Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004
saalis heatahtlikke naerupahvakuid tekitas. Koosoleku lõppedes olin kindlasti ko-
genum ja enesekindlam. Samas tekitas kogu kohtumine meie enda plaanide tõsi-
seltvõetavuses küsimusi, millele püüdsin järgnevatel aastatel riigiametnikuna ras-
sides vastuseid leida või siis teisi neid vastuseid leidma suunata. Lisaks sain aru, et
meie liitumiseks NATOga ei piisa ainult poliitilisest protsessist, seda peab toetama
nii riigi kui terviku kui ka kaitsesüsteemi järjepidev areng.
Individuaalne partnerlusprogramm sisaldas nimistut täpselt fikseeritud ja ees-
märgistatud üritustest, milles Eesti kaitseväelased ja riigiametnikud osaleda said.
See kasvatas oluliselt nende inimeste hulka, kelle teadmised NATOst, aga ka kait-
setemaatikast ja julgeolekupoliitikast üldse muutusid palju sisulisemaks kui pelgalt
teadmine, mida see neljatäheline lühend lahtikirjutatuna tähendab. Liha hakkas
luudele kasvama, algul aeglaselt, aga mida aeg edasi, seda kiiremini. Ebakindlus
hakkas kaduma, suhted tihenema. 1995. aastal läksid Eesti kaitseväelased esimest
korda rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile – ÜRO juhitud missioonile
Horvaatias. Aasta hiljem osaleti aga juba Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil
NATO IFORi rahuoperatsioonil.
Individuaalne partnerlusprogramm ning partnerluse planeerimis- ja aruand-
lusprotsess (PARP) olid neil aastatel kaks peamist vahendit, mida partnerriik sai
kasutada selleks, et viia end samale lainele NATO kaitsepoliitilise ja tehnilise pla-
neerimisega. Seeläbi saadi vajalikku teavet, aga ka nõuannet ja juhiseid, mis oluli-
ne, mis vähem oluline. Esmatähtis oli mõttemaailma muutmine, läänelikel väär-
tustel põhineva identiteedi loomine nii riigiameteis kui ka relvajõududes. Mentali-
teedi muutmist toetasid ja muutusi kiirendasid mitmed praktilised koostööele-
mendid. Suureks abiks olid rahvusvahelised NATO/PfP õppused, mida hakati
NATO ja partnerriikide osavõtul korraldama ning milles paljud meie noored, aga
ka mõned vanemad sõjaväelased said oma tuleristsed. Loomulikult oli kõiges selles
ka tugev inimmõõde. Õppuste ajal loodi tutvusi, millest said alguse ka mitmed hi-
lisemad sõbrasuhted. Ühisõppused andsid ka tugeva poliitilise sõnumi ja aitasid
suurendada vastastikust usaldust.
Siin ei saa minna mööda esimesest suuremast ja tänaseni suurima isikkoossei-
su arvuga rahvusvahelisest õppusest Eesti territooriumil. See oli 1997. aasta suvel
toimunud rahuvalveõppus „Baltic Challenge ’97”. Õppus toimus kolme Balti riigi
ja USA koostöös ning selles osales enamik Balti rahuvalvepataljoni (BALTBAT)
toetavaid riike. Õppusest võttis osa 2800 sõjaväelast, kokku kaheksast riigist.
Eestile kui korraldajale oli see päris suur katsumus. Teadmist, kuidas taolisi õppu-
si korraldatakse, mida selle jaoks vaja on ja kuidas asjad õiguslikult korrektselt
sujuksid, oli noorel riigil vähe. Selleks et „tundmatul maal” paremini hakkama
saada, loodi õppust korraldav töögrupp, kuhu kuulusid kaitseministeeriumi ja
kaitseväe esindajad, aga ka ametnikud teistest asjasse puutuvaist ametkondadest.
Kuna õppus toimus Paldiski linna ja Keila valla territooriumil, siis olid kaasatud ka
saalis heatahtlikke naerupahvakuid tekitas. Koosoleku lõppedes olin kindlasti ko-
genum ja enesekindlam. Samas tekitas kogu kohtumine meie enda plaanide tõsi-
seltvõetavuses küsimusi, millele püüdsin järgnevatel aastatel riigiametnikuna ras-
sides vastuseid leida või siis teisi neid vastuseid leidma suunata. Lisaks sain aru, et
meie liitumiseks NATOga ei piisa ainult poliitilisest protsessist, seda peab toetama
nii riigi kui terviku kui ka kaitsesüsteemi järjepidev areng.
Individuaalne partnerlusprogramm sisaldas nimistut täpselt fikseeritud ja ees-
märgistatud üritustest, milles Eesti kaitseväelased ja riigiametnikud osaleda said.
See kasvatas oluliselt nende inimeste hulka, kelle teadmised NATOst, aga ka kait-
setemaatikast ja julgeolekupoliitikast üldse muutusid palju sisulisemaks kui pelgalt
teadmine, mida see neljatäheline lühend lahtikirjutatuna tähendab. Liha hakkas
luudele kasvama, algul aeglaselt, aga mida aeg edasi, seda kiiremini. Ebakindlus
hakkas kaduma, suhted tihenema. 1995. aastal läksid Eesti kaitseväelased esimest
korda rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile – ÜRO juhitud missioonile
Horvaatias. Aasta hiljem osaleti aga juba Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil
NATO IFORi rahuoperatsioonil.
Individuaalne partnerlusprogramm ning partnerluse planeerimis- ja aruand-
lusprotsess (PARP) olid neil aastatel kaks peamist vahendit, mida partnerriik sai
kasutada selleks, et viia end samale lainele NATO kaitsepoliitilise ja tehnilise pla-
neerimisega. Seeläbi saadi vajalikku teavet, aga ka nõuannet ja juhiseid, mis oluli-
ne, mis vähem oluline. Esmatähtis oli mõttemaailma muutmine, läänelikel väär-
tustel põhineva identiteedi loomine nii riigiameteis kui ka relvajõududes. Mentali-
teedi muutmist toetasid ja muutusi kiirendasid mitmed praktilised koostööele-
mendid. Suureks abiks olid rahvusvahelised NATO/PfP õppused, mida hakati
NATO ja partnerriikide osavõtul korraldama ning milles paljud meie noored, aga
ka mõned vanemad sõjaväelased said oma tuleristsed. Loomulikult oli kõiges selles
ka tugev inimmõõde. Õppuste ajal loodi tutvusi, millest said alguse ka mitmed hi-
lisemad sõbrasuhted. Ühisõppused andsid ka tugeva poliitilise sõnumi ja aitasid
suurendada vastastikust usaldust.
Siin ei saa minna mööda esimesest suuremast ja tänaseni suurima isikkoossei-
su arvuga rahvusvahelisest õppusest Eesti territooriumil. See oli 1997. aasta suvel
toimunud rahuvalveõppus „Baltic Challenge ’97”. Õppus toimus kolme Balti riigi
ja USA koostöös ning selles osales enamik Balti rahuvalvepataljoni (BALTBAT)
toetavaid riike. Õppusest võttis osa 2800 sõjaväelast, kokku kaheksast riigist.
Eestile kui korraldajale oli see päris suur katsumus. Teadmist, kuidas taolisi õppu-
si korraldatakse, mida selle jaoks vaja on ja kuidas asjad õiguslikult korrektselt
sujuksid, oli noorel riigil vähe. Selleks et „tundmatul maal” paremini hakkama
saada, loodi õppust korraldav töögrupp, kuhu kuulusid kaitseministeeriumi ja
kaitseväe esindajad, aga ka ametnikud teistest asjasse puutuvaist ametkondadest.
Kuna õppus toimus Paldiski linna ja Keila valla territooriumil, siis olid kaasatud ka
