Page 8 - nato_web
P. 8
Eesti NATO lugu. 1991–2004
Eesti õhukaitsesüsteemi liitumine NATOga, lõppakordid
Praha tippkohtumisel 21. novembril 2002 sai Eesti NATO liitumiskutse. Liitumis-
protsessi paremaks koordineerimiseks olid loodud otsesidemed NATO õhuväe
staabiga Ramsteinis, kust suunati meie ettevalmistusi ja vajadusel ka aidati, sest
enne liitumist ei olnud suurem osa salastatud dokumente meile kättesaadavad.
29. märtsil 2004 sai Eesti NATO liikmeks ja Belgia hävitajad alustasid Balti
riikide õhuturbe teostamist. Õhukaitse seisukohalt võttis Eesti õhuseire ja BALT-
NETi ühendamine NATO õhukaitsesüsteemiga ainult paarkümmend minutit ning
see kulus sidekaablite ühendamisele Poola ja Leedu vahel ning süsteemide sünkro-
niseerimisele. Kõik ülejäänu oli aegsasti valmis, pikaajalise ja planeeritud tegevuse
tulemusena. Meeskondade väljaõpe, süsteemide tehnilised parameetrid, julgeole-
kualane akrediteerimine, standardsed tegevused, kõik oli ühinemiseks valmis, et
järgmisel päeval noore NATO riigina täita oma kohustusi alliansi ees. Mööndusi ei
tehtud, sest Eesti õhupiirist sai ka NATO õhupiir.
Kui meenutada esimest NATO F-16 lennukite ülelendu ja selle korraldamist, siis
esmajärjekorras tuleb meelde kõigi õhuväe tegemistega seotud struktuuride suur
koostöötahe selle ürituse kordaminekuks. Ülelend toimus 3. aprillil 2004 kella
kolme paiku pärastlõunal 600 m kõrgusel ning sellel ilusal päikesepaistelisel päeval
nägid ja kuulsid seda nii Kesklinna, Pelgulinna, Õismäe, Nõmme kui ka Lasnamäe
elanikud.
Praegune Belgia kaitseväe juhataja kindral Gerard Van Caelenberge oli tol ajal
taktikalise õhuväeeskaadri ülem ja tema lennubaasi koosseisust määrati esimene
allüksus Balti õhuturbe läbiviimiseks. Kui temalt küsiti, kuidas need otsused tollal
sündisid, kas oli see poliitiliselt raske või veel midagi, vastas ta lihtsalt: „Me olime
NATO kiirreageerimisjõudude koosseisus ja läksime sinna, kuhu oli vaja.” See on
suurepärane näide, kuidas NATO kaitsesüsteem töötab. Nüüdseks on Balti õhu-
turve juba NATO kaitsesüsteemi loomulik osa.
Üle Tallinna lendavad hävituslennukid 3. aprillil 2004 olid vägagi nähtav ja
efektne osa õhukaitsest. Veelgi rohkem tehtud tööst ja tegevusest jääb paratamatult
laiema üldsuse jaoks nähtamatuks. Liitumine NATO õhukaitsesüsteemiga andis
just selle tulemuse, mida alliansilt oodatakse. Eesti panus on võrdväärne teiste
liikmesriikide osalusega kollektiivses kaitsesüsteemis, mis valvab nii päeval kui ka
ööl meie kõigi ühist õhuruumi.
Eesti õhukaitsesüsteemi liitumine NATOga, lõppakordid
Praha tippkohtumisel 21. novembril 2002 sai Eesti NATO liitumiskutse. Liitumis-
protsessi paremaks koordineerimiseks olid loodud otsesidemed NATO õhuväe
staabiga Ramsteinis, kust suunati meie ettevalmistusi ja vajadusel ka aidati, sest
enne liitumist ei olnud suurem osa salastatud dokumente meile kättesaadavad.
29. märtsil 2004 sai Eesti NATO liikmeks ja Belgia hävitajad alustasid Balti
riikide õhuturbe teostamist. Õhukaitse seisukohalt võttis Eesti õhuseire ja BALT-
NETi ühendamine NATO õhukaitsesüsteemiga ainult paarkümmend minutit ning
see kulus sidekaablite ühendamisele Poola ja Leedu vahel ning süsteemide sünkro-
niseerimisele. Kõik ülejäänu oli aegsasti valmis, pikaajalise ja planeeritud tegevuse
tulemusena. Meeskondade väljaõpe, süsteemide tehnilised parameetrid, julgeole-
kualane akrediteerimine, standardsed tegevused, kõik oli ühinemiseks valmis, et
järgmisel päeval noore NATO riigina täita oma kohustusi alliansi ees. Mööndusi ei
tehtud, sest Eesti õhupiirist sai ka NATO õhupiir.
Kui meenutada esimest NATO F-16 lennukite ülelendu ja selle korraldamist, siis
esmajärjekorras tuleb meelde kõigi õhuväe tegemistega seotud struktuuride suur
koostöötahe selle ürituse kordaminekuks. Ülelend toimus 3. aprillil 2004 kella
kolme paiku pärastlõunal 600 m kõrgusel ning sellel ilusal päikesepaistelisel päeval
nägid ja kuulsid seda nii Kesklinna, Pelgulinna, Õismäe, Nõmme kui ka Lasnamäe
elanikud.
Praegune Belgia kaitseväe juhataja kindral Gerard Van Caelenberge oli tol ajal
taktikalise õhuväeeskaadri ülem ja tema lennubaasi koosseisust määrati esimene
allüksus Balti õhuturbe läbiviimiseks. Kui temalt küsiti, kuidas need otsused tollal
sündisid, kas oli see poliitiliselt raske või veel midagi, vastas ta lihtsalt: „Me olime
NATO kiirreageerimisjõudude koosseisus ja läksime sinna, kuhu oli vaja.” See on
suurepärane näide, kuidas NATO kaitsesüsteem töötab. Nüüdseks on Balti õhu-
turve juba NATO kaitsesüsteemi loomulik osa.
Üle Tallinna lendavad hävituslennukid 3. aprillil 2004 olid vägagi nähtav ja
efektne osa õhukaitsest. Veelgi rohkem tehtud tööst ja tegevusest jääb paratamatult
laiema üldsuse jaoks nähtamatuks. Liitumine NATO õhukaitsesüsteemiga andis
just selle tulemuse, mida alliansilt oodatakse. Eesti panus on võrdväärne teiste
liikmesriikide osalusega kollektiivses kaitsesüsteemis, mis valvab nii päeval kui ka
ööl meie kõigi ühist õhuruumi.
