Page 2 - nato_web
P. 2
Partnerluse algaastatest liikmesuse tegevuskavani – vaade Monsist ja Tallinnast
infovahetuse Bosnia ja Hertsegoviina konflikti lahenduseks sõlmitud Daytoni rahu-
lepingu rakendamisel, mis viis tipphetkel ligikaudu 60 000 NATO ja partnerriikide
sõduri osalemiseni NATO rahutagamisoperatsioonil. Konflikt Bosnias ja Hertsego-
viinas tekitas olukorra, kus NATO vajas eluliselt konsultatsioone partnerriikidega,
eriti nendega, kes asetsesid konfliktipiirkonna vahetus naabruses. Praktilise koos-
töövõime edendamiseks partnerriikidega algatas NATO 1995. aastal PfP planeeri-
mis- ja aruandlusprotsessi (PARP), mille eesmärk oli riikide sõjaliste võimete aren-
damine, et tagada nende koostöövõime alliansi juhitavatel operatsioonidel.
1996. aastaks oli kindlalt raamistatud, kuid praktiliselt operatsioonidele ja po-
liitilistele konsultatsioonidele keskenduv koostöö partnerriikide ja NATO vahel
väga hästi toimiv. Partnerid olid oma osaluse ja toetuse kaudu NATO juhitavatele
operatsioonidele saanud võimaluse näidata oma (lisa)väärtust. Sellele vastuseks
pidi NATO vähemalt osaliselt jagama informatsiooni selle kohta, mis reaalselt toi-
mus operatsioonipiirkonnas ja millised on tulevikuplaanid. NATO juhitud operat-
sioonidel osalemise algaastatest alates nõudsid partnerid Soome ja Rootsi juhtimi-
sel võimalust osaleda vastava operatsiooni kujundamise otsustusprotsessis. Ette-
ruttavalt tuleb aga ütelda, et seda võimalust täies mahus kuni tänaseni partnerrii-
kidel ei ole. Olenemata sellest, kas mõnes ettevõtmises osalevad partnerid või mit-
te, teeb NATO oma otsused 28 liikmesriigi osalusel iseseisvalt.
Kuni 1998. aasta kevadeni, mil Brüsselis alustas tegevust kaitseväe juhataja sõ-
jaline esindaja, oli PCC juures asuv Eesti kontaktohvitser põhiline kaitseväe kon-
taktisik NATO peakorterile. Reeglina tuli vähemalt kord tööpäeva jooksul, vahel
ka kaks korda ette võtta autosõit Brüsselisse, et osaleda mõnel NATO partnerluse
formaadis toimuval töökohtumisel. Räägiti läbi nii Põhja-Atlandi Koostöönõuko-
gu (NACC) järglase Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) loomine, operatiiv-
võimete kontseptsiooni põhialused, planeerimis- ja aruandlusprotsessi arendami-
ne ning individuaalsete partnerlusprogrammide (IPP) koostamine. Nende aastate
jooksul kogunes tööalaste sõitude kilometraažiks aastas 50 000 kilomeetrit, mis
ajaliselt tähendas sisuliselt 62 tööpäeva veetmist rooli taga. Kui NATO peakorteris
toimunud kohtumistel arutati üldiselt kontseptuaalseid partnerluse arendamisega
seonduvaid küsimusi, siis operatsioonidel osaluse küsimustes tehti põhiline töö
SHAPE’is.
Järjest kasvas huvi Eesti arengu vastu ning vastavad infopäringud muutusid pea
igapäevasteks. Lisaks kaitseväe edusammude selgitamisele tunti sügavat huvi ka
riigi poliitiliste aspektide arengu vastu. Alates 1997. aasta suvest koostasin seetõttu
kord kahe kuu jooksul ülevaate Eesti venekeelses ajakirjanduses ilmuvast. Erilist
tähelepanu palus Eestiga koostöö eest vastutav ohvitser sealjuures pöörata NATO
tegevuse kajastamise küsimustele. Huvitas nii suhtumine erinevatesse NATO õp-
pustesse (1997. aastal toimus Eestis rahupartnerlusprogrammi raames suurõppus
„Baltic Challenge”) kui ka Balkanil asetleidvasse SFORi operatsiooni.
infovahetuse Bosnia ja Hertsegoviina konflikti lahenduseks sõlmitud Daytoni rahu-
lepingu rakendamisel, mis viis tipphetkel ligikaudu 60 000 NATO ja partnerriikide
sõduri osalemiseni NATO rahutagamisoperatsioonil. Konflikt Bosnias ja Hertsego-
viinas tekitas olukorra, kus NATO vajas eluliselt konsultatsioone partnerriikidega,
eriti nendega, kes asetsesid konfliktipiirkonna vahetus naabruses. Praktilise koos-
töövõime edendamiseks partnerriikidega algatas NATO 1995. aastal PfP planeeri-
mis- ja aruandlusprotsessi (PARP), mille eesmärk oli riikide sõjaliste võimete aren-
damine, et tagada nende koostöövõime alliansi juhitavatel operatsioonidel.
1996. aastaks oli kindlalt raamistatud, kuid praktiliselt operatsioonidele ja po-
liitilistele konsultatsioonidele keskenduv koostöö partnerriikide ja NATO vahel
väga hästi toimiv. Partnerid olid oma osaluse ja toetuse kaudu NATO juhitavatele
operatsioonidele saanud võimaluse näidata oma (lisa)väärtust. Sellele vastuseks
pidi NATO vähemalt osaliselt jagama informatsiooni selle kohta, mis reaalselt toi-
mus operatsioonipiirkonnas ja millised on tulevikuplaanid. NATO juhitud operat-
sioonidel osalemise algaastatest alates nõudsid partnerid Soome ja Rootsi juhtimi-
sel võimalust osaleda vastava operatsiooni kujundamise otsustusprotsessis. Ette-
ruttavalt tuleb aga ütelda, et seda võimalust täies mahus kuni tänaseni partnerrii-
kidel ei ole. Olenemata sellest, kas mõnes ettevõtmises osalevad partnerid või mit-
te, teeb NATO oma otsused 28 liikmesriigi osalusel iseseisvalt.
Kuni 1998. aasta kevadeni, mil Brüsselis alustas tegevust kaitseväe juhataja sõ-
jaline esindaja, oli PCC juures asuv Eesti kontaktohvitser põhiline kaitseväe kon-
taktisik NATO peakorterile. Reeglina tuli vähemalt kord tööpäeva jooksul, vahel
ka kaks korda ette võtta autosõit Brüsselisse, et osaleda mõnel NATO partnerluse
formaadis toimuval töökohtumisel. Räägiti läbi nii Põhja-Atlandi Koostöönõuko-
gu (NACC) järglase Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) loomine, operatiiv-
võimete kontseptsiooni põhialused, planeerimis- ja aruandlusprotsessi arendami-
ne ning individuaalsete partnerlusprogrammide (IPP) koostamine. Nende aastate
jooksul kogunes tööalaste sõitude kilometraažiks aastas 50 000 kilomeetrit, mis
ajaliselt tähendas sisuliselt 62 tööpäeva veetmist rooli taga. Kui NATO peakorteris
toimunud kohtumistel arutati üldiselt kontseptuaalseid partnerluse arendamisega
seonduvaid küsimusi, siis operatsioonidel osaluse küsimustes tehti põhiline töö
SHAPE’is.
Järjest kasvas huvi Eesti arengu vastu ning vastavad infopäringud muutusid pea
igapäevasteks. Lisaks kaitseväe edusammude selgitamisele tunti sügavat huvi ka
riigi poliitiliste aspektide arengu vastu. Alates 1997. aasta suvest koostasin seetõttu
kord kahe kuu jooksul ülevaate Eesti venekeelses ajakirjanduses ilmuvast. Erilist
tähelepanu palus Eestiga koostöö eest vastutav ohvitser sealjuures pöörata NATO
tegevuse kajastamise küsimustele. Huvitas nii suhtumine erinevatesse NATO õp-
pustesse (1997. aastal toimus Eestis rahupartnerlusprogrammi raames suurõppus
„Baltic Challenge”) kui ka Balkanil asetleidvasse SFORi operatsiooni.
