Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Rühe ise oli uhke, et just CDU alustas NATO laienemisdebati Saksamaal. Samas
kirjeldas mõni teine CDU-lane aga erakonna seisukohta teisiti: otsus vormistati
kiiruga ja ilma laiemate konsultatsioonideta partei sees. Mõni valitsusametnik üt-
les mulle otse välja, et „Rühe seisukoht ei ole peavool ei CDUs ega NATOs, ja am-
mugi mitte Saksamaa valitsuses”. Rühe arvamust nähti ka tulevaste, septembris
2002 aset leidvate Bundestagi valimiste valguses, kuna pretendente CDU liidu-
kantsleri kandidaadi kohale oli peale erakonna esinaise Angela Merkeli tollal
mitu.
Konservatiividele sekundeeris endine välisminister, liberaal Klaus Kinkel
(Freie Demokratische Partei – FDP). Kinkel oli samuti oma endise ministrihiilgu-
se kaotanud, sest 1998. aasta valimistel olid rohelised uustulnukatena suutnud
liberaalidelt ära võtta kolmanda tähtsusega partei koha elik nn koalitsioonitegija
rolli parlamendis. Kinkel kuulus tollal Bundestagi spordikomisjoni, kuid
kuna FDPs palju välispoliitika üle mõtlejaid polnud, siis kiputi tema sõnavõtte pa-
raku tõlgendama kui FDP ametlikke. Kinkeli mõttekäik oli Rühe omast Eestile
veelgi kahjulikum: kuna järgmine NATO laienemine ei tohi toimuda ilma, et
Balti riigid oleksid kaasatud, ja kuna Venemaa alles seedib eelmist laienemist ega
ole veel valmis järgmist aktsepteerima, siis ei tohiks NATO käesoleval hetkel üld-
se laieneda.
Valitsuskoalitsioon oli ametlikult vait, ent kaks mainekat sotsiaaldemokraadist
parlamendisaadikut tulid siiski välja oma seisukohaga, soovitades, et NATO võtaks
järgmisel laienemisel Balti riigid sisse. Markus Meckel oli usuteadlane ning esime-
ne vabalt valitud Saksa DV välisminister pärast Berliini müüri lagunemist. Peter
Zumkley aga sõjaväelase taustaga poliitik Hamburgist, kes keskendus julgeoleku-
poliitikale. Meckeli–Zumkley paber oli kahjuks kahemehe algatus, mis kajastas
vaid nende enda mõtlemist ega peegeldanud laiemat poolehoidu SPD parlamendi-
fraktsiooni sees ega valitsuses.
Asusime tegutsema
2001. aasta alguseks olin sõnastanud saatkonna NATO-eesmärgid järgmiselt:
1. Katsuda veenda CDUd, et ta kandidaatriikide nimetamisega Eestile vähemalt
kahju ei teeks. Liituda soovivaid riike ei peaks nimetatama nimepidi, kui aga nime-
tatakse, siis peaksid olema hõlmatud ka Eesti, Läti ja Leedu.
2. Katsuda SPD ja CDU omavahel tülli ajada, et nad võistleks, kes on silmapaist-
vam NATO laiendaja.
3. Töödelda Saksamaad külastavaid USA Kongressi esindajaid, eriti NATO laie-
nemise küsimuses, et kujundada Ameerika Ühendriikide seisukoht meile sood-
saks, millest siis ka Saksamaa saaks juhinduda.
Rühe ise oli uhke, et just CDU alustas NATO laienemisdebati Saksamaal. Samas
kirjeldas mõni teine CDU-lane aga erakonna seisukohta teisiti: otsus vormistati
kiiruga ja ilma laiemate konsultatsioonideta partei sees. Mõni valitsusametnik üt-
les mulle otse välja, et „Rühe seisukoht ei ole peavool ei CDUs ega NATOs, ja am-
mugi mitte Saksamaa valitsuses”. Rühe arvamust nähti ka tulevaste, septembris
2002 aset leidvate Bundestagi valimiste valguses, kuna pretendente CDU liidu-
kantsleri kandidaadi kohale oli peale erakonna esinaise Angela Merkeli tollal
mitu.
Konservatiividele sekundeeris endine välisminister, liberaal Klaus Kinkel
(Freie Demokratische Partei – FDP). Kinkel oli samuti oma endise ministrihiilgu-
se kaotanud, sest 1998. aasta valimistel olid rohelised uustulnukatena suutnud
liberaalidelt ära võtta kolmanda tähtsusega partei koha elik nn koalitsioonitegija
rolli parlamendis. Kinkel kuulus tollal Bundestagi spordikomisjoni, kuid
kuna FDPs palju välispoliitika üle mõtlejaid polnud, siis kiputi tema sõnavõtte pa-
raku tõlgendama kui FDP ametlikke. Kinkeli mõttekäik oli Rühe omast Eestile
veelgi kahjulikum: kuna järgmine NATO laienemine ei tohi toimuda ilma, et
Balti riigid oleksid kaasatud, ja kuna Venemaa alles seedib eelmist laienemist ega
ole veel valmis järgmist aktsepteerima, siis ei tohiks NATO käesoleval hetkel üld-
se laieneda.
Valitsuskoalitsioon oli ametlikult vait, ent kaks mainekat sotsiaaldemokraadist
parlamendisaadikut tulid siiski välja oma seisukohaga, soovitades, et NATO võtaks
järgmisel laienemisel Balti riigid sisse. Markus Meckel oli usuteadlane ning esime-
ne vabalt valitud Saksa DV välisminister pärast Berliini müüri lagunemist. Peter
Zumkley aga sõjaväelase taustaga poliitik Hamburgist, kes keskendus julgeoleku-
poliitikale. Meckeli–Zumkley paber oli kahjuks kahemehe algatus, mis kajastas
vaid nende enda mõtlemist ega peegeldanud laiemat poolehoidu SPD parlamendi-
fraktsiooni sees ega valitsuses.
Asusime tegutsema
2001. aasta alguseks olin sõnastanud saatkonna NATO-eesmärgid järgmiselt:
1. Katsuda veenda CDUd, et ta kandidaatriikide nimetamisega Eestile vähemalt
kahju ei teeks. Liituda soovivaid riike ei peaks nimetatama nimepidi, kui aga nime-
tatakse, siis peaksid olema hõlmatud ka Eesti, Läti ja Leedu.
2. Katsuda SPD ja CDU omavahel tülli ajada, et nad võistleks, kes on silmapaist-
vam NATO laiendaja.
3. Töödelda Saksamaad külastavaid USA Kongressi esindajaid, eriti NATO laie-
nemise küsimuses, et kujundada Ameerika Ühendriikide seisukoht meile sood-
saks, millest siis ka Saksamaa saaks juhinduda.
