1991 – NATO Rooma tippkohtumisel loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu (North Atlantic Cooperation Council, NACC). NACC-ist sai struktuur, mille kaudu alustati koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega uuenenud poliitilises situatsioonis. Eesti oli NACC-i asutajaliikmete hulgas.

1994 – Brüsseli tippkohtumisel käivitati NATO programm „Partnerlus rahu nimel“ (Partnership for Peace, PfP). Eestile esitati kutse programmiga liitumiseks ning 3. veebruaril 1994 ühines Eesti rahupartnerlusprogrammiga.

1995 – NATO käivitas PfP egiidi all planeerimis- ja ülevaatusprotsessi (Planning and Review Process, PARP), millega liitus ka Eesti.

1996 – Eesti alustas NATO-ga läbirääkimisi liitumise ettevalmistamiseks. Tegevuskava nimeks sai intensiivne dialoog liitumisküsimustes (Intensified Dialogue on the Questions of Membership).

1997 – Portugalis NATO ja partnerite välisministrite kohtumisel pandi alus Euro-Atlandi Partnerlusnõukogule (Euro-Atlantic Partnership Counsil, EAPC), mis asendas NACC-i.

1999 – Washingtoni tippkohtumisel tunnustas NATO Eestit kui võimalikku liikmekandidaati.

2002 november – Praha tippkohtumisel esitati Eestile, Bulgaariale, Leedule, Lätile, Rumeeniale, Slovakkiale ja Sloveeniale kutse liitumisläbirääkimistele NATO-ga ühinemiseks.

2003 jaanuar – märts toimuvad Eesti liitumisläbirääkimised NATO-ga.

2003 märts – NATO liikmesriigid allkirjastasid 26. märtsil Brüsselis Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia Põhja-Atlandi lepinguga liitumise protokollid.

2004 märts – 10. märtsil 2004 ratifitseeris Riigikogu NATO Põhja-Atlandi lepingu (Washingtoni lepingu) koos kõigi lisadega.

2004 aprill – 2. aprillil 2004 toimus Brüsselis seitsme uue liikmesriigi NATO-ga liitumise pidulik tseremoonia.

2004 juuni – Eesti osales esmakordselt Istanbulis NATO tippkohtumisel alliansi täieõigusliku liikmena ühes kõigi kohustuste, õiguste ja võimalustega.