Page 5 - nato_web
P. 5
Eesti NATO lugu. 1991–2004
kindralmajoriga, kelle jaoks suuline kinnitus oli tugevam igasugusest allkirjast.
Taani ja Norraga tehtud koostöö kogemustele tuginedes pidasime oluliseks ka kir-
jaliku kokkuleppe vormistamist Itaalia ja Eesti vahel, millega fikseeritaks, millist
toetus ja millises ulatuses Itaalia Eesti sõduritele osutab ja kuidas Eesti selle eest ta-
sub. Hakkasin alguses iga päev, hiljem iga nädal paar korda helistama lepingu sõl-
mimise teemal Itaalia karabinjeeride peakorterisse, nende brigaadi staapi, kaitse-
väe staapi ja kaitseministeeriumisse. Kui alustasin juttu lepingust, siis küsiti alati:
kas Eesti sõduritel on millestki puudus? Kas süüa antakse ja lõunaajal veini samu-
ti? Post liigub, pesu pestakse, kütust jagatakse, poodi on samuti võimalik külasta-
da? Me ju tagame teile kõik vajaliku ning oleme seda kinnitanud, et teie sõduritel
on itaallastega samaväärne elu ja teenused, milleks teile kirjalikku lepingut vaja?
Kokkulepe allkirjastati alles 18. mail 2000, pea pool aastat pärast Eesti sõdurite
saabumist Kosovosse.
Nimetatud lepingu allkirjastamise päeval 2000. aasta maikuus teenisin aga juba
peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna rahvusvahelise koostöö jaoskonna üle-
ma ametikohal Tallinnas. Kuigi minu välisteenistus Belgia Kuningriigis pidi amet-
likult lõppema alles 2000. aasta sügisel, oli kaitseväes hädasti vaja NATO kogemus-
tega staabiohvitsere. 1999. aasta kevadel võeti Põhja-Atlandi Liidu liikmeks kolm
uut riiki. Ukse taha jäänutele, sh Eestile, pakuti aga Washingtoni tippkohtumisel
välja liikmesuse tegevuskava (MAP) protsess, mille edukal läbimisel oleks liikme-
staatus pea garanteeritud. Kaitseväe puhul nägi MAP ette võtmetähtsusega part-
nerluseesmärkide (PG) täitmise. NATO nimelt töötas välja väga konkreetsete sõja-
liste kriteeriumide paketi, mille eesmärk oli suurendada partnerriikide relvajõudu-
de koostöövõimelisust NATO liikmesriikide omadega.
1999. aasta keskpaigas oli grupp Eestit NATO struktuurides esindanud kaitse-
väelasi jõudnud järeldusele, et riikliku aastaprogrammi (ANP) praktiliste planeeri-
mistegevuste koordineerimiseks ja nendega seonduvate protsesside juhtimiseks,
samuti riigikaitse arendamiseks tuleb luua iseseisev planeerimisega tegelev struk-
tuuriallüksus Kaitsejõudude Peastaabi koosseisus. Kogu siseriikliku NATO liikme-
suseks valmistumise protsessi suunamiseks ja koordineerimiseks oli kaitseminis-
teeriumi juhtimisel ning teiste ministeeriumide ja kaitseväe ning selle väeliikide
osalusel moodustatud NATO asjatundjate komisjon. Seni, kuni nii individuaalne
partnerlusprogramm kui ka aruandlus- ja ülevaateprotsess kujutasid suures osas
andmete esitamist NATO-le oma riigi ja relvajõudude kohta, oli protsessi toetuseks
olnud võimalik kaitseväelasi eraldada rutiinse töö kõrvalt. Partnerluseesmärgid aga
kujutasid endast konkreetselt püstitatud kriteeriume, mille saavutamiseks tuli kait-
seväe tegevused pikemaajaliselt ette planeerida. Selleks oli vaja protsessi käsitleda
siseriikliku kaitseplaneerimise osana. Kaitseväe struktuuris pikaajalise planeerimi-
sega tegelev eraldiseisev struktuuriüksus aga 2000. aastani veel puudus. Pikema-
ajaliste plaanide koostamisega tegeles peastaabi operatiivosakond, kes aga oli samal
kindralmajoriga, kelle jaoks suuline kinnitus oli tugevam igasugusest allkirjast.
Taani ja Norraga tehtud koostöö kogemustele tuginedes pidasime oluliseks ka kir-
jaliku kokkuleppe vormistamist Itaalia ja Eesti vahel, millega fikseeritaks, millist
toetus ja millises ulatuses Itaalia Eesti sõduritele osutab ja kuidas Eesti selle eest ta-
sub. Hakkasin alguses iga päev, hiljem iga nädal paar korda helistama lepingu sõl-
mimise teemal Itaalia karabinjeeride peakorterisse, nende brigaadi staapi, kaitse-
väe staapi ja kaitseministeeriumisse. Kui alustasin juttu lepingust, siis küsiti alati:
kas Eesti sõduritel on millestki puudus? Kas süüa antakse ja lõunaajal veini samu-
ti? Post liigub, pesu pestakse, kütust jagatakse, poodi on samuti võimalik külasta-
da? Me ju tagame teile kõik vajaliku ning oleme seda kinnitanud, et teie sõduritel
on itaallastega samaväärne elu ja teenused, milleks teile kirjalikku lepingut vaja?
Kokkulepe allkirjastati alles 18. mail 2000, pea pool aastat pärast Eesti sõdurite
saabumist Kosovosse.
Nimetatud lepingu allkirjastamise päeval 2000. aasta maikuus teenisin aga juba
peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna rahvusvahelise koostöö jaoskonna üle-
ma ametikohal Tallinnas. Kuigi minu välisteenistus Belgia Kuningriigis pidi amet-
likult lõppema alles 2000. aasta sügisel, oli kaitseväes hädasti vaja NATO kogemus-
tega staabiohvitsere. 1999. aasta kevadel võeti Põhja-Atlandi Liidu liikmeks kolm
uut riiki. Ukse taha jäänutele, sh Eestile, pakuti aga Washingtoni tippkohtumisel
välja liikmesuse tegevuskava (MAP) protsess, mille edukal läbimisel oleks liikme-
staatus pea garanteeritud. Kaitseväe puhul nägi MAP ette võtmetähtsusega part-
nerluseesmärkide (PG) täitmise. NATO nimelt töötas välja väga konkreetsete sõja-
liste kriteeriumide paketi, mille eesmärk oli suurendada partnerriikide relvajõudu-
de koostöövõimelisust NATO liikmesriikide omadega.
1999. aasta keskpaigas oli grupp Eestit NATO struktuurides esindanud kaitse-
väelasi jõudnud järeldusele, et riikliku aastaprogrammi (ANP) praktiliste planeeri-
mistegevuste koordineerimiseks ja nendega seonduvate protsesside juhtimiseks,
samuti riigikaitse arendamiseks tuleb luua iseseisev planeerimisega tegelev struk-
tuuriallüksus Kaitsejõudude Peastaabi koosseisus. Kogu siseriikliku NATO liikme-
suseks valmistumise protsessi suunamiseks ja koordineerimiseks oli kaitseminis-
teeriumi juhtimisel ning teiste ministeeriumide ja kaitseväe ning selle väeliikide
osalusel moodustatud NATO asjatundjate komisjon. Seni, kuni nii individuaalne
partnerlusprogramm kui ka aruandlus- ja ülevaateprotsess kujutasid suures osas
andmete esitamist NATO-le oma riigi ja relvajõudude kohta, oli protsessi toetuseks
olnud võimalik kaitseväelasi eraldada rutiinse töö kõrvalt. Partnerluseesmärgid aga
kujutasid endast konkreetselt püstitatud kriteeriume, mille saavutamiseks tuli kait-
seväe tegevused pikemaajaliselt ette planeerida. Selleks oli vaja protsessi käsitleda
siseriikliku kaitseplaneerimise osana. Kaitseväe struktuuris pikaajalise planeerimi-
sega tegelev eraldiseisev struktuuriüksus aga 2000. aastani veel puudus. Pikema-
ajaliste plaanide koostamisega tegeles peastaabi operatiivosakond, kes aga oli samal
