Page 6 - nato_web
P. 6
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Riist- ja tarkvara
Visiitide ja kohtumiste käigus sai tutvuda ka võimalike tehniliste lahendustega.
Otsustada tuli modernse ja vana, kuid moderniseeritud tehnika vahel. Kahtlejaid
ja kahtlusi oli palju, kuid õnneks langetas lahkuv Koonderakonna valitsus otsuse
moodsa radari hankeks. Ka siin toimus protsesse, mis viisakalt öeldes olid nagu te-
rade eraldamine sõkaldest, aga lõpuks jäid loodusseadused poliitikast kõrgemale.
Esimeste radarkatte mudelite kõrvale tekkisid järgmised ning arvestades ka Läti
ja Leedu radarite paiknemist, oli aeg kavandatu ellu viia. Just koostöös NATOga
sündinud mudel rõhutas vajadust vaadelda radarite paiknemist kõigi kolme Balti
riigi kontekstis, samuti oli arvesse võetud tulevane ühildamine NATO õhukaitse-
süsteemiga.
Esimene uus radar Kellavere mäel asus teenistusse 21. aprillil 2003. See oli suur
samm Eesti õhukaitsesüsteemi arendamisel. USA firmalt Lockheed Martin hangi-
tud TPS 117 radar laiendas tunduvalt meie „silmaringi” ja seda ööpäevaringselt.
Sellest momendist polnud enam vaja loota vana nõukogudeaegse radari P-37 töö-
kindlusele, mis oli üsnagi piiratud. Uue tehnika juurutamisega muutus riistvara
kõrval sama tähtsaks tarkvara teema.
Liitumisprotsessi kulminatsiooni varju jäi veel üks õhuväele oluline sündmus,
nimelt avati 6. aprillil 2004 Ämaris ASR-8 radaripositsioon. Radar ASR-8, mis oli
hangitud koostöös Norraga, parandas õhuruumi pilti Põhja-Eesti ning eriti Soome
lahe ja Tallinna lennuvälja kohal.
Hindamatud abilised
Kuna Eestis on spetsiifilise hariduse ja väljaõppe võimalused piiratud, siis tuli
otsida abi väljastpoolt. Õnneks saime tänu NATOga koostööle ja kahepoolsetele
suhetele järgida oma kvaliteedinõudeid.
Ei tohi alahinnata ka kaitsenõunike rolli õhukaitse ülesehitamisel. Eelnevalt
mainitud Margus Aruja ja Jüri Valge kõrval andsid oma suure panuse õhukaitse
aluste loomisesse ka Saksa kaitsenõunik Burghard Geller ja Taani esindaja Steen
Hartov. Oma riikide tublide ohvitseridena (brigaadikindral Steen Hartov on nüüd
Taani Kuningliku Õhuväe staabiülem), kellel oli ka NATO peakorteris ja staapides
töötamise kogemusi, andsid nad tõesti väärtuslikku nõu. Nad näitasid meile NATO
pikkades koridorides kätte ka vajalikud uksed, millele koputada.
Lahinguvalveteenistuses
11. oktoobril 2000 avati Ämaris Eesti Riiklik Õhuseirekeskus ja 1. jaanuaril
2001 asus esimene õhuväe meeskond lahinguvalveteenistusse, et ööpäevaringselt
Riist- ja tarkvara
Visiitide ja kohtumiste käigus sai tutvuda ka võimalike tehniliste lahendustega.
Otsustada tuli modernse ja vana, kuid moderniseeritud tehnika vahel. Kahtlejaid
ja kahtlusi oli palju, kuid õnneks langetas lahkuv Koonderakonna valitsus otsuse
moodsa radari hankeks. Ka siin toimus protsesse, mis viisakalt öeldes olid nagu te-
rade eraldamine sõkaldest, aga lõpuks jäid loodusseadused poliitikast kõrgemale.
Esimeste radarkatte mudelite kõrvale tekkisid järgmised ning arvestades ka Läti
ja Leedu radarite paiknemist, oli aeg kavandatu ellu viia. Just koostöös NATOga
sündinud mudel rõhutas vajadust vaadelda radarite paiknemist kõigi kolme Balti
riigi kontekstis, samuti oli arvesse võetud tulevane ühildamine NATO õhukaitse-
süsteemiga.
Esimene uus radar Kellavere mäel asus teenistusse 21. aprillil 2003. See oli suur
samm Eesti õhukaitsesüsteemi arendamisel. USA firmalt Lockheed Martin hangi-
tud TPS 117 radar laiendas tunduvalt meie „silmaringi” ja seda ööpäevaringselt.
Sellest momendist polnud enam vaja loota vana nõukogudeaegse radari P-37 töö-
kindlusele, mis oli üsnagi piiratud. Uue tehnika juurutamisega muutus riistvara
kõrval sama tähtsaks tarkvara teema.
Liitumisprotsessi kulminatsiooni varju jäi veel üks õhuväele oluline sündmus,
nimelt avati 6. aprillil 2004 Ämaris ASR-8 radaripositsioon. Radar ASR-8, mis oli
hangitud koostöös Norraga, parandas õhuruumi pilti Põhja-Eesti ning eriti Soome
lahe ja Tallinna lennuvälja kohal.
Hindamatud abilised
Kuna Eestis on spetsiifilise hariduse ja väljaõppe võimalused piiratud, siis tuli
otsida abi väljastpoolt. Õnneks saime tänu NATOga koostööle ja kahepoolsetele
suhetele järgida oma kvaliteedinõudeid.
Ei tohi alahinnata ka kaitsenõunike rolli õhukaitse ülesehitamisel. Eelnevalt
mainitud Margus Aruja ja Jüri Valge kõrval andsid oma suure panuse õhukaitse
aluste loomisesse ka Saksa kaitsenõunik Burghard Geller ja Taani esindaja Steen
Hartov. Oma riikide tublide ohvitseridena (brigaadikindral Steen Hartov on nüüd
Taani Kuningliku Õhuväe staabiülem), kellel oli ka NATO peakorteris ja staapides
töötamise kogemusi, andsid nad tõesti väärtuslikku nõu. Nad näitasid meile NATO
pikkades koridorides kätte ka vajalikud uksed, millele koputada.
Lahinguvalveteenistuses
11. oktoobril 2000 avati Ämaris Eesti Riiklik Õhuseirekeskus ja 1. jaanuaril
2001 asus esimene õhuväe meeskond lahinguvalveteenistusse, et ööpäevaringselt
