Page 7 - nato_web
P. 7
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Nii loodigi valitsuse 12. augusti 1999 otsusega NATOga lõimumise valitsus-
komisjon, mida juhtis peaminister, esimesena Mart Laar, hiljem veel Siim Kallas ja
Juhan Parts. Valitsuskomisjoni loomisega saadeti selge sõnum, et nüüd läheb as-
jaks ja kõrvalehoidmine pole enam aktsepteeritav. Lisaks näidati, et NATOga lõi-
mumise näol pole tegemist enam ametkondliku, vaid suuremat osa valitsust kaasa-
va projektiga. Valitsuskomisjoni kuulusid lisaks peaministrile kaitseminister,
välisminister, siseminister, justiitsminister ja rahandusminister, tema töös oli kut-
sutud osalema ka kaitseväe juhataja. Komisjon kohtus vähemalt korra kvartalis ja
vaatas üle, mis tehtud, mis teoksil, samuti kinnitas komisjon ANPi.
Valitsuskomisjoni all töötas asjatundjate komisjon, mis käis koos riigiametnike
tasandil ja mille juhtimise au sai mulle, kaitseministeeriumi poliitika asekantsleri-
le. Komisjon ise oli loodud küll juba 1998. aasta suvel, kuid koosnes esialgu vaid
kaitseministeeriumi, välisministeeriumi ja kaitseväe esindajatest. Nüüd ANPi
koostama hakates laiendati komisjoni koosseisu märgatavalt. Lisaks valitsusko-
misjonis juba esindatud ametkondadele osalesid selles majandusministeerium, eri
luureorganid, vaatlejana ka presidendi kantselei ja riigikantselei esindajad. Komis-
joni keskseks ülesandeks sai Eesti ANPide koostamise koordineerimine. Kuna
ANP pidi koosnema viiest peatükist, määrati iga peatüki jaoks ametkond, kelle
ülesandeks jäi peatüki teksti eelnõu koostamine. I peatüki, poliitiliste ja majandus-
like küsimuste eest vastutas välisministeerium. II peatüki, riigikaitse ja sõjalised
küsimused, kirjutas kokku kaitseministeerium koos Kaitsejõudude Peastaabiga. III
peatükk, ressursiküsimused, jäi kaitseministeeriumile. Julgeoleku peatükki (IV)
koordineeris alguses riigikantselei julgeolekukoordinaatori büroo, hiljem riigi jul-
geoleku esindaja, kelleks sai kaitseministeerium. Kaitseministeeriumile jäi ka vii-
mane (V), õigusküsimusi käsitlev peatükk. Muidugi koostati kõik peatükid koos-
töös teiste asjaomaste ametkondadega. Asjatundjate komisjon istus koos vähemalt
korra kuus, mis oli piisav selleks, et kõikidel NATOga lõimumine meeles püsiks ja
teiste ülesannete varju ei jääks.
ANP ja selle täitmine tuli ka NATOga läbi rääkida. Võrreldes varasemaga oli
põhiline erinevus selles, et nüüd ei osalenud nendel koosolekutel mitte enam neli-
viis entusiasti nagu rahupartnerlusprogrammi algaastatel, vaid Brüsselisse mindi
20-liikmelise eri valdkondade spetsialistidest koosneva delegatsiooniga. Tulid ka
need, kes protsessi varasemates faasides olid sellises toimetamises ja NATO liikme-
suse saavutamises kahelnud. Kandepind, eriti töötasandil, kasvas järjepidevalt.
2002. aastal tuli Praha tippkohtumisel ka auhind – kutse NATOga liitumiseks.
Nii loodigi valitsuse 12. augusti 1999 otsusega NATOga lõimumise valitsus-
komisjon, mida juhtis peaminister, esimesena Mart Laar, hiljem veel Siim Kallas ja
Juhan Parts. Valitsuskomisjoni loomisega saadeti selge sõnum, et nüüd läheb as-
jaks ja kõrvalehoidmine pole enam aktsepteeritav. Lisaks näidati, et NATOga lõi-
mumise näol pole tegemist enam ametkondliku, vaid suuremat osa valitsust kaasa-
va projektiga. Valitsuskomisjoni kuulusid lisaks peaministrile kaitseminister,
välisminister, siseminister, justiitsminister ja rahandusminister, tema töös oli kut-
sutud osalema ka kaitseväe juhataja. Komisjon kohtus vähemalt korra kvartalis ja
vaatas üle, mis tehtud, mis teoksil, samuti kinnitas komisjon ANPi.
Valitsuskomisjoni all töötas asjatundjate komisjon, mis käis koos riigiametnike
tasandil ja mille juhtimise au sai mulle, kaitseministeeriumi poliitika asekantsleri-
le. Komisjon ise oli loodud küll juba 1998. aasta suvel, kuid koosnes esialgu vaid
kaitseministeeriumi, välisministeeriumi ja kaitseväe esindajatest. Nüüd ANPi
koostama hakates laiendati komisjoni koosseisu märgatavalt. Lisaks valitsusko-
misjonis juba esindatud ametkondadele osalesid selles majandusministeerium, eri
luureorganid, vaatlejana ka presidendi kantselei ja riigikantselei esindajad. Komis-
joni keskseks ülesandeks sai Eesti ANPide koostamise koordineerimine. Kuna
ANP pidi koosnema viiest peatükist, määrati iga peatüki jaoks ametkond, kelle
ülesandeks jäi peatüki teksti eelnõu koostamine. I peatüki, poliitiliste ja majandus-
like küsimuste eest vastutas välisministeerium. II peatüki, riigikaitse ja sõjalised
küsimused, kirjutas kokku kaitseministeerium koos Kaitsejõudude Peastaabiga. III
peatükk, ressursiküsimused, jäi kaitseministeeriumile. Julgeoleku peatükki (IV)
koordineeris alguses riigikantselei julgeolekukoordinaatori büroo, hiljem riigi jul-
geoleku esindaja, kelleks sai kaitseministeerium. Kaitseministeeriumile jäi ka vii-
mane (V), õigusküsimusi käsitlev peatükk. Muidugi koostati kõik peatükid koos-
töös teiste asjaomaste ametkondadega. Asjatundjate komisjon istus koos vähemalt
korra kuus, mis oli piisav selleks, et kõikidel NATOga lõimumine meeles püsiks ja
teiste ülesannete varju ei jääks.
ANP ja selle täitmine tuli ka NATOga läbi rääkida. Võrreldes varasemaga oli
põhiline erinevus selles, et nüüd ei osalenud nendel koosolekutel mitte enam neli-
viis entusiasti nagu rahupartnerlusprogrammi algaastatel, vaid Brüsselisse mindi
20-liikmelise eri valdkondade spetsialistidest koosneva delegatsiooniga. Tulid ka
need, kes protsessi varasemates faasides olid sellises toimetamises ja NATO liikme-
suse saavutamises kahelnud. Kandepind, eriti töötasandil, kasvas järjepidevalt.
2002. aastal tuli Praha tippkohtumisel ka auhind – kutse NATOga liitumiseks.
