“Naised, rahu ja julgeolek” konverents, 1. märts 2018

1. märtsil 2018 toimus Kaitseministeeriumis Eesti NATO Ühingu poolt korraldatud “ÜRO resolutsioon 1325: naised, rahu ja julgeolek” konverents. Konverentsi toetas NATO peakorter, Friedrich Eberti Fond, Kanada saatkond, Kaitseministeerium ning Haridus-ja Teadusministeerium. Rahvusvaheline konverents toimus naistepäeva eelsel nädalal, et rõhutada naiste kaasamise olulisust julgeoleku protsesside tagamisel ja juhtida tähelepanu naiste olukorrale kriisisituatsioonides. Käesoleva aasta konverentsi rahvusvahelise arutelu fookuses oli Põhjamaa riikide parimate praktikate ja kogemuste jagamine naised, rahu ja julgeolek tegevuskava edendamisel. Siseriiklik arutelupaneel käsitles Eesti naiste perspektiivi rahu ja julgeoleku tagamisel ning väljakutseid ja võimalusi naiste kaasamise edendamiseks.

 

Konverentsi tervitussõnad pidas Eesti NATO Ühingu juhatuse esimees Krista Mulenok ja Friedrich Eberti Fondi Balti riikide koordinaator Tobias Mörschel. Konverentsi avasõnad pidas Eesti Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras. Ta märkis, et ühiskonna suhtumine naiste teenistusse kaitseväes on endiselt suuresti juhitud keskaegsetest soorollidest ning vajab muutmist. Ta rõhutas, et kuna Eesti Kaitseväe põhideoloogia on rahva kaitse ning Eesti Kaitsevägi on rahva armee, siis on väär jätta pool elanikkonnast riigikaitsest eemale, eriti kui naised on samaoodi võimelised täitma kõiki kohti Kaitseväes nagu mehedki. Tänase seisuga on Kaitseväes 9%-10% naisi, mis ei ole kindral Terrase meelest rahuldav. Lisaks on Terrase sõnul probleem, et naised, kes tulevad teenistusse, tahavad olla pigem mehed ja näidata, et nad on meestega võrdsed või mehe moodi. “Aga mida meil on vaja, ei ole mitte meeste, vaid naiste oskusi ja teadmisi, millega meestel, pean tunnistama, on raske hakkama saada,” lausus Terras. Veel märkis kindral, et on väga keeruline lahti saada juurdunud dogmadest ja eelarvamusest, kuid selle poole on vajalik püüelda. Kodune kasvatus ning suurema tähelepanu pööramine meeste teadlikkuse suurendamisele naiste rollist riigikaitses on oluline. Positiivne suhtumine naistesse riigikaitses ja kaitseväes peab saama normaalsuseks.

 

Avakõne pidas NATO rahvusvahelise sõjalise staabi sooküsimuste nõunik ja NATO sooperspektiivi komitee esimees kol-ltn Magdalena Dvorakova teemal „Sooperspektiiv liitlasvägede relvajõududes“. Dvorakova mainis, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 naiste, rahu ja julgeoleku vastuvõtmine oli väga oluline muutus, sest see oli esimene resolutsioon, milles käsitleti relvastatud konflikti ebaproportsionaalset mõju naistele, ja rõhutati asjaolu, et ajalooliselt on naised jäetud rahuprotsessidest üldiselt välja. Dvorakova rõhutas, et sooline võrdõiguslikkus ei ole enam valikuline või vabatahtlik, vaid fundamentaalne, sest see võimaldab meil paremini reageerida tänapäeva julgeoleku väljakutsetele. Nii ei ole näiteks füüsilised stereotüübid enam õigustatud hübriidohtude ja –sõja tõttu. Sooline perspektiiv on ka operatiivne vajadus ja sellega tuleb arvestada igapäevastes sõjalistes operatsioonides. Lõpetuseks mainis Dvorakova, et naised, rahu ja julgeoleku tegevuskava ning soolise võrdõiguslikkuse vaatenurk ei puuduta ainult naisi, vaid mehi ja naisi mõlemaid, sest ainult kogu ühiskonna kaasamine rahuläbirääkimistel tagab kauakestva rahu.

 

Esimese diskussioonpaneeli teemaks oli „Naised, rahu ja julgeolek – Põhjamaade kogemus“, paneeli modereeris kindralmajor Meelis Kiili, Kaitseliidu ülem. Esimese ettekande pidas Rootsi Kaitseülikooli professor Prof Robert Egnell teemal “Sooperspektiiv ja sõjaväeline tõhusus”. Egnelli arutelu keskendus küsimustele, et miks me peaksime järgima soolist võrdõiguslikkust ja kuidas seda saaks saavutada. Ta märkis, et paljudes organisatsioonides ei piisa enam õigustepõhisest argumendist naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse kohta, vaid on vaja tõhusamaid argumente ja stiimuleid, mis näitaksid ka näiteks taktikaliselt soolise võrdõiguslikkuse kasu. Ta rõhutas, et ainult rääkimisest ja seletamisest ei piisa, vaid on vaja astuda konkreetseid samme ja teha muudatused kohustuslikuks, et juurutada sooperspektiivi organisatsioonide töös, panna inimesed teisiti käituma ja mõtlema ning seeläbi muuta relvajõud tõhusamaks.

 

Norra kaitseuuringute keskuse teadur Frank B. Steder tutvustas ainult naistest koosneva Norra erioperatsioonide eriüksuse (NORASOC) pilootprojekti ja selle edukust naiste värbamises relvajõududesse. NORASOC on uudne selle poolest, et värbamisprotsessi ja projekti jooksul olid naised ja mehed eraldatud. Eesmärgiks oli rohkem värvata/kaasata naisi sõjaväkke ning anda neile vajalik kompetents 12 kuu jooksul. Norra eriväed lähenesid Norra tavalisest sõjaväest teisiti: hakati naisi värbama nö “ebaharilikest” eluvaldkondadest – nt. farmeritest ja maal elavatest naistest, sest neil oli parem füüsiline vorm. Nõuded on võrdsed nii meestele kui naistele, kuid naistelt ei nõuta koheselt füüsiliste normide täitmist – vajalik on näidata progressi ja alles 12-nda kuu lõpuks peavad nad täitma samad nõuded mis mehed. Steder seletas, miks on kasulik eraldada naised ja mehed kanideerimisel – kui mehed ja naised kandideeriksid koos ühes grupis, siis tulemused oleksid ebausad, sest naised jääksid füüsiliste võimete poolest algul meestele alla. Praegu aga valitakse mehi ja naisi eraldi ning tänu sellele projektile pääseb rohkem naisi süsteemi. Projekti tulemused olid üllatavad. Näiteks esimestel nädalatel lasketiirus on vahe meeste ja naiste vahel märgatav – erinevalt meestest esitasid naised ülesande täitmisel palju küsimusi, kuid see-eest tabasid kõik märki; mehed ei küsinud ja tavaliselt esimestel kordadel eksisid. Järeldus – naised julgevad rohkem küsimusi esitada kui mehed ja läbivad seega ülesandeid edukalt kiiremini. Steder soovitas, et nii meeste kui naiste puhul tuleks kasutada samu instruktoreid ning instruktoriteks peavad olema nii naised kui mehed. Steder rõhutas, et on oluline hoida mehi ja naisi lahus, sest kui grupp on koos peale õpet (nt. varustuse hooldamise ajal), siis kaldub olukord olema tihtipeale nii, et mees puhastab relva ja naine teeb nö “naistetöid” ehk peseb riideid vms. Kui mehed ja naised on aga eraldi, siis teevad mõlemad grupid kõiki ülesandeid.

 

“Elisabeth Rehn – Bank of Ideas” esimees Kaisa-Maria Tölli kõneles teemal „Naiste perspektiiv ja roll Soome kaitsejõududes“. Tölli tõi välja, et Soome sõjaväes tuleb tihti ette naiste kiusamist ja seksuaalset ahistamist nende soo ja füüsiliste võimete tõttu. Ta selgitas ka uue võimaliku väeteenistusse võtmise mudeli uurimist ja rääkis lootusest, et praegust väeteenistusse võtmise mudelit uuendatakse ja tehakse järgmistele põlvkondade terviklikumaks. Ta rõhutas, et selle sisu ei seisne mitte Soome militariseerimises, vaid tervikliku julgeoleku edendamises.

 

Viimane esineja paneelis oli Islandi Välisministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse eriesindaja ja suursaadik Kristín A. Árnadóttir, kes pidas ettekande teemal „Tsiviillähenemine naised, rahu ja julgeolekule“. Ta rääkis Islandi rollist NATOs ilma sõjaväeta ning eriti Islandi rollist võrdõiguslikkuse edendamisel organisatsioonis. See roll hõlmab soolise võrdõiguslikkuse nõuandmist sõjalistel operatsioonidel Islandi kriisireageerimisüksuse kaudu, tõstatades vajaduse korral naiste, rahu ja julgeoleku küsimust koostöös teiste riikide ja rahvusvaheliste töötajatega. Ta märkis, et sooline võrdõiguslikkus ei ole kunagi mõeldud kasu tooma ainult naistele – see on vajalik nii meestele kui naistele, sest just koostöö on edu võti.

 

Teise paneeli „Naised, rahu ja julgeolek Eestis – väljakutsed ja võimalused“ tervitussõnad pidas Ameerika Ühendriikide õhujõudude erukindralmajor Tiiu Kera. Erukindralmajor Kera meelest on oluline tõstatada seda teemat Eesti ühiskonnas ning ta rõhutas, et peab normaalsuseks saama, et mehed ja naised töötavad koos kaitseväes.

 

Väliministeeriumi rahvusvaheliste organisatsoonide büroo direktor Karmen Laus esitles ÜRO resolutsiooni 1325 Eesti tegevuskava vahearuannet. Ta märkis, et naiste, rahu ja julgeoleku temaatika peab jääma aktuaalseks. Eesti on koostanud kaks tegevuskava, mille eesmärgid tulenevad ÜRO 1325 resolutsiooni eesmärkidest nagu humanitaarabi tagamine naistele konfliktipiirkondades ning keskendumine nende haridusele, teadlikkuse suurendamine naiste rollist konfliktide lahendamisel, omavahelise rahvusvahelise koostöö ja infovahetuse tõhusamaks muutmine. Laus märkis, et Eesti on olnud aktiivne koostööpartner rahvusvahelisel areenil.

 

Teise paneeli moderaatoriks oli Välisministeeriumi poliitikaosakonna Eesti ÜRO julgeolekunõukogu kampaania koordinaator Tiia Nightingale. Esimese ettekande pidas Kaitseministeeriumi sotsiaalvaldkonna nõunik Andres Siplane, kes tutvustas raportit „Naised Eesti Kaitseväes: Motivatsioon, suhtumine, kogemused ja väljakutsed“. Ta märkis, et “selleks, et viia rahuvalvesse 20% naisi, on vaja oluliselt tõsta naisajateenijate värbamise sihtarve. Olukord on praegu soodne – teenistuses olevad naised on pigem rahul, Kaitsevägi ja ühiskond on toetavad. Ületada tuleb vaid barjäär naistegevväelaste idee heakskiitmise ja üksikisiku poolt reaalselt sõjaväelise karjääri kaalumise vahel”.

 

Tallinna Tehnikaülikooli nooremteadur Tiia Sõmer rääkis teemal „Naised küberjulgeolekus” ehk naiste osalusest ning rollist küberturvalisuse vallas. Ta märkis, et kuigi Eesti IT-valdkonnas töötavatest inimestest on 25% naised, mis on maailmas üsna kõrge näitaja (maailmas 11%), siis arvestades, et järjest kasvav digitaliseerimine eeldab ka küberturvalisuse arendamist, oleks vaja ka tunduvalt kõrgemat naiste osalust IT-valdkonnas. Ta märkis, et Eestis on puudu mitu tuhat IT-töötajat ning kõrge kvalifikatsiooniga insenere ning selle augu suudaksid väga edukalt täita just naised. Samas nentis ta, et kahjuks on IT ning küberkaitsevaldkond ümbritsetud stereotüüpidest, mida on raske murda. IT-valdkonda peetakse endiselt ühiskonnas suuresti “poiste” alaks ning vaid 20% teab, mis on tegelikult küberkaitse. Sõmer märkis, et ühiskondlikult konstrukteeritud küberkaitse kuvand peab muutuma, eriti just ka naiste endi seas.

 

Nooremleitnant Kärt Praks tutvustas oma tegevväelase karjääri ja tegevust Mereväes. Ta märkis, et praeguseks on palju positiivset naiste ajateenistusse astumisel juhtunud. Enam ei saa naine mundrivormis nii palju tähelepanu ja imestust kui varem ning enam ei pea omama tutvusi, et ajateenistusse pääseda. Praks sooviks näha rohkem naisi kaitseväes ning lisas, et kaitseväes teenimine ja töötamine on andnud talle ellujäämisoskused, õpetanud pingutama parimate tulemuste saamiseks ning andnud oskuse juhtida inimesi ja kriisiolukordi.

 

Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming rääkis Naiskodukaitse rollist Eesti laiapindsesse riigikaitsesse panustamisel. Ta märkis, et lisaks Naiskodukaitse 2500 liikmeskonnale, sh 100 kiirreageerimisüksusele, puuduvad vabatahtlikus organisatsioonis vanuselised ja füüsilise ettevalmistuse piirangud, tähendades et kõigil huvilistel on võimalus leida viis, kuidas panustada riigikaitsesse. Lisaks märkis Tooming, et tihtipeale saab juhuslikust liitujast aktiivne ja teadlik riigikaitsesse panustaja, kes astub ajateenistusse ning saab tegevväelaseks.

 

Kaitseministeeriumi ajateenistuse nõunik Laura Toodu tutvustas “Naised vormi!” kampaaniat, mille eesmärk oli teavitada noori naisi võimalusest panustada riigikaitsesse ja kuidas läbida ajateenistust. Tegemist oli esmakordse selletaolise kampaaniaga Eestis. Toodu arvates võib kampaaniat lugeda edukaks, sest huvilisi oli palju ning kui arvestada, et 83% inimestest toetavad nüüdseks naiste ajateenistust, siis võib eeldada, et kampaania võis selle tulemuse saavutamisel mõningat rolli mängida. Toodu märkis, et on vajalik panna naisi tundma, et nad on ajateenistusse ja kaitseväkke oodatud. Lisaks sellele on vajalik ajateenistuse olemust avada ja tutvustada inimestele kõigil tasanditel ning eriti just noortele, et nad teaksid, mis võimalused on kaitseväes ja ajateenistuses. Praegu on ühiskonna silmis kaitsevägi ühiskonnast kaugel, kuigi tegelikkuses on tsiviilsfäär väga tihedalt kaitseväega seotud. Toodu märkis ka, et kuigi sügavalt juurdunuid tõekspidamisi on ühiskonnas raske muuta, peab selle poole siiski püüdlema.

 

Konverentsi lõppsõnad pidas kaitseliitlane ja EBS-i juhtimisteaduste doktorant Silva Kiili, kes märkis, et kuigi inimeste usaldus kaitseorganisatsioonide vastu on kõrge, on teadlikkus riigikaitsesse panustamise võimalustest siiski väike. Ta nõustus konverentsil öelduga, et teadlikkust peab suurendama, sest nii jõutakse ka kõrgema aktiivsuseni. Tuleb julgustada nii poisse kui tüdrukuid ning rääkida olukorrast ja probleemidest avatult ning ausalt. Konverentsi lõpetas ta sõnumiga noortele, et “iseendale ei ole mõtet tõkkeid ehitada.”

 

Ürituse pildid meie Facebooki lehel ja kodulehe galeriis.