Page 5 - nato_web
P. 5
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Visiit valmistati põhjalikult ette ja see läks hästi. Jäime saatkonnas ootama uue
seisukoha avalikustamist, aga pettusime, kui see sügisel tuli: Rühe oli nüüd Balti
riikide NATOsse saamise poolt, kuid ikkagi ajanihkega, s.t mitte koos teistega.
Ehkki Bushi Varssavi kõne pani ka teisi Saksa erakondi oma seisukohti korri-
geerima, oli vaja tõsisemaid meetmeid – nii tuli mängu ameeriklasest vabariiklane
ja NATO laiendamise pooldaja Bruce Jackson. Jackson käis Saksamaal ka NATOst
rääkimas, kuna 2001. aasta sügiseks oli Saksamaast kujunenud NATO laienemise
suurim pähkel. Tundsin Jacksonit Müncheni julgeolekupoliitika konverentsidelt ja
kui Jackson jälle väisas Berliini, asusin temaga koostööd tegema. Kutsusin ta esine-
ma Vilniuse grupi saadikutele alati, kui ta Berliini väisas. Jackson oli NATO Balti
riikidesse laienemise peamine toetaja Washingtoni huvigruppide hulgas. Ta veenev
ja otsekohene ameerikalik väitlusstiil mõjus kui külm dušš igale kahtlejale.
Rääkisin Bruce’ile sellest, mis sünnib CDUs just Balti riikide osas. Tekkis plaan.
Korraldasin diskreetselt hea tuttava, konservatiivist Frankfurter Allgemeine
Zeitungi ajakirjaniku, Karl Feldmeyeri abil Jacksoni kohtumise opositsiooniliidri
Angela Merkeliga. Kohtumisel, mis toimus 16. novembril 2001, tõstatas Jackson
poliitilise probleemi – Washingtonis on tekkimas arusaam, et Saksamaa konserva-
tiivse partei välispoliitika oleks nagu vastuolus USA konservatiivist presidendi
omaga. Jackson tõi näitena NATO Balti riikidesse laienemise küsimuse.
Hiljem kirjutas Jackson mulle, et Merkel oli kohe aru saanud. Merkel oli selgita-
nud, et Rühe argumendid ei oma kõlapinda erakonna sees ja ta oli üsna kriitiline
Rühe osas, lisaks kinnitas Merkel CDU ja eriti kristlik-sotsiaalse liidu CSU (Christlich-
Soziale Union in Bayern) toetust Balti riikidele. Hiljem kuulsin ka muudest allikatest,
et Merkelil oli olnud väga hea meel Jacksoni käigu üle, sest see oli avanud tema jaoks
uued perspektiivid seoses kogu rahvusvahelise julgeolekuolukorraga, aga eriti NATO
laienemise osas. Ehk aitasid Merkeli vastuvõtlikkusele kaasa ka lähenevad valimised,
sest Merkelil oli niikuinii vaja Rühega parteisiseselt arveid klaarida.
Sügisel valmistati ette uut CDU hoiakut NATO laienemise suhtes ja jällegi val-
mis see peamiselt Rühe kontoris. Tema vaid grammi võrra muutunud seisukoht ja
soovimatus kellegagi konsulteerida ajas teised erakonnakaaslased tegutsema. Bun-
destagi Saksa–Eesti sõprusgrupi esimees vabahärra Wolfgang von Stetten tegi mitu
parandusettepanekut, mis muutsid Rühe algse mittetoetava seisukoha väga posi-
tiivseks Balti riikide suhtes. Pärast Bruce Jacksoni käiku Angela Merkeli juurde
olid von Stetteni pingutused oma parandusettepanekuid läbi suruda märksa kerge-
mad. Uus, Eestile, Lätile ja Leedule soodne seisukoht võeti vastu 2001. aasta
detsembrikuisel CDU suurkogul Dresdenis.1 Peatselt polnud Rühest enam mitte
1 „Deshalb sollte beim NATO-Gipfel im Herbst 2002, soweit die jeweilige innenpolitische Lage
es erlaubt, der Beitritt Sloweniens, der Slowakei, Bulgariens, Litauens, Lettlands und Estlands und
nach Möglichkeit Rumäniens vereinbart werden.” („Seepärast tuleks 2002. aasta sügisel NATO
tippkohtumisel niivõrd, kuivõrd iga riigi sisepoliitiline olukord seda lubab, kokku leppida Sloveenia,
Slovakkia, Bulgaaria, Leedu, Läti ja Eesti ning võimaluse korral Rumeenia liitumine.”) http://www.
cdu.de/sites/default/files/media/dokumente/beschl-auen.pdf. Vaadatud 14.12.2013. – Toimetaja.
Visiit valmistati põhjalikult ette ja see läks hästi. Jäime saatkonnas ootama uue
seisukoha avalikustamist, aga pettusime, kui see sügisel tuli: Rühe oli nüüd Balti
riikide NATOsse saamise poolt, kuid ikkagi ajanihkega, s.t mitte koos teistega.
Ehkki Bushi Varssavi kõne pani ka teisi Saksa erakondi oma seisukohti korri-
geerima, oli vaja tõsisemaid meetmeid – nii tuli mängu ameeriklasest vabariiklane
ja NATO laiendamise pooldaja Bruce Jackson. Jackson käis Saksamaal ka NATOst
rääkimas, kuna 2001. aasta sügiseks oli Saksamaast kujunenud NATO laienemise
suurim pähkel. Tundsin Jacksonit Müncheni julgeolekupoliitika konverentsidelt ja
kui Jackson jälle väisas Berliini, asusin temaga koostööd tegema. Kutsusin ta esine-
ma Vilniuse grupi saadikutele alati, kui ta Berliini väisas. Jackson oli NATO Balti
riikidesse laienemise peamine toetaja Washingtoni huvigruppide hulgas. Ta veenev
ja otsekohene ameerikalik väitlusstiil mõjus kui külm dušš igale kahtlejale.
Rääkisin Bruce’ile sellest, mis sünnib CDUs just Balti riikide osas. Tekkis plaan.
Korraldasin diskreetselt hea tuttava, konservatiivist Frankfurter Allgemeine
Zeitungi ajakirjaniku, Karl Feldmeyeri abil Jacksoni kohtumise opositsiooniliidri
Angela Merkeliga. Kohtumisel, mis toimus 16. novembril 2001, tõstatas Jackson
poliitilise probleemi – Washingtonis on tekkimas arusaam, et Saksamaa konserva-
tiivse partei välispoliitika oleks nagu vastuolus USA konservatiivist presidendi
omaga. Jackson tõi näitena NATO Balti riikidesse laienemise küsimuse.
Hiljem kirjutas Jackson mulle, et Merkel oli kohe aru saanud. Merkel oli selgita-
nud, et Rühe argumendid ei oma kõlapinda erakonna sees ja ta oli üsna kriitiline
Rühe osas, lisaks kinnitas Merkel CDU ja eriti kristlik-sotsiaalse liidu CSU (Christlich-
Soziale Union in Bayern) toetust Balti riikidele. Hiljem kuulsin ka muudest allikatest,
et Merkelil oli olnud väga hea meel Jacksoni käigu üle, sest see oli avanud tema jaoks
uued perspektiivid seoses kogu rahvusvahelise julgeolekuolukorraga, aga eriti NATO
laienemise osas. Ehk aitasid Merkeli vastuvõtlikkusele kaasa ka lähenevad valimised,
sest Merkelil oli niikuinii vaja Rühega parteisiseselt arveid klaarida.
Sügisel valmistati ette uut CDU hoiakut NATO laienemise suhtes ja jällegi val-
mis see peamiselt Rühe kontoris. Tema vaid grammi võrra muutunud seisukoht ja
soovimatus kellegagi konsulteerida ajas teised erakonnakaaslased tegutsema. Bun-
destagi Saksa–Eesti sõprusgrupi esimees vabahärra Wolfgang von Stetten tegi mitu
parandusettepanekut, mis muutsid Rühe algse mittetoetava seisukoha väga posi-
tiivseks Balti riikide suhtes. Pärast Bruce Jacksoni käiku Angela Merkeli juurde
olid von Stetteni pingutused oma parandusettepanekuid läbi suruda märksa kerge-
mad. Uus, Eestile, Lätile ja Leedule soodne seisukoht võeti vastu 2001. aasta
detsembrikuisel CDU suurkogul Dresdenis.1 Peatselt polnud Rühest enam mitte
1 „Deshalb sollte beim NATO-Gipfel im Herbst 2002, soweit die jeweilige innenpolitische Lage
es erlaubt, der Beitritt Sloweniens, der Slowakei, Bulgariens, Litauens, Lettlands und Estlands und
nach Möglichkeit Rumäniens vereinbart werden.” („Seepärast tuleks 2002. aasta sügisel NATO
tippkohtumisel niivõrd, kuivõrd iga riigi sisepoliitiline olukord seda lubab, kokku leppida Sloveenia,
Slovakkia, Bulgaaria, Leedu, Läti ja Eesti ning võimaluse korral Rumeenia liitumine.”) http://www.
cdu.de/sites/default/files/media/dokumente/beschl-auen.pdf. Vaadatud 14.12.2013. – Toimetaja.
