Page 5 - nato_web
P. 5
Noore ministri NATO-aasta
blondi daamiga ilmagi vähimagi viiteta sellele, et ka viimane on Tallinna kohtumi-
sele saabunud liitlasriigi minister.
Kohtumisel, mis kulges algusest lõpuni viperusteta ja avaldas kõigile kohaletul-
nutele ülimalt positiivset muljet, juhtus muudki lõbusat. Üks neist seikadest seon-
dus Tallinna lahel seisnud Ameerika laevadega.
Ameeriklaste võime paigutada oma sõjajõudu kiiresti mis tahes maailma punk-
ti sisaldab eelasetuskomponenti. Kui elavjõudu – sõdureid – saab C-17 strateegilis-
te transpordilennukitega kiiresti ja suurel hulgal ka Ameerika mandrilt kuhu tahes
kohale lennutada, siis rasketehnika transportimine meritsi on paratamatult aega-
nõudev. Selle puudujäägi kompenseerimiseks ulbib teatud kogus „rauda” – tanke,
soomukeid ja muud lahingutehnikat – ja lisaks muud sõjapidamiseks vajalikku va-
rustust sokkidest konservideni valitsuse renditud kaubalaevade pardal väikese tur-
vameeskonna kaitse all erinevatel maailma meredel, valmis oma laadungi vajalikus
sadamas maale laadima.
Suurema osa 2002. aasta suvest viibisid kaks sellist suurt musta laeva Tallinna
lahel, olles ka kaldalt hästi vaadeldavad. Kui peaminister Kallas Rumsfeldile
Stenbocki maja näitas, astuti hetkeks ka rõdule vaadet imetlema. Rumsfeld libistas
pilgu üle silmapiiri ja küsis korraga: „Those are pretty big ships. Whose ships are
they?”
Kindral Tiru, Eesti kaitseatašee Washingtonis, võttis valveseisangu ja teatas:
„They are yours, Sir!”4
Rumsfeld kergitas imestunult kulmu ega öelnud rohkem midagi, kuid tema
reaktsiooni järgi võinuksin vanduda, et ta oli veendunud, et need suured laevad on
toodud Tallinna reidile nimelt tema visiidi turvamiseks.
***
NATO riike, kes oleksid meelsasti soovinud oma varustusest väljaarvatavaid
lahingutanke või muud varustust muidu või poolmuidu Eestile anda, oli toona
rohkem kui üks. Paraku puudusid meie vaevaga vastu võetud keskpikas arengu-
kavas vahendid selliste kingituste ülalpidamiseks. Ei ütlemise tegi raskemaks asja-
olu, et osa Eesti kaitseväelastest pidas näiteks tankiüksust kaitseväele vältimatult
vajalikuks. Heategijale ei ütlemine on teadagi ebamugav ja nii nõudis kokkulepitud
plaanidele truuksjäämine mõnigi kord tõsist diplomaatilist laveerimist. Kord pidin
ministrina langetama isegi otsuse loobuda osalemast presidendi riigivisiidil, kuna
võõrustaja kodus olnuks kingitusest äraütlemine veelgi raskem.
Arusaadavalt toetus Eesti kaitsevägi oma algusaastatel olulisel määral heasoov-
like partnerite poolt annetatud varustusele. Olime selle eest mõistagi siiralt tänuli-
kud, kuid annetatud varustusega kaasnes ka probleeme. Nii annetati mõndagi
4 Need on üsna suured laevad. Kelle omad need on? – Need on teie omad, Sir! (Ingl k)
blondi daamiga ilmagi vähimagi viiteta sellele, et ka viimane on Tallinna kohtumi-
sele saabunud liitlasriigi minister.
Kohtumisel, mis kulges algusest lõpuni viperusteta ja avaldas kõigile kohaletul-
nutele ülimalt positiivset muljet, juhtus muudki lõbusat. Üks neist seikadest seon-
dus Tallinna lahel seisnud Ameerika laevadega.
Ameeriklaste võime paigutada oma sõjajõudu kiiresti mis tahes maailma punk-
ti sisaldab eelasetuskomponenti. Kui elavjõudu – sõdureid – saab C-17 strateegilis-
te transpordilennukitega kiiresti ja suurel hulgal ka Ameerika mandrilt kuhu tahes
kohale lennutada, siis rasketehnika transportimine meritsi on paratamatult aega-
nõudev. Selle puudujäägi kompenseerimiseks ulbib teatud kogus „rauda” – tanke,
soomukeid ja muud lahingutehnikat – ja lisaks muud sõjapidamiseks vajalikku va-
rustust sokkidest konservideni valitsuse renditud kaubalaevade pardal väikese tur-
vameeskonna kaitse all erinevatel maailma meredel, valmis oma laadungi vajalikus
sadamas maale laadima.
Suurema osa 2002. aasta suvest viibisid kaks sellist suurt musta laeva Tallinna
lahel, olles ka kaldalt hästi vaadeldavad. Kui peaminister Kallas Rumsfeldile
Stenbocki maja näitas, astuti hetkeks ka rõdule vaadet imetlema. Rumsfeld libistas
pilgu üle silmapiiri ja küsis korraga: „Those are pretty big ships. Whose ships are
they?”
Kindral Tiru, Eesti kaitseatašee Washingtonis, võttis valveseisangu ja teatas:
„They are yours, Sir!”4
Rumsfeld kergitas imestunult kulmu ega öelnud rohkem midagi, kuid tema
reaktsiooni järgi võinuksin vanduda, et ta oli veendunud, et need suured laevad on
toodud Tallinna reidile nimelt tema visiidi turvamiseks.
***
NATO riike, kes oleksid meelsasti soovinud oma varustusest väljaarvatavaid
lahingutanke või muud varustust muidu või poolmuidu Eestile anda, oli toona
rohkem kui üks. Paraku puudusid meie vaevaga vastu võetud keskpikas arengu-
kavas vahendid selliste kingituste ülalpidamiseks. Ei ütlemise tegi raskemaks asja-
olu, et osa Eesti kaitseväelastest pidas näiteks tankiüksust kaitseväele vältimatult
vajalikuks. Heategijale ei ütlemine on teadagi ebamugav ja nii nõudis kokkulepitud
plaanidele truuksjäämine mõnigi kord tõsist diplomaatilist laveerimist. Kord pidin
ministrina langetama isegi otsuse loobuda osalemast presidendi riigivisiidil, kuna
võõrustaja kodus olnuks kingitusest äraütlemine veelgi raskem.
Arusaadavalt toetus Eesti kaitsevägi oma algusaastatel olulisel määral heasoov-
like partnerite poolt annetatud varustusele. Olime selle eest mõistagi siiralt tänuli-
kud, kuid annetatud varustusega kaasnes ka probleeme. Nii annetati mõndagi
4 Need on üsna suured laevad. Kelle omad need on? – Need on teie omad, Sir! (Ingl k)
