Page 2 - nato_web
P. 2
Rahupartnerlusprogrammist liikmesuse tegevuskavani
eesmärgid, olid ka aktiivsemad ning toimekamad, nende koostöökavad paksemad
ja sisukamad. Kaks viimast omadust ei käinud küll alati käsikäes.
Eestile ja selle noorele ametkonnale ning kaitseväele oli olukord uus mitmes
mõttes. Tegelema tuli hakata valdkonnaga, mida alles õpiti, seda tuli teha koos or-
ganisatsiooniga, mida alles kombati, ja seejuures tuli kõike teha inglise keeles, mil-
le kasutamine polnud 1994.–1995. aastal veel nii loomulik, nagu see hetkel tundu-
da võib. Eks see tekitas alguses kõhedust ja kindlasti mõtles nii mõnigi, et parem
oleks, kui seda NATOt ees ei oleks.
Ise sattusin sündmuste keerisesse mitte nende alguses, vaid mõnevõrra hiljem,
sest kaitseministeerium oli 1993. aasta teisel poolel saatnud mind õppima Genfi
Rahvusvaheliste Suhete Instituudi juures korraldatud rahvusvahelise julgeoleku-
poliitika kursusele. Kui sealt 1994. aasta hilissuvel naasin ja kaitseministeeriumis
julgeolekupoliitika büroo juhatajana tööd alustasin, siis oli ministeeriumil üpriski
udune ettekujutus sellest, mida täpselt tegema peab ja missugused on meie tegeli-
kud võimalused. Kui poliitilisel tasandil oli lihtne end programmi külge haakida,
siis hetkest, kui asi praktiliseks muutus, kerkis justkui sein ette. Nüüd võib tagant-
järele tarkusena öelda, et teadmistest ja kogemustest jäi lihtsalt vajaka. Kuigi
NATOga liitumise näol oli tegemist riikliku eesmärgi ja süsteemi läbiva ülesande-
ga, jäi praktiline töö mõne entusiasti õlule. Ülejäänud pigem distantseerisid end
protsessist või toetasid rohkem jutuga. See tähendas, et esimesi partnerlusdoku-
mente ja tööplaane kirjutasid suuresti kokku neli-viis inimest: Tallinnas Sander
Soone välisministeeriumist, Priit Kuusk kaitseväest ja siinkirjutaja ning Brüsselis
kaitseväelane Peeter Läns ja diplomaat Toivo Klaar. Viimased kaks andsid lõpliku
lihvi ja kirjutasid tekstid nn NATO-keelseks, sest nad olid ainukesed, kes ise koha-
peal olles NATO keskkonda tunnetasid. Ma ei ole kindel, kas ministeeriumide
juhtkonnad üldse tegelikult adusid, mida töötasandil tehti. Kuid eks neil oli
tollal muid elulisemaid ülesandeid, mis vajasid täitmist veelgi pakilisemalt kui
NATO-integratsioon, mille kiiresse saavutamisse, kui üldse, oli usku vähestel.
Pelgalt paberite tootmisega asi siiski ei piirdunud. Osa dokumente tuli enne
kinnitamist ka NATO peakorteris liikmesriikidega läbi rääkida. Kohtumisel osale-
sid kõikide liitlasriikide esindajad, kes Eestile meie plaanide ja soovide kohta küsi-
musi esitasid. See oli midagi sarnast parlamendikomisjoni kuulamistega, kus amet-
nikud komisjoniliikmete küsimustele vastavad. Kogu kohtumise ettevalmistus jäi
ka juba ülalnimetatud viie inimese kanda ja ei saa salata, et jalg värises, kui ühel
1995. aasta kevadhommikul 28-aastasena liitlaste ette astusin, tegelikult teadmata,
mis mind ees ootab. Kohtumine kestis ligi kolm tundi ja oli üpriski kurnav, sest
eeldas palju kindla ja teadja näoga improviseerimist. Siiani mäletan eredalt, kui
Saksamaa esindaja küsis meie tollaste kavade kohta panna kokku kuni 100 000-pea-
line reservvägi, et mis aja jooksul ja kuidas me seda saavutada soovime ning kas see
on pikemas ajaraamis ka jätkusuutlik. Viimast lubasin tagada positiivse iibega, mis
eesmärgid, olid ka aktiivsemad ning toimekamad, nende koostöökavad paksemad
ja sisukamad. Kaks viimast omadust ei käinud küll alati käsikäes.
Eestile ja selle noorele ametkonnale ning kaitseväele oli olukord uus mitmes
mõttes. Tegelema tuli hakata valdkonnaga, mida alles õpiti, seda tuli teha koos or-
ganisatsiooniga, mida alles kombati, ja seejuures tuli kõike teha inglise keeles, mil-
le kasutamine polnud 1994.–1995. aastal veel nii loomulik, nagu see hetkel tundu-
da võib. Eks see tekitas alguses kõhedust ja kindlasti mõtles nii mõnigi, et parem
oleks, kui seda NATOt ees ei oleks.
Ise sattusin sündmuste keerisesse mitte nende alguses, vaid mõnevõrra hiljem,
sest kaitseministeerium oli 1993. aasta teisel poolel saatnud mind õppima Genfi
Rahvusvaheliste Suhete Instituudi juures korraldatud rahvusvahelise julgeoleku-
poliitika kursusele. Kui sealt 1994. aasta hilissuvel naasin ja kaitseministeeriumis
julgeolekupoliitika büroo juhatajana tööd alustasin, siis oli ministeeriumil üpriski
udune ettekujutus sellest, mida täpselt tegema peab ja missugused on meie tegeli-
kud võimalused. Kui poliitilisel tasandil oli lihtne end programmi külge haakida,
siis hetkest, kui asi praktiliseks muutus, kerkis justkui sein ette. Nüüd võib tagant-
järele tarkusena öelda, et teadmistest ja kogemustest jäi lihtsalt vajaka. Kuigi
NATOga liitumise näol oli tegemist riikliku eesmärgi ja süsteemi läbiva ülesande-
ga, jäi praktiline töö mõne entusiasti õlule. Ülejäänud pigem distantseerisid end
protsessist või toetasid rohkem jutuga. See tähendas, et esimesi partnerlusdoku-
mente ja tööplaane kirjutasid suuresti kokku neli-viis inimest: Tallinnas Sander
Soone välisministeeriumist, Priit Kuusk kaitseväest ja siinkirjutaja ning Brüsselis
kaitseväelane Peeter Läns ja diplomaat Toivo Klaar. Viimased kaks andsid lõpliku
lihvi ja kirjutasid tekstid nn NATO-keelseks, sest nad olid ainukesed, kes ise koha-
peal olles NATO keskkonda tunnetasid. Ma ei ole kindel, kas ministeeriumide
juhtkonnad üldse tegelikult adusid, mida töötasandil tehti. Kuid eks neil oli
tollal muid elulisemaid ülesandeid, mis vajasid täitmist veelgi pakilisemalt kui
NATO-integratsioon, mille kiiresse saavutamisse, kui üldse, oli usku vähestel.
Pelgalt paberite tootmisega asi siiski ei piirdunud. Osa dokumente tuli enne
kinnitamist ka NATO peakorteris liikmesriikidega läbi rääkida. Kohtumisel osale-
sid kõikide liitlasriikide esindajad, kes Eestile meie plaanide ja soovide kohta küsi-
musi esitasid. See oli midagi sarnast parlamendikomisjoni kuulamistega, kus amet-
nikud komisjoniliikmete küsimustele vastavad. Kogu kohtumise ettevalmistus jäi
ka juba ülalnimetatud viie inimese kanda ja ei saa salata, et jalg värises, kui ühel
1995. aasta kevadhommikul 28-aastasena liitlaste ette astusin, tegelikult teadmata,
mis mind ees ootab. Kohtumine kestis ligi kolm tundi ja oli üpriski kurnav, sest
eeldas palju kindla ja teadja näoga improviseerimist. Siiani mäletan eredalt, kui
Saksamaa esindaja küsis meie tollaste kavade kohta panna kokku kuni 100 000-pea-
line reservvägi, et mis aja jooksul ja kuidas me seda saavutada soovime ning kas see
on pikemas ajaraamis ka jätkusuutlik. Viimast lubasin tagada positiivse iibega, mis
