 aastat koolis saadud teoreetilist keeleõpet. Kahju, et viimane sinnapaika jäi, kuid eks leian selleks tulevikus teisi võimalusi! See ja palju muud vajasid uues sõjalinnakus parajalt harjumist, kuid mis peamine – uues kohas oli väga palju asju, mida avastada. Alustades liitlastest ja nende tehnikast linnakus, sõdurikodudest ja raamatukogust ning lõpetades minu uue allüksuse – luurekompanii – järk-järgult tundma õppimisega. Armsaks saanud asju ja inimesi, kes Paldiskisse maha jäid oli rohkelt, kuid oli aeg eluga edasi liikuda.

 

  • Naised vormi 2018

Üks kõige suurepärasema eesmärgiga aktsioon, millele olen saanud ajateenistuse jooksul ka oma sümboolse panuse anda, oli augustikuu jooksul noortele neidudele kätte mängitud võimalus proovida, milline on elu ajateenijana. Aktsiooni raames said mii Tapal, Paldiskis kui mujal ligi 70 huvilist üle Eesti olla töövarjuks ajateenistust läbivatele sõduritele, saades praktilise kogemuse seoses kaitseväe elu ja oluga. Kogemus ei seisnenud pelgalt teenistujatega kaasa kõmpimises, sest nad said kanda meiega sama varustust, vormi ning osaleda tol päeval läbiviidud väljaõppes. Minu üksuses said nad kuulata kuidas minu rühma nooremallohvitserid said anda oma esimese lahingkäsu ja sümboolselt sooritada ajateenijatega koos ka ühe topograafiaalase testi. Kõige entusiastlikumad neidu said aga  võimaluse võtta osa ka õhtusest ja varahommikusest rutiinist, jäädes väeossa tervelt 24-tunniks – ühesõnaga täispakett! Kõrvalt jälgides jäid julged neiud vinge kaitseväelise ööpäevaga enam kui rahule ning viimast tõestab tõsiasi, et enamus tüdrukuid, kes Tapal sõdurite elu uudistamas käisid, tulid töövarjupäevale kindla sooviga peale kooli lõppu ajateenistusse astuda! See teadmine annab usku ja alust arvata, et naiste osakaal kaitseväes on lähikümnendil märkimisväärselt kasvamas. Eestit kaitseme ikka üheskoos!

 

Lõpetuseks tahan väljendada austust neidude suhtes, kes oma töö- või/ja suvevaheajast võtsid aja, et tulla kaema sõdurielu. Veel suurem austus nende suhtes, kes laskuri baaskursuse lõpurännaku meiega kaasa tegid. Olete tegijad ning ootame Teid tagasi!

 

 

Markus1

 

 

 

  • Üksuse esindusmees- kes ta on, mis on tema roll ja võimalused?

 

Olles varasemalt seisnud aastaid Eesti noorte huvide ja õiguste eest nii kohalikul kui riiklikul tasandil, soovisin saadud kogemusi ja endale omast pealehakkamist ka kaitseväes esimesel võimaluse rakendama hakata. Nii kandideerisin Tapale jõudes ja seal teenistust jätkates rühma esindusmeheks. Viimase ülesanneteks on näiteks rühma nõustamine, esindamine ja ettepanekute kogumine teenistusega seotud küsimustes. Rolliga kaasneb teenistuslikust vaatevinklist väga palju võimalusi – tänaseks olen saanud anda väärt tagasiside nooremallohvitseride baaskursuse eest vastutanud pataljoni ja rühma juhtkonnale. Usun, et säärane vahetu tagasiside on kaitseväes oluline, sest näen ise kõrvalt kuidas tänu konstruktiivsele tagasisidestamisele paraneb väljaõppe kvaliteet, tagades kõikide osapoolte motivatsiooni päev-päevalt veel enam entusiastlikumalt edasi tegeleda! Tagasiside pole aga ainus vahend, millega esindusmees väljaõpet parandada saab – sinna juurde kuulub ka rühma dokumentatsiooni, igapäevamurede ja -rõõmude eest seismine. Tänu meie tegutsemisele jõuavad viimased oluliselt kiiremini kõrgemale tasandile ning probleemide kiire lahendamine ei saa jääda vahetu ülema tegutsemise taha, jagades seejuures ka töökoormust. Vaadates täna otsa veel kaheksa kuud kestvale teenistusele, olen võtnud südameasjaks tagada Tapal teenivatele kaitseväelastele parem arstiabi kättesaadavus ning võtnud enda peale ka mõne uue traditsiooni juurutamise allüksuses. Rõõm on kõrvalt näha, et esindusmeeste hulgas on nii endisi õpilasesindajaid kui ka uusi tegijaid, neidusid ja noormehi. Nii julgen väita, et rolliga kaasnevad kogemused on vastutust iga kell väärt!

 

 

  • Nooremallohvitseri baaskursuse lõpp

Septembrikuu lõpus sai piduliku lõpu pioneeripataljoni eestvedamisel läbiviidud nooremallohvitseride baaskursus. Nii õppisime pioneeride korraldatud kursusel samu, üksuse juhtimiseks vajalikke teadmisi koos tagalapataljoni, õhutõrjepataljoni, suurtükiväepataljoni ning pioneeripataljoni sõduritega, käies teineteisega ka vahetult õppes läbi, suurendandes oluliselt brigaadi ühtekuuluvust. Nooremallohvitseride baaskursuse luurekompaniis kujutas endast aga põhiliselt üht kuuenädalast proovilepanekut, kus omandasin tulevase allohvitserina jaoülemale omased üldteadmised ja -oskused. Kuna aega kursuse läbiviimiseks oli ligi poolteist kuud, omandasin seejuures veel praktilisi teadmisi jao juhtimisest ja taktikast, meditsiinist ja sidest. Ei puudunud ka teadmisete omandamine pioneeriasjandusest, saades läbi põhjaliku õppe A-kategooria lõhkajaks.  Allüksuse relvadest õppisime kasutama säärast relva nagu seda on 7,62 mm kuulipilduja MG3. Nagu arvata võite, oli see protsess väga-väga vinge! Mida kursuslasena tundsin oli see, et väga suurt rõhku pandi õpitu praktilisele harjutamisele ning ma väga pooldan säärast lähenemist. Nii õppisime baaskursusel mitmeid jaorünnaku ja -kaitse drille, saades esimesed ristsed meeskonna juhtimises keset sõjatandrit, mis lisas pealtnäha lihtsale ülesandele mitu ebastabiilset dimensiooni juurde. Külma närvi hoidmine ja vastavalt drillile käitumine sai justkui lihasmällu kodeeritud! Kursus oli vinge ning pani meid väga proovile – enese ja kaasvõitlejate tundma õppimine stressirohketes olukordades oli põnev ning laiendas silmaringi. Möödunud kursusest on nii inimese kui sõdurina väga palju kaasa võtta. Nii soovitan kindlasti kõigil kes ajateenistusse tulevad, kindlasti võtta “täispakett” ehk tulla kas juuli- või jaanuarikutsena! Need oskused ja teadmised kuidas inimesi juhtida ja asju planeerida tulevad igal juhul kasuks! Suure üllatusena tuli mulle teadmine, et pälvisin NABK kursuse lõpurivistusel ka Pioneeripataljoni kompanii parima õppuri tiitli. Olen selle märkamise eest asjaosalistele väga tänulik. Möödunud kursusest on meil kõigil õppuritel erialakursusele väga palju kaasa võtta!

 

 

Markus2

 

 

  • Erialakursus on alanud!

 

Olles tulnud kindla tahtega Tapa sõjaväelinnakusse, et siin omandada luurajaks olemise vajalikud teadmised ja oskused, lasi erialakursus end algul veidi teise kursuse arvelt oodata. Julgen väita, et viimase kätte jõudes muutus nii üksus kui selle juhtkond veidi enam ärevaks, sest juba nooremallohvitseri baaskursuse ajal, mil meile eesootavat kursust tutvustati, mainiti ära, et alles siis “hakkab juhtuma” ja “läheb lõbusaks”. Nii ka oli.

Rääkides nüüd põgusalt mu suurepärase üksuse eripäradest, siis luurekompaniis on nendeks kindlasti instruktorite rohkus, mis tagab üksikvõitlejale rohkem võimalusi katsetamiseks, teooria praktikasse panekuks ning pidevat, konstruktiivset tagasiside. Seetõttu peame lähtuma põhimõttest, et kuna meisse panustatakse rohkem siis meist ka oodatakse oluliselt rohkem kui mõne teise üksuse võitlejatelt – vastutus on suur ning meie motivatsioon peab olema vähemalt sama suur. Eripäraks on ka see, et luuraja peab teistest väeliikide võitlejatest oluliselt paremini tundma ära kõikvõimalikes olukordades militaartehnikat, selle võimekust maastikul ja standardrelvastust. Need, tänaseks “unepealt” teadmised on üks kindel asi, mille üle uhked oleme. Ennastki paneb nüüd vahel imetama, et tean neid nõnda hästi!

 

Kes on keskmine luurekompanii ajateenija? Kindlasti võiks olla potentsiaalsel LuKo (loe: Luurekompanii) ajateenijal varrukast võtta kogemus noorkotka/kodutütre/kaitsellitlasena või/ja olla suur asjahuviline, sest oleme seal kõik omamoodi militaarfriigid koos! Viimast tõestab ka tõsiasi, et tänases koosseisus leidub pea kõikide Kaitseliidu malevate liikmeid. Huvitav fakt on ka see, et meie seas on palju rahvatantsijaid, mis kummutab taaskord müüdi, et viimane pole mingi trenn – vastupidi – see teeb just jalad väga tugevaks, et pikkadel rännakutel, mida jagub ka metsalaagritest tagasi tulekuks, vastu pidada! Lisaks minule käivad kaks rühmakaaslast nädalavahetuseti ka rahvatantsu trennis, eesmärgiga jõuda peale teenistust suvel suurele tantsupeole. Hoidke meile pöialt!

 

Operatsioonid on meil üldiselt pikad ja kurnavad, kuid viimase tasakaalustamiseks on meile usaldatud ka eriseadmeid, millega saame oma üksildaselt riskantset elujärku maastikul veidi parandada. Mis veel – vaatamata sellele, et oleme väike üksus, oleme tulejõu poolest väga heal järjel ning vaat et ekvivalentsed endast mitu korda suuremate üksustega. Seega tuleb lihtsalt ise kõva mees olla, sest vahendid oma raske tööga hakkama saamiseks on meile tagatud. Mõeldes mobiilsusele, siis see on samuti tagatud läbi lakkamatu kondimootori ja paremal juhul eriotstarbeliste sõidukite!

 

Kokkuvõtteks on luurekompanii sõdur üldiselt, nii nagu teiste väeüksuste sõdurid heas füüsilises vormis, avatud meele ja kõrge pingetaluvusega loovad mõtlejad. Usun, et kui sõduril on need omadused olemas või on nõus nende väljatöötamiseks endast väga palju andma, on ta Luurekompaniisse väga oodatud!

 

 

Markus3

              Lahtiste uste päev Tapa linnakus 7. oktoobril. Pildil luureüksuse võitleja.

             Foto: 1. Jalaväebrigaad / Ivan Birjukov.

 

 

 

  • Oktoobrikutse ehk minu sõdurid

 

Ootamatult kätte jõudnud sügis ja porikuu tõid endaga Tapa linnakusse kaasa pea 400 uut õpihimuilist sõdurit. Nende noorte meeste ja naiste saabumist oli kõrvalt päris põnev jälgida, sest see oli meie, kui juulikutse sõdurite jaoks murrangulise tähtsusega sündmus. Seda seetõttu, et varsti hakata ise (rohkem) kogenud teenistujana justkui mentoriks, et nendest noortest, kelle rohked bussid korraga linnakusse tõid, õpetada välja suurepärased võitlejad. Nii jõudsid minuni senisest veel enam kolonel Vahur Karuse lausutud sõnad brigaadi rivistustelt, milles rõhutas vastutust, mis meile sõdurite saamisega riigi ees langeb. Sisuliselt tähendavad lähikuud minu jaoks teenistuses nüüd seda, et oktoobrikutse sõdurid läbivad laskuri baaskursuse  ning minu juulikutse tulevased allohvitserid ja autojuhid samaaegselt erialakursuse, et siis juba määratud ajahetkel algaval allüksuse kursusel kokku saada ning hakata iseseisvalt oktoobrikuu võitlejaid vastavalt väeosale erialaselt edasi välja õpetama. Ootusärevus on seejuures suur. Tasub ära mainida, et nüüd oktoobris teenistusse asuvatest sõduritest tuleb Luurekompanii üksusesse võrreldes teiste üksustega väga vähe reakoosseisu võitlejaid, sest on põhirõhk juulikuus linnakusse jõudvatel nooremallohvitseridel ja autojuhtidel. Nii võiks ju arvata, et vähem sõdureid tähendab vähem tööd, kuid üksuse eripärade tõttu on eksimisruumi veel vähem ning peab andma endast veel rohkem, et olemasolevatest vahenditest voolida vähese ajaga valmis väga hea meeskond. Tahtjaid tõotab üksusesse olla väga palju ning seetõttu peavad uued tulijad näitama üles äärmist südikust ja teotahet, et ennast Luurekompaniis proovile panna.

 

Markus4

              Kutsealuste saabumine 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakusse. 02.10.2018

             Foto: 1. Jalaväebrigaad / https://pildid.mil.ee/index.php?/category/58998

 

 

Selleks korraks kõik. Järgmises sissekandes saab lugeda juba erialakursuse lõpusirge kohta, mis saab kahtlemata olema väga põnev ja katsumusterohke, sest ees ootab 130+ kilomeetri pikkune seersandirännak!

 

NB! Sõdurilehe 17.10 numbrist saab lugeda nii minu kui Luurekompanii ülema abi nägemust ja mõtteid seoses luurekompanii olemusega – haara kindlasti lehe järele või loe reportaaži veebis! :)

 

 


  1. sissekanne, 04.09.18 – Ajateenistuse esimesed kaks kuud ehk kuidas see kõik küll alguse sai.

 

Kauaoodatud Vahipataljoni… külastus?

Ajateenistus sai põneva alguse juuli esimesel kolmapäeval Mustamäe linnaosas, kust väljus buss Põhja-Tallinna suunas, et panna väärt algus 11-kuulisele mõõduvõtule iseendaga. Olin toimuva pärast elevil ning rõõm oli seejuures kohata ammuseid tuttavaid! Bussis algas tulevaste kaasvõitlejatega spontaanne esmane tutvumine ning mäletan, et sattusin istuma varem õigusteadust õppinud nimekaimu kõrvale. Siinkohal tervitan härra reameest! Väeossa kohale jõudnuna näitasime ette oma kaasa toodud varustuse ning suundusime med. järjekorda, et puukentsefaliit üht õiget võitlejat tülitama ei hakkaks. Samal ajal anti edasi teade, et uusi teenijaid on väeosas mõni isegi liiga palju. Nii pakuti neljale võitlejale eksklusiivset võimalust jätkata oma vastalanud teenistust Kalevi Jalaväepataljonis. Miski minus tollel hetkel ütles, et on ainuõige tõsta üles oma käsi ning edasine on juba ajalugu. Minu järel tõstsid usalduse märgina viivitamatult käe ka sõbrad gümnaasiumist, misjärel suundusime ülemate juurde oma ümberasumist vormistama. Tund hiljem oli meile juba tellitud auto sõiduvalmis ning kõigile osapooltele ootamatu teekond Paldiskisse võiski alata.

 

Kaitseliidu malevlasest Kaitseväe kalevlaseks

Olles teinud oma senise elu kõige spontaansema otsuse, suundusin Paldiskis asuva väeosa poole teatava närvikõdiga, kuid tagasi mõeldes oligi just see mul algselt Vahipataljoni jõudes puudu. Kirjutasin koheselt otsusest ka vanematele ning nad uskusid samuti, et ju on mu sisetundel õigus.

Kohale jõudnuna algas mulle kibekiire dokumentide, varustuse ja rõivaste väljastamine, sest mu uutel rühmakaaslastel oli teenistus kaks päeva varem alanud ning kõik nimetatu oli juba ammuilma lõpule viidud. Nii oli minu esimeseks proovikiviks kibekiire kohandumine ning jõudmine pidevalt arusaamani mis mu ümber õieti toimub. See tähendas aga julgeid samme senise mugavustsooni piiridest väljaspoole. Õnneks ei olnud viimane mulle probleemiks kuna läksin teenistusest kõike muud kui mugavust otsima.

Kogu selle teatava segaduse ja melu keskel üllatas mind kõige enam tõsiasi, et olin sattunud ühe oma sugulase ja mitme hea tuttavaga ühte rühma. Kui väike see Eesti ikka on?! Hiljem selgus, et kõrvalkompanis on veel üks mu sugulane ning hakkasin veel enam mõtlema tõenäosuse üle, et kolm sugulast satuvad samal aastal samasse pataljoni aega teenima.

Mainin uhkelt ära, et mu rühmas oli samuti kaks agarat, spordiarmastajast tarka naisajateenijat. Erinevalt kaasvõitlejatest polnud rühmakaaslastest naissõdurid mulle nähtusena midagi uut, pigem harjumuspärane juhtum, sest ka Kaitseliidu malevas oli mul neid olnud paras käputäis. Tagasi mõeldes olid need kanged neiud Kalevis väga heaks tasakaaluks noormeeste karjale, olles seejuures nii mulle eeskujuks nii oma suhtumise kui ka tulemuste poolest. Naised vormi!

 

Markus 1

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Uued praktilised teadmised ja oskused

Rääkides nüüd lähemalt väeosas alanud väljaõppest, siis vaat et viivitamatult sai alguse sisekorra ja algava teenistuse ülesehituse kaardistamine, et saaksime kõik oma uuest ühiskondlikust rollist ja vastutusest üheselt aru. See on ju esmatähtis, kas pole? Viimast vürtsitas nädalast-nädalasse väldanud relvaõpe, mille jooksul käisime korduvalt paksus metsas ja palaval põllul taktikaliselt maad avastamas. Väljaõppest ei puudunud ka uute esmaabi- ja topograafiaalaste teadmiste kogumine, mille praktilist kasutegurit tsiviilmaailmas nägin varakult ette, suhtudes õppesse veel enam innuga. Juhtimiskogemust sai omandada läbi jaoülem ning rühma vastutav olemise, tagades ainuisikusliselt oma üksuse isikkoosseisu õigeaegse kohaloleku ja ülesannete täitmise. Samuti koostöö harjutamine võhivõõrastega kuniks teadsid neist pea kõike. Iga päev tohutult palju uusi teadmisi kõigest mu ümbr. See oli väga põnev! See pidev ja põnev õppimine kinnistas mulle veel enam tahet asuda tulevikus tööle ohvitserina! Võimalus sõdurite juhtimiseks anti võimalikult paljudele, mis tagas olukorra kus pea kõik julgesid (ja tahtsid!) kursuse lõpuks ~30 sõduri ees kogu vastutuse enda õlgadele võtta. Igati positiivne!

 

Väljaõpe aga jätkus – erinevate liikumisviiside, käemärkide tähenduste ja kauguste määramise eksamid said juba enne kolmandat nädala algust tehtud. Tempo oli seejuures kiire, väljaõpe struktuurilt väga loogiline.

Laiemalt aitas loogilisus kaasa ka paljule muule – kasvasime rühmaga läbi jooksvalt tekkinud sisenaljade ja meiega ühist eesmärki sihtiva juhtkonnaga kiirelt kokku, olles kogu pataljonile distsipliini ja edukate tulemustega eeskujuks. Muide, see eeskujulik käitumine sai pataljoni juhtkonna poolt ka märgatud. Nimelt võimaldati ajateenijatele õhtuti auditooriumis jalgpalli MM-i ülekannete ühisvaatamine. Melu oli seejuures suur, mängud ülipõnevad ja poolehoidjad tulised. Kahtlemata jäävad need ajateenistuse õhtud vutifanaatikutest sõprade keskel kauaks meelde! Tegelikult motiveeris see enese kätte mängitud preemia meid veel enam pingutama, viies üldise moraali väeosas lausa lakke. “Kuidas küla koerale, nõnda koer külale. “

 

Kõrgema Sõjakooli katsed

Kauaoodatud ja mu senise elu ühed tähtsamad katsed toimusid juulikuu keskel lämbepalavas Tartu linnas. Suundusin sinna varahommikul koos kalevlasest rühmakaaslasega, kes sarnaselt minule planeerib tulevikku ja karjääri kaitseväes. Jõudes siis päikselisse Tartu linna, ootas Sõjakooli uksel pikk järjekord ajateenijaid, keda oli kohale tulnud kaugelt ja tõesti rohkelt. Nii võtsid katsetele tulijaid uksel vastu kooli tänased kadetid, kes tegid alustuseks huvilistele tuuri õppehoones, suunates meid vastavalt päevaplaanile nii infotundidesse, vaimsete võimete testile kui ka erialavestlusele õppejõududega. Viimasel sain rääkida oma taustast seoses riigikaitsega, ambitsioonidest ning päevakajalistest temaatilistest probleemidest js ideedest. Kõik nimetatud oli üles ehitatud ja esitatud mulle väga huvitaval moel, mille säärast polnud ma teistes kõrgkoolides kohanud. Üldfüüsiline test oli mul selleks hetkeks väeosas sooritanud ning selle asemel sain võimaluse uudistada linnas, mis mulle tohutult meeldib ning alati tagasi kutsub! Liikudes nüüd ajas paar nädalat edasi, siis nimetatud katsed sooritasin väga headele tulemustele ning jään ootama järgmise õppeaasta algust, et õpingutega algust teha!

 

Markus 2

 

Paldiski linna suur juubel

Heinakuu keskel tähistas Lääne-Harju vald Paldiski linna 300. sünnipäeva. Kuna linn asub meie kalevlaste “linnakust” vaid hommikujooksu kaugusel, paluti meie võitlejaid appi sündmust korraldama ning võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu. Nii aitasime linnas turvalisust tagada läbi liikluskorralduse (väga põnev praktiline kogemus) ning olime nõu ja jõuga korraldajatele jooksev abikäsi. Lisaks sellele võimaldasime huvilistel sõita elamustiir PASI soomukiga! Tänu rahva seas aja veetmisele tulid meie juurde mitmed külalised nii kaugemalt kui lähemalt, et tänada meid ajateenistusse minemast ja linnale abiks olemise eest. Kõige selle juures pean tõdema, et varasemad sündmuste korraldamised tulid kogemutena väga kasuks, mistõttu haarasin initsiatiivi, et sündmus parimal moel õnnestuks.  Suur linnapidu möödus õnnestunult ja rahulikult. Umbes nii nädal hiljem sain kaasvõitlejatega valla poolt tänatud, mis oli väga armas. Veel enam – päev hiljem sain korraldusliku abi eest rivistusel Kalevi JVP ülemalt vallavanema ettepanekul pataljoni ülema mündi. See tuli tõelise šokina ning olen osapooltele tehtu märkamise eest tänulik! Tasub linnapäevade kohta veel ära märkida, et tähistama oli tulnud palju rahvast ning rõõm oli näha, et Paldiski on säärane kogukonnakeskus!

 

Markus 3

 

Mõtted seoses laskuri kursuse olemusega

Arvan, et väljaõpet käsitlevat lõiku lugedes võis lugejale tunduda, et tempo oli teadmiste omandamisel mahu ja ajafaktori mõttes kiire. Nii see tõesti oli. Võrreldes sõduri baaskursusega (SBK), mis on kasutuses veel vaid mõnes eraldiseisvas väeosas, on laskuri kursuse väljaõpe tempolt ja mahult kõvasti kiirem ning seda suuresti väljaõppetsükli lühendamise tõttu. Õpe toimus senisest enam, seejuures pendeldamata, üksiksõduri teadmiste omandamisest jao- ja rühmatasemeni jõudmiseni. Usun, et see toob pikas perspektiivis soovitud tulemuse läbi ajateenija hõivatuna hoidmise, sest vaid tänu viimasele saab sõdur laskuri kursuse (LK) jooksul veel enam fokusseerida intensiivselt väljaõppele, mille ülesehitus on võrreldes eelkäijaga oluliselt loogilisem ja laiemat eesmärki täitev.

 

Rännak esimese, kuid tähendusrikka lõpu suunas

Pärast viimaseid laskuri kursuse eksameid, seda nii praktilises meditsiinis ja kaitseväe sisekorra tundmises, ei lasknud kursuse lõpurännak end kaua oodata. Peale häirega äratamist sai marsruudil Paldiski-Kurkse alguse ligi 35-kilomeetri pikkune teekond, millest võttis osa üle 300 ajateenija. Rännak oli meie kui kalevlaste jaoks eriline, sest see toimus kogu pataljoni koosseisus ning pataljoniülema juhtimisel. Mainin ära, et viimane sümpatiseeris mulle tohutult, kasvatades ühtekuuluvust. Rännaku teekond oli oodatult mitmekesine – sai kõmbitud kindlal kruusateel, pehmes sookraavis, kaelani mudavees ning läbitu takistusi, mis panid proovile rühma kui ühtse meeskonna toimimise. Jõudnuna rühmaga õnnelikult finišisse, jõudis minuni kui välk selgest taevast arusaam, et lõpujoon tähendas ka laskuri kursuse lõpule jõudmist. Rännak polnud pooltki nii raske kui mõte, et peab asju pakkima.

 

Markus 4

 

Sihikindel, kuid vaimselt raske ümberasumine

Kui ülejäänud kalevlaste jaoks tähendas meeldejääv lõpurännak teenistuse jätkamist vaid uuel valitud kursusel, siis minu jaoks veel ümberasumist uude allüksusesse. Pehmelt öeldes raske oli pakkida asju ning jätta mõtteis seljataha mulle palju andnud Paldiski. Põhjus selleks oli aga konkreetne – laskuri kursuse jooksul sai mu kindlaks tahteks end proovile panna mitmekülgses ning nii füüsiliselt kui ka vaimselt paljude sõnul raskeimas allüksuses – luurekompaniis.

 

Asjad said raskustele vaatamata pakitud ning sellega olid ka minu päevad Paldiskis loetud. Seejuures oli kõige viimane tegu Kalevi Jalaväepataljonis kindlasti mu senise teenistuse kõige tähtsam – vanduda pidulikul tseremoonial truudust Eesti Vabariigile. Kahtlemata läks kõik sellega seonduv mulle väga südamesse ning tänan kõiki tuttavaid, kes selleks puhuks Paldiskisse sündmust vaatama tulid. Tänasin siis veel südamest  ülemaid, soovisin rühmakaaslastele edasiseks teenistuseks kannatlikkust ning peale seda sai raske südamega, kuid motiveeritud meele ja kindla sihiga suunduda edasi Tapa sõjaväelinnakusse.

 

Markus 5

 

Põlva mustad kotkad ja tülikad põdrakärbsed

Olles elanud sisse ning teeninud nädalajagu Tapal Luurekompaniis, suundusin vabal nädalavahetusel Kaitseliidu sõjalis-sportlikule patrullvõistlusele nimega „Must Kotkas 2018“. Minu kodumalevat esindasid nii kodutütred, noored kotkad kui ka mina, kaitseliitlasest ajateenija. Tee viis meid Nõmmelt Põlva metsade vahele, kus õhtuse stardiga võistlusel läbisin paarilisega 19 tunni vältel 73km keset kaunist ja mitmekesist Põlvamaa maastikku. Antud võistlusele andsid oma lahutamatu panuse  aktiivne vastutegevus, põnevad kontrollpunktid ning uudishimulikud metsaasukad, kellega kohtumised olid igati vahvad. Osalejana debüteerisin eakate vanuseklassis kodutütrest kalevlase, endise rühmakaaslase rms Kiibusega ning saavutasime võistkonnaga “Kalev” võimsa kolmanda koha. Muuhulgas selgus, et kui vaja, siis saame 120mm miinipilduja laskevalmis seadmisega imehästi hakkama. Seda on hea teada. Jalad ja keha olid hiljem küll parajalt rakkus, kuid naeratus on näol ning moraal on kõrge! Sündmus oli korralduslikult väga hästi teostatud ning tänan selle kogemuse eest kõiki asjaosalisi!

 

 

 

Markus 6

Moment võistluse lõpufaasist, kui võtsime korraks hetke, et Lõuna-Eesti kaunist maastikku jäädvustada.

 

Nii möödusid mu teenistuse esimese kursuse päevad ja veidi peale maastikul ringi põrgates ja auditooriumis teadmisi omandades, et edasine teenistus sujuks viperusteta. Aega meenutades saan julgelt öelda, et inimesena kasvasin sel perioodil tohutult, seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Uus kaitseväeline keskkond, omamoodi rutiinivaba rutiin oli saanud minu igapäeva lahutamatuks osaks, tagades keskendumise õppetööle ja rühmaga ühtseks tervikuks saamise.

 

Järgmises postituses teen juttu Paldiskist veedetud aja meenutustest, nooremallohvitseri baaskursusest Tapal, aktsioonist “Naised Vormi 2018” ning kõigest muust põnevast, mis järgnev teenistuskuu endaga kaasa toob!

 

 

 


 

  1. sissekanne, 06.08.2018 – Elu enne reameheks saamist.Markus

 

Kes olen, kust küll tulen?

Selleks, et armsad lugejad minu lauseid veidi paremini mõistaksid, alustan põgusa tutvustusega. Olen 19-aastane Maarjamaa pealinnast pärit noormees ning lõpetasin tänavu ajaloo ja õiguse aluste õppesuunal 32. keskkooli. Keskhariduse omandamise kõrvalt panustasin suure osa vabast ajast riigi hariduspoliitika parendamisele, olles tegev kooli õpilasesinduse juhtimises ja Eesti Õpilasesinduste Liidu töös. Vähemalt sama tähtis oli mulle ka Rahvakunstiselts Leigaritega nii kodu- kui välismaal eestlaste rahvapärimuse tutvustamine, jagades tuhandetele osakest meie kultuuriliselt rikka rahvuse pärandist. Nii mu eluaastad möödusid ning vaatamata loetletud hobidele kasvas minus huvi riigi julgeoleku ja -poliitika vastu. Riigikaitseline debatt oli mulle juba varem tõsist huvi pakkunud, kuid järk-järgult hakkasin selleks rohkem võimalusi otsima. Nii osalesin näiteks 2017. aastal sõpradega Presidendi Väitlusturniiril, kus lõppvooru teemaks oli intrigeeriv “Võrdõiguslikkusesse uskuv Eesti naine peaks minema vabatahtlikult ajateenistusse.” Edukas sõnalahing nõudis põhjalikku ettevalmistust ning tänu millele sain riigikaitse haardega senisest enam sina peale. Eriti põnev oli korraga väidelda nii riigikaitseliselt meelestatud neidude kui ka isikliku seisukoha vastu! Veel enam – sooviga end kooli kõrvalt erialaselt rohkem täiendada, astusin Eesti NATO Ühingu ja Kaitseliidu Toompea malevkonna liikmeks. Kõik need otsused lõid hea eelduse alustada nii vaimse kui füüsilise ettevalmistusega 11-kuuliseks teenistuseks.

 

 

KRA arstlik komisjon

Ajateenistuse minek ei tulnud mulle kaugeltki ootamatult, nähes seda kui ilmselgelt sammu juba põhikoolis käies ja noorkotkas olles. Nii esitasin kerge südamega jaanuarikuus taotluse astuda vabatahtlikult teenistusse ning kiire vastus Kaitseressursside Ametilt andis teada, et arstlik komisjon ootab mind aprillikuus. Olles entusiast riigikaitse valdkondades, jagasin otsust muuseas klassikaaslastele, kellest kolmega justkui näkkas ning kelle taotlused leidsid samuti lähinädalatel tee komisjoni lauale. Selgus ka, et huvid on meil suuresti samad, sest päris mitmel juhul oli eelistuseks juulikutse Vahipataljonis. Põhjuseid oli mitmeid: soovisime tutvust teha sõjaväepolitsei erialaga ning Miinisadamas koos sõduri baaskursusega pakutav näis hiiglama huvitav ja põnev. Nii jõudis, tasa ja targu, kätte varahommik komisjonis ning mäletan, et jäi üle vaid imetleda Narva mnt komisjoni töö efektiivsust. Tasub ära märkida, et jõudsin muretult peale lõunat Mustamäele koolitundidesse teadmisega, et minu teenistus algab neljandal heinakuu päeval Vahipataljonis.

 

Riigikaitseõpetus ja laager Kloogal

Keskkoolis sain kahel järjestikusel õppeaastal osa riigikaitseõpetusest, külastades muuhulgas mitmeid väeosasid, Sõjamuuseumit, Kõrgemat Sõjakooli ja tähtsamaid riigiasutusi. Abituriendina avanes mul ka võimalus suunduda peale matemaatika riigieksamit linnast välja laagrisse end “välja elama” ja vahvas seltskonnas riigikaitselisi teadmisi-oskusi omandama. Veetsime Klooga harjutusväljal põneva nädalavahetuse ning tutvusime jaoülematega, kes olid tollel hetkel Kalevi JVP jaanuarikutse peatsed drillseersandid. Toimunud töötubades saime tänu häid nippe kuidas peatselt algavas teenistuses paremini hakkama saada. Siinkohal tänan Kalevi JVP veeblit Ivo Kaske ja 32. keskkooli riigikaitseõpetaja Rene Rässat, kes korraldasid Kloogal nõnda eduka ja põneva laagri.

 

Markus1

 

 

 

Võidupüha paraadil

 

Tänu Kaitseliidu Toompea malevkonda kuulumisele avanes mul juba enne teenistust võimalus saada osa mitmetest riigikaitselistest aruteludest, laskelaagrist ja kõige neist uhkem  – Võidupüha paraadist! Paraadile eelnenud nädalatel harjutasime õhtuti tundide viisi rividrilli ja taktsammu käimist. Võiks ju arvata, et viimasel pole eestlaste rahvatantsu põhisammudega suuremat pistmist, kuid tuleb välja, et vajaduse korral on suur abi vahetussammust. Õigesti sooritades võib sõdur sellega oma kogemata taktist välja läinud sammu hetkega tagasi paika saada, et kogu karp jälle, seejuures märkamatult, kenasti takti kõnniks. Nii, peale kooli lõppu riviplatsil ja elus õiget rütmi otsides mööduski mu varasuvi kole kiirelt – märkamatult jõudis kätte aeg pidada maha uhke Võidupüha paraad. Rõõmustaval kombel ei saanud ka seal rahvapärimusest ei üle ega ümber. Ühe näitena mängis veel viimase ettevalmistuse ajal üks kaasvõitleja akordionil mulle rahvatantsu trennidest liigagi tuttavaid viisijuppe. Mõju oli sellel kahtlemata positiivne, sest see eemaldas nii mul kui paljudel teistel üleliigseid pinged, saates ka tülikad vihmapilved mujale ning tänu millele sai võimas paraad peatselt alata. Siiani veidi sürreaalne, kuid juhtuski nõnda, et marssisin (juba enne ajateenistust!) uhkelt mööda Vabariigi Presidendist. Rühmavanem Janar Randväli ja malevkonna pealik Ilmar Raag, olge tänatud. See oli võitlejatele tõesti võimas kogemus.

 

Markus2

 

Koostöö Verekeskusega

Seoses aprillikuus meedias levima hakanud üleskutsega, mis käsitles verevarude vähenemist, korraldasin spontaanse aktsiooni “Tallinna noorte doonornädal”. Algatuse idee oli teha veredoonorlus jätkusuutlikumaks, suunates sellele üha enam noori ja terveid kaasmaalasi. Koostööd tegin seejuures Regionaalhaigla Verekeskuse arendusjuhi Ülo Lompiga, kelle juhtimisel korraldasin Vabaduse Väljaku doonorpäevi ning käisin koos kaasblogija, reamees Käguga, kes muide oli gümnaasiumis mu armas klassiõde, Maakaitsepäeval uusi doonoreid värbamas. Rääkides doonorlusest, ei saa jätta mainimata, et mulle tõesti meeldib verekeskuse hüüdlause „ka doonor on riigikaitsja”. See kannab ensas juhtmõtet: doonorlus on lihtsaim viis anda panus riigi julgeolekusse, sest inimesed ei vaja kaitset mitte ainult sõjas ja katastroofides, vaid ka Eesti haiglates. Nii jäin verekeskuse juurde nõu ja jõuga appi ning mu järgmine plaan on korraldada 1. jalaväebrigaadi doonornädal, et meie ajateenijad ja tegevväelased oleksid veel suuremad riigikaitsjad.

 

 

Markus3

 

Selleks korraks minu poolt kõik. Järgmises sissekandes tuleb juttu juba ajateenistusse asumisest, laskuri kursusest, Kõrgema Sõjakooli katsetel käimisest ning paljust muust põnevast.

 

Kohtumiseni!