Page 4 - nato_web
P. 4
Saksamaa veenmine
4. Ajada nn Vilniuse grupi liini. Berliini vähese huvi taustal palusin peamaja, et
sõlmitaks poliitikadirektorite tasemel kokkulepe, mis annaks juhise tegutseda sel-
les raamistikus ka NATO pealinnades.
Vilniuse grupp oli suursaadikute tasemel seni koos käinud ainult Washingto-
nis, kus asus NATO laienemise võti. Saabudes Berliini mõtlesin, et tuleks kindlasti
kasutada ära seda kooskäimise vormi, kuna Saksamaa vastuseis NATO laienemise-
le Balti riikidesse oli niivõrd tugev. Kutsusingi 2001 jaanuaris Berliinis kokku esi-
mese Vilniuse grupi saadikute koosoleku, kuid suhtumine oli leige. Hoolimata vä-
lisministeeriumide omavahelisest kokkuleppest kujunes Berliini Vilniuse grupp
suures osas pelgalt infovahetuse formaadiks, kus Eesti jagas teistega infot, kuna te-
gutsesime teistest NATO liinis intensiivsemalt.
Saksamaal on poliitikute puhul kõige olulisem ikkagi parteikuuluvus, sellega
kaasas käiv lojaalsus ja rahva arvamus. Seetõttu asusime NATO laiendamise arva-
must soodsamas suunas kujundama erakondade kaudu ning kuna valitsuserakon-
nad sellel teemal suhelda ei soovinud, siis tegelesime eelkõige opositsiooniga. Võt-
sime sihikule CDU ja Volker Rühe, FDP ja Klaus Kinkeli.
Rühe keeruliste ja kohati mõistmatute argumentide taga peitus hirm Venemaa
ees. Avalikult esinedes viitas Rühe hoiatavalt oma vanadele Vene kamraadidele
ajast, millal ta oli Saksamaa kaitseminister – nood olla lubanud ägedat Moskva
reaktsiooni, kui NATO peaks laienema Balti riikidesse. Kohtusime kevadel mitu
korda Rühe ja tema nõunikega, aga suhtumine ei paranenud.
Kinkel läks oma äkilise iseloomuga veel kaugemale. Mitu korda vaidlesin tema-
ga avalikult ja alati kordas ta oma argumenti: tema on Balti riikide suurim toetaja
ja sellepärast ei poolda ta praegu NATO laienemist, sest Eesti, Läti ja Leedu jääksid
välja. Iga kord, kui ta kirjutas jälle ajalehes midagi sarnast, saatis ta mulle artikli
koopia ja jälle vandus truudust Balti riikidele.
Suvi toob soojust
Suvel 2001 oli Washingtonist kuulda, et Balti riigid võivad järgmise aasta Praha
tippkohtumisel siiski kutse saada. President Bush pidas võimsa kõne juunis Varssa-
vis, milles teatas, et ükski Euroopa demokraatia ei jää NATO laienemisest ilma
oma geograafia või ajaloo pärast.
Eestkätt Bushi Varssavi kõne pärast asus Rühe oma positsiooni muutma. Oli ka
kuulda, et ta oli saanud erakonna poolt noomida nii fraktsioonis kui ka Saksamaa
ekspresidendilt Richard von Weizsäckerilt, kes muide oli sõdinud Tehumardi la-
hingus Saaremaal. Aitas ka peaminister Mart Laari hommikusöök Rühega juunis.
Laar kutsus teda Eestit külastama, Rühe võttis kutse vastu kui võimaluse esitleda
oma „uut mõtlemist”.
4. Ajada nn Vilniuse grupi liini. Berliini vähese huvi taustal palusin peamaja, et
sõlmitaks poliitikadirektorite tasemel kokkulepe, mis annaks juhise tegutseda sel-
les raamistikus ka NATO pealinnades.
Vilniuse grupp oli suursaadikute tasemel seni koos käinud ainult Washingto-
nis, kus asus NATO laienemise võti. Saabudes Berliini mõtlesin, et tuleks kindlasti
kasutada ära seda kooskäimise vormi, kuna Saksamaa vastuseis NATO laienemise-
le Balti riikidesse oli niivõrd tugev. Kutsusingi 2001 jaanuaris Berliinis kokku esi-
mese Vilniuse grupi saadikute koosoleku, kuid suhtumine oli leige. Hoolimata vä-
lisministeeriumide omavahelisest kokkuleppest kujunes Berliini Vilniuse grupp
suures osas pelgalt infovahetuse formaadiks, kus Eesti jagas teistega infot, kuna te-
gutsesime teistest NATO liinis intensiivsemalt.
Saksamaal on poliitikute puhul kõige olulisem ikkagi parteikuuluvus, sellega
kaasas käiv lojaalsus ja rahva arvamus. Seetõttu asusime NATO laiendamise arva-
must soodsamas suunas kujundama erakondade kaudu ning kuna valitsuserakon-
nad sellel teemal suhelda ei soovinud, siis tegelesime eelkõige opositsiooniga. Võt-
sime sihikule CDU ja Volker Rühe, FDP ja Klaus Kinkeli.
Rühe keeruliste ja kohati mõistmatute argumentide taga peitus hirm Venemaa
ees. Avalikult esinedes viitas Rühe hoiatavalt oma vanadele Vene kamraadidele
ajast, millal ta oli Saksamaa kaitseminister – nood olla lubanud ägedat Moskva
reaktsiooni, kui NATO peaks laienema Balti riikidesse. Kohtusime kevadel mitu
korda Rühe ja tema nõunikega, aga suhtumine ei paranenud.
Kinkel läks oma äkilise iseloomuga veel kaugemale. Mitu korda vaidlesin tema-
ga avalikult ja alati kordas ta oma argumenti: tema on Balti riikide suurim toetaja
ja sellepärast ei poolda ta praegu NATO laienemist, sest Eesti, Läti ja Leedu jääksid
välja. Iga kord, kui ta kirjutas jälle ajalehes midagi sarnast, saatis ta mulle artikli
koopia ja jälle vandus truudust Balti riikidele.
Suvi toob soojust
Suvel 2001 oli Washingtonist kuulda, et Balti riigid võivad järgmise aasta Praha
tippkohtumisel siiski kutse saada. President Bush pidas võimsa kõne juunis Varssa-
vis, milles teatas, et ükski Euroopa demokraatia ei jää NATO laienemisest ilma
oma geograafia või ajaloo pärast.
Eestkätt Bushi Varssavi kõne pärast asus Rühe oma positsiooni muutma. Oli ka
kuulda, et ta oli saanud erakonna poolt noomida nii fraktsioonis kui ka Saksamaa
ekspresidendilt Richard von Weizsäckerilt, kes muide oli sõdinud Tehumardi la-
hingus Saaremaal. Aitas ka peaminister Mart Laari hommikusöök Rühega juunis.
Laar kutsus teda Eestit külastama, Rühe võttis kutse vastu kui võimaluse esitleda
oma „uut mõtlemist”.
