Page 4 - nato_web
P. 4
Partnerluse algaastatest liikmesuse tegevuskavani – vaade Monsist ja Tallinnast
Rahuoperatsioonide Keskuse ülem kapten Aivar Jaeski vestlemas 2000. aasta suvel KFORi
missioonil osalevate Eesti kaitseväelastega. Foto: Kaitseministeerium.
sõjaväelasi vajalikus koguses omavad vaid Itaalia ja Prantsusmaa. Konsulteerinud
Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonnaga koostasin 1999. aasta märtsi alguses
kirjalikult vastava ettepaneku Eesti panustamiseks MSU koosseisu 10-liikmelise
patrullüksusega. Konsulteerides suursaadik Jüri Luigega, kellest vähem kui kuu
aega hiljem sai Eesti kaitseminister, kinnitas viimane, et poliitiliselt on NATO
Kosovo operatsiooni panustamine ülioluline, ja lubas tagada siseriikliku toetuse.
21. juunil 1999 kinnitaski Riigikogu oma otsusega operatsioonil osalemise. Selleks
ajaks oli Eesti kaitseväelaste missiooni algusaeg hoolimata mitu kuud kestnud läbi-
rääkimistest nii NATO planeerijate kui ka Itaaliaga veel ebaselge.
Kosovo operatsioonil osalemine oli Eesti jaoks paljuski tundmatus kohas vette-
hüpe. Senised operatsioonid olid toimunud koos meie lähiregiooni riikide Taani ja
Norraga, kes vajalike juriidiliste ja muude aspektide osas toetasid ja tagasid üksus-
tele vajaliku ka missioonipiirkonnas. Lisaks olid Taani ja Norra alates taasiseseis-
vumisest Eesti kaitseväe arendamist olulisel määral toetanud. Itaaliaga aga eelnev
kaitsealane suhtlus praktiliselt puudus. Kui Eesti oli oma pakkumist Itaalia esinda-
jatele ametlikult esitlenud, paluti koostada detailne ülevaade meie üksuse võime-
test, väljaõppetasemest ja varustusest, samuti keeleoskusest. Eesti vastuse üle vaa-
danud, sõnas Itaalia sõjaline esindaja SHAPE’is, et Eesti üksus tundub MSU koos-
seisu hästi sobivat, ja kinnitas, et Itaalia tagab Eesti allüksuse toimimiseks vajaliku
toetuse. Ja seejärel kaotas ta teema vastu huvi. Tegu oli aristokraatlikku päritolu
Rahuoperatsioonide Keskuse ülem kapten Aivar Jaeski vestlemas 2000. aasta suvel KFORi
missioonil osalevate Eesti kaitseväelastega. Foto: Kaitseministeerium.
sõjaväelasi vajalikus koguses omavad vaid Itaalia ja Prantsusmaa. Konsulteerinud
Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonnaga koostasin 1999. aasta märtsi alguses
kirjalikult vastava ettepaneku Eesti panustamiseks MSU koosseisu 10-liikmelise
patrullüksusega. Konsulteerides suursaadik Jüri Luigega, kellest vähem kui kuu
aega hiljem sai Eesti kaitseminister, kinnitas viimane, et poliitiliselt on NATO
Kosovo operatsiooni panustamine ülioluline, ja lubas tagada siseriikliku toetuse.
21. juunil 1999 kinnitaski Riigikogu oma otsusega operatsioonil osalemise. Selleks
ajaks oli Eesti kaitseväelaste missiooni algusaeg hoolimata mitu kuud kestnud läbi-
rääkimistest nii NATO planeerijate kui ka Itaaliaga veel ebaselge.
Kosovo operatsioonil osalemine oli Eesti jaoks paljuski tundmatus kohas vette-
hüpe. Senised operatsioonid olid toimunud koos meie lähiregiooni riikide Taani ja
Norraga, kes vajalike juriidiliste ja muude aspektide osas toetasid ja tagasid üksus-
tele vajaliku ka missioonipiirkonnas. Lisaks olid Taani ja Norra alates taasiseseis-
vumisest Eesti kaitseväe arendamist olulisel määral toetanud. Itaaliaga aga eelnev
kaitsealane suhtlus praktiliselt puudus. Kui Eesti oli oma pakkumist Itaalia esinda-
jatele ametlikult esitlenud, paluti koostada detailne ülevaade meie üksuse võime-
test, väljaõppetasemest ja varustusest, samuti keeleoskusest. Eesti vastuse üle vaa-
danud, sõnas Itaalia sõjaline esindaja SHAPE’is, et Eesti üksus tundub MSU koos-
seisu hästi sobivat, ja kinnitas, et Itaalia tagab Eesti allüksuse toimimiseks vajaliku
toetuse. Ja seejärel kaotas ta teema vastu huvi. Tegu oli aristokraatlikku päritolu
