Page 5 - nato_web
P. 5
Eesti NATO lugu. 1991–2004
relvajõudude allutamine tsiviiljärelevalvele ning nende koostegevus- ja koostoime-
võime NATO vägedega. See andis selge sõnumi, et NATOsse saamine ei sõltu mit-
te üksnes relvajõudude ülesehitusest ja tugevusest, vaid peamiselt hoopiski laiema-
test riigi ülesehituse põhimõtetest ja nende rakendatavusest. Lühidalt tähendas see,
et asjaga tuleb tegelda peamiselt ikka riigi tasandil, mitte ametkonna või kaitseväe
tasandil.
Intensiivne dialoog oli mõeldud selleks, et sõeluda välja need liituda soovijad
riigid, kes vastavad nõutud kriteeriumeile. Lisaks võimaldas see riikidel, kellel lii-
tumissoovi polnud, nagu näiteks Soome ja Rootsi, oma koostöösoove konkretisee-
rida ja koos NATOga neid arutada. Eesti dialoogivoorude käigus selgus, et kui meil
on riigitasandi arenguis ette näidata positiivseid ja jätkusuutlikke saavutusi, siis
selles, mis puudutab kaitsesüsteemi arengut ja ettevalmistusi, on arvukalt tühi-
kuid, mis tuleb alles täita. Sellises hinnangus polnud midagi ebaloomulikku, eriti
kui arvestada, et Eesti kaitsevägi oli intensiivse dialoogi alguseks eksisteerinud ai-
nult mõne aasta. Probleemiks oli pigem see, et me ise ei soovinud esmalt selle hin-
nanguga nõustuda ja püüdsime liigagi tihti musta valgeks rääkida ning pöörata vä-
hem tähelepanu tegelikele ettevalmistustele. Lisaks oli väga noore ministeeriumi ja
kaitseväe administratiivne suutlikkus veel lapsekingades, nagu ka heade haldusta-
vade eelduseks olevad reeglid ja tööharjumused. Veidi parema mulje aitasid meist
jätta Balti sõjalised projektid, millega saime varsti näidata positiivset arengut ning
tõestada, et midagi selget ja piiritletut toimub ka kaitsesuunal.
Omaette probleemide pundar puudutas kaitseplaneerimist. Kõik algas sellest, et
aastaid ei suudetud Eestis kokku leppida väestruktuuris, selle ülesannetes ja suuru-
ses ning sellest tulenevalt ka varustuses, tehnikas ja väljaõppe põhimõtetes. Seetõt-
tu tehti otsuseid tihti kellegi kuklatunde põhjal või lihtsalt suvast lähtudes. Kui mi-
nisteerium hakkas esitama kaitseväele küsimusi, miks on vaja nii palju ajateenijaid
või miks on vaja muretseda just sellisel hulgal just sellist tehnikat, siis vägagi tihti
ei saadud selgeid ja põhjendatud vastuseid. See omakorda tekitas pingeid ja vastas-
tikust süüdistamist, kus üks pool püüdis tõestada, et tal on õigus küsida, teine aga
väitis, et see kõik pole kellegi teise asi.
Planeerimise küsimused, tegelikult küsimused, millele sai vastuseid planeeri-
mise abil, hakkasid esile kerkima ka kootöö tegemisel NATOga. 1995. aastal ellu
kutsutud PARPi näol oli tegemist NATO enda planeerimisprotsessi analoogiga,
mis oli kohandatud partnerite vajadustele. Protsessi elemendid ja toimingud olid
põhimõtteliselt samad, mida kasutati NATO enda sisemise plaaneerimisprotsessi
juures: esmalt tehti plaan, siis arutati see liitlastega läbi ja kinnitati, asuti täitma,
anti täitmisest aru ning uuendati seejärel vastavalt poolte kokkuleppele. Kogu tege-
vus toimus kaheaastaste tsüklitena, mille käigus planeeriti ja tehti prognoose kuue
aasta perspektiivis. Esimesed PARPi raames tehtud plaanid olid võrdlemisi hõre-
dad ja keskendusid peamiselt mõnele sõjalise koostegutsemisvõime detailile.
relvajõudude allutamine tsiviiljärelevalvele ning nende koostegevus- ja koostoime-
võime NATO vägedega. See andis selge sõnumi, et NATOsse saamine ei sõltu mit-
te üksnes relvajõudude ülesehitusest ja tugevusest, vaid peamiselt hoopiski laiema-
test riigi ülesehituse põhimõtetest ja nende rakendatavusest. Lühidalt tähendas see,
et asjaga tuleb tegelda peamiselt ikka riigi tasandil, mitte ametkonna või kaitseväe
tasandil.
Intensiivne dialoog oli mõeldud selleks, et sõeluda välja need liituda soovijad
riigid, kes vastavad nõutud kriteeriumeile. Lisaks võimaldas see riikidel, kellel lii-
tumissoovi polnud, nagu näiteks Soome ja Rootsi, oma koostöösoove konkretisee-
rida ja koos NATOga neid arutada. Eesti dialoogivoorude käigus selgus, et kui meil
on riigitasandi arenguis ette näidata positiivseid ja jätkusuutlikke saavutusi, siis
selles, mis puudutab kaitsesüsteemi arengut ja ettevalmistusi, on arvukalt tühi-
kuid, mis tuleb alles täita. Sellises hinnangus polnud midagi ebaloomulikku, eriti
kui arvestada, et Eesti kaitsevägi oli intensiivse dialoogi alguseks eksisteerinud ai-
nult mõne aasta. Probleemiks oli pigem see, et me ise ei soovinud esmalt selle hin-
nanguga nõustuda ja püüdsime liigagi tihti musta valgeks rääkida ning pöörata vä-
hem tähelepanu tegelikele ettevalmistustele. Lisaks oli väga noore ministeeriumi ja
kaitseväe administratiivne suutlikkus veel lapsekingades, nagu ka heade haldusta-
vade eelduseks olevad reeglid ja tööharjumused. Veidi parema mulje aitasid meist
jätta Balti sõjalised projektid, millega saime varsti näidata positiivset arengut ning
tõestada, et midagi selget ja piiritletut toimub ka kaitsesuunal.
Omaette probleemide pundar puudutas kaitseplaneerimist. Kõik algas sellest, et
aastaid ei suudetud Eestis kokku leppida väestruktuuris, selle ülesannetes ja suuru-
ses ning sellest tulenevalt ka varustuses, tehnikas ja väljaõppe põhimõtetes. Seetõt-
tu tehti otsuseid tihti kellegi kuklatunde põhjal või lihtsalt suvast lähtudes. Kui mi-
nisteerium hakkas esitama kaitseväele küsimusi, miks on vaja nii palju ajateenijaid
või miks on vaja muretseda just sellisel hulgal just sellist tehnikat, siis vägagi tihti
ei saadud selgeid ja põhjendatud vastuseid. See omakorda tekitas pingeid ja vastas-
tikust süüdistamist, kus üks pool püüdis tõestada, et tal on õigus küsida, teine aga
väitis, et see kõik pole kellegi teise asi.
Planeerimise küsimused, tegelikult küsimused, millele sai vastuseid planeeri-
mise abil, hakkasid esile kerkima ka kootöö tegemisel NATOga. 1995. aastal ellu
kutsutud PARPi näol oli tegemist NATO enda planeerimisprotsessi analoogiga,
mis oli kohandatud partnerite vajadustele. Protsessi elemendid ja toimingud olid
põhimõtteliselt samad, mida kasutati NATO enda sisemise plaaneerimisprotsessi
juures: esmalt tehti plaan, siis arutati see liitlastega läbi ja kinnitati, asuti täitma,
anti täitmisest aru ning uuendati seejärel vastavalt poolte kokkuleppele. Kogu tege-
vus toimus kaheaastaste tsüklitena, mille käigus planeeriti ja tehti prognoose kuue
aasta perspektiivis. Esimesed PARPi raames tehtud plaanid olid võrdlemisi hõre-
dad ja keskendusid peamiselt mõnele sõjalise koostegutsemisvõime detailile.
