Naised kaitseväes: müüdid ja tegelikkus

Silva

 

 

 

 

Silva Kiili

NATO töögrupi “Naiste integratsioon maaväe lahingüksustes” liige

 

 

 

 

Miks on meile naiste osaluse teema täna oluline?

 

ÜRO Julgeolekunõukogu seadis oma 2000. aasta resolutsioonis 1325 „Naised, rahu ja julgeolek“ eesmärgiks, et konfliktide lahendamisel peab rahvusvaheline üldsus arvestama sooperspektiivi. Otsuse tingis muret tekitav tõdemus, et sõjaliste konfliktide tagajärjel moodustavad enamiku ohvritest tsiviilisikud, kusjuures eriti halvas olukorras on naised, kuna konfliktid suurendavad nende vastu suunatud soolist vägivalda ning piiravad naiste ligipääsu tervishoiule, haridusele, majandus- ja poliitilisele tegevusele.

 

Tänaseks on diskussioon naiste rollist riigi turvalisuse tõstmisel, sealhulgas osalemisel jõustruktuurides paljudes riikides hoogustunud. Seda ka meil, Eestis, kus statistilised näitajad optimismiks põhjust ei anna: aastaks 2022 on kutsealuste noormeeste arv vähenenud neljandiku võrra, samal ajal juba praegu 30% meessoost kutsealustest kaitseväkke tervislike põhjustel ei sobi. Naissoost tegevteenistujaid on Eesti Kaitseväes 10%, enamus neist põhitegevust toetaval staabi- ja tagalatöö ametikohtadel.

 

Miks on Eestis Kaitseväes naiste esindatus väike?

 

2014. aastal 45-st vabatahtlikult ajateenistusse läinud naisest lõpetas ajateenistuse vaid 18; enamus neist, kes tulid sooviga jätkata kaitseväelist karjääri, loobusid sellest mõttest. Täna Eestis uuringud loobumise põhjuste kohta puuduvad, kuid toetudes teiste riikide soopõhisest integreerimisprotsessist tulenevatele kogemustele, võib väita, et põhjused peituvad paljuski stereotüüpsest mõlemisest tingitud käitumismallides, mistõttu naised, soovides end realiseerida sõjaväelises organisatsioonis, tunnetavad meeskollektiivi survet naiste „mittesobivusele“ militaartegevusteks. Naiste osaluse vastuargumentidena väidetakse, et mehed on sõjalisteks tegevusteks justkui loodud, nad on füüsiliselt ja moraalselt tugevamad ning seega ka efektiivsemad. Efektiivsust on aga keeruline defineerida ja mõõta, samuti annavad erinevad mõõtmismetoodikad erinevaid tulemusi. Tänases hübriidsõja tingimustes tekib paratamatult ka küsimus normatiivsete füüsiliste testide vajalikkusest, kus tehnoloogiliselt kiiresti arenevat keskkonda silmas pidades tuleks keskenduda pigem ametikohtadele vastavatest nõuetest.

 

Kuidas edasi?

 

Naiste aktiivsem kaasamine, nende potentsiaali ja teadmiste kasutamine kaitseväelistes tegevustes aitab suurendada konkurentsi ning leida võimekaid talente ka naiste hulgast. Samal ajal annavad kaitseväes omandatud oskused naistele võimaluse toimetulekuks kriisi- ja konfliktiolukordades.

 

Olles ise NATO töögrupi “Naiste integratsioon maaväe lahingüksustes” liige, võin julgelt väita, et suurim takistus naiste integreerumisele ei ole mitte füüsilised standardid või naiste emotsionaalne valmidus, vaid hoiakud naiste osalemise suhtes militaristlikes tegevustes. Tähtsaim naiste integratsiooniga seotud väljakutse on hoiakute muutmine, kus olulisim roll on juhtidel ja poliitikutel. Naiste osaluse tõstmine ja integreerimine kaitseväelistesse tegevustesse on kompleksne, hoolikalt planeeritud ja aeganõudev protsess. Samas on meil teiste riikide kogemustest õppides sellega viimane aeg algust teha.