Page 4 - nato_web
P. 4
Rahupartnerlusprogrammist liikmesuse tegevuskavani
sealsete kohalike omavalitsuste esindajad. Juhtisin töögruppi koos õppuste Eesti-
poolse juhi, Kaitsejõudude Peastaabi operatsioonide osakonna juhataja kolonel
Oskar Markiga. Olgem ausad, suurema osa õppusesse ja selle stsenaariumisse puu-
tuva tegid ära ameeriklased, meie ülesanne oli tagada, et asjad riiklikul tasandil
korras oleks ja et õppusele vajalik vastuvõtva riigi toetus (HNS) toimiks. Teostati
mitmeid kaitseväe Paldiski linnakuga seonduvaid taristuprojekte, millele õppus
pani kindlad tähtajad. Põhjendused, miks midagi vajaliku kiirusega teha ei saa,
polnud enam lihtsalt aktsepteeritavad. Näiteks valmis õppuseks Paldiskis sõduri-
söökla, mis on minu mäletamist mööda esimene taasiseseisvusaja Eesti kaitseväe-
le originaalprojekti järgi ehitatud hoone. Samuti ehitati korralik laskemoonaladu ja
uue katte sai Paldiski maantee Kloogarannast algav lõik.
„Baltic Challenge ’97” ise läks hästi, võiks öelda, et isegi edukalt. Selle Eesti jul-
geoleku mõttes kõige tähtsam element oli kindlasti USA vägede siirmislaeva
osalemine. Tegelikult harjutati selle õppuse käigus nähtavalt, kuidas on võimalik
tuua Eestisse abijõude. Siirmislaeval oli ühe USA mehhaniseeritud brigaadi
varustus, mis toodi õppuse käigus maale ja paigutati tegutsemisvalmilt Paldiski
lõunasadama juurde püstitatud laagrisse. Kõike seda tehti läbipaistvalt, õppuste
VIP-päevale olid kutsutud ka Venemaa esindajad. Pärast „Baltic Challenge’it” oli
ka Eesti kaitseväel parem ettekujutus, mida tähendab suurema üksuse kui rühma
või kompanii õppuse korraldamine.
Olulise asjaoluna tuleb veel mainida, et 1996. aasta kaitseministeeriumi eelar-
ves nähti rahupartnerlusprogrammis osalemiseks ette eraldi 10 miljoni krooni
suurune eelarverida. Selline PfP rida püsis ministeeriumi eelarves kuni 2003. aas-
tani. See hoidis ära pideva võitluse ressursside pärast, mida tollal, nagu alati, oli
liialt vähe. Kogu energia sai seeläbi suunata plaanide täitmisele ja poliitikute, amet-
nike ja sõjaväelaste veenmisele, et NATO liikmesus on võimalik, pigem varem kui
hiljem, sellesse tuleb lihtsalt rohkem uskuda ja selle nimel tööd teha.
1995. aastaks oli terve rida riike andnud NATO-le teada oma ühinemissoovist.
Eesti oli koos Läti ja Leeduga seda deklareerinud 1993. aasta detsembris presiden-
tide poolt allkirjastatud avalduses. NATO jaoks tekitas ukse taha tekkiv järjekord
probleeme. Esiteks ei tuntud soovi avaldanuid eriti hästi, pealegi oli raske hinnata,
kui siirad ja tõsiseltvõetavad need soovid on ning kas soovija ka oma olemuselt ja
ettevalmistuselt NATOsse sobib. Tegu oli ikkagi endiste vaenlastega või endise
vaenlase lagunemisel tekkinud uute „isenditega”. Laienemisprotsessi raamista-
miseks ja suunamiseks ning otsuste adekvaatsuse suurendamiseks mõtles NATO
välja uue protsessi – intensiivse dialoogi. Dialoogi alustamiseks koostas NATO
nn laienemisuurimuse – Enlargement Study. See oli kogu edasise laienemisprotses-
si jaoks märgiline sündmus, sest dokumendis loetleti kriteeriumid, millele
võimalikud kandidaadid peavad vastama, et alliansi liikmeks saada. Keskse-
mad nende seas olid demokraatlik riigikord, vaba turumajandus, õigusriiklus,
sealsete kohalike omavalitsuste esindajad. Juhtisin töögruppi koos õppuste Eesti-
poolse juhi, Kaitsejõudude Peastaabi operatsioonide osakonna juhataja kolonel
Oskar Markiga. Olgem ausad, suurema osa õppusesse ja selle stsenaariumisse puu-
tuva tegid ära ameeriklased, meie ülesanne oli tagada, et asjad riiklikul tasandil
korras oleks ja et õppusele vajalik vastuvõtva riigi toetus (HNS) toimiks. Teostati
mitmeid kaitseväe Paldiski linnakuga seonduvaid taristuprojekte, millele õppus
pani kindlad tähtajad. Põhjendused, miks midagi vajaliku kiirusega teha ei saa,
polnud enam lihtsalt aktsepteeritavad. Näiteks valmis õppuseks Paldiskis sõduri-
söökla, mis on minu mäletamist mööda esimene taasiseseisvusaja Eesti kaitseväe-
le originaalprojekti järgi ehitatud hoone. Samuti ehitati korralik laskemoonaladu ja
uue katte sai Paldiski maantee Kloogarannast algav lõik.
„Baltic Challenge ’97” ise läks hästi, võiks öelda, et isegi edukalt. Selle Eesti jul-
geoleku mõttes kõige tähtsam element oli kindlasti USA vägede siirmislaeva
osalemine. Tegelikult harjutati selle õppuse käigus nähtavalt, kuidas on võimalik
tuua Eestisse abijõude. Siirmislaeval oli ühe USA mehhaniseeritud brigaadi
varustus, mis toodi õppuse käigus maale ja paigutati tegutsemisvalmilt Paldiski
lõunasadama juurde püstitatud laagrisse. Kõike seda tehti läbipaistvalt, õppuste
VIP-päevale olid kutsutud ka Venemaa esindajad. Pärast „Baltic Challenge’it” oli
ka Eesti kaitseväel parem ettekujutus, mida tähendab suurema üksuse kui rühma
või kompanii õppuse korraldamine.
Olulise asjaoluna tuleb veel mainida, et 1996. aasta kaitseministeeriumi eelar-
ves nähti rahupartnerlusprogrammis osalemiseks ette eraldi 10 miljoni krooni
suurune eelarverida. Selline PfP rida püsis ministeeriumi eelarves kuni 2003. aas-
tani. See hoidis ära pideva võitluse ressursside pärast, mida tollal, nagu alati, oli
liialt vähe. Kogu energia sai seeläbi suunata plaanide täitmisele ja poliitikute, amet-
nike ja sõjaväelaste veenmisele, et NATO liikmesus on võimalik, pigem varem kui
hiljem, sellesse tuleb lihtsalt rohkem uskuda ja selle nimel tööd teha.
1995. aastaks oli terve rida riike andnud NATO-le teada oma ühinemissoovist.
Eesti oli koos Läti ja Leeduga seda deklareerinud 1993. aasta detsembris presiden-
tide poolt allkirjastatud avalduses. NATO jaoks tekitas ukse taha tekkiv järjekord
probleeme. Esiteks ei tuntud soovi avaldanuid eriti hästi, pealegi oli raske hinnata,
kui siirad ja tõsiseltvõetavad need soovid on ning kas soovija ka oma olemuselt ja
ettevalmistuselt NATOsse sobib. Tegu oli ikkagi endiste vaenlastega või endise
vaenlase lagunemisel tekkinud uute „isenditega”. Laienemisprotsessi raamista-
miseks ja suunamiseks ning otsuste adekvaatsuse suurendamiseks mõtles NATO
välja uue protsessi – intensiivse dialoogi. Dialoogi alustamiseks koostas NATO
nn laienemisuurimuse – Enlargement Study. See oli kogu edasise laienemisprotses-
si jaoks märgiline sündmus, sest dokumendis loetleti kriteeriumid, millele
võimalikud kandidaadid peavad vastama, et alliansi liikmeks saada. Keskse-
mad nende seas olid demokraatlik riigikord, vaba turumajandus, õigusriiklus,
