Page 2 - nato_web
P. 2
Saksamaa veenmine
Selgus, et kolleegidel oli õigus: kui tegin juttu Eesti NATO-püüdlustest, tundus
mulle, et Saksa valitsusametnikel ja poliitikutel hakkas lausa piinlik. Anti mõista,
et Venemaa võib halvasti reageerida ja et Balti riigid võiksid piirduda Euroopa
Liiduga (kuna Venemaal oli ükskõik meie Euroopa Liiduga liitumisest).
Novembris 2000 toimusid USAs valimised, mis tõid võidu vabariiklasele
George W. Bushile. Kongressi Esindajatekojas säilitasid vabariiklased oma hapra
enamuse, Senatis olid hääled täpselt pooleks, aga pärast uue presidendi ametisse-
vannutamist jaanuaris olid vabariiklased ka ülemkojas enamuses tänu ase-
presidendi otsustavale häälele.
Avapauk Washingtonist
Paar nädalat enne USA uue presidendi ametisseastumist pidas Senati väliskomisjo-
ni esimees, vabariiklaste grand old man, Põhja-Carolina senaator Jesse Helms kõne,
mis ei olnud ainult avapauk NATO järgmise laienemisvooru debatile Washing-
tonis, vaid lõi selle valla ka Saksamaal. Helms oli olnud eelmise NATO laienemis-
vooru suhtes murelik, kuid oma kõnes American Enterprise Institute’is 11. jaanua-
ril 2001 avaldas ta tugevat toetust järgmisele laienemisvoorule, mis hõlmaks ka
kolme Balti riiki.
Sakslased olid alguses ettevaatlikul ja äraootaval seisukohal, kas Helms jääb
hüüdvaks hääleks kõrbes – ja kas tema arvamus kogub toetajaid. Siiski algas peat-
selt eeskätt Saksamaa opositsioonierakondade poolt seisukohtade kujundamine ja
katse-eksituse meetodil nende korrigeerimine.
Esimesena tulid oma seisukohaga välja konservatiivid ehk kristlikud demo-
kraadid (Christlich Demokratische Union Deutschlands – CDU). Nende seisukoht
oli Eestile ebasoodne. Leiti, et NATOsse tuleks kindlasti võtta Slovakkia, Sloveenia
ja Bulgaaria ning kui võimalik Rumeenia, kuna viimaste võimalused Euroopa
Liidu kutset saada on tagasihoidlikud. Balti riikidega tuleks oodata, kuna nad ei
moodusta kriisikollet, on niigi stabiilsed ega vaja NATOt. Pealegi olid nende
võimalused varsti Euroopa Liidu liikmeiks saada vägagi head.
CDU seisukoha peamine kujundaja oli endine kaitseminister Volker Rühe.
Mõned kirjeldasid Rühet poliitikuna, kelle „parim enne” aeg on möödas. Ta oli
lüüa saanud 1998. aasta valimistel tänu oma seotusele endise liidukantsleri Helmut
Kohliga, kelle maine oli langenud seoses Saksamaa ühinemise probleemidega ja
kasvava töötute arvuga. Siiski oli Rühe üks väheseid, kes CDUs üldse julgeolekupo-
liitikat jagas. Rühega oli raske vaielda, kuna ta oli erakonnas üks peamisi julgeole-
kupoliitika kujundajaid ja see tegi temast ka kõige mõjukama välispoliitika tegija
opositsioonis. Oli selge, et ilma Rüheta ei toimu konservatiivide hulgas mingit eda-
siminekut NATO laienemise osas. Tuli temaga tööd teha.
Selgus, et kolleegidel oli õigus: kui tegin juttu Eesti NATO-püüdlustest, tundus
mulle, et Saksa valitsusametnikel ja poliitikutel hakkas lausa piinlik. Anti mõista,
et Venemaa võib halvasti reageerida ja et Balti riigid võiksid piirduda Euroopa
Liiduga (kuna Venemaal oli ükskõik meie Euroopa Liiduga liitumisest).
Novembris 2000 toimusid USAs valimised, mis tõid võidu vabariiklasele
George W. Bushile. Kongressi Esindajatekojas säilitasid vabariiklased oma hapra
enamuse, Senatis olid hääled täpselt pooleks, aga pärast uue presidendi ametisse-
vannutamist jaanuaris olid vabariiklased ka ülemkojas enamuses tänu ase-
presidendi otsustavale häälele.
Avapauk Washingtonist
Paar nädalat enne USA uue presidendi ametisseastumist pidas Senati väliskomisjo-
ni esimees, vabariiklaste grand old man, Põhja-Carolina senaator Jesse Helms kõne,
mis ei olnud ainult avapauk NATO järgmise laienemisvooru debatile Washing-
tonis, vaid lõi selle valla ka Saksamaal. Helms oli olnud eelmise NATO laienemis-
vooru suhtes murelik, kuid oma kõnes American Enterprise Institute’is 11. jaanua-
ril 2001 avaldas ta tugevat toetust järgmisele laienemisvoorule, mis hõlmaks ka
kolme Balti riiki.
Sakslased olid alguses ettevaatlikul ja äraootaval seisukohal, kas Helms jääb
hüüdvaks hääleks kõrbes – ja kas tema arvamus kogub toetajaid. Siiski algas peat-
selt eeskätt Saksamaa opositsioonierakondade poolt seisukohtade kujundamine ja
katse-eksituse meetodil nende korrigeerimine.
Esimesena tulid oma seisukohaga välja konservatiivid ehk kristlikud demo-
kraadid (Christlich Demokratische Union Deutschlands – CDU). Nende seisukoht
oli Eestile ebasoodne. Leiti, et NATOsse tuleks kindlasti võtta Slovakkia, Sloveenia
ja Bulgaaria ning kui võimalik Rumeenia, kuna viimaste võimalused Euroopa
Liidu kutset saada on tagasihoidlikud. Balti riikidega tuleks oodata, kuna nad ei
moodusta kriisikollet, on niigi stabiilsed ega vaja NATOt. Pealegi olid nende
võimalused varsti Euroopa Liidu liikmeiks saada vägagi head.
CDU seisukoha peamine kujundaja oli endine kaitseminister Volker Rühe.
Mõned kirjeldasid Rühet poliitikuna, kelle „parim enne” aeg on möödas. Ta oli
lüüa saanud 1998. aasta valimistel tänu oma seotusele endise liidukantsleri Helmut
Kohliga, kelle maine oli langenud seoses Saksamaa ühinemise probleemidega ja
kasvava töötute arvuga. Siiski oli Rühe üks väheseid, kes CDUs üldse julgeolekupo-
liitikat jagas. Rühega oli raske vaielda, kuna ta oli erakonnas üks peamisi julgeole-
kupoliitika kujundajaid ja see tegi temast ka kõige mõjukama välispoliitika tegija
opositsioonis. Oli selge, et ilma Rüheta ei toimu konservatiivide hulgas mingit eda-
siminekut NATO laienemise osas. Tuli temaga tööd teha.
