Page 6 - nato_web
P. 6
Saksamaa veenmine
midagi avalikult kuulda. Usaldusväärsetest allikatest sain teada, et erakonna poolt
oli tal soovitatud vaikida.
Nii hästi ei läinud Klaus Kinkeliga. 2001. aasta sügisel kutsuti Kinkelit ja mind
sageli esinema samadele NATO-teemalistele kõnekoosolekutele, kus üpris tihti tek-
kisid „diplomaatilises keeles” vaidlused. Korra läks olukord viisakuse piirest välja-
poole. Ühel konverentsil 2001. aasta novembris pidasin päeval ettekande, milles
kaardistasin kuulajaskonnale Saksa erakondade hoiakuid NATO osas nii, nagu ma
neist aru sain. Loomulikult nimetasin ka Kinkeli Balti-vastast positsiooni. Õhtul
selgus, et konverentsi peakõneleja ei olnud keegi muu kui Klaus Kinkel, kelle saa-
bumisel saali sosistas tema päeval kohalolnud nõunik talle, mis oli varem toimu-
nud. Kui küsimuste-vastuste käigus üks osaleja osutas mulle ja küsis, miks Kinkel
on Balti riikide NATOsse saamise vastu, siis kuumavereline švaab läks põlema ja
hüüdis üle suure konverentsisaali: „Proua suursaadik! Kui raketid hakkavad Vene-
maa suunast meile lendama, siis olete Teie isiklikult süüdi!”
Paar kuud hiljem vabandas Kinkel ühel püstijala-vastuvõtul minu ees.
Jutt sellest sündmusest siiski levis ja peagi oli kuulda, et Kinkeli seisukoht on
muutunud FDP jaoks tõsiseks probleemiks, kuna tema soleerimisel polnud era-
kond võimeline oma seisukohti kujundama. Varsti tuli uudis, et Kinkel oli otsusta-
nud mitte kandideerida Bundestagi 2002. aasta septembrikuistel valimistel. See va-
bastas FDP ja ka meid, kuna nüüd oli selge, et Praha otsuse ajal ei ole Kinkel enam
Bundestagis ega mõjuta Saksamaa poliitikat.
NATO laienemisdebatt Saksamaal 2002
Järgmisel aastal läks diskussioon NATO laienemise küsimuses edasi, aga see ei
olnud enam niivõrd aktuaalne – peamine aur läks lahkarvamuste peale Iraagi
sõja üle ja Euroopa läks lõhki, kas pooldada USAd või mitte. Pärast pikki konsul-
tatsioone võttis Bundestag aprillikuus vastu NATO laienemist toetava resolutsioo-
ni, mida toetasid kõik erakonnad, välja arvatud kommunistliku partei järeltulija-
partei. Sisuliselt ei andnud see resolutsioon midagi juurde, aga tegemist oli esimese
korraga, kui valitsuskoalitsioon avalikustas oma toetuse Balti riikide ühinemisele
NATOga.
Viimast korda arutas Bundestag NATO laienemist 14. novembril 2002, nädal
enne Praha tippkohtumist, kui valitsus tõi ametlikult laienemise küsimuse
parlamendi ette. Lõpuks toetas Saksamaa valitsus NATO laienemist, sh ka Balti
riikidesse.
midagi avalikult kuulda. Usaldusväärsetest allikatest sain teada, et erakonna poolt
oli tal soovitatud vaikida.
Nii hästi ei läinud Klaus Kinkeliga. 2001. aasta sügisel kutsuti Kinkelit ja mind
sageli esinema samadele NATO-teemalistele kõnekoosolekutele, kus üpris tihti tek-
kisid „diplomaatilises keeles” vaidlused. Korra läks olukord viisakuse piirest välja-
poole. Ühel konverentsil 2001. aasta novembris pidasin päeval ettekande, milles
kaardistasin kuulajaskonnale Saksa erakondade hoiakuid NATO osas nii, nagu ma
neist aru sain. Loomulikult nimetasin ka Kinkeli Balti-vastast positsiooni. Õhtul
selgus, et konverentsi peakõneleja ei olnud keegi muu kui Klaus Kinkel, kelle saa-
bumisel saali sosistas tema päeval kohalolnud nõunik talle, mis oli varem toimu-
nud. Kui küsimuste-vastuste käigus üks osaleja osutas mulle ja küsis, miks Kinkel
on Balti riikide NATOsse saamise vastu, siis kuumavereline švaab läks põlema ja
hüüdis üle suure konverentsisaali: „Proua suursaadik! Kui raketid hakkavad Vene-
maa suunast meile lendama, siis olete Teie isiklikult süüdi!”
Paar kuud hiljem vabandas Kinkel ühel püstijala-vastuvõtul minu ees.
Jutt sellest sündmusest siiski levis ja peagi oli kuulda, et Kinkeli seisukoht on
muutunud FDP jaoks tõsiseks probleemiks, kuna tema soleerimisel polnud era-
kond võimeline oma seisukohti kujundama. Varsti tuli uudis, et Kinkel oli otsusta-
nud mitte kandideerida Bundestagi 2002. aasta septembrikuistel valimistel. See va-
bastas FDP ja ka meid, kuna nüüd oli selge, et Praha otsuse ajal ei ole Kinkel enam
Bundestagis ega mõjuta Saksamaa poliitikat.
NATO laienemisdebatt Saksamaal 2002
Järgmisel aastal läks diskussioon NATO laienemise küsimuses edasi, aga see ei
olnud enam niivõrd aktuaalne – peamine aur läks lahkarvamuste peale Iraagi
sõja üle ja Euroopa läks lõhki, kas pooldada USAd või mitte. Pärast pikki konsul-
tatsioone võttis Bundestag aprillikuus vastu NATO laienemist toetava resolutsioo-
ni, mida toetasid kõik erakonnad, välja arvatud kommunistliku partei järeltulija-
partei. Sisuliselt ei andnud see resolutsioon midagi juurde, aga tegemist oli esimese
korraga, kui valitsuskoalitsioon avalikustas oma toetuse Balti riikide ühinemisele
NATOga.
Viimast korda arutas Bundestag NATO laienemist 14. novembril 2002, nädal
enne Praha tippkohtumist, kui valitsus tõi ametlikult laienemise küsimuse
parlamendi ette. Lõpuks toetas Saksamaa valitsus NATO laienemist, sh ka Balti
riikidesse.
