Page 6 - nato_web
P. 6
Rahupartnerlusprogrammist liikmesuse tegevuskavani
Eesti delegatsioon enne esimese ANPi ärakuulamist partnerluse juhtkomitees 2000. aasta
kevadel Eesti esinduses NATO juures. Foto: V. Loemaa.
PARPi algusaastatel ei suutnud me eriliste saavutustega hiilata, peamiselt selle-
pärast, et asjale ei lähenetud süsteemselt ja see jäeti mõne üksiku inimese hallata.
Riigikaitsesüsteem ise tegeles samal ajal muude asjadega. Oli selge, et midagi tuleb
ette võtta, sest võetud eesmärkide täitmisest olenes muu hulgas ka alliansi hinnang
sellele, kui tõhusalt edeneb meie NATO-le lähenemise protsess ning mida arvata
meie küpsusest ja pühendumusest.
1999. aasta suvel hakkasime koostama NATO liikmesuse tegevuskava (MAP)
esimest aastaplaani (ANP). PARPi kahe esimese tsükli kogemustest oli selgeks saa-
nud, et peamine probleem on kinnitatud juhtimisstruktuuri ja otsustusmehhanis-
mi ning ühiste toimereeglite puudumine. NATOga seonduva planeerimisega tegel-
di ainult ametkondade kesktasandil ning seal ettevalmistatu ei jõudnud juhtkonna
teadvusse. Kas probleem oli juhtkonnas või sõnumi edastajas, jäägu ajaloolaste
arutada. MAPi protsess tegi selgeks, et NATOga liitumise küsimused ei puuduta
ainult kaitsesüsteemi ennast, vaid on seotud näiteks ka välisministeeriumi, sise-
ministeeriumi, justiitsministeeriumi ja rahandusministeeriumi tegevusega. See
tähendas, et kandepinda tuli oluliselt laiendada.
Eelnevad aastad olid meile õpetanud, et lihtsalt hea tahte ja keskastme amet-
kondliku juhtimisega palju ei saavuta. Sellest ei piisa, et valitsus on asja oma prio-
riteediks kuulutanud, seda prioriteetsust tuleb pidevalt valitsuse tasandilt kõikide-
le asjaosalistele ka meelde tuletada ja arengul silma peal hoida. Aeg oli näidanud, et
muidu leiavad ametkonnad ikka midagi olulisemat teha ja suunavad ressursid
kuhugi mujale. Et NATO poolt MAPi näol pakutud võimalusest maksimum võtta,
oli ilmne vajadus suurema ja järjekindlama valitsuse tasandil kontrolli järele.
Eesti delegatsioon enne esimese ANPi ärakuulamist partnerluse juhtkomitees 2000. aasta
kevadel Eesti esinduses NATO juures. Foto: V. Loemaa.
PARPi algusaastatel ei suutnud me eriliste saavutustega hiilata, peamiselt selle-
pärast, et asjale ei lähenetud süsteemselt ja see jäeti mõne üksiku inimese hallata.
Riigikaitsesüsteem ise tegeles samal ajal muude asjadega. Oli selge, et midagi tuleb
ette võtta, sest võetud eesmärkide täitmisest olenes muu hulgas ka alliansi hinnang
sellele, kui tõhusalt edeneb meie NATO-le lähenemise protsess ning mida arvata
meie küpsusest ja pühendumusest.
1999. aasta suvel hakkasime koostama NATO liikmesuse tegevuskava (MAP)
esimest aastaplaani (ANP). PARPi kahe esimese tsükli kogemustest oli selgeks saa-
nud, et peamine probleem on kinnitatud juhtimisstruktuuri ja otsustusmehhanis-
mi ning ühiste toimereeglite puudumine. NATOga seonduva planeerimisega tegel-
di ainult ametkondade kesktasandil ning seal ettevalmistatu ei jõudnud juhtkonna
teadvusse. Kas probleem oli juhtkonnas või sõnumi edastajas, jäägu ajaloolaste
arutada. MAPi protsess tegi selgeks, et NATOga liitumise küsimused ei puuduta
ainult kaitsesüsteemi ennast, vaid on seotud näiteks ka välisministeeriumi, sise-
ministeeriumi, justiitsministeeriumi ja rahandusministeeriumi tegevusega. See
tähendas, et kandepinda tuli oluliselt laiendada.
Eelnevad aastad olid meile õpetanud, et lihtsalt hea tahte ja keskastme amet-
kondliku juhtimisega palju ei saavuta. Sellest ei piisa, et valitsus on asja oma prio-
riteediks kuulutanud, seda prioriteetsust tuleb pidevalt valitsuse tasandilt kõikide-
le asjaosalistele ka meelde tuletada ja arengul silma peal hoida. Aeg oli näidanud, et
muidu leiavad ametkonnad ikka midagi olulisemat teha ja suunavad ressursid
kuhugi mujale. Et NATO poolt MAPi näol pakutud võimalusest maksimum võtta,
oli ilmne vajadus suurema ja järjekindlama valitsuse tasandil kontrolli järele.
