Page 2 - nato_web
P. 2
Eesti NATO lugu. 1991–2004
siis polnud, sai pataljoni koosseisu pandud kõik tulevasele õhuväele vajalikud
allüksused. Kuid – samuti paberil. Esimeseks pataljoniülemaks määrati major
Valeri Saar. See oli aeg, mil hakati eimillestki looma moodsat kõrgtehnoloogilist
õhukaitsesüsteemi.
Esimesed märkmed Eesti Vabariigi õhukaitse kontseptsiooni kondikava kohta
on artikli ühel autoril säilinud augustist 1992. Kuid mõtete arendamine tervikli-
kuks kogu õhuväetemaatikat haaravaks ja materiaalsele alusele toetuvaks kont-
septsiooniks võttis aega ja see oli meeskonnatöö. Õhuväe kontseptsiooni kinnitas
kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln 1. märtsil 1995 ning õhukaitsele
kuulus seal keskne osa. Sellest hetkest saabus aeg konkreetsete projektide teosta-
miseks ning tuli tõdeda, et õhuväe staabis nappis selleks inimesi.
Partnerite otsingul pidime arvestama õhukaitsealaste teadmiste ja kogemuste
vähesusega kogu riigis, kuid teatud valdkondades leidsime mõttekaaslasi, kellest
said meie koostööpartnerid. Akadeemik Ülo Jaaksoo suurel toetusel ja osalusel
moodustati 27. juulil 1993 valitsuse korraldusega riigiturbe infosüsteemide komis-
jon, mille esimeheks sai riigisekretär Ülo Kaevats.
Tänu selle komisjoni tööle nägi ilmavalgust KJPSi, Lennuameti, Piirivalveame-
ti ja Veeteede Ameti leppeprotokoll, mis nägi ette seiresüsteemide arendamise
koordineerimise ning jõupingutuste ühendamise, et vältida asjatuid kulutusi ja
paralleeltegevust. Sel ajal loodi ka esimene radarkatte mudel (autor Vahur Kotkas
Küberneetika Instituudist). Üks unikaalne idee, mida siis kaalusime, püüdis ühil-
dada kas või osaliselt õhuruumi ja veepinna vaatlust.
Õigusaktid Eesti õhuruumi sõjalist kasutamist ei reguleerinud. Igal sammul,
eriti kui tegevus muutus üha rahvusvahelisemaks, oli vaja neid lünki täita. Näiteks
kujunes diplomaatiliste lubade väljastamine ülelennuks üle Eesti Vabariigi terri-
tooriumi süsteemina välja alles mitu aastat pärast taasiseseisvumist. Ühe viimase
näitena võib esile tuua kaitseministrile otsustusõiguse andmise (käsuna NATO
hävituslendurile) relvade kasutamiseks renegaatlennuki olukorras.
Rahvusvahelise koostöö lainele
Tsiviillennunduse areng Eestis kulges hoogsalt ning samas ei unustatud kolleege
kaitseväest. Mati Sõrmuse juhitud Lennuamet lõi traditsiooni heaks koostööks
õhuväega. Esimeste rahvusvaheliste kontaktide kogemuse saime Lennuameti ini-
meste kaudu, kes igati kaasasid meid erinevatesse üritustesse. Väga kasulik oli vaa-
data õhukaitset ka läbi tsiviillennunduse inimeste silmade.
Loogiline oli koostöö alustamine Leedu ja Läti õhuvägedega. Juba esimene koh-
tumine Leedus 1993. aastal sujus ootamatult hästi. Zenonas Vegeliavicius (Leedu)
siis polnud, sai pataljoni koosseisu pandud kõik tulevasele õhuväele vajalikud
allüksused. Kuid – samuti paberil. Esimeseks pataljoniülemaks määrati major
Valeri Saar. See oli aeg, mil hakati eimillestki looma moodsat kõrgtehnoloogilist
õhukaitsesüsteemi.
Esimesed märkmed Eesti Vabariigi õhukaitse kontseptsiooni kondikava kohta
on artikli ühel autoril säilinud augustist 1992. Kuid mõtete arendamine tervikli-
kuks kogu õhuväetemaatikat haaravaks ja materiaalsele alusele toetuvaks kont-
septsiooniks võttis aega ja see oli meeskonnatöö. Õhuväe kontseptsiooni kinnitas
kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln 1. märtsil 1995 ning õhukaitsele
kuulus seal keskne osa. Sellest hetkest saabus aeg konkreetsete projektide teosta-
miseks ning tuli tõdeda, et õhuväe staabis nappis selleks inimesi.
Partnerite otsingul pidime arvestama õhukaitsealaste teadmiste ja kogemuste
vähesusega kogu riigis, kuid teatud valdkondades leidsime mõttekaaslasi, kellest
said meie koostööpartnerid. Akadeemik Ülo Jaaksoo suurel toetusel ja osalusel
moodustati 27. juulil 1993 valitsuse korraldusega riigiturbe infosüsteemide komis-
jon, mille esimeheks sai riigisekretär Ülo Kaevats.
Tänu selle komisjoni tööle nägi ilmavalgust KJPSi, Lennuameti, Piirivalveame-
ti ja Veeteede Ameti leppeprotokoll, mis nägi ette seiresüsteemide arendamise
koordineerimise ning jõupingutuste ühendamise, et vältida asjatuid kulutusi ja
paralleeltegevust. Sel ajal loodi ka esimene radarkatte mudel (autor Vahur Kotkas
Küberneetika Instituudist). Üks unikaalne idee, mida siis kaalusime, püüdis ühil-
dada kas või osaliselt õhuruumi ja veepinna vaatlust.
Õigusaktid Eesti õhuruumi sõjalist kasutamist ei reguleerinud. Igal sammul,
eriti kui tegevus muutus üha rahvusvahelisemaks, oli vaja neid lünki täita. Näiteks
kujunes diplomaatiliste lubade väljastamine ülelennuks üle Eesti Vabariigi terri-
tooriumi süsteemina välja alles mitu aastat pärast taasiseseisvumist. Ühe viimase
näitena võib esile tuua kaitseministrile otsustusõiguse andmise (käsuna NATO
hävituslendurile) relvade kasutamiseks renegaatlennuki olukorras.
Rahvusvahelise koostöö lainele
Tsiviillennunduse areng Eestis kulges hoogsalt ning samas ei unustatud kolleege
kaitseväest. Mati Sõrmuse juhitud Lennuamet lõi traditsiooni heaks koostööks
õhuväega. Esimeste rahvusvaheliste kontaktide kogemuse saime Lennuameti ini-
meste kaudu, kes igati kaasasid meid erinevatesse üritustesse. Väga kasulik oli vaa-
data õhukaitset ka läbi tsiviillennunduse inimeste silmade.
Loogiline oli koostöö alustamine Leedu ja Läti õhuvägedega. Juba esimene koh-
tumine Leedus 1993. aastal sujus ootamatult hästi. Zenonas Vegeliavicius (Leedu)
