Page 7 - nato_web
P. 7
Noore ministri NATO-aasta
Praha tippkohtumise toimumise ajaks oli liitumiskutse saamine juba otsusta-
tud asi ja konkurents sellele, kes Tšehhi Vabariigi pealinna „pidulauda” pääseb, oli
poliitikute ja kõrgete julgeolekuvaldkonna ametnike seas päris tihe. Kuna tipp-
kohtumine ei ole valdkonnaministrite, vaid peaministrite ja presidentide formaat,
siis oli selge, et Prahas jagub kaameraid ja mikrofone eeskätt koosolekulaua
ümber istuvaile riigi- ja valitsusjuhtidele. Seetõttu ei kippunud ma tippkohtumise
kuluaaridesse kiibitsema, vaid vaatasin toimuvat meeleldi Tallinnas teleekraanilt.
Arvestasin – ja õigesti – et ka siinsed tele- ja raadiokanalid vajavad kedagi otse-
eetrisse kommentaare jagama.
Jälgisin tippkohtumist otsepildis koos oma nõunike Ramon Loigu ja Christian-
Marc Lifländeriga oma ministrikabineti kõrvaltoas. Arvestades eelnenud kuude
ärevust ja ülevust oli liitumiskutse esitamise hetk ise mõneti kahvatu. Peasekretär
Robertson luges oma järeleaimamatu pehme šoti aktsendiga otsuse teksti ette,
pidas hetkelise pausi ja vastuväiteid kuulmata lajatas puuhaamrikesega lauale.
Otsustatud!
Koosolek jätkus, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Meie Tallinnas surusime
üksteisel kätt. Usun, et kõik, kes sel päeval majas viibisid, jõudsid üksteist vastas-
tikku õnnitleda: minister, kantsler, asekantslerid, osakonnajuhatajad, nõunikud,
spetsialistid. Ilmselt joodi ka vahuveini, kuigi sellest mul ere mälestus puudub.
Loetud päevad pärast tippkohtumist korraldati Vilniuses tippkohtumise jätku-
üritus, kus Balti riikide presidendid said väljendada tänu kõigile neile, kes meie
liitumispüüdlustele aastate jooksul sõna ja teoga toeks olid olnud. Tänuüritust
austas kohalviibimisega ka USA president George W. Bush.
Ühel linnaväljakul toimunud avalikul rahvakoosolekul võtsid järjekorras sõna
presidendid Rüütel, Adamkus ja Freiberga, kaks viimast ise külma sõja aegsed pa-
gulased. Räägiti okupatsiooniajast, lootustest, püüdlustest, vabanemisest. Sooviti
õnne ja avaldati tänu. Kõned olid viisakad, väljapeetud, korrektsed. Mis mind
aga tõsiselt läbi raputas, oli hoopis president Jimmy Carteri omaaegse julgeoleku-
nõuniku Zbigniew Brzezinski lühike mõtisklus. Ta meenutas kunagi nähtud filmi
Stalini-aegsetest küüditamistest. „Ma nägin ühe lapse silmi, mis loomavaguni külje-
laudade vahelt välja vaatasid. Ma ei unusta kunagi seda pilku,” ütles Brzezinski.
Et midagi niisugust kunagi korduda ei saaks – see ongi põhjus, miks me Põhja-
Atlandi lepinguga ühineda otsustasime.
Praha tippkohtumise toimumise ajaks oli liitumiskutse saamine juba otsusta-
tud asi ja konkurents sellele, kes Tšehhi Vabariigi pealinna „pidulauda” pääseb, oli
poliitikute ja kõrgete julgeolekuvaldkonna ametnike seas päris tihe. Kuna tipp-
kohtumine ei ole valdkonnaministrite, vaid peaministrite ja presidentide formaat,
siis oli selge, et Prahas jagub kaameraid ja mikrofone eeskätt koosolekulaua
ümber istuvaile riigi- ja valitsusjuhtidele. Seetõttu ei kippunud ma tippkohtumise
kuluaaridesse kiibitsema, vaid vaatasin toimuvat meeleldi Tallinnas teleekraanilt.
Arvestasin – ja õigesti – et ka siinsed tele- ja raadiokanalid vajavad kedagi otse-
eetrisse kommentaare jagama.
Jälgisin tippkohtumist otsepildis koos oma nõunike Ramon Loigu ja Christian-
Marc Lifländeriga oma ministrikabineti kõrvaltoas. Arvestades eelnenud kuude
ärevust ja ülevust oli liitumiskutse esitamise hetk ise mõneti kahvatu. Peasekretär
Robertson luges oma järeleaimamatu pehme šoti aktsendiga otsuse teksti ette,
pidas hetkelise pausi ja vastuväiteid kuulmata lajatas puuhaamrikesega lauale.
Otsustatud!
Koosolek jätkus, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Meie Tallinnas surusime
üksteisel kätt. Usun, et kõik, kes sel päeval majas viibisid, jõudsid üksteist vastas-
tikku õnnitleda: minister, kantsler, asekantslerid, osakonnajuhatajad, nõunikud,
spetsialistid. Ilmselt joodi ka vahuveini, kuigi sellest mul ere mälestus puudub.
Loetud päevad pärast tippkohtumist korraldati Vilniuses tippkohtumise jätku-
üritus, kus Balti riikide presidendid said väljendada tänu kõigile neile, kes meie
liitumispüüdlustele aastate jooksul sõna ja teoga toeks olid olnud. Tänuüritust
austas kohalviibimisega ka USA president George W. Bush.
Ühel linnaväljakul toimunud avalikul rahvakoosolekul võtsid järjekorras sõna
presidendid Rüütel, Adamkus ja Freiberga, kaks viimast ise külma sõja aegsed pa-
gulased. Räägiti okupatsiooniajast, lootustest, püüdlustest, vabanemisest. Sooviti
õnne ja avaldati tänu. Kõned olid viisakad, väljapeetud, korrektsed. Mis mind
aga tõsiselt läbi raputas, oli hoopis president Jimmy Carteri omaaegse julgeoleku-
nõuniku Zbigniew Brzezinski lühike mõtisklus. Ta meenutas kunagi nähtud filmi
Stalini-aegsetest küüditamistest. „Ma nägin ühe lapse silmi, mis loomavaguni külje-
laudade vahelt välja vaatasid. Ma ei unusta kunagi seda pilku,” ütles Brzezinski.
Et midagi niisugust kunagi korduda ei saaks – see ongi põhjus, miks me Põhja-
Atlandi lepinguga ühineda otsustasime.
